tag:blogger.com,1999:blog-46403870747229131912023-11-15T16:35:13.611+02:00HistoryAastatel 2007-2008 kirjutatud ning tõlgitud artiklid tähelepanuväärsematest antiikaja väejuhtidest, valitsejatest, liidritest ja sõdalastest, kes suutsid muuta maailma või oma riiki, uuendasid strateegiaid ja taktikaid ning lõid uuendusi relvastuses ja üldises sõjapidamises.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.comBlogger34125tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-55703861510703670342011-11-29T19:40:00.000+02:002011-11-29T19:40:27.933+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Traianus - sünd. 18. sept. 53. - surn. 9. aug. 117.<br />
<br />
Marcus Ulpius Nerva Traianus (sündinud Marcus Ulpius Traianus) (tavapäraselt tuntud kui Traianus) oli Rooma keiser, kes valitses alates aastast 98 kuni oma surmani 117. Ta sündis Hispaania Baetica provintsis mittepatriitslikusse peresse. Traianus tõusis esile keiser Domitianuse valitsusajal, teenides Rooma armees kindralina Germaania piirialal. Noor kindral purustas 89. aastal edukalt Antonius Saturninuse poolt juhitud ülestõusu. 18. septembril 96 sai peale Domitianust keisriks vana ja lastetu senaator Marcus Cocceius Nerva. Armee teda ei pooldanud ja ta muutus kiiresti ebapopulaarseks. Nerva sai võimul olla vaid aasta, kui Pretoriaanide kaardivägi tõstis mässu ja sundis keisrit adopteerima palju populaarsemat Traianust. Nerva suri 27. jaanuaril 98 ning Traianusest sai uus Rooma keiser.<br />
<br />
Traianus on hästi tuntud oma ulatusliku hoonete rajamise programmi poolest. Rooma linn muudeti täielikult tänu uutele ehitistele ümber. Eriti tuntud on Traianuse Foorum, Traianuse Market ja Traianuse Sammas. Need polnud aga ainsad saavutused, mis keisrile edu tõid. Sõjalised vallutused tegid Traianusest ühe suurima keisri Rooma impeeriumi ajaloos ja lasid tal suuri triumfe tähistada. 101. alustas ta sõjakäiku Daakia kuningriigi ja selle kuninga Decebaluse vastu. Keiser Domitianuse all olid roomlased varasemalt saanud kahe suure kaotuse osaliseks ja nagu sellest veel vähe oleks, pidid nad ka rahu tegema, mis alandas kogu Roomat ja selle rahvast. Traianusel õnnestus Daakia armee Tapae lähedal 102. aastal purustada ja Daakia vallutati täielikult aastal 106. Aastal 107 tungis Traianus kaugemale idasuunas ja vallutas Nabatea, saades sellega lühikeseks ajaks Rooma kontrolli alla Araabia Petraea provintsi. Mõneks ajaks laskus impeeriumi kohale rahu ja vaikus. Traianus viis oma viimase sõjakäigu läbi aastal 113 ning sel korral oli see suunatud Partia vastu. Imperaatoril õnnestus tungida kuni Susa linnani (116). Nii kaugele polnud veel ükski keiser suutnud kunagi tungida (ega teinud seda ka hiljem). Sõjakäigu ajal tabas keisrit haigus ja aastal 117 Rooma tagasi purjetades suri ta 9. augustil Selinuse linnas. Ta jumalikustati Senati poolt ja tema tuhk viidi Augustuse mausoleumi. Uueks keisriks sai Publius Aelius Hadrianus.<br />
<br />
Tänu oma saavutustele tunnustati Traianust kui üht suurimat Rooma keisrit. Igat uut imperaatorit, kes pärast Traianust võimule sai, austati Senati poolt palvega <i>felicior Augusto, melior Traiano</i> (Olgu ta õnnelikum kui Augustus ja parem kui Traianus). Traianuse laitmatu reputatsioon on saatnud teda kuni tänapäevani. Samuti kuulub ta Viie Hea Keisri sekka.<br />
<br />
<strong><u>Varajane elu ja tõus võimule</u></strong><br />
<br />
Traianuse vanemateks olid Marcia ja Marcus Ulpius Traianus. Tema isa oli prominentne senaator ja kindral. Pere oli asunud elama Hispaaniasse, Hispaania Baetica provintsi (nüüdne Andaluusia). Provints oli läbinisti romaniseeritud ja seda kutsuti Lõuna-Hispaaniaks. Traianusel oli ka vanem õde Ulpia Marciana.<br />
<br />
Traianus sündis 18. septembril 53 AD. Italica linnas. Noore mehena tõusis ta kiirelt Rooma armees üha kõrgematele positsioonidele. Sõjakäigud viisid teda läbi kogu Rooma impeeriumi piirialade. 76-77 aastal oli Traianuse isa Süüria kuberner (<i>Legatus pro praetore Syriae</i>). Traianus ise jäi samuti Süüriasse <i>Tribunus legionis'ena </i>teenima. Üsna pea esitati ta Roomas konsulikandidaadiks. Traianus võttis endaga kaasa Apollodoruse Damaskusest ja umbes aastal 91 liiguti koos Rooma. Reini jõel võttis ta osa keiser Domitianuse sõdadest, teenides tolle järeltulija Nerva all. Viimane oli aga armee hulgas ebapopulaarne ja vajas kiiresti toetust. Ta adopteeris Traianuse ja tegi temast 97 aasta suvel oma järeltulija. Kui Nerva 27. jaanuaril 98 suri, sai Traianus Rooma impeeriumi uueks keisriks.<br />
<br />
<strong><u>Keiser</u></strong><br />
<br />
<strong>Suhe Senatiga</strong><br />
<br />
Roomlased tervitasid uut keisrit suure entusiasmiga. Traianus osutus äärmiselt heaks ja õiglaseks valitsejaks. Samuti ei valanud ta niisama verd, erinevalt Domitianusest. Ta vabastas paljud inimesed, kes olid ülekohtuselt Domitianuse poolt vangistatud. Lisaks sellele tagastas ta isikutele ka nende eraomandid, mis olid Domitianuse poolt konfiskeeritud. Tema populaarsus oli niivõrd suur, et Rooma Senat andis keisrile austava tiitli <i>Optimus</i> ("Parim").<br />
<br />
Antiikajaloolane Cassius Dio kirjutab, et Traianus jõi kõvasti ja tarvitas seksuaalselt noori poisse, kuid ei teinud neile kunagi viga. Samuti ei pannud ta kunagi purjus peaga toime mõnda rumalust, säilitades alati selge ja puhta mõistuse. Siinkohal ei erine keiser ühestki teisest antiikajal elanud suurmehest. Nii Kreekas kui Roomas olid seksuaalsuhted meeste vahel üpris tavapärased ja vahel isegi soovituslikud.<br />
<br />
<strong><u>Daakia sõjad</u></strong><br />
<br />
Ajaloole on Traianus tuntud ennekõike suurepärase kindralina. Ta viis läbi edukaid vallutusi Lähis-Idas ja alistas samuti Daakia. Mainitud piirkond oli tekitanud Roomale peavalu juba üle dekaadi. Esimeses sõjas (c. märts-mai 101 AD.) liikus Traianus üle enda ehitatud kivisilla Doonau jõe põhjakaldale ja ründas seejärel nelja leegioniga Daakia kuningriiki. Roomlased purustasid edukalt Daakia armee Tapae mäekuru lähedal. Kuna Traianuse sõdurid said lahingus samuti kõvasti kannatada, siis otsustas ta sõjakäigu ajutiselt peatada ja alustada seda uuesti järgmisel aastal.<br />
<br />
Järgneva talve kestel tegi kuningas Decebalus vasturünnaku, kuid ta löödi taganema. Traianuse armee liikus aina sügavamale Daakia territooriumile ja aasta hiljem, kui imperaator vallutas Daakia pealinna ja kindluse Sarmizegethusa, sunniti kuningas Decebalus alistuma. Keiser Domitianus oli Daakia vastu sõdinud alates aastast 86 kuni 87, kuid ta ei suutnud kunagi mingisugust edu saavutada.<br />
<br />
Traianus naases seejärel võidukalt Rooma ja talle anti tiitel <i>Dacicus Maximus</i>. Decebalus jäeti oma riiki edasi valitsema. Sellest hoolimata tungis ta aastal 105 Rooma territooriumile, üritades mitmeid Doonau jõest põhja pool elavaid hõime Rooma vastu üles ässitada.<br />
<br />
Traianusele sellest piisas ja pärast massiivse silla ehitamist üle Doonau asus ta uuesti Daakia vastasele sõjakäigule. Aastal 106 vallutati Daakia täielikult. Sarmizegethusa hävitati ja Decebalus sooritas enesetapu. Tema pea raiuti maha ja see viidi Rooma. Traianus ehitas uue linna, mis kandis nime "Colonia Ulpia Traiana Augusta Dacica Sarmizegetusa". Ta asustas Daakia roomlastega ümber ja annekteeris selle Rooma impeeriumi provintsina. Daakia sõjakäigud tulid impeeriumile suuresti kasuks, kui võeti üle vallutatud territooriumil asuvad kullakaevandused. Võit on samuti ära märgitud Traianuse sambal.<br />
<br />
<strong><u>Ekspansioon idas</u></strong><br />
<br />
Umbes samal ajal suri Nabatea viimane kuningas Rabbel II Soter, kes oli samuti üks Rooma klientkuningatest. Traianus annekteeris seejärel Nabatea, kuid pole teada, kuidas ta seda täpsemalt tegi. Aastaks 107 paiknesid Rooma leegionid juba Petra ja Bostra piirkonnas. Impeerium sai sellega Araabia Petraea provintsi omanikuks (tänapäevane Lõuna-Jordaania ja loodepoolne Saudi-Araabia).<br />
<br />
<strong><u>Rahuaeg</u></strong><br />
<br />
Järgmised seitse aastat valitses Traianus sama hästi nagu ta oli seda varemgi teinud. Ta ehitas mitmeid uusi hooneid, monumente ja teid Itaaliasse ja Hispaaniasse. Rooma rajati võrratu kompleks, mis tähistas Traianuse võite Daakias. See koosnes foorumist, Traianuse sambast ja marketist. Hooned on Roomas tänini alles. Samuti ehitas ta palju võidukaari, millest paljud on veel tänapäevalgi püsti. Lisaks sellele taasehitas Traianus mitmeid teid (Via Traiana ja Via Traiana Nova).<br />
<br />
<strong><u>Impeeriumi maksimaalne ulatus</u></strong><br />
<br />
113 A.D. asus Traianus oma viimasele sõjakäigule Partia vastu. Põhjuseks oli see, et Partia soovis panna Armeenia troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga. Seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga. Imperaator pöördus siis lõunas asuva Partia vastu, vallutades Babüloni ja Seleuukia linnad ning viimaks alistas ta pealinna Ktesiphoni aastal 116. Traianus jätkas teed lõunas paikneva Pärsia lahe suunas, kus ta kuulutas Mesopotaamia uueks Rooma impeeriumi provintsiks.<br />
<br />
Ka mitte seal ei otsustanud Traianus peatuda. Hiljem, aastal 116 vallutas ta suure Susa linna. Ta kõrvaldas troonilt Partia kuninga Osroes I ja pani tema asemel troonile endale meelepärase nukuvalitseja Parthamaspatese. Rooma impeerium ei tunginud enam mitte kunagi nii kaugele itta.<br />
<br />
Siinkohal aga vedas Traianuse tervis teda alt. Tigrisel asuv kindluslinn Hatra pidas endiselt roomlaste jätkuvatele rünnakutele vastu. Traianus viibis isiklikult piiramise juures ja tõenäoliselt tabas teda kuumarabandus. Rooma impeeriumis elavad juudid tõstsid taaskord mässu ja sama tegi ka Mesopotaamias elav rahvas. Traianus oli sunnitud sõjaretke katkestama ja pöörduma tagasi impeeriumi, et rahutused maha suruda. Keisri jaoks oli tegu vaid ajutise tagasilöögiga, kuid paraku ei õnnestunud tal enam kunagi armeed juhtida. Idapoolsed armeed anti üle kõrge auastmega legaadile ja Juudamaa kubernerile, Brinius Carnix Maximusele.<br />
<br />
116. aasta lõpus jäi Traianus haigeks ja ta otsustas Itaaliasse tagasi purjetada. Tema tervis muutus 117. aasta kevadel ja suvel aina halvemaks. Traianus suri 9. augustil Kiliikia linnas Selinuses. Hadrianusest sai uus keiser ja ta tagastas Mesopotaamia Partiale. Kõik teised Traianuse poolt vallutatud alad jäid endiselt Rooma valitsuse alla.<br />
<br />
<strong><u>Traianuse pärand</u></strong><br />
<br />
Erinevalt paljudest teistest tuntud valitsejatest ajaloos pole Traianuse reputatsioon kahanenud. Läbi erinevate ajastute on teda peetud üheks parimaks Rooma keisriks ja väepealikuks. Traianuse võib leida ka Dante "Jumalikust komöödiast".Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-77406164427365392332011-11-29T19:27:00.000+02:002011-11-29T19:27:51.027+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Arminius<strong> </strong>- sünd. 18. eKr. - 17. eKr. - surn. 21. AD.<br />
<br />
Arminius (samuti Armin) oli heruskide hõimu väepealik, kes purustas Rooma armee Teutoburgi metsa lahingus. Tema hõimukoalitsioon Rooma impeeriumi vastu blokeeris edukalt Germanicuse katsed vallutada tagasi Reinist idas asuvad Germaani territooriumid. Hoolimata sellest, et Arminiusel ei õnnestunud germaani hõime liita, oli Teutoburgi metsas toimunud lahingul kaugeleulatuv mõju.<br />
<br />
<strong><u>Biograafia</u></strong><br />
<br />
Arminius oli Heruski sõjapealiku Segimeruse poeg. Enne Germaaniasse tagasipöördumist koolitati Arminius Roomas komandöriks ning talle anti Rooma kodakondsus ja rüütlistaatus. Reformatsiooni, kuid eriti 19. sajandi Saksamaa natsionalismi ajal oli Arminius saksa rahva sümbol (hoolimata sellest, et Arminiuse ajal ei eksisteerinud sakslaseid ega nende keelt).<br />
<br />
<strong><u>Lahing Teutoburgi metsas</u></strong><br />
<br />
Umbes aastal 4 A.D. sai Arminius Rooma abiväeüksuste (heruskide väeosa) juhiks ja võitles tõenäoliselt Pannoonia sõdades Balkani poolsaarel. Ta naases Põhja-Germaaniasse aastal 7-8 AD. Rooma impeerium kontrollis territooriumeid Reinist idas koos Lippe ja Maini jõgedega. Augustuse poolt määratud kõrge ametniku Publius Quinctilius Varuse all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõgede suunas. Selleks, et roomlaste plaanid luhta ajada, hakkas Arminius kavandama plaani erinevate Germaani hõimude ühendamiseks.<br />
<br />
A.D. 9. sügisel varitses kahekümne viie aastane Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult 17, 18 ja 19. leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Hiljutised arheoloogilised leiud viitavad sellele, et kolmepäevase lahingu täpne asukoht paikneb Kalkriese kõrgendiku lähedal, umbes 20 kilomeetrit Osnabrückist põhjas. Kui kaotus oli kindel, sooritas Varus enesetapu, heites end oma mõõgale.<br />
<br />
<strong><u>Roomlaste vasturünnak ja tagasivallutused</u></strong><br />
<br />
Pärast oma võitu üritas Arminius mitu aastat Põhja-Germaani hõime ühendada, et panna vastu roomlaste vältimatule vasturünnakule. Saades Teutoburgi lahingus saavutatud suurvõidust julgust, hakkasid ka teised germaani hõimud roomlastele vastupanu osutama, kuid kõige võimsam Germaani valitseja, markomannide kuningas Marbod jäi sellest hoolimata neutraalseks. Arminius saatis talle kingituseks Varuse pea, ent kuningas loobus sellest ja saatis trofee Rooma. Enamus rannikuäärsetest hõimudest liitusid samuti roomlastega. Sellegipoolest õnnestus Arminiusel luua tugev Rooma-vastane liit.<br />
<br />
11 A.D. ja 13 A.D. vahel viisid roomlased Tiberiuse all läbi mitmeid rünnakuid piki Ruhr'i, Lahn'i ja Ems'i jõgesid ja taasrajasid sinna mitmeid baase. Septembris 14 A.D. sai Tiberius keisriks ja tema sugulane Germanicus võttis Reinil asuva hiiglasliku armee juhtimise üle ja algatas koheselt eduka rünnaku. Järgmisel kevadel alustas ta kaheharulise sissetungiga piki Ruhri ja Lahni. Sõjakäik tõi edu siis, kui õnnestus tabada Arminiuse naine Thusnelda. Ta viidi Rooma ning teda esitleti Germanicuse võiduparaadil 17. mail. Tema hilisem elukäik on teadmata. Thusnelda sünnitas vangistuses ka Arminiuse poja, Thumelicuse. Poissi treeniti roomlaste poolt Ravennas gladiaatoriks ja ta suri arvatavasti areenil.<br />
<br />
Sellele järgnes teine kahesuunaline rünnak, mis koosnes 100 000 mehelisest armeest. Roomlaste vägi lõikas Arminiuse väed Emsi jõel pooleks ja liikus seejärel idasuunas. Sellest hoolimata pöördus Arminius emotsionaalse palvega hõimude poole ja palus neil sissetungijatele vastu astuda. Tal õnnestus kokku koguda piisavalt suur vägi ning tekitada sellega roomlastele mitmeid raskeid kaotuseid.<br />
<br />
Pärast ümbritseva territooriumi kindlustamist külastas Germanicus Teutoburgi metsa lahinguvälja ning lasi maha matta tapetud sõdurite jäänused. Seejärel ehitas ta monumentaalse hauakünka. See näitas seda, et tal polnud kavaski vallutatud territooriumist loobuda. Hiljem hävitati kalmuküngas germaanlaste poolt ja Germanicus loobus selle taasehitamise plaanist. Germanicus tegi seejärel kiire rünnaku Arminiusele, kuid too meelitas ta lõksu ja hävitas suurema osa roomlaste ratsaväest ja abiväelastest. Pärast seda andis Germanicus taganemissignaali ning roomlased liikusid piki Emsi põhjasuunas. Pool armeed saadeti lõunasse taastama tähtsat teetammi. Arminius piiras Caecina poolt juhitud väe ümber, hävitas parandatud teetammi ja ajas segaduses roomlased soisesse piirkonda. Öösel peeti armee nõukogus aru ja Arminiuse onu Inguiomer pani ette roomlaste laagri ründamise. Teda toetati ka sõdalaste poolt, kuid Arminius oli sellele vastu ja soovitas rünnata siis, kui roomlased uuesti põgeneda üritavad. Teda ei võetud aga kuulda ning rünnak ebaõnnestus ja germaanlased said raskete kaotuste osaliseks.<br />
<br />
16 A.D. tungis Germanicus taas Germaaniasse, sel korral põhjast. Antiikajaloolane Tacitus mainib oma kirjutistes kolme suuremat lahingut: esimene oli Weseri jõe lahing, kus Arminius nägi viimast korda oma venda Flavust, kes võitles roomlaste poolel. Arminius hüüdis üle jõe oma vennale, et too kodumaale tagasi pöörduks. Flavus omakorda palus Arminiusel Roomaga rahu teha, mis väidetavalt kohtles tema vangistatud naist ja äsjasündinud poega hästi. Kumbki ei võtnud teise sõnu tõsiselt ja järgnevas lahingus ületasid roomlased jõe rasketest kaotustest hoolimata.<br />
<br />
Järgmine lahing leidis aset Weserist ülalpool, Idistavisos, tõenäoliselt Rintelni kandis. Mõlemad pooled kannatasid raskeid kaotuseid ja ka Arminius sai haavata. Roomlased ei suutnud aga strateegilist eelist saada ja nad pidid heruskide maadele tungimise plaanidest loobuma. Selleks, et roomlased teda ära ei tunneks, määris Arminius oma näo verega kokku. Viimane lahing toimus Weserist kõvasti allpool põhjas Steinhude järve läheduses. Siin said taaskord mõlemad vaenupooled tõsiste kaotuste osaliseks ja Germanicusel ei õnnestunud jällegi germaanide vägesid hävitada. Taaskord anti taganemissignaal ja Germanicus hülgas kogu vallutatud territooriumi. Nagu eelmiselgi aastal, lõppes ka seekordne taganemine Emsi jõele katastroofiga; raevukas torm pillutas kogu roomlaste laevastiku laiali. Vaatamata sellele, et Germanicus algatas enne aasta lõppu veel mitu operatsiooni germaanlaste vastu ja et tal õnnestus tagasi saada ka kaks kolmest Teutoburgi metsa lahingus kaotatud leegionäride kotkastandarditest, otsustas keiser Tiberius kulukad sõjakäigud Germaaniasse peatada. Selle asemel lasi ta Germanicusel triumfi tähistada ja määras hiljem oma sugulase Süüriasse. Kolmas kotkas saadi hiljem tagasi keiser Claudiuse poolt.<br />
<br />
<strong><u>Hõimusisesed konfliktid ja surm</u></strong><br />
<br />
Üsna pea puhkes Arminiuse ja markomannide kuninga Marbodi vahel sõda. See lõppes Marbodi taganemisega, kuid sellest hoolimata ei saavutanud ka Arminius mingisugust edu ning konflikt lõppes patiseisuga. 19 A.D. mõrvati Roomas Germanicus. Arminiust tabas samasugune saatus kahe aasta pärast ja ta leidis oma kurva lõpu hõimukaaslaste käes, kes kartsid, et ta saab liiga võimsaks.<br />
<br />
<strong><u>Arminiuse pärand</u></strong><br />
<br />
Roomlastest vastased pidasid Arminiust hiilgavaks juhiks ja oma rahva vabaduse kaitsjaks. Arminiuse lugu taasavastati 16. sajandil, kui Saksa humanistid leidsid Tacituse ajaloolised kirjutised.<br />
<br />
Arminius polnud ainsaks põhjuseks, miks roomlased otsustasid enam mitte Germaaniasse tungida. Augustus vajas Gallia kaitsmiseks turvalist piiri ja ta otsustas Elbe asemel Reini jõe kasuks. Samuti võis pärast pikki ja kurnavaid kodusõdasid nappida ressursse Germaania vallutuste jaoks, lisaks mängis tähtsat rolli kolme leegioni kaotamine Teutoburgi metsa lahingus.<br />
<br />
Pärast Mariuse reforme võitsid roomlased germaanlaseid peaaegu iga kord. Arminiuse võit roomlaste üle muutis aga seda kõike ning roomlased loobusid edasistest Germaania vallutamise plaanidest.<br />
<br />
Arminiuse võit roomlaste üle tagas seega germaani rahva ja nende kultuuri püsimajäämise, mis omakorda viis Saksamaa tekkele ja kujundas suuresti Euroopa edasist tulevikku.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-1560370543754727352011-11-29T18:51:00.000+02:002011-11-29T19:15:21.102+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span lang="EN"><span lang="EN"><span lang="EN" style="font-family: Arial, Helvetica, sans-serif;">Augustus - sünd. 23. sept. 63. eKr. - surn. 19. aug. 14. AD.<br />
<br />
Augustus (sündinud Gaius Octavius Thurinus) (pärast lapsendamist tuntud Gaius Julius Caesar Octavianusena) oli esimene Rooma Impeeriumi keiser, kes valitses alates 27 eKr. kuni oma surmani AD 14. Noor Octavianus adopteeriti oma vanaonu Julius Caesari poolt, saades sellega tema otseseks pärijaks ja õigusjärgseks järglaseks. 43 eKr. ühendas Octavianus jõud Marcus Antoniuse ja Marcus Aemilius Lepidusega, luues Teise Triumviraadi. Triumviirina valitses Octavianus tõhusalt Roomat ja enamusi selle provintse, haarates konsulaarvõimu pärast konsulite Hirtiuse ja Pansa surma ning lasi end ametikohale korduvalt tagasi valida. Triumviraat ei kestnud aga kaua, see lagunes kolme mehe vahelistes võimuvõitlustes. Lepidus sunniti eksiili ja Antonius sooritas enesetapu pärast Aktioni lahingus saadud kaotust 31 eKr.<br />
<br />
Pärast Teise Triumviraadi lõppemist taastas Octavianus Rooma vabariigi välise fassaadi, andes valitsusvõimu Rooma Senatile tagasi, kuid tegelikkuses säilitas ta oma autokraatliku võimu. Paari aasta jooksul sai Rooma vabariigist Rooma impeerium, mida valitses ainuvalitseja. Imperaatoriseisus polnud kunagi ametipost nagu diktatuur, mida Caesar ja Sulla olid enne Octavianust pidanud. Rooma elanikkond palus Octavianust, et too diktaatoripostile asuks, kuid ta keeldus sellest. Seaduse järgi kuulus Augustusele mitmeid volitusi ja võime, mis Senat talle kogu eluks andnud oli, kaasa arvatud plebeide tribuuni ja tsensori võim. Ta oli konsul kuni 23 eKr. Augustuse suur võim tulenes majanduslikust edust ja ressurssidest, mis vallutuste käigus saadud, samuti paljude sõdurite ja veteranide lojaalsusest, paljudest Senati poolt jagatud tiitlite autoriteedist ja rahva lugupidamisest. Kuna Augustuse juhtimise alla kuulus suurem osa Rooma leegionidest, siis oli tal võimalus kasutada relvajõudu Senati vastu ja muuta selle otsuseid endale sobivaks. Tänu Augustuse võimele kõrvaldada igasugune senaatorlik vastupanu relvajõudu kasutades, muutus Senat talle kuulekaks, tunnustades tema ülimat positsiooni ja võimu.<br />
<br />
Augustuse valitsusaeg algatas rahuajastu, mis tuntud Pax Romana'na, või ka Rooma rahuna. Hoolimata jätkuvatest piirisõdadest ja aasta kestnud kodusõjast imperaatorliku pärimisliini üle nautis Vahemeremaailm rohkem kui kaks sajandit kestnud rahu. Augustus laiendas Rooma impeeriumi piire ja kindlustas need klientriikidega, samuti tegi ta Parthiaga diplomaatiat kasutades rahu. Augustus reformis Rooma maksusüsteemi, lõi Rooma jaoks ametlikud politsei - ja tuletõrjeüksused, arendas teedevõrku koos ametliku kullerisüsteemiga, rajas püsiva armee (ja väikese laevastiku) ja Pretoriaanide kaardiväe. Suurem osa linnast ehitati Augustuse all ümber. Keiser pani oma saavutused kirja dokumenti, mil nimeks <i>Res Gestae Divi Augusti</i> ja mis on tänini säilinud. Kui Augustus AD 14 suri, kuulutati ta Senati poolt jumalaks. Kõik järgnevad keisrid võtsid tema nimed "Augustus" ja "Caesar" üle. Kuues kuu Rooma ajaarvestuses (Sextilis) nimetati ametlikult Augustuse auks augustiks ümber. Tema järeltulijaks ja uueks keisriks sai kasupoeg Tiberius.<br />
<br />
<strong><u>Varane elu</u></strong><br />
<br />
Augustuse isapoolne pere pärines Velitrae linnast, mis asus umbes 25 miili Roomast eemal. Poiss ise sündis Rooma linnas 23. septembril, 63 eKr. Rooma Foorumi lähedal. Hoolimata astroloogi poolsest hoiatusest otsustas isa lapse alles hoida, mitte teda avamaale koertele kõhutäieks jätta. Poisile anti nimeks Gaius Octavianus ja ta viidi isa kodukülla Velitrae's.<br />
<br />
Octavianus ise mainib memuaarides oma isa peret ainult põgusalt, öeldes, et ta "tuli vanast ja rikkast rüütliperest". Tema isapoolne vana-vanaisa oli Sitsiilias Teise Puunia sõja kestel sõjatribuun. Vanaisa oli teeninud mitmetes kohalikes poliitilistes ametites. Tema isa, kel samuti nimeks Gaius Octavianus, oli olnud Makedoonia kuberner. Lühidalt peale Octavianuse sündi andis isa talle lisanimeks Thurinus, mis tähistas ilmselt tema võitu Thuriis mässulise orjakamba üle. Octavianuse ema Atia oli Julius Caesari õetütar.<br />
<br />
Kuna Octavianuse isa oli plebei, siis oli seda ka poiss ise, hoolimata sellest, et tema ema oli patriits. Octavianus sai patriitsi staatuse siis, kui ta Caesari poolt 44. eKr. adopteeriti.<br />
<br />
Kui Octavianus oli nelja aastane, suri tema isa (59 eKr.). Ema abiellus uuesti endise Süüria kuberneri Lucius Marcius Philippusega. Philippus, kes väitis end põlvnevat Aleksander Suurest, valiti 56 eKr. konsuliks. Kasuisa ei pööranud Octavianusele kunagi erilist tähelepanu ja sellepärast kasvatati teda vanaema (ja Julius Caesari õe) Julia Caesarise poolt.<br />
<br />
52 eKr. või 51 eKr. Julia Caesaris suri ning Octavianus esitas vanaemale mõeldud matusekõne. Octavianuse ema ja kasuisa hakkasid nüüdsest poissi aktiivsemalt kasvatama. 47 eKr. valiti Octavianus pontifekside instituuti. Vastavalt Damaskuse Nicolausele soovis Octavianus liituda Caesari Aafrika sõjakäiguks mõeldud personaliga, ent kui Atia plaani vaidlustas, otsustas Octavianus sellest loobuda. 46 eKr. lubas ema tal Caesariga Hispaanias liituda, kus Octavianus plaanis võidelda Pompeiuse vägede vastu, kuid kahjuks jäi ta haigeks ega suutnud reisida.<br />
<br />
Kui Octavianus viimaks paranenud oli, otsustas ta Caesari juurde purjetada. Paraku tegi Octavianus koos oma meeskonnaga läbi laevahuku ning ta jõudis vaid käputäie meestega rannikule, läbides seejärel vaenuliku territooriumi. Lõpuks jõudis ta Caesari laagrisse ning viimasele avaldas noore sugulase retk märkimisväärselt muljet. Kui nad viimaks Rooma tagasi pöördusid, koostas Caesar uue testamendi, nimetades Octavianuse oma peamiseks pärijaks.<br />
<br />
<u><strong>Tõus võimule</strong></u><br />
<br />
<strong>Caesari pärija</strong><br />
<br />
Caesari tapmise ajal märtsi iididel 15. märts 44 eKr. õppis Octavianus Illüürias, Apollonias. Mõned armeeohvitserid soovitasid Octavianusel koos sõduritega Makedoonias varjupaika otsida, kuid too keeldus sellest. Varjupaiga leidmise asemel otsustas nooruk Itaaliasse purjetada ja teha kindlaks, kas tal on mingit poliitilist õnne ja vedamist. Peale maabumist Lupiae's, Brundisiumi lähedal, sai Octavianus teada Caesari testamendi sisust. Temast sai Caesari poliitiline pärija ja järeltulija, samuti kuulus talle ka nüüd kaks kolmandikku vanaonu varadest. Pärast adopteerimist sai Octavianus nimeks Gaius Julius Caesar. Et osutada oma bioloogilisele perele, pidi Octavianus Rooma traditsiooni kohaselt lisama uuele nimele ka oma vana lisanime (Octavianus). Selle kohta, kas ta seda nime ka kasutas, tõendid puuduvad, sest see oleks tema tagasihoidliku päritolu esile toonud. Hiljem süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et Caesar oli ta adopteerinud ainult seksuaalsuhete pärast.<br />
<br />
Selleks, et pääseda edukalt Rooma poliitikasse, ei piisanud vähesest varandusest, mis Octavianusel oli. Pärast seda, kui Caesari sõdurid võtsid Octavianuse Brundisiumis soojalt vastu, nõudis viimane endale osa Caesari kogutud varast, (kogusumma 700 miljonit sestertsi) mis oli mõeldud sõjaks Parthia vastu. Hoolimata sellest, et riigiraha niimoodi kadus, ei võetud Octavianuse vastu midagi ette, kuna ta kasutas seda raha selleks, et koguda sõdureid Senati peavaenlase, Marcus Antoniuse vastu. Octavianus tegi järjekordse julge käigu 44 eKr. kui ta omastas ilma ametliku loata iga-aastase tribuudi, mis oli saadetud Rooma Lähis-Ida provintsist Itaaliasse. Samuti hakkas Octavianus oma isiklikke vägesid tugevdama Caesari veteranleegionäride ja teiste üksustega, mis olid mõeldud Parthia sõjaks. Kui Octavianus läbi Itaalia Rooma marssis, äratas tema kohalolek ja äsja hangitud vara paljudes tähelepanu. Tänu sellele liitusid temaga ka Caesari endised veteranid, kes paiknesid Campanias. Juuniks oli Octavianus kogunud endale kolme tuhande pealise lojaalsete veteranide armee, makstes igale mehele 500 dinaari.<br />
<br />
Kui Octavianus 6. mail 44 eKr. Rooma saabus, leidis ta eest konsul Marcus Antoniuse, kes oli teinud diktaatori mõrvaritega vaherahu. Neile anti üldine amnestia 17. märtsil. Sellest hoolimata õnnestus Antoniusel suurem osa neist Roomast välja ajada, ja seda tänu sütitavale ülistuskõnele, mida ta Caesari matustel oli pidanud. Rahvas pöördus sellega mõrvarite vastu ja viimastel polnud muud väljapääsu, kui linnast pageda. Vaatamata sellele, et Marcus Antonius kogus poliitilist toetust, oli Octavianusel endiselt võimalus temaga konkureerida. Antonius oli kaotanud paljude roomlaste ja Caesari pooldajate toetuse, kui ta oli Caesari jumalikustamise ettepanekule vastu. Hoolimata Octavianuse veenmisest ei loovutanud Antonius talle Caesari rahasid, kuid tal õnnestus suve jooksul endale Caesari pooldajate toetus hankida. Septembris hakkas Optimateste oraator Marcus Tullius Cicero Antoniust mitmete kõnedega ründama, nähes temas Senatile suurimat ohtu. Kuna arvamus Antoniuse vastu oli Roomas tema vastu pöördumas ja samuti hakkas tema aeg konsulina otsa saama, üritas ta läbi suruda seaduseid, mis andnuks talle kontrolli Tsisalpiini Gallia üle. Vahepeal ehitas Octavianus Itaalias oma armeed üles, värbates Caesari veterane ja 28. novembril võitis ta enda poolele üle kaks Antoniuse leegionit. Antonius nägi Octavianuse suures armees endale hädaohtu ning Senati kergenduseks lahkus ta Roomast Tsisalpiini Galliasse, mis pidi alates 1. jaanuarist talle kuuluma.<br />
<br />
<strong>Esimene konflikt Antoniusega</strong><br />
<br />
Pärast seda, kui Decimus Brutus ei mõelnudki niisama lihtsalt Tsisalpiini Galliast loobuda, piiras Antonius ta Mutinas ümber. Senat andis välja küll mitmeid otsuseid, millega vägivald lõpetada, ent kuna neil puudus armee, siis ei võtnud Antonius Senatit kuuldagi. See andis võimaluse Octavianusele, kel oli piisavalt suur armee, et Antoniusele vastu astuda. Cicero kaitses samuti Octavianust Antoniuse mõnituste eest pärast seda, kui viimane oli poisile öelnud, et too võlgneb kõik ainult tänu oma nimele. Senat nimetas Octavianuse 1. jaanuaril 43 eKr. senaatoriks, samuti anti talle ka võim hääletada koos endiste konsulitega. Lisaks tagati talle <i>imperium</i> (juhtiv võim), mis tegi sõdurite juhtimise seaduslikuks ning ta saadeti koos konsulite Hirtiuse ja Pansaga piiramist lõpetama. 43 eKr. aprillis said Antoniuse väed Forum Gallorumi ja Mutina lahingus lüüa ning ta taganes Transalpiini Galliasse. Paraku said lahingutes mõlemad konsulid surma ning Octavianusest sai nende armeede ainujuht.<br />
<br />
Senat külvas Decimus Brutuse paljude autasudega üle, kuid jättis Octavianuse nendest ilma. Seejärel üritas Senat anda konsulaarleegionide juhtimise Decimus Brutusele, kuid Octavianus otsustas nendega koostööd mitte teha. Selle asemel jäi ta Po orgu ning ei mõelnudki enam Antoniuse vastu sõdida. Juulis saatis Octavianus tsentuuriote saatkonna Rooma ja nõudis endale konsulipositsiooni, mis oli Hirtiuse ja Pansa surmaga tühjaks jäänud. Octavianus nõudis ka seda, et Antoniuse rahvavaenlaseks kuulutanud dekreet tühistataks. Kui sellest aga keelduti, marssis ta kaheksa leegioni eesotsas linna. Roomas ei osutanud talle mitte keegi sõjalist vastupanu ja 19. augustil 43 eKr. kuulutati ta koos sugulase Quintus Pediusega konsuliks. Vahepeal lõi Antonius liidu Marcus Aemilius Lepidusega.<br />
<br />
<strong><u>Teine Triumviraat</u></strong><br />
<br />
<strong>Rooma revolutsioon</strong><br />
<br />
Octavianus, Antonius ja Lepidus kohtusid oktoobris 43 eKr. Bologna lähedal. Kolm meest lõid Teise Triumviraadi, nagu olid seda minevikus teinud Caesar, Pompeius ja Crassus. Seda viis aastat kestvat erivolituste ja võimu usurpeerimist toetati plebeide poolt läbiantud seadusega, erinevalt mitteametlikust Esimesest Triumviraadist. Seejärel kuulutasid triumviirid 300 senaatorit ja 2 000 <i>equites'it</i> (rüütel, ülik) lindpriiks ja konfiskeerisid nende varad. Need, kel ebaõnnestus põgeneda, hukati. Kuna triumviiridel oli kavas peagi Caesari mõrvarite vastu võidelda, siis kulus konfiskeeritud vara hädasti ära, et armeele hiljem palka maksta. Lindpriide eest pandi välja ka autasud, mis innustas roomlaseid tagaaetavaid kinni püüdma. Arreteeritute varad ja omandid arestiti triumviiride poolt. Octavianus vaidles esmalt taolisele tegevusele vastu, kuna ta soovis säästa oma äsjaleitud liitlase Marcus Tullius Cicero elu (Cicero nimi oli samuti väljaheidetute hulgas). Kahjuks oli Antoniuse viha Cicero vastu järeleandmatu ja viimane tapeti. Paljude vabariiklike senaatorite surm võimaldas triumviiridel need positsioonid enda toetajatega täita. Seda on nimetatud kahekümnenda sajandi ajaloolaste poolt "Rooma revolutsiooniks", sest sellega kõrvaldati vana kord ja rajati tugev poliitiline alus Augustuse valitsuseks.<br />
<br />
1. jaanuaril 42 eKr. tunnistati Caesar Senati poolt Rooma riigi jumaluseks (<i>Divus Iulius)</i>. Octavianus sai seda osavalt ära kasutada, nimetades end <i>Divi filius'eks</i>, ehk "Jumala Pojaks". Antonius ja Octavianus saatsid merd mööda Kreekasse 28 leegioni, et võidelda konspiraatorite Brutuse ja Cassiusega. Pärast kahte Philippi lahingut Makedoonias 42 eKr. oktoobris oli Triumviraadi armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu. Antonius halvustas hiljem Octavianust ja tema armeed, kuna mõlemad lahingud võideti otsustavalt Antoniuse vägede poolt. Vähe sellest, et Antonius nõudis endale au mõlema võidu eest, süüdistas ta Octavianust ka selles, et too on argpüks, kuna andis armee juhtimise üle oma sõbrale ja kindralile Marcus Vipsanius Agrippale.<br />
<br />
Pärast Philippit lõid triumviirid uue territoriaalse korralduse. Antonius pidi jätma Gallia, Hispaania provintsid ja Itaalia Octavianusele ning läks ise Egiptusesse, kus ta liitus Julius Caesari endise armukese Kleopatra VII'ga. Octavianus pidi nüüd üksi otsustama, kuhu panna Itaalias elama kõik need kümned tuhanded Makedoonias võidelnud veteranid. Need kümned tuhanded mehed, kes olid võidelnud vabariigi poolel koos Brutuse ja Cassiusega, vajasid samuti maad. Kuna enam riigi poolt kontrollitavat maad polnud, kuhu sõdurid oleksid saanud elama asuda, pidi Octavianus tegema valiku: kas võõranduda roomlastest ja konfiskeerida nende maad või jätta maadest ilma sõdurid, kes oleksid tema vastu üles tõusnud ja hädaohuks muutunud. Triumviir otsustas esimese valiku kasuks. Vähemalt kaheksateistkümnesse Rooma linna rajati sõdurite jaoks kodud ja suuremas osas aeti kõik endised linnaelanikud oma majadest välja.<br />
<br />
<strong>Ülestõus ja abieluliidud</strong><br />
<br />
Paljudes roomlastes tekitas Octavianuse käitumine suurt meelepaha, mille tagajärjel liitusid paljud Marcus Antoniuse venna, Lucius Antoniusega. Luciust toetas samuti suurem osa Senatist. Vahepeal soovis Octavianus end lahutada Clodia Pulchrast, kes oli Fulvia ja tolle esimese abikaasa Publius Clodius Pulcheri tütar. Väites, et tema abielu Clodiaga polnud kunagi teostatud, lasi ta naise tolle ema ja Marcus Antoniuse naise juurde tagasi toimetada. Fulvia, keda oli sellega ägedalt solvatud, otsustas midagi ette võtta ja koos Lucius Antoniusega kogus ta Itaalias kokku armee, et võidelda Antoniuse õiguste eest Octavianuse vastu. Paraku polnud nad arvestanud sellega, et Rooma sõdurite palk sõltub siiski triumviiridest. Lucius ja tema liitlased alistusid Octavianusele viimaks Perusias (tänapäevane Perugia) 40 eKr. algul. Tänu sellele, et Lucius oli Antoniuse vend, säästis Octavianus tema elu, samuti jättis ta puutumata ka tolle armee. Sellest hoolimata saadeti Fulvia Sicyoni eksiili. Octavianus ei näidanud aga halastust üles Luciuse liitlaste vastu; 15. märtsil, Julius Caesari mõrva-aastapäeval lasi ta hukata 300 Rooma senaatorit ja ülikut. Hoiatuseks teistele rüüstati ja põletati maha ka Perusia. See verine sündmus määris mõnevõrra Octavianuse karjääri ja paljud kritiseerisid teda sellise teo eest, nagu näiteks poeet Sextus Propertius.<br />
<br />
Gnaeus Pompeius Magnuse mässavast kindralist poeg Sextus Pompeius oli Teise Triumviraadiga 39 eKr. kokkuleppele jõudnud ja seadnud end sisse Sitsiilias ja Sardiinias. Nii Antonius kui Octavianus üritasid Pompeiusega liitu rajada hoolimata sellest, et ta kuulus vabariiklikusse, mitte Caesari toetajate fraktsiooni. Octavianusel õnnestus luua ajutine liit, kui ta abiellus 40 eKr. Pompeiuse järgija Lucius Scribonius Libo tütre Scriboniaga. Scribonia sünnitas Octavianusele tütre (Julia) samal päeval, kui mees end temast lahutas, et abielluda Livia Drusillaga. Tema abielu Scriboniaga oli kestnud veidi üle aasta.<br />
<br />
Egiptuses olles oli Antonius Kleopatraga kolm last saanud - Aleksander Helios, Kleopatra Selene II ja Ptolemaios Philadelphus. Antonius oli teadlik oma halvenevast suhtest Octavianusega ning ta lahkus Kleopatrast, et purjetada suure armee eesotsas 40 eKr. Itaaliasse. Kohale saabudes asus ta Brundisiumi piirama. Uus konflikt ei toonud ühelegi osapoolele mingit kasu, sest nende poliitiliselt tähtsateks tegelasteks muutunud tsentuuriod keeldusid võitlemast. Sama keeldusid tegemast nende juhtimise all olevad leegionid. Vahepeal oli Sicyonil haigusesse surnud ka Antoniuse naine Fulvia. Naise surm ja tsentuuriote mäss võimaldas kahel triumviiril rahu teha. 40 eKr. sügisel kiitsid nii Octavianus kui Antonius heaks Brundisiumi lepingu, mille kohaselt pidi Lepidusele jääma Aafrika, Antoniusele Ida ja Octavianusele Lääs. Itaalia poolsaar oli avatud kõigile kolmele sõdurite värbamiseks, kuid idas paikneva Antoniuse jaoks oli see säte tegelikkuses kasutu. Selleks, et tugevdada oma liitu Antoniusega, andis Octavianus talle naiseks oma õe Octavia Noorema. Octavia sünnitus Antoniusele kaks tütart, Antonia Vanema ja Antonia Noorema.<br />
<br />
<strong>Sõda Pompeiusega</strong><br />
<br />
Sextus Pompeius tekitas aga Octavianusele Itaalias suurt probleemi, takistades mööda Vahemerd liikuvatel viljasaadetistel poolsaarele jõudmist. Pompeius pani oma poja laevastiku juhiks ning tolle ülesandeks sai Itaalias laialdast näljahäda külvata. Ajutisele rahuleppele jõuti 39 eKr. Misenumi lepinguga. Pompeius peatas blokaadi Itaaliale pärast seda, kui Octavianus andis talle Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Peloponnesose. Samuti kindlustati Pompeiusele konsulipositsioon aastaks 35 eKr. Territoriaalne korraldus triumviiride ja Sextus Pompeiuse vahel hakkas kokku varisema pärast seda, kui Octavianus lahutas Scriboniast ja abiellus Liviaga 17. jaanuaril 38 eKr. Üks Pompeiuse admiralidest reetis oma isanda ja andis nii Korsika kui Sardiinia Octavianusele tagasi. Kuna Octavianus vajas Pompeiuse ründamiseks Antoniuse toetust, siis pikendati Teise Triumviraadi kestvust viie aasta võrra. Antonius lootis Octavianust abistades saada ka ise toetust oma sõjakäiguks Parthia vastu, soovides kunagise Rooma kaotuse eest Carrhae lahingus kätte maksta. Tarentumis jõudsid mehed kokkuleppele ja Antonius andis Octavianusele 120 laeva ning viimane pidi Antoniusele saatma 20 000 leegionäri. Paraku saatis Octavianus lubatud leegionäride arvust vaid kümnendiku.<br />
<br />
Octavianus ja Lepidus käivitasid 36 eKr. Sextuse vastu Sitsiilias ühisoperatsiooni. Hoolimata mitmetest tagasilöökidest hävitas Octavianuse laevastik kindral Agrippa all peaaegu kogu Sextus Pompeiuse laevastiku Naulochuse merelahingus 3. septembril 36 eKr. Sextus põgenes oma allesjäänud vägedega itta, kus ta järgmisel aastal tabati ja seejärel hukati Miletusel ühe Antoniuse kindrali poolt. Lepidus ja Octavianus kogusid Pompeiuse alistunud sõdurid kokku ning esimene andis Octavianusele käsu lahkuda, soovides Sitsiilia endale saada. Paraku hülgasid kurnatud sõdurid Lepiduse ja liitusid Octavianusega, kes lubas neile rohkem maksta. Lepidus alistus seejärel Octavianusele ning ta heideti Triumviraadist välja. Sellega jõudis tema karjäär lõpule ning ta saadeti Itaaliasse Cape Circeis asuvasse villasse eksiili. Rooma valitsusalad ja ülemvõim jagunesid nüüd ainult Octavianuse ja Antoniuse vahel. Et säilitada omapoolses impeeriumi osas rahu ja stabiilsust, andis Octavianus Rooma kodanikele õiguse oma maade üle. Sel korral lasi ta ametist vabastatud sõdurite jaoks luua kodud väljapoole Itaaliat ning tagastas endistele omanikele 30 000 orja, kes olid varasemalt põgenenud Pompeiuse juurde, et liituda tolle armee ja laevastikuga. Kui Octavianus Rooma naases, lasi ta Senatil tagada endale, oma naisele ja õele tribunaalse puutumatuse, ehk <i>sacrosanctitas'e.</i><br />
<br />
<strong>Sõda Antoniusega</strong><br />
<br />
Vahepeal oli Antoniuse sõjakäik Parthia vastu osutunud täielikuks katastroofiks, rikkudes tema mainet kindralina. Octavianuse poolt saadetud 2 000 leegionärist ei piisanud samuti vägede täiendamiseks. Antonius polnud aga rumal ning ta teadis, et Kleopatra suudaks tema vägesid suuresti täiendada. Kuna tal oli juba Egiptuse kuningannaga suhe, otsustas ta Octavia tagasi Rooma saata. Antoniuse jaoks oli vaid tähtis armee suurendamine. Seda kasutas propaganda eesmärgil ära Octavianus, andes sellega mõista, et Antonius hülgab pigem oma seadusliku naise, et luua suhe võõra maa kuningannaga, kes polnud Rooma kodanik. 36 eKr. kasutas Octavianus poliitilist võtet, et näidata end vähem autokraatlikuna ja Antoniust rohkem kaabakana. Ta kuulutas, et kodusõjad on lõppemas ja et ta loobub triumviiri staatusest, kui Antonius sama teeb. Viimane loomulikult keeldus sellest. Kui Rooma sõdurid 34 eKr. Armeenia vallutasid, kuulutas Antonius oma poja Aleksander Heliose selle valitsejaks. Samuti andis ta Kleopatrale tiitli "Kuningate Kuninganna". Kui Octavianus taaskord 1. jaanuaril 33 eKr. konsuliks sai, avas ta istungi Senatis tulise ründekõnega Antoniuse vastu, süüdistades teda tiitlite ja territooriumite jagamises oma sugulastele ja kuningannale. Paljud konsulid ja senaatorid tormasid Antoniuse poolele üle, võtmata taolist propagandat kuulda. Samuti hülgasid mitmed ministrid Antoniuse ning liitusid Octavianusega 32 eKr. sügisel. Ülejooksikud Munatius Plancus ja Marcus Titius andsid Octavianusele vajalikku informatsiooni, millega ta tõestas Senatis kõiki Antoniuse vastu öeldud süüdistusi. Octavianus andis käsu tungida Vesta neitsite pühamusse ning sundis ülempreestrinnat andma üle Antoniuse salajast testamenti, mis pidi andma kõik Rooma vallutatud territooriumid tema poegadele. Samuti oli testamendis ära mainitud hauakambri ehitamine Aleksandriasse, kuhu nii Antonius kui Kleopatra pidid pärast surma maetama. 32 eKr. lõpus tühistas Senat Antoniuse volitused konsulina ja kuulutas sõja Kleopatra režiimile.<br />
<br />
Octavianus sai eelvõidu varakult 31 eKr. kui Agrippa poolt juhitud mereväel õnnestus sõdurid edukalt üle Aadria mere vedada. Sel ajal kui Agrippa lõikas Antoniuse ja Kleopatra peaväe varustusliinid merel ära, maabus Octavianus maismaal Corcyra (tänapäevane Korfu) saare vastas ning marssis lõunasse. Kuna Antonius oli nii maad kui merd mööda lõksu püütud, hülgasid paljud sõdurid oma juhi ning liitusid iga päev Octavianusega. Et pääseda mereblokaadist välja, viis Antonius läbi meeleheitliku katse ning purjetas Kreeka läänerannikul asuvast Aktioni lahest läbi. Siinsamas kohtus Antoniuse laevastik 2. septembril 31 eKr. palju suurema ja manööverdusvõimelisema Octavianuse mereväega, mida juhtisid Agrippa ja Gaius Sosius. Antonius ja tema allesjäänud väed pääsesid vaid tänu lähedal paiknevale Kleopatra laevastikule. Octavianus asus neid jälitama ja pärast teist võitu Aleksandrias Antoniuse ja Kleopatra üle 1. augustil 30 eKr. sooritasid mõlemad enesetapu. Antonius heitis end mõõgale ning ta viidi hiljem Kleopatra käte vahele, kuninganna lasi end salvata mürkmaol. Octavianus andis samuti käsu tappa Caesari poeg Caesarion, kommenteerides "Kaks Caesarit on liiga palju". Antoniuse ja Kleopatra lapsed säästeti ning nad viidi Rooma, kus Octavia nende eest hoolitses.<br />
<br />
<strong><u>Octavianus saab Augustuseks</u></strong><br />
<br />
Pärast Aktioni lahingut ja Antoniuse ning Kleopatra kaotust oli Octavianus positsioonil, mis lubas ta valitseda kogu vabariiki. Pärast Rooma marssimist valiti Octavianus ja Marcus Agrippa Senati poolt konsuliteks. Aastaid kestnud kodusõjad olid jätnud Rooma peaaegu seadustest ja korrast ilma, kuid vabariik polnud veel valmis tunnustama Octavianuse juhtimist despoodina. Samal ajal poleks saanud Octavianus nii lihtsalt oma mõjuvõimust loobuda, kuna see oleks käivitanud uue kodusõja kindralite vahel. Isegi kui ta poleks võimu ihaldanud, pidi ta oma kõrge positsiooni pärast kandma hoolt Rooma linna ja selle provintside eest. Siitpeale sai Octavianuse eesmärgiks taastada Roomas stabiilsus, traditsionaalne seaduslikkus ja tsiviliseeritus.<br />
<br />
<strong>Esimene akord</strong><br />
<br />
27 eKr. andis Octavianus võimu ametlikult Senatile tagasi ja loobus kontrollist Rooma provintside ja nende armeede üle. Ehkki ta ei juhtinud enam provintse ega armeesid, kuulus talle endiselt paljude sõdurite ja veteranide toetus. Kuna Octavianus oli Rooma vabariigi rikkaim mees, siis sõltus paljude klientide ja pooldajate karjäär tema patronaažist ja toetusest. Kui senaatorid polnud nõus rahastama Itaalias teede ehitust ja hooldust, lasi Augustus oma varade eest ise 20 eKr. Itaaliasse teedevõrgu rajada. Keiser annetas suuri summasid ka riigi varakambrisse.<br />
<br />
Senat tegi Octavianusele ettepaneku, et ta võtaks uuesti provintside juhtimise üle. Järgmiseks kümneks aastaks sai Octavianuse kohuseks kaootilises seisus olevate provintside ülevaatamine ja nende kontrollimine. Provintsid hõlmasid kogu Hispaaniat ja Galliat, Süüriat, Kiliikiat, Küprost ja Egiptust. Provintside valitsemisega sai Octavianus kontrolli ka enamuse Rooma leegionide üle. Sel ajal kui Octavianus Roomas konsulikohuseid täitis, saatis ta oma juhtimise all olevatesse provintsidesse senaatoreid, kellest said seal tema esindajad ja kes hoolitsesid selle eest, et tema käske ellu viiakse. Octavianuse võimu alla mittekuuluvaid provintse juhtisid Senati poolt valitud kubernerid. Octavianusest sai Rooma linnas ja enamustes provintsides kõige võimsam poliitiline figuur. Senat kontrollis endiselt Põhja-Aafrikat, mis tagas Roomale enamuse viljasaagist. Samuti kuulus Senatile veel Illüüria ja Makedoonia, mis olid strateegiliselt tähtsad regioonid ning varustatud mitmete leegionidega. Kuna Octavianuse juhtimise all oli 20 leegioni ja kolme senaatorist prokonsuli vahel oli ära jagatud vaid 5-6 leegioni, siis ei tekitanud Senati kontroll nende regioonide üle Octavianusele mingisugust poliitilist või sõjalist väljakutset. Samuti aitas Senati kontroll mitmete provintside üle säilitada vabariiklikku fassaadi.<br />
<br />
27 eKr. jaanuaris andis Senat Octavianusele uued tiitlid <i>Augustus </i>ja <i>Princeps</i>. <i>Augustus </i>tuleb ladinakeelsest sõnast <i>Augere</i> ja see tähendab suurenemist, tugevnemist või kasvamist. Tegu polnud mitte poliitilise mõjuvõimu ja autoriteediga, vaid religioosse tiitliga. Nimetus <i>Princeps</i> tuleb ladinakeelsest fraasist <i>primum caput</i>, tähendades esimest pead või juhti. Princepsi tiitlit oli ka varem Rooma vabariigis kasutatud ja see anti neile, kes olid riiki hästi teeninud, nagu näiteks Gnaeus Magnus Pompeius.<br />
<br />
Augustusele anti õigus riputada oma ukse kohale tammepuust tehtud <i>corona civica</i> (kodaniku - või linnakroon). Seda krooni hoiti tavaliselt triumfi ajal kindrali pea kohal ning selle hoidja pidi aina kindralile kordama fraasi "<i>memento mori</i>", ehk "ära unusta, et sa oled surelik". Augustus keeldus võimutunnuste, nagu näiteks valitsuskepi, diadeemi või kuldse krooni ja purpurse tooga kandmisest. Sellest hoolimata autasustas Senat teda kuldse kilbiga, mis kandis pealiskirja<i> virtus, pietas, clementia, iustitia</i> - "vaprus, kartmatus, andestus, õiglus".<br />
<br />
<strong>Teine akord</strong><br />
<br />
23 eKr. leidis aset poliitiline kriis, millesse oli segatud ka Augustuse kaaskonsul Terentius Varro Murena. Kriis kujutas endast vandenõu Augustuse vastu, kuid selle täpsed detailid pole teada. Hiliskevadel tabas Augustust tõsine haigus. Oma eeldataval surivoodil pidi ta pitsatsõrmuse üle andma oma kindralile ja sõbrale Agrippale. Kõikide üllatuseks andis Augustus hoopiski kõik oma ametlikud dokumendid ja riigi rahaasjade aruanded kaaskonsul Pisole. Piso sai võimu ka Augustuse provintsides paiknevate sõdurite üle. Augustuse eeldatavalt soositud sugulane Marcus Claudius Marcellus naases surivoodilt tühjade kätega. See oli üllatuseks paljudele, kes uskusid, et Augustus valib enda positsioonile järeltulija. Kuna keisritiitli pärimine oleks kutsunud vabariiki toetavates roomlastes esile vastupanu ja vaenulikkust, jagas Augustus oma pärijatele vaid kinnisvara ja muid omandeid.<br />
<br />
Pärast seda kui haigus kadus, loobus Augustus oma alalisest konsulistaatusest. Hoolimata sellest, et ta astus konsuliametist tagasi, säilitas Augustus oma konsulaarse <i>imperiumi</i>, mis viis tema ja Senati vahelisele teisele kompromissile (tuntud Teise lepingu või akordina). Augustus polnud küll enam ametlikul positsioonil, mis võimaldanuks tal riiki juhtida, kuid pärast prokonsuliks saamist püsis tema võim endiselt Rooma provintside üle. Senat tagas Augustusele samuti <i>imperium proconsulare maius'e</i>, ehk "võimu üle kõikide prokonsulite" (konsulitel oli võim prokonsulitelt juhitav provints üle võtta, kui selleks vajadus pidi tekkima. Kuna Augustus oli nüüd pelgalt prokonsul, siis tal see võim puudus).<br />
<br />
Augustusele anti ka kogu eluks tribuunivõim (<i>tribunicia potestas</i>), kuid mitte ametlikku tribuunitiitlit. See lubas tal igal ajal kutsuda kokku Senati ja rahva ning arutleda teemade üle. Niisamuti sai ta panna veto Assamblee või Senati tegemistele ning juhatada valimisi. Võim tagas Augustusele ka õiguse igal koosolekul esimesena vestlust alustada. Tema tribuunivõimu hulka kuulusid ka volitused, mida said tavaliselt kasutada vaid Rooma tsensorid; need sisaldasid endas õigust jälgida avalikku moraali ja uurida üksikasjalikult seaduseid, et teha kindlaks, kas need on ikka üldsuse huvides. Rooma riigisüsteemis oli tegu esmakordse juhusega, kui tribuuni ja tsensori volitused ühe isiku käes ühendati. Samuti polnud Augustust veel kunagi tsensoriks valitud.<br />
<br />
Lisaks tribuunivolitustele ja võimule tagati Augustusele ka kogu Rooma linnas ainuimperium. See tähendas seda, et kui varem olid linnas paiknenud relvastatud üksused prefektide ja konsulite võimu all, siis kuulusid nad nüüd ainult Augustuse juhtimise alla. <i>Maius imperium proconsulare'ga</i> sai Augustus ainsa isikuna triumfi tähistada, sest ta oli iga Rooma armee pea. Hoolimata faktist, et Rooma vägesid juhtisid legaadid, kes olid provintsides princepsite asetäitjad, tunnustati iga järgneva võidu eest vaid Augustust.<br />
<br />
22 eKr. ei õnnestunud Augustusel konsuliks saada. See tekitas paljudes hirmu, et aristokraatlik Senat üritab teda võimult tõrjuda. 22, 21 ja 19 eKr. hakkas rahvas mässama ning nõudis neil aastatel, et teine konsulipositsioon jäetakse Augustuse jaoks vabaks. 22 eKr. külvas Roomas paanikat toidunappus ja paljud linnaplebeid nõudsid, et Augustus võtaks endale diktaatorlikud volitused ning aitaks kriisi lahendada. Pärast Senati ees eitava vastuse andmist nõustus ta lõpuks kontrollima Rooma viljavarusid ning lõpetas kriisi peaaegu koheselt. AD 8 lõi Augustus <i>praefectus annonae</i> ehk alalise prefekti, kes vastutas Rooma toiduvarude hankimise eest. 19 eKr. hääletuse kohaselt lubas Senat kanda Augustusel nii avalikult kui Senati ees konsuli ametimärki ning istuda sümboolses toolis kahe konsuli vahel, hoides samal ajal konsulaarvõimu embleemi. Pärast Lepiduse surma 6. märtsil 12 eKr. võttis Augustus üle ka pontifex maximuse positsiooni. Tegu oli kõige tähtsama positsiooniga Rooma religioonis. 5. veebruaril 2 eKr. anti talle ka tiitel <i>pater patriae</i>, ehk "isamaa isa".<br />
<br />
<strong><u>Sõda ja ekspansioon Augustuse all</u></strong><br />
<br />
Selleks, et võidu puhul ainult teda tunnustatakse, valis <i>Imperator Caesar Divi Filius Augustus</i> oma esimeseks nimeks <i>Imperator'i</i> (võidukas komandör). Peaaegu kogu neljas peatükk Augustuse koostatud saavutuste memuaarides (<i>Res Gestae</i>) oli pühendatud tema sõjalistele võitudele.<br />
<br />
Augustuse valitsusaja lõpuks olid tema armeed vallutanud Põhja-Hispaania (Hispaania ja Portugal), Raetia ja Noricumi Alpi regioonid (Šveits, Baierimaa, Austria ja Sloveenia) ning Illüürikumi ja Pannoonia (Albaania, Horvaatia, Ungari, Serbia jne.). Samuti laiendati Aafrika provintsi piire nii ida kui lõuna suunas. Pärast klientkuninga Herodes Suure valitsemist (73 - 4 eKr.) lisati Süüria provintsi ka Juudamaa, kui Augustus kõrvaldas troonilt selle uue valitseja Herodes Archelause. Sarnaselt Egiptusele valitses ka Süüriat ülikute klassist pärit ülemprefekt. Sõjalist konflikti ei läinud vaja ka 25 eKr. kui Galaatia (Türgi) muudeti lühidalt peale Galaatia Amyntase tapmist Rooma provintsiks. Kui Hispaanias asuvad mässulised Cantabria hõimud viimaks 19 eKr. alistati, liideti nende territoorium Hispaania ja Lusitaania provintsiga. Provints oli mineraalide poolest väga rikas ja see aitas suuresti Augustuse hilisemaid sõjakäike rahastada. Alpirahvaste vallutamine 16 eKr. oli Rooma jaoks samuti tähtis võit, sest see tagas Itaalias asuvate Rooma kodanike ja põhjas elavate germaanlaste vahele suure territoriaalse puhvri.<br />
<br />
Et kaitsta Impeeriumi idapoolseid alasid Parthia ohu eest, toetus Augustus idas asuvatele klientriikidele, mis toimisid territoriaalsete puhvrite ja piirkondadena, mis kogusid vajadusel kokku ka oma armee. Selleks, et kindlustada Impeeriumi idapoolse külje turvalisus, paigutas Augustus igaks juhuks Süüriasse Rooma armee. Tema oskuslik kasupoeg Tiberius pidas samal ajal Rooma diplomaadina idas parthialastega läbirääkimisi. Tiberiuse üheks suurimaks diplomaatiliseks saavutuseks oli Crassuse lahingustandardite tagasisaamine parthialastelt, mis olid Carrhae lahingus viimaste poolt saagiks võetud. Roomlastele tähendas see suurt sümboolset võitu ja moraalset innustust.<br />
<br />
Ehkki Parthia kujutas endast alati Roomale idas ohtu, asus tegelik lahingu eesrinne Reini ja Doonau jõgede ääres. Võit lahingus ei toonud alati püsivat edu, sest germaanlased võtsid üha uuesti roomlaste poolt vallutatud alad üle. Peamine näide Rooma kaotusest on Teutoburgi metsa lahing (AD 9), kus cheruscide liider Arminius hävitas kolm Publius Quinctilius Varuse juhtimise all olevat leegioni. Augustus saatis seejärel Tiberiuse ja Drususe Reinimaad ründama ning see sõjakäik osutus AD 13 vägagi edukaks. Rooma kindral Germanicus kasutas Cheruscide kodusõda Arminiuse ja Segestese vahel ära ning peagi sai Arminius lahingus kaotuse osaliseks. Tal õnnestus küll lahingust pääseda, kuid AD 19 ta tapeti.<br />
<br />
<strong><u>Augustuse surm ja tema pärija</u></strong><br />
<br />
Augustuse haigus tõstatas 23 eKr. küsimuse, kellest saab tema pärija ja tiitliomanik. Selleks, et säilitada riigis stabiilsus, pidi ta määrama endale järeltulija. Mõned Augustuse ajaloolased väidavad, et pärijaks pidi saama tema õepoeg Marcellus, kes oli abiellunud Augustuse tütre Julia Vanemaga. Teised jällegi lükkavad selle tagasi ja ütlevad, et kui keegi üldse pidi pärijaks saama, siis oli see Augustuse kindral ja parim sõber Marcus Agrippa. Pärast Marcelluse surma 23 eKr. andis Augustus oma tütre Agrippale naiseks. Julia ja Agrippa said kolm poega ja kaks tütart: Gaius Caesar, Lucius Caesar, Vipsania Julia, Agrippina Vanem ja Postumus Agrippa (sündis pärast Marcus Agrippa surma).<br />
<br />
Augustuse kavatsus teha Gaius ja Lucius Caesar oma pärijateks oli arusaadav, kui ta nad adopteeris ja nende poliitilise karjääri sisse juhatas. Augustus pooldas ka oma kasupoegi esimesest abielust Liviaga; Nero Claudius Drusus Germanicusele ja Tiberius Claudiusele anti näiteks sõjaline juhtimine. Pärast seda kui Agrippa 12 ekr. suri, kästi Tiberiusel end oma naisest Vipsaniast lahutada ja abielluda Agrippa lese ja Augustuse tütre Juliaga niipea, kui Agrippa leinamise periood läbi saab.<br />
<br />
Tiberius jagas Augustusega tribuunivõimu, kuid peagi otsustas ta poliitikast eemale tõmbuda ning minna Rhodosele eksiili. Tema lahkumispõhjus pole teada, ent osaliselt võis selle põhjustada ebaõnnestunud abielu Juliaga. Tõenäoliselt oli Tiberius kade ka Augustuse adopteeritud laste peale, kes olid noores eas astunud preestrite instituuti ning keda tutvustati samuti Gallias asuvale armeele. Pärast Luciuse ja Gaiuse varajast surma AD 2 ja 4 ning Tiberiuse venna Drususe surma 9 eKr. kutsuti ta juunis AD 4 Rooma tagasi. Augustus adopteeris Tiberiuse tingimusel, et too adopteerib omakorda enda sugulase Germanicuse. Samal aastal anti Tiberiusele nii tribuuni - kui prokonsulivõim. Aastal 13 autasustati teda teise triumfiga ja ta sai Augustusega võrdväärse imperiumi.<br />
<br />
19. augustil AD 14 suri Augustus Nolas oma isa surmapaika külastades ja Tiberius, kes oli koos oma ema Liviaga Augustuse surivoodi ääres, kuulutati järeltulijaks. Augustuse surnukeha viidi Nolast Rooma ning seda saatsid paljud leinajad. Matusepäeval panid kõik avalikud - ja eraärid oma uksed kinni. Tiberius ja tema poeg Drusus pidasid Augustuse auks ülistava kõne. Imperaatori keha asetati kirstu ning see põletati tema mausoleumi lähedal asuval tuleriidal. Aastal 410 tungisid gootid Rooma ning hauakamber rüüstati.<br />
<br />
<strong><u>Augustuse pärand</u></strong><br />
<br />
Augustuse valitsusaeg algatas režiimi, mis kestis veel mitusada aastat ja seda kuni Rooma Impeeriumi langemiseni. Nii tema laenatud perekonnanimi Caesar kui ka tiitel <i>Augustus</i> said jäädavalt kõikide Rooma impeeriumi valitsejate tiitliks. Keisrist on säilinud ka palju hiilgavaid kujusid ja büste. Augustus koostas ka oma saavutuste kogumiku, <i>Res Gestae Divi Augusti</i>. Imperaator kirjutas ka mitmeid teisi töid, mis pole kahjuks säilinud.<br />
<br />
Paljud peavad Augustust Rooma suurimaks keisriks. Tema poliitika pikendas oluliselt Impeeriumi eluiga ja käivitas <i>Pax Romana </i>või <i>Pax Augusta</i> (Rooma rahu). Ta oli intelligentne, otsusekindel ja leidlik poliitik, kuid mitte nii karismaatiline kui Julius Caesar. Augustuse kolmandal naisel Livial oli oma mehe üle tihti suur mõju (ja alati mitte heas mõttes). Augustus muutis Rooma linna täielikult ümber ning lõi esimesed politsei - ja tuletõrjeüksused, samuti ka munitsipaalprefekti. Politseijõud jaotati viiesajamehelistesse kohortidesse ja tuletõrjeüksused viiesaja - kuni tuhandemehelistesse üksustesse ning need jaotati linnasektorite vahel ära. Tuletõrjet ja politseid asus juhtima <i>Praefectus vigilum</i> või "Valveprefekt". Kuna kodusõjad olid nüüd läbi, siis sai Augustus viimaks Rooma Impeeriumile luua ka püsiva armee, mille suurus oli 28 leegioni ehk umbes 170 000 sõdurit. Seda toetati arvukate abiüksuste poolt (üks üksus = viissada meest), keda sageli värbati äsjavallutatud aladelt. Augustus ehitas samuti Itaaliasse oma rahade eest teedevõrgu ning lasi seda ka hooldada. Keiser lõi samuti ametliku kulleriteenuse, mida jälgiti <i>praefectus vehiculorum'i </i>poolt. Tänu laialdasele teedevõrgule suutsid armeed ka oluliselt kiiremini Itaalia-siseseid vahemaid läbida. AD 6 rajas Augustus <i>aerarium militare</i>, annetades 170 miljonit sestertsi uude militaarvaramusse, mis toetas nii teenistuses kui ka erus olevaid sõdureid. Imperaator lõi 27 eKr. ka Pretoriaanide kaardiväe, mis oli algselt keisri isiklik ihukaitseüksus lahinguväljal. Hiljem muutus see keisri paleevalveks ning sellest sai Roomas tähtis poliitiline jõud. Pretoriaanidel oli võim heidutada Senatit, panna troonile uusi keisreid ja kõrvaldada endale mittesobivaid.<br />
<br />
Augustus soovis ka lihtrahva eest hoolt kanda ja neile lähedasem paista ning selleks andis ta 29 eKr. 250 000 linnaelanikule 400 sestertsi, 120 000 koloonias asuvale veteranile 1 000 sestertsi ja ostis oma veteranidele 700 miljoni sestertsi eest maad. Augustus taastas ka 82 templit, et kanda hoolt Rooma jumaluste eest. 28 eKr. sulatas ta üles enese auks püstitatud 80 hõbekuju, et paista säästliku ja tagasihoidlikuna.<br />
<br />
<strong><u>Augustikuu</u></strong><br />
<br />
Augustikuu on oma nime saanud Augustuse järgi. Kuni tema ajani kutsuti seda kuud Sextiliseks (sai nime selle järgi, et algupärases Rooma kalendris oli tegu kuuenda kuuga).<br />
<br />
<strong><u>Ehitusprojektid</u></strong><br />
<br />
Augustus lasi ehitada ka palju hooneid, nende hulgas Caesari templi, Agrippa saunad ja Augustuse foorumi koos Mars Ultori templiga. Samuti toetas ja rahastas keiser paljude teiste hoonete ehitust. Augustus lasi hoolt kanda ka Rooma veevarustuse ja akveduktide paranduse eest. Samuti seati sisse teede ja avalike hoonete parandussüsteem.<br />
<br />
<strong><u>Kokkuvõte</u></strong><br />
<br />
Augustuse näol on tegu Rooma esimese ja ühe suurima keisriga. Olgugi et tema varasemat valitsusaega Octavianusena varjutas vahel tema verine ja julm käitumine, tagas ta hiljem Roomale pea kaks sajandit kestva rahuaja.</span></span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-36949744770423848072011-11-29T18:36:00.000+02:002011-11-29T18:36:40.280+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Gaius Julius Caesar - sünd. 12. juuli 100. eKr. - 102. eKr. surn. 15. märts 44. eKr.<br />
<br />
Gaius Julius Caesar oli Rooma sõjaline ja poliitiline liider ja üks kõige mõjuvõimsamaid mehi maailma ajaloos. Caesar mängis samuti suurt rolli Rooma Impeeriumi väljakujunemises Rooma vabariigist.<br />
<br />
Caesar, kes kuulus <i>populares'te</i> poliitilisse fraktsiooni, moodustas mitteametliku triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Gnaeus Pompeius Magnusega, mis domineeris Rooma poliitikas mitmeid aastaid, saades ka tugeva vastuseisu osaliseks Rooma Senatis <i>optimates'te</i> Marcus Porcius Cato ja Marcus Calpurnius Bibuluse poolt. Caesari edukas Gallia vallutus laiendas Rooma territooriumit kuni Atlandi ookeanini, samuti juhtis ta esimest Rooma-poolset sissetungi Britanniasse 55. eKr. Triumviraadi kokkuvarisemine viis aga konfliktini Pompeiuse ja Senatiga. 49 eKr. alustas Caesar kodusõda, juhtides oma leegione üle Rubico jõe, saades sellega vaieldamatult Rooma ainsaks juhiks.<br />
<br />
Pärast valitsuse juhtimise ülevõtmist alustas Caesar ulatuslike reformide läbiviimisega nii ühiskonnas kui valitsuses. Ta kuulutati kogu eluks diktaatoriks (<i>dictator perpetuus)</i>. Grupp senaatoreid, keda juhtis Caesari endine sõber Marcus Junius Brutus, mõrvasid diktaatori Märtsi iididel (15. märts) 44. eKr. Konspiraatorid lootsid taastada vabariigi, kuid tulemuseks oli hoopiski järgmine kodusõda, mis tegi lõplikult vabariigile otsa peale ning viis Impeeriumi rajamiseni Caesari adopteeritud pärija Gaius Octavianuse poolt.<br />
<br />
Suurem osa Caesari elust on teada tema enda kirjutatud Kommentaaridest (<i>Commentarii)</i> sõjakäikude ajal, samuti ka teistest kaasaegsetest allikatest nagu näiteks tema poliitilise rivaali Cicero kirjadest ja kõnedest, Sallusti ajaloolistest kirjutistest ja Catulluse poeesiast. Paljusid detaile tema elust on üles märkinud ka hilisemad ajaloolased, näiteks Appianus, Suetonius, Plutarchos, Cassius Dio ja Strabo.<br />
<br />
<strong><u>Caesari varajane elu</u></strong><br />
<br />
Caesar sündis patriitslikusse Juliuste perekonda, mis väitis end põlvnevat Iulusest (ka Julus), legendaarse Trooja printsi Aineiase pojast, kes oli omakorda legendi kohaselt jumalanna Venuse poeg.<br />
<br />
Hoolimata oma iidsest sugupuust polnud Juliuste Caesarid eriti poliitiliselt mõjukad - nende suguvõsast pärines vaid kolm konsulit. Caesari isa, kelle nimi oli samuti Gaius Julius Caesar, jõudis preetori auastmele, mis oli paremuselt teine Vabariigis valitud ametipositsioonidest, ja valitses Aasia provintsi --- seda tõenäoliselt läbi oma prominentse sugulase, Gaius Mariuse, mõjuvõimu. Caesari ema Aurelia Cotta pärines mõjuvõimsast perekonnast, kust oli tulnud mitmeid konsuleid. Galli päritolu oraator ja grammatik Marcus Antonius Gnipho palgati noore Caesari õpetajaks. Caesaril oli ka kaks õde, mõlema nimeks Julia. Üldiselt on Caesari varasest lapsepõlvest üpris vähe teada.<br />
<br />
Umbes samal ajal leidis aset ka Liitlassõda, mida võideldi 91 - 88 eKr. Rooma ja tolle Itaalia liitlaste vahel, põhjuseks oli Rooma kodakondsuse mitteandmine Itaalia liitlastele, ehkki nood pidid vastuvaidlematult tagama Roomale sõdureid ja ressursse, kuid poliitikas ja valimistes nad osaleda ei saanud. Samal ajal ähvardas Pontuse kuningas Mithridates Rooma idapoolseid provintse. Rooma enda poliitika oli jaotatud kahe fraktsiooni vahel - optimates'ed, kes pooldasid aristokraatlikku valitsust läbi Senati, ja populares'ed, kes eelistasid abi saamiseks pöörduda otse valijaskonna poole. Caesari onu Marius oli popularis; tolle protežee ja rivaal Lucius Cornelius Sulla aga optimas. Nii Marius kui Sulla olid Liitlassõjas silmapaistvad kindralid ja mõlemad tahtsid Mithridatese vastu armeed juhtida. Juhtimisõigus anti esialgu Sullale, ent kui viimane linnast lahkus, et oma armee juhtimine üle võtta, anti välja seadus, mille kohaselt läks sõjakäigu juhtimine üle Mariusele. Kui Sulla sellest teada sai, marssis ta oma armeega Roomale peale, saades tagasi oma juhtimise sõjas ja sundides Mariuse eksiili. Üsna pea jätkas Sulla sõjakäiku ning lahkus Roomast, kuid seda kasutas ära Marius, kes ajutise ja kiiruga kokku kogutud armee eesotsas linna tagasi pöördus. Marius ja tema liitlane Lucius Cornelius Cinna said linna oma valdusesse ning kuulutasid Sulla seejärel rahvavaenlaseks. Peagi asusid Mariuse sõdurid Sulla toetajatele veriselt kätte maksma. Gaius Marius suri varakult 86 eKr. kuid see ei takistanud tema fraktsioonil võimule jääda.<br />
<br />
85 eKr. ühel hommikul kingi jalga pannes suri ootamatult Caesari isa, mis jättis nooruki, kes oli siis kuusteist aastat vana, perekonnapeaks. Järgmisel aastal esitati Caesar uueks Flamen Dialis'e kandidaadiks (peajumal Jupiteri ülempreester), sest endine ametikoha täitja oli surnud Mariuse režiimi ajal. Kuna selle positsiooni hoidja ei pidanud mitte ainult olema patriits, vaid ka patriitsiga abielluma (patriits - Rooma kõrgema klassi esindaja, ülik), tühistas ta oma kihluse jõukast perekonnast pärit Cossutiaga, kellega ta oli kihlatud juba poisipõlvest saadik ning abiellus seejärel Cinna tütre Corneliaga.<br />
<br />
Pärast seda, kui Mithridates Sulla tingimustele alistus, naases viimane lõpetama kodusõda allesjäänud Mariuse järgijate vastu. Peale sõjakäiku Itaalias vallutas Sulla Colline Gate'i lahingus 82 eKr. novembris Rooma. Üsna pea lasi ta end diktaatoriks kuulutada, ent kui tavaliselt kestis diktaatori ametiaeg kuus kuud, siis Sullal ajaline limiit puudus, andes talle ainuvõimu kogu Roomas.<br />
<br />
Mariuse kujud hävitati kogu linnas ning tema laip kaevati välja ja heideti Tiberisse. Cinna oli samuti juba surnud, õigemini tapetud omaenda sõdurite poolt ülestõusu ajal. Sulla lasi halastamatult sadu oma poliitilisi vaenlaseid tappa või maapakku saata. Noor Caesar sai koheselt Sulla üheks peamiseks sihtmärgiks oma suguluse tõttu Mariusega, samuti ka abielu pärast Cinna tütrega. Kogu Caesari pärandus, tema naise kaasavara ja preestriamet oli temalt kõrvaldatud. Ainus, millest ta ei loobunud, oli tema naine Cornelia, kellest ta keeldus lahutama. See tegi Caesari jaoks aga olukorra keerulisemaks ning ta oli sunnitud pagema. Tänu Caesari ema perekonna ja Vesta Neitsite sekkumisele säästis Sulla nooruki elu (peamiselt seetõttu, et perekonnas oli mitmeid Sulla toetajaid. Sulla mainis hiljem, et noores Caesaris nägi ta väga palju Mariust.<br />
<br />
<strong><u>Varane karjäär</u></strong><br />
<br />
Selle asemel, et Rooma naasta, otsustas Caesar armeega liituda, teenides Marcus Minucius Thermuse all Aasias ja seejärel Servilius Isauricuse juures Kiliikias. Armees tõusis ta oma vapruse pärast kiirelt esile, võites Kodanikukrooni oma rolli eest Mütilene piiramises. Missioonil Bitüüniasse pidi Caesar kindlustama kuningas Nicomedese laevastiku toetuse. Kuna ta veetis kuninga õukonnas väga palju aega, siis tõusid esile ka kuulujutud tema väidetavast armusuhtest kuningaga, mis jäid püsima kogu ülejäänud eluks. Irooniliselt võimaldas preestristaatuse kaotus Caesaril sõjalist karjääri teha: Flamen Dialis'el polnud lubatud hobust puutuda, magada kolm ööd väljaspool oma voodit või üht ööd eemal Roomast, samuti ka oli keelatud armee peale vaadata.<br />
<br />
80 eKr. pärast kaheaastast ametisolekut loobus Sulla oma diktatuurist, taasrajas konsulaarse valitsuse ja pärast konsulina teenimist taandus poliitikast alatiseks. Caesar naeruvääristas hiljem Sullat diktatuuri loobumise pärast -- "Sulla ei tunne oma poliitilisi põhiteadmiseid". Sulla suri kaks aastat hiljem 78 eKr. Kuuldes Sulla surmast, uskus Caesar, et nüüd on piisavalt ohutu Rooma tagasi minna. Kuna ta pärandus oli konfiskeeritud, hankis ta endale Rooma madalama klassi ümbruskonnas Suburas tagasihoidliku majakese. Tema tagasitulek langes kokku Sulla-vastase riigipöörde katsega, mida juhtis Marcus Aemilius Lepidus. Caesar, kes eriti Lepiduse juhtimisoskusesse ei uskunud, sellest osa ei võtnud. Selle asemel asus ta tegutsema advokaadina. Ta sai tuntuks oma erilise kõnekunsti poolest, mida saatsid alati kirglikud žestid ja kõrge tooniga järsk hääl. Caesar mõistis halastamatult süüdi endised kubernerid, kes olid tuntud väljapressimiste ja korruptsiooni pärast. Tema kõnekunst sai nii tuntuks, et isegi Cicero ülistas teda. Caesarile sellest paraku ei piisanud ning ta eesmärgiks sai kõnekunsti täiuslikkuse saavutamine, mille pärast reisis ta 75 eKr. Rhodosele, et õppida Apollonius Moloni all, kes oli varasemalt Cicerot õpetanud.<br />
<br />
Olles teel üle Egeuse mere, rööviti Caesar Kiliikia piraatide poolt ja teda hoiti vangis Pharmacusa saarel. Caesar säilitas kogu vangistuses oleva aja jooksul üleoleva hoiaku. Kui piraadid mõtlesid tema eest kakskümmend talenti kulda lunaraha nõuda, soovitas Caesar küsida viiskümmend. Pärast lunaraha tasumist kogus Caesar laevastiku ning asus piraate jälitama. Ta tabas nad edukalt ja lasi Pergamoni vangi panna. Aasia kuberner keeldus neid hukkamast, nagu Caesar oli nõudnud, eelistades nad pigem orjadena maha müüa, kuid viimane naases rannikule ja lasi piraadid oma mõjuvõimu kasutades risti lüüa, nagu ta oli seda lubanud teha vangis olles -- lubadus, mida piraadid olid naljana võtnud. Seejärel liikus ta edasi Rhodosele, kuid oli peagi tagasi kutsutud sõjategevusse Aasias.<br />
<br />
Kui Caesar Rooma naases, valiti ta sõjatribuuniks, mis oli esimene samm Rooma poliitika cursus honorum'is (ametipostide järjestikuline kord, madalamalt alustades jõuti üha kõrgemate positsioonideni). Sõda Spartacuse vastu leidis aset umbes samal ajal (73 - 71 eKr.), kuid pole kirja pandud, millist rolli (kui üldse) Caesar selles mängis. Ta valiti kvestoriks 69 eKr. ja sel aastal pidas ta matusekõne oma tädile Juliale, Mariuse lesele. Matuserongkäiku olid kaasatud ka Mariuse pildid ja kujutised, mida polnud nähtud alates Sulla hirmuvalitsuse algusest saadik. Caesari enda naine Cornelia suri samuti samal aastal. Pärast tema matust läks Caesar Hispaaniasse oma kvestori ametiaega Antistius Vetuse all ära teenima. Seal olles olevat ta kohanud Aleksander Suure kuju ning taibanud suure rahulolematusega, et ta pole veel eriti midagi oma elus saavutanud, kuid Aleksander oli tema vanuselt juba suur kuningas. Caesar palus, et teda ametist vabastatakse, mida ka tehti. Seejärel naases ta Rooma poliitikasse. Rooma tagasi jõudes abiellus ta Sulla lapselapse Pompeiaga. Caesar valiti aediles'eks (ametipost Vana-Roomas, olid vastutavad avalike hoonete korrashoiu ja avalike festivalide korraldamise eest) ja ta taastas Mariuse võitude trofeed; vastuoluline käik, kui võtta arvesse, et Sulla režiim oli endiselt kohal. Samuti alustas Caesar nende meeste süüdistamist, kes olid Sulla poolt tapetud ja eksiili saadetud meeste varandusest endale kasu saanud.<br />
<br />
<strong><u>Caesari tähtsus tõuseb</u></strong><br />
<br />
63 eKr. oli Caesari jaoks sündmusterikas aasta. Ta veenas tribuun Titus Labienust, et too süüdistaks optimateste senaatorit Gaius Rabiriust 37 aastat varem toime pandud poliitilise mõrva eest. Seejärel lasi Caesar end kohtumõistjaks määrata (kohtunikke oli kaks). Rabiriust kaitsesid nii Cicero kui Quintus Hortensius, kuid sellest hoolimata mõisteti ta perduellio's (kodumaa reetmises) süüdi. Sel ajal kui Rabirius kasutas ära oma õigust pöörduda abi saamiseks rahva poole, kuulutas preetor Quintus Caecilius Metellus Celer assamblees välja vaheaja, võttes sõjalipu Janiculumi künkalt alla. Labienus oleks saanud hiljem süüdistustega jätkata, kuid ta ei teinud seda: Caesar oli end võimeka kohtunikuna tõestanud ja kohtuasi lõpetati. Labienus jäi Caesari oluliseks liitlaseks edasi, ja seda terve järgmise dekaadi.<br />
<br />
Samal aastal kandideeris Caesar Pontifex Maximuse ametiposti valimistele (Rooma religiooni ülempreester) pärast Quintus Caecilius Metelleus Piuse surma, kes oli sellele ametipostile Sulla poolt määratud. Caesari vastaskandidaatideks oli kaks võimsat optimatest; endised konsulid Quintus Lutatius Catulus ja Publius Servilius Vatia Isauricus. Kõik osapooled süüdistasid üksteist pististes. Caesar olevat oma emale valimiste hommikul öelnud, et ta naaseb kas Pontifex Maximusena või siis üldse mitte, eeldades, et hiiglaslike võlgade tõttu, mis valimiskampaaniaks võetud, sunnitakse ta eksiili. Nii siiski ei läinud ning Caesar võitis valimised edukalt, hoolimata sellest, et tema vastased olid kogenumad ja suurema staatusega. Ametikohaga kaasnes ka ametlik residents Via Sacras.<br />
<br />
Samal aastal paljastas konsuliks saanud Cicero Catiline'i vandenõu, mis üritas vabariigi üle kontrolli haarata. Catulus ja teised süüdistasid vandenõus osavõtmisest ka Caesarit. Caesar, kes oli valitud järgmiseks aastaks preetoriks, võttis Senatis toimuvast debatist osa, mis käsitles seda, kuidas peaks konspiraatoritega ümber käima. Debati ajal anti Caesarile kiri. Marcus Porcius Cato, kes sai hiljem Caesari kõige lepitamatuks poliitiliseks vastaseks, süüdistas viimast selles, et too peab konspiraatoritega kirjavahetust ja nõudis, et kiri loetakse Senatis avalikult ette. Caesar andis selle üle, kuid tegu oli hoopiski armastuskirjaga Cato poolõelt Servilialt. Vandenõulastele mõisteti surmanuhtlus, mille vastu Caesar veenvalt sõna võttis, pakkudes välja eluaegse vangistuse, kuid Cato poolne kõne osutus otsustavaks, ja vandenõulased hukati. Järgmisel aastal alustati vandenõu uurimist ja Caesarit süüdistati taaskord, kuid peagi mõisteti ta õigeks ja üks tema süüdistaja ning komisjoni liige saadeti vangi.<br />
<br />
62 eKr. peeti Bona Dea (hea jumalanna) festivali Caesari kodus. Meestel oli keelatud osaleda, kuid ühel noorel patriitsil Publius Clodius Pulcheril õnnestus naiseks maskeerituna sisse pääseda. Eesmärgiks oli ilmselt Caesari naise Pompeia võrgutamine. Noormees saadi kätte ja teda süüdistati pühaduseteotuses. Caesar ei esitanud kohtuprotsessil mingeid tõendeid Clodiuse vastu, et mitte solvata üht kõige võimsamat patriitside suguvõsa Roomas, ja Clodius mõisteti peale metsikuid pistiseid õigeks. Sellest hoolimata lasi Caesar end Pompeiast lahutada.<br />
<br />
Pärast preetorina teenimist määrati Caesar valitsema Hispania Ulteriori (Välis-Ibeeria), kuid ta oli endiselt suurtes võlgades ja pidi enne lahkumist krediitoritele tasuma. Selleks pöördus ta ühe Rooma rikkaima mehe, Marcus Licinius Crassuse poole. Vastutasuks pidi Caesar Crassust ja tolle ettepanekuid Senatis toetama. Caesar oli sellega nõus ja nii tasus Crassus osa võlgadest ja oli käendajaks teistele. Caesar otsustas kiiremas korras Roomast Hispaania provintsi lahkuda, enne kui tema ametiaeg preetorina läbi saab, mis muutnuks ta haavatavaks süüdistustele võlgade pärast. Hispaanias oli Caesar ülimalt lugupeetud ning ta vallutas Callaici ja Lusitani.<br />
<br />
Kuna sõdurid pöördusid tema poole austava tiitliga imperator, andis see Caesarile õiguse triumfi tähistada. Kuid Caesar tahtis samuti konsuliks kandideerida, mis oli vabariigis kõige tähtsam magistraaditiitel. Kaht head asja aga üheaegselt teha ei saanud: kui ta otsustab triumfi tähistamise kasuks, peab ta edasi sõduriks jääma ja olema väljaspool linna kuni tseremooniani, ent kui ta pidanuks eelistama konsuliametit, peab ta armee juhtimisest loobuma ja sisenema Rooma eraisikuna. Ta küsis Senatilt luba kandideerida in absentia (linnast eemal olles), kuid Cato blokeeris tema ettepaneku. Caesar oli sellega raske valiku ees, kuid viimaks otsustas ta konsuliks kandideerida.<br />
<br />
<strong><u>Esimene konsuliaeg ja Esimene Triumviraat</u></strong><br />
<br />
Konsulivalimistel osales seega kolm kandidaati: Caesar, Marcus Calpurnius Bibulus, kes oli varasemalt Caesariga aedile ametis teeninud, ja viimaseks, kolmandaks kandidaadiks oli Lucius Lucceius. Valimised olid üpris räpased. Caesar hankis endale Cicero toetuse ja rajas liidu rikka Lucceiusega. 59 eKr. valiti Caesar ja Bibulus konsuliks.<br />
<br />
Caesar oli juba Crassusega heades poliitilistes suhetes, kuid ta pöördus ka Pompeiuse poole, kes sõdis edutult Senatiga oma idapoolsete asustuste ratifitseerimise ja maa andmise eest veteranidele. Pompeius ja Crassus olid tülis alates sellest ajast, kui nad 70 eKr. koos konsulitena teenisid. Caesar teadis, et kui ta ühega neist liitub, kaotab ta teise toetuse ning seetõttu üritas ta mõlemat meest lepitada. Üheskoos oli neil piisavalt raha ja poliitilist mõjukust, et poliitikat kontrollida. See mitteametlik liit, tuntud kui Esimene Triumviraat (kolme mehe valitsus), kinnitati Pompeiuse ja Caesari tütre Julia abieluga. Caesar abiellus samuti, sel korral järgmiseks aastaks valitud konsuli Lucius Calpurnius Piso Caesoninuse tütre Calpurniaga.<br />
<br />
Caesar pakkus välja seaduse, mis pidi riigimaad vaestele ümber jaotama, seda ettepanekut toetas nii Crassus kui ka Pompeius, vajadusel isegi relvajõuga. Triumviraat sai sellega avalikuks. Pompeius täitis linna sõduritega, mispeale Triumviraadi vastased ehmusid. Bibulus kavatses oomenid ebasoodsateks kuulutada ja seega uue seaduse kehtetuks tunnistada, kuid ta aeti foorumist Caesari relvastatud toetajate poolt välja. Kartes oma elu pärast, taandus Bibulus ülejäänud aastaks oma majja.<br />
<br />
Kui Caesari ametiaeg konsulina hakkas läbi saama, määrati ta Piso ja Pompeiuse abiga Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem lisati ka Gallia Transalpina (Lõuna-Prantsusmaa). See andis Caesari käsutusse neli leegioni. Ametiaja kestvuseks oli viis aastat, mis tähendas ka seda, et kogu selle aja jooksul on ta süüdistustele immuunne. Kui konsuliaeg lõppes, vältis Caesar napilt süüdistusi, mis teda ametiaja jooksul olid tabanud, lahkudes kiirelt oma provintse valitsema.<br />
<br />
<strong><u>Gallia vallutamine</u></strong><br />
<br />
Caesar oli endiselt suurtes võlgades, kuid provintsi valitsejana oli võimalusi raha teenimiseks ohtralt, kas siis väljapressides või sõdides. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja kaks tema provintsi, Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. Iseseisev Gallia oli samuti ebastabiilne. Roomlaste liitlased aedui'd olid oma Gallia rivaalide poolt võidetud, keda abistati Germaani hõimu suebide kontingendi poolt Ariovistuse all, kes asus elama vallutatud aedui'de maale. Helvetiide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, roomlased kartsid, et selle eesmärgiks on alustada sõda. Caesar lõi kaks uut leegioni ja võitis esmalt helvetii'sid ja seejärel Ariovistust, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile, andes sellega märku, et tema huvi maade vastu väljaspool Gallia Narbonensist ei ole ajutine.<br />
<br />
Caesar alustas oma teist aastat kaks korda suurema armeega, kui tal aasta varasemalt oli, luues veel talve jooksul kaks leegioni Tsisalpiini Gallias. Selle seaduslikkus oli kaheldav, sest Tsisalpiini gallid ei olnud Rooma kodanikud. Vastusena Caesari tegevusele hakkasid Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud end relvastama. Caesar võttis seda kui agressiivset käiku ja pärast tähtsusetut kokkupõrget ühinenud Belgia armee vastu vallutas ta hõimud ükshaaval. Vahepeal alustas üks leegion Crassuse poja Publiuse juhtimise all Armorica poolsaare hõimude vallutamist.<br />
<br />
56 eKr. kevadel pidas Triumviraat Tsisalpiini Gallias, Lucas (nüüdisaegne Lucca) konverentsi. Rooma oli segaduste keerises, ja Clodiuse populistlikud kampaaniad õõnestasid suhteid Crassuse ja Pompeiuse vahel. Kohtumine uuendas Triumviraati ja pikendas Caesari prokonsuli ametiaega veel viieks aastaks. Crassus ja Pompeius pidid samuti taaskord konsuliteks saama, millele pidi järgnema sama pikk prokonsuliaeg: Süüria Crassusele ja Hispaania provintsid Pompeiusele. Armorica vallutus oli lõpule viidud, kui Caesar võitis veneti'sid merelahingus, samal ajal vallutas noor Crassus edelas asuvad akvitaanid. Sõjakäigu lõpuks 56 eKr. pidasid veel vastu Madalmaade rannikul asuvad morinid ja menapiid.<br />
<br />
55 eKr. lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud Germaani hõimud usipetes'ed ja tencteri'd. Seejärel ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaani territooriumile, et oma vägesid näidata ja germaanides hirmu tekitada. See tehtud, naases ta oma territooriumile ja lasi silla demonteerida. Sama aasta suvel seilas Caesar pärast morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Erilist kasu too reis ei toonud, ehkki Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea. Võimalused aga sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naases talveks Galliasse. Järgmisel aastal tuli ta Britanniasse tagasi ja suutis rohkem saavutada, olles sel korral paremini ettevalmistatud ja toetatud suurema armee poolt. Caesar tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Kehv viljasaak viis laialdase ülestõusuni Gallias, mida juhtis eburonese hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. Viimaks saavutas ta Ambiorixi üle võidu ja Caesar uskus, et kogu Gallia on nüüd maha rahustatud.<br />
<br />
Sel ajal kui Caesar Britannias oli, suri tema tütar ja Pompeiuse naine Julia sünnitusel. Caesar üritas uuesti Pompeiuse toetust leida, pakkudes talle abikaasaks oma noort sugulast, Octaviat. Viimane aga juba oli abielus Gaius Marcellusega. Paraku keeldus Pompeius Caesari lahkest pakkumisest, misjärel nende suhted jahenema hakkasid. 53 eKr. leidis oma lõpu ka Crassus, kes oli juhtinud ebaõnnestunud sõjakäiku Partiasse. Rooma oli vägivalla äärel. Pompeius määrati hädaolukorras ainukonsuliks ja ta abiellus Caesari poliitilise vastase Quintus Metellus Scipio tütre Corneliaga. Pompeius palus Scipiol oma konsulaarist kolleegiks astuda, kui kord linnas taastatud saab. Sellega oli Triumviraat lõppenud.<br />
<br />
52 eKr. vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix osutus osavaks kindraliks, võites Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari hoolega viimistletud ja läbimõeldud piiramistööd Alesia lahingus sundisid viimaks hõimud alistuma. Mõnes kohas puhkesid veel väiksemad ülestõusud, kuid nendest hoolimata oli Gallia otsustavalt võidetud.<br />
<br />
Titus Labienus oli Caesari tähtsaim legaat tolle Gallia sõjakäikude ajal, saades propreetori staatuse. Teised tähtsad mehed, kes Caesari all teenisid, olid näiteks Lucius Julius Caesar (sugulane), Crassuse pojad Marcus ja Publius, Cicero vend Quintus, Decimus Brutus ja Marcus Antonius.<br />
<br />
Plutarchos väidab, et armee oli võidelnud kogu Gallia sõja kestel kolme miljoni mehe vastu, kellest miljon suri ja teine miljon orjastati. 300 hõimu olid alistatud ja 800 linna hävitatud. Peaaegu kogu Avaricumi linna populatsioon (40 000 koguarvult) oli tapetud. Julius Caesar annab teada, et 368 000 helvetiid lahkus kodust võitlema, kellest 92 000 suutsid relva kanda ja ainult 110 000 naases peale sõjakäiku tagasi. Kuna teisi täpsemaid aruandeid ja tekste mis sõda puudutaksid, ei ole, on seda arvu tõenäoliselt liiga palju propagandistlikul eesmärgil kergitatud. Armee enamast kui 60 000 sõdivast helvetiist oli äärmiselt ebatõenäoline, kõige tõenäolisemalt oli helvetii'sid koguarvult 160 000, kellest 40 000 olid sõdalased. Delbrück usub, et see arv võis isegi madalam olla, andes väljarändavate hõimude koguarvuks 100 000, kellest vaid 16 000 olid sõdurid.<br />
<br />
<strong><u>Kodusõda</u></strong><br />
<br />
50 eKr. käskis Pompeiuse poolt juhitud Senat Caesaril Rooma naasta ja oma armee laiali saata kuna tema ametiaeg prokonsulina oli lõppenud. Enamgi veel - Senat keelas Caesaril teist korda in absentia konsuliks kandideerida. Caesar teadis, et kui ta Rooma ilma oma immuunsuseta siseneb, asutakse teda kohe süüdistama ja ta poliitiline tähtsus kaob. Samuti süüdistas Pompeius Caesarit riigireetmises ja allumatuses. 10. jaanuaril, 49 eKr. ületas Caesar Rubico jõe ainult ühe leegioniga ja algatas kodusõja. Rubicot ületades oli Caesar väidetavalt tsiteerinud Ateena näitekirjanikku Menanderit, öeldes "alea iacta est" (liisk on langenud).<br />
<br />
Optimatesed, kelle hulka kuulusid ka Metellus Scipio ja Cato Noorem, põgenesid lõunasse, kuna paljud linnad Põhja-Itaalias olid Caesarile vabatahtlikult kapituleerunud. Samariumis üritas konsulaarleegion Caesarile küll vastu seista, kuid see lõppes sellega, et kaitsjad andsid konsuli piirajatele üle ja leegion alistus ilma erilise võitluseta. Hoolimata sellest, et Caesaril oli kaasas vaid Kolmeteistkümnes leegion, polnud Pompeiusel kavas temaga võidelda. Caesar jälitas Pompeiust Brundisiumi, lootes viimase tabada, enne kui Senat ja nende leegionid põgenevad. Paraku Caesaril ei vedanud ja Pompeius purjetas sadamast välja enne kui Caesar suutis barrikaadid purustada.<br />
<br />
Caesar, kel puudus merevägi, et Pompeiust jälitama asuda, otsustas Hispaaniasse suunduda, öeldes: "Ma asun teele, et võidelda armeega, kel puudub juht, et hiljem võidelda juhiga, kel puudub armee". Caesar jättis Marcus Aemilius Lepiduse Rooma prefektiks ja ülejäänud Itaalia jäi tribuun Marcus Antoniuse alla. Caesar tegi hämmastava, vaid 27 päeva kestnud retke Hispaaniasse, liitus kahe oma Gallia leegioniga, võites siis Pompeiuse leitnante. Seejärel naases ta tagasi itta, et Pompeiusele Kreekas vastu astuda. 10 juulil, 48 eKr. vältis Caesar napilt katastroofilist kaotust Dyrrhachiumi lahingus, kui kaitserajatiste liin purustati. Viimaks võitis Caesar otsustavalt Pompeiust Farsalose lahingus 48 eKr. hoolimata viimase arvulisest ülekaalust (Pompeiusel oli umbes kaks korda rohkem jalaväelaseid ja märkimisväärsemalt enam ratsaväge kui Caesaril).<br />
<br />
Roomas määrati Caesar diktaatoriks, Marcus Antoniusest sai tema ratsaväekomandör. Caesar loobus diktatuurist 11 päeva pärast ja ta valiti teist korda konsuliks, tema kolleegiks sai Publius Servilius Vatia.<br />
<br />
Seejärel asus Caesar Pompeiust jälitama, kes oli Aleksandriasse põgenenud. Seal leidis Pompeius oma kurva lõpu endise Rooma ohvitseri käes, kes teenis kuningas Ptolemaios XIII õukonnas. Caesar sattus raevu, et Pompeius sellisel kombel tapeti ja ta sekkus Egiptuse kodusõtta, mis leidis aset Ptolemaiose ja tolle naise, õe ja ühtlasi ka kuninganna Kleopatra VII vahel. Kuna Ptolemaios mängis Pompeiuse mõrvas peamist rolli, liitus Caesar sõjas Kleopatra poolele ja võitis kuninga vägesid 47 eKr. Niiluse lahingus. Pärast võitu kuulutas Caesar Kleopatra Egiptuse õiguspäraseks valitsejaks. Arvatakse, et Caesar sai Kleopatraga ka poja, Caesarioni.<br />
<br />
Caesar ja Kleopatra ei abiellunud kunagi: Rooma seadus keelas seda. Abielu tunnistati vaid kahe Rooma kodaniku vahel, ja Kleopatra seda ei olnud. Hoolimata sellest, et Caesar oli abielus olnud 14 aastat, jätkas ta suhet Kleopatraga. Egiptuse kuninganna külastas Roomat mitu korda, viibides külalisena Caesari villas, mis asus kohe väljaspool Roomat, teiselpool Tiberit.<br />
<br />
Caesar veetis 47 eKr. esimesed kuud Egiptuses ning asus siis teele Kesk-Itta, kus ta purustas Pontuse kuninga Pharnaces II Zela lahingus. Võit tuli nii kiirelt ja täiuslikult, et Caesar pilkas Pompeiuse eelnevaid võite nii oskamatute vastaste üle. Sealt võttis ta suuna Aafrikale, et tegeleda Pompeiuse allesjäänud senaatorlike toetajatega. Taaskord saavutas ta märkimisväärse võidu Metellus Scipio (hukkus lahingus) ja Cato Noorema (tegi enesetapu) vägede üle Thapsuse lahingus 46 eKr. Pompeiuse pojad Gnaeus Pompeius ja Sextus Pompeius olid koos Caesari endise propreetorist legaadi (legatus propraetore) ja ühe usaldatuima väejuhi, Titus Labienusega Hispaaniasse põgenenud. Caesar asus neid jälitama ja võitis oma viimaseid allesjäänud vastaseid Munda lahingus 45 eKr. märtsis. Selle aja jooksul oli Caesar valitud nii kolmandat kui ka neljandat korda konsuliks 46 eKr. (kolleegiks sai Marcus Aemilius Lepidus) ja 45 eKr. (ilma kolleegita).<br />
<br />
<strong><u>Kodusõja järelmõju</u></strong><br />
<br />
Sel ajal, kui Caesar endiselt Hispaanias sõdis, hakkas Senat talle austavaid tiitleid jagama in absentia. Caesar ei heitnud oma vaenlaseid riigist välja, vaid andestas neile kõigile.<br />
<br />
Caesari võitu Mundas tähistati 21. aprillil suurte mängude ja pidustustega.<br />
<br />
Kui Caesar 45 eKr. septembris Itaaliasse naases, täitis ta ära oma testamendi, nimetades oma noore sugulase Gaius Octaviuse enda ja oma tiitli pärijaks. Samuti kirjutas Caesar, et kui Octavianus peaks enne teda surema, saab Marcus Junius Brutus tema järgmiseks pärijaks.<br />
<br />
Valitseja reformis ka vaestehoolekannet. Ta keelas inimestel, kes on piisavalt jõukad, et endale ise vilja osta, seda valitsuselt tasuta vastu võtta. Caesar hoolitses ka oma kunagiste sõdurite eest. Ta lõi üle terve Itaalia ja Rooma veteranide linnad. Samuti hoolitses ta selle eest, et tulevased sõdurid pärast teenistuse lõppu majanduslikult kindlustataks. Caesar hakkas ka Rooma linna reformima, võttes vastu seaduse, mis kindlustas kohalike talude ja ettevõtete säilimise; samuti võttis ta vastu mõrvari varade konfiskeerimise seaduse ning tühistas inimeste võlasummast 25 protsenti, muutes end niiviisi lihtrahvale südamelähedasemaks.<br />
<br />
63 eKr. valiti Caesar Pontifex Maximuseks, kus tema üheks ülesandeks sai kalendri seadistamine. Caesari üheks kõige kauakestvamaks ja mõjukamaks reformiks sai Rooma vana kalendri täielik muutmine. 46 eKr. kehtestas Caesar 365-päevase aasta, mis nõudis iga nelja aasta tagant liigaastat. Seda kalendrit hakati kutsuma juuliuse kalendriks. Caesar kuulutas ka, et seitsmendas kuus peab olema 31 päeva ning Senat nimetas selle kuu seejärel tema auks juuliks.<br />
<br />
Alustati ka suurte arhitektuuriteoste loomisega; ehitati näiteks Caesari koosolekute hoone Curia Julia.<br />
<br />
Nii mitmeidki Senati liikmeid ärritas aga Caesari liigne raharaiskamine hoonete ja linna peale. Üheks neist oli Caesari ligimaid sõpru, Marcus Junius Brutus.<br />
<br />
<strong><u>Mõrvaplaan</u></strong><br />
<br />
Caesari ja Senati vahelised suhted pingenesid. Arvati, et Caesar tahab taaselustada iidse tava ja kuulutada ennast kuningaks. Ilmselt oligi see peamiseks mõrva kavandamise põhjuseks.<br />
<br />
Plutarchos kirjutab, et ühel hetkel informeeris Caesar Senatit, et tema austavaid tiitleid peaks pigem vähendama, mitte neid juurde lisama, kuid hiljem võttis ta oma sõnad tagasi, et mitte tänamatuna paista. Talle anti Pater Patriae tiitel ("Isamaa Isa"). Ta nimetati kolmandat korda diktaatoriks ja seejärel määrati talle üheksaks järjestikuliseks aastaks sama tiitel, tehes ta seega tervelt kümneks aastaks ainuvalitsejaks.<br />
<br />
Senat nimetas Caesari Dictator Perpetuus'iks ("diktaator kogu eluks"). Rooma mündivalukojad andsid välja selle tiitli ja Caesari profiiliga teenareid (Rooma hõbemünt). Teenari vastasküljel oli jumalanna Ceresi pilt ja Caesari Pontifex Maximuse tiitel. Diktaatori tiitli lisamine müntidele oli märkimisväärne, kuid mitte piltide (konsulite ja teiste ametnike pilte lisati müntidele kogu vabariigi ajal).<br />
<br />
Cassius Dio kirjutab, kuidas senaatorlik delegatsioon läks Caesarit teavitama uutest tiitlitest, mis nad talle 44 eKr. andnud olid. Caesar võttis need vastu Venus Genetrixi templis istudes, selle asemel et tõusta ja delegatsiooniga kohtuda. Dio tekste uskudes andis see solvatud senaatoritele piisavalt hea põhjuse alustada mõrva kavandamist.<br />
<br />
Suetonius kirjutab, kuidas rahvamass kogunes Caesarit tervitama, kui too Rooma naases. Üks inimene asetas Rostras Caesari kujule pähe loorberipärja. Tribuunid Gaius Epidius Marcellus ja Lucius Caesetius Flavius andsid käsu pärja eemaldamiseks, sest see oli peajumal Jupiteri ja kuninglikkuse sümbol. Selle peale lasi Caesar tribuunid ametist oma ametlikke võimeid kasutades tsenseerida. Tema biograaf esitab meile samuti loo, kuidas rahvahulk hüüdis Caesarile "rex", mis tähendab ladinakeeles kuningat.<br />
<br />
Brutus hakkas koos oma sõbra Cassiuse ja mitmete teiste meestega Caesari vastu vandenõud kavandama, kutsudes endid Liberatores'teks ("Vabastajad"). Konspiraatorid ei kohtunud kunagi avalikult, kuid nad kogunesid paarikaupa üksteise kodudesse. Toimus palju erinevaid diskussioone ja ettepanekuid. Nad mõtlesid ja arutlesid, kuidas, kus ja millal oma plaan käiku lasta. Mõni pani ette, et nad peaksid siis mõrva läbi viima, kui Caesar jalutab oma lemmikrajal. Teiseks ideeks oli diktaator mõrvata valimiste ajal, kui ta pidi ületama silla, et nimetada ametisse magistraadid Campus Martiuses. Mõned konspiraatoritest pidid sel hetkel Caesari sillalt alla tõukama ja teised tormama teda tapma. Kolmandaks plaaniks oli oodata peagi saabuvat gladiaatorite mängu. Eeliseks oli see, et mängude tõttu ei teki kellelgi relvi nähes kahtlustusi. Siiski eelistas suurem osa tappa Caesari siis, kui ta istub Senatis. Konspiraatorid said ka oma toogade alla hõlpsasti pistodad peita. Viimaks otsustatigi selle plaani kasuks.<br />
<br />
<strong><u>Caesari mõrvamine</u></strong><br />
<br />
Märtsi iididel (15. märts) 44 eKr. kutsus grupp senaatoreid Caesari foorumisse senaatorite poolt kirjutatud taotlust lugema, mis käskis Caesaril võimu Senatile tagasi anda. Paraku oli taotlus võlts ja tegu oli vaid ettekäändega Caesar foorumisse kutsuda ja ta seejärel tappa. Marcus Antonius, kes oli eelmisel ööl vandenõust ühelt hirmunud liberatorilt Servilius Cascalt teada saanud, kartis kõige hullemat ja tormas teda päästma. Paraku jõudis senaatorite grupp temani varem - just siis, kui Caesar jalutas Pompeiuse teatri läheduses Campus Martiuses. Caesar suunati seejärel ruumi, mis asus idapoolse sammaskoja kõrval.<br />
<br />
Caesar alustas pahaaimamatult valeavalduse lugemist. Tillius Cimber, kes talle kirja oli ulatanud, tõmbas seejärel maha Caesari tuunika. Diktaator hüüatas seepeale Cimberile "See on ju vägivald!" Ülalmainitud Casca haaras siis oma pistoda ja lõi sellega Caesarile kaela. Viimane pöördus kiirelt ümber ja haaras Cascal käest, öeldes talle ladinakeeles "Casca, sa kaabakas, mida sa oma arust teed?" Casca, kes sellest kohkus, hüüdis oma kamraadidele kreekakeeles "Aidake, vennad!" ("adelphe, boethei!"). Paari hetkega oli kogu grupp Caesari kallal, kaasa arvatud Brutus. Caesar üritas eemale joosta, kuid pimestatuna omaenda vere poolt, ta komistas ja selle tagajärjel kukkus. Mehed jätkasid maas lamava Caesari pussitamist. Vastavalt Eutropiusele osales mõrvas umbes kuuskümmend või enamgi meest. Caesarit oli pussitatud 23 korda. Vastavalt Suetoniusele tegi arst hiljem kindlaks, et ainult üks haav (teine noahoop rindu) oli surmav olnud.<br />
<br />
Diktaatori viimased sõnad pole kindlalt teada. Üks tuntumaid versioone on ladina fraas Et tu, Brute? ("isegi sina, Brutus?" või "ka sina, Brutus?"), mis pärineb Shakespeare'i Julius Caesar'ist. Shakespeare'i versioon järgib ilmselt Rooma ajaloolase Suetoniuse kirjapandut, kus Caesari viimased sõnad olevat väidetavalt olnud kreeka keeles ("Kai su, teknon?") ("Ka sina, mu laps?"). Plutarchos teisalt väidab, et Caesar tõmbas oma tooga üle pea, kui nägi Brutust vandenõulaste hulgas ega öelnud midagi.<br />
<br />
Vastavalt Plutarchosele astus Brutus pärast mõrva toimepanekut oma senaatoritest kaaslaste ette, nagu tahtnuks ta midagi öelda, need aga hoopiski põgenesid hoonest. Brutus ja tema kompanjonid marssisid seejärel Kapitooliumi, hüüdes "Rooma kodanikud, me oleme taaskord vabad!" Vastuseks kõlas vaid vaikus, kuna kõik Rooma kodanikud olid oma kodudesse pagenud ja uksed sulgenud, kui jutt mõrvast oli levima hakanud.<br />
<br />
Caesari vahakuju, millel oli esile toodud ka 23 pussitushaava, püstitati foorumisse. Sinna kogunenud rahvahulk vallandas tulekahju, mis tegi foorumile ja selle ümbruses asuvatele hoonetele suurt kahju. Caesari mõrvale järgnenud kaoses võitlesid Marcus Antonius, Octavianus (hilisem Augustus Caesar) ja teised viit kodusõda, mis tegi viimaks Rooma vabariigile lõpu ja lõi Rooma impeeriumi.<br />
<br />
<strong><u>Mõrva järelmõju</u></strong><br />
<br />
Paraku polnud mõrvarid aimanud, et Caesari tapmine ainult kiirendab Rooma vabariigi kadumist. Rooma kesk- ja alamklassid, kellede hulgas oli Caesar ülimalt populaarne nii enne kui pärast Gallia vallutust, olid raevunud, et grupp kadedaid aristokraate olid nende eestvõitleja tapnud. Antonius kasutas ära Rooma pööbli leina ja ähvardas nad optimateste peale valla päästa (tõenäoliselt soovis ta ise Rooma üle kontrolli haarata). Caesar oli nimetanud oma sugulase Gaius Octavianuse enda ainsaks pärijaks ja järeltulijaks, mis andis noorukile niivõrd tuntud nime ja tegi ta samuti üheks vabariigi rikkaimaks kodanikuks. Tänu oma onu nimele sai Octavianus ka Rooma rahva toetuse ja lojaalsuse. Hoolimata oma noorusest (19 aastane Caesari mõrva ajal) osutus Octavianus Antoniusele üpris ohtlikuks vastaseks ja sel ajal kui viimane sõdis Decimus Brutusega uute kodusõdade esimeses sõjas, kindlustas Octavianus oma positsiooni. Hiljem abiellus Marcus Antonius Caesari armukese Kleopatraga.<br />
<br />
Selleks, et võidelda Brutuse ja Cassiusega, kes Kreekas suurt armeed kogusid, vajas Antonius nii raha Caesari sõjalaekast kui ka Caesari nime toetust oma tegevusele nende kahe konspiraatori vastu. Moodustati uus Triumviraat (teine ja viimane), mis koosnes Octavianusest, Marcus Antoniusest ja Caesari lojaalsest ratsaväekomandörist Lepidusest. Teine Triumviraat jumalikustas Caesari Divus Iuliusena. Nähes, mida andestamine oma vaenlastele oli Caesarile maksma läinud, tõi Triumviraat tagasi poliitiliste vastaste väljaheitmise ja nende varade konfiskeerimise. Saadud varasid kasutati teises kodusõjas Brutuse ja Cassiuse vastu. Viimaks purustasid Antonius ja Octavianus otsustavalt konspiraatorite väed Kreekas, Philippis. Kolmas kodusõda puhkes Octavianuse ja Marcus Antoniuse ning tolle naise ja Egiptuse kuninganna Kleopatra vahel. Tegu oli otsustava ja viimase sõjaga, mis lõppes Antoniuse ja Kleopatra lüüasaamisega Aktioni merelahingus. Selle tagajärjel tõusis võimule Octavianus, kellest sai esimene Rooma keiser Caesar Augustuse nime all. 42 eKr. jumalikustati Caesar ametlikult Divus Iuliusena ja Caesar Augustus sai nüüdsest Divi filius'eks ("Jumala poeg").<br />
<br />
<strong><u>Tervis</u></strong><br />
<br />
Caesar võis kannatada epilepsia all. Täheldatud on vähemalt nelja juhust, kui see teda tabada võis. Epilepsia all olevat kannatanud nii Caesari esivanemad kui ka järglased. Varaseimad ettekanded nendest haigushoogudest olid koostatud biograaf Suetoniuse poolt, kes sündis pärast Caesari surma. Mõned ajaloolased usuvad, et tegu võis hoopis olla hüpoglükeemiaga, mis mõnikord põhjustab epileptilisi hoogusid.<br />
<br />
<strong><u>Kirjandustööd</u></strong><br />
<br />
Caesarit peeti Roomas üheks parimaks oraatoriks ja proosade autoriks. Isegi Cicero kiitis suuresti Caesari kõnekunsti ja stiili. Tema kõige kuulsamad tööd sisaldavad matusekõnet oma isapoolsele tädile Juliale ja Anticato't, dokumenti, mis kirjutatud Cato reputatsiooni mustamiseks. Kahjuks on suurem osa Caesari töödest ja kõnedest ajaloos kaotsi läinud.<br />
<br />
<strong><u>Memuaarid</u></strong><br />
<br />
Caesar kirjutas Commentarii de Bello Gallico (Kommentaarid Gallia sõjast), mis räägib tema sõjakäikudest Gallias ja Britannias. Samuti koostas ta ka Commentarii de Bello Civili (Kommentaarid Kodusõjast), mis kirjeldab kodusõjas toimunud sündmuseid. Teised tööd, mis on omistatud Caesarile, kuid mille autorsus on kaheldav, sisaldavad:<br />
<br />
De Bello Alexandrino (Aleksandria sõjast), mis annab pildi sõjakäigust Aleksandrias.<br />
<br />
De Bello Africo (Aafrika sõjast), räägib sõjakäikudest Põhja-Aafrikas.<br />
<br />
De Bello Hispaniensi (Hispaania sõjast) kirjeldab sõjakäike Ibeeria poolsaarel.<br />
<br />
<strong><u>Sõjaline karjäär</u></strong><br />
<br />
Ajaloolased paigutavad Caesari maailma suurimate strateegide ja taktikute hulka, kes kunagi elanud. Teda võrreldakse nii Aleksander Suure, Sun Tzu, Hannibali, Tšingis-khaani ja Napoleon Bonaparte'iga. Vahel tabasid Caesarit ka taktikalised kaotused, nagu näiteks Gallia sõjas aset leidnud Gergovia lahingus või kodusõjas toimunud Dyrrhachiumi lahingus. Tema taktikaline geniaalsus tõusis esile Alesia lahingus, kus ta lasi ehitada ümber kogu gallide linna kindlustusi ja müüre. Farsalose lahingus purustas ta arvult kogukama Pompeiuse armee ja hävitas täielikult Pharnacese armee Zela lahingus.<br />
<br />
Caesar sõdis edukalt igal maastikul, hoolimata mistahes ilmastikuoludest. Siinkohal mängib olulist rolli tema leegionäride karm, kuid õiglane distsipliin, kes imetlesid tohutult oma kindralit ja tema isiklikku vaprust. Nii tema jala-kui ratsavägi olid äärmiselt treenitud ja osavad. Caesar kasutas palju ka kahuriväge ja oma armee ehitus-ja tehnikaoskuseid. Armee kiirus ja manööverdusvõime oli samuti uskumatu: vahel marssis armee ühe päevaga tervelt 64 kilomeetrit.<br />
<br />
<strong><u>Pere</u></strong><br />
<br />
Vanemad:<br />
<br />
Isa: Gaius Julius Caesar Vanem.<br />
<br />
Ema: Aurelia.<br />
<br />
Õed:<br />
<br />
Julia Caesaris "Maior" (vanem).<br />
<br />
Julia Caesaris "Minor" (noorem).<br />
<br />
Naised:<br />
<br />
Esimene abielu Cornelia Cinnillaga kestis alates 83 eKr. kuni tema surmani sünnitusel 69 eKr. või 68 eKr.<br />
<br />
Teine abielu Pompeiaga kestis alates 67 eKr. kuni lahutuseni umbes 61 eKr.<br />
<br />
Kolmas abielu Calpurnia Pisonisega kestis alates 59 eKr. kuni Caesari surmani.<br />
<br />
Lapsed:<br />
<br />
Julia, kelle ema oli Cornelia Cinnilla, sündis 83 eKr. või 82 eKr.<br />
<br />
Caesarion, kelle emaks oli Caesari armuke Kleopatra VII, sündis 47 eKr. Ta oleks saanud Egiptuse vaaraoks, kandes nime Ptolemaios Caesar, kui teda poleks tapetud seitsmeteistkümne aastaselt Caesari adopteeritud poja Octavianuse poolt.<br />
<br />
Adopteeritud poeg Gaius Julius Caesar Octavianus, kellest sai hiljem esimene Rooma keiser Augustus.<br />
<br />
Lapselapsed:<br />
<br />
Nimetu tütrepoeg, kelle vanemateks olid Julia ja Pompeius.<br />
<br />
Armukesed:<br />
<br />
Kleopatra VII.<br />
<br />
Brutuse ema Servilia Caepionis.<br />
<br />
Mauretaania kuninganna ja Bogudese naine Eunoe.<br />
<br />
Märkimisväärsed sugulased ja lähedased:<br />
<br />
Gaius Marius (abiellus Caesari tädi Juliaga).<br />
<br />
Marcus Antonius.<br />
<br />
Lucius Julius Caesar.<br />
<br />
Julius Sabinus, kes väitis end olevat Caesari lapselapselaps A.D. 69.<br />
<br />
<strong><u>Poliitilised rivaalid ja kuulujutud homoseksuaalsusest</u></strong><br />
<br />
Rooma ühiskond nägi passiivset rolli seksis (hoolimata soost) kui märki alistumisest või alaväärsusest. Suetonius märgib ära, et Caesari Gallia triumfi ajal laulsid tema sõdurid: "Caesar võis küll gallid vallutada, kuid Nicomedes vallutas Caesari". Mitmed Caesari vaenlased tõid samuti esile tema suhte Bitüünia kuninga Nicomedes IV'ga. Mõned Rooma poliitikud, kes soovisid Caesarit alandada ja häbistada, nimetasid teda Bitüünia kuningannaks. Caesar ise eitas neid süüdistusi. Catullus kirjutas kaks poeemi, mis viitas sellele, et Caesaril ja tema inseneril Mamurral oli suhe, kuid hiljem palus ta nende eest vabandust. Samuti süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et too teenis ära Caesari soosingu läbi seksuaalsuhete.<br />
<br />
<strong><u>Kokkuvõte</u></strong><br />
<br />
Gaius Julius Caesar oli üks märkimisväärsemaid mehi nii hilises Rooma vabariigis kui ka kogu maailma ajaloos. Tegu oli nii hiilgava kindrali, poliitiku, valitseja, oraatori ja liidriga, kes muutis maailma ja selle tulevikku suuresti.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-5396446402286351962011-11-29T18:05:00.000+02:002011-11-29T18:08:14.804+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Gnaeus Pompeius Magnus - 106. eKr. - 48. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Hilise Rooma vabariigi silmapaistev kindral ning poliitiline liider. Pompeius ei pärinenud Rooma ülikute hulgast, vaid lihtsast Itaalia provintsist. Oma madalamast taustast hoolimata tähistas ta sõjalisi triumfe ning tõusis viimaks Rooma ülikute sekka. Lucius Cornelius Sulla andis talle aunimetuse <i>"Magnus"</i> (Suur).</span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius oli Marcus Licinius Crassuse suur rivaal ning Gaius Julius Caesari toetaja. Kolm meest moodustasid peagi poliitilise liidu, mida teatakse Esimese Triumviraadina ning kogu võim Roomas oli praktiliselt nende käes. Peale Crassuse surma said Caesarist ja Pompeiusest rivaalid ning nende vahel tekkisid lahkarvamused. Tülid kasvasid suuremaks ning enne kui arugi saadi, puhkes konflikt, mida tänapäeval tuntakse Caesari kodusõjana. Pompeius võitles Senati konservatiivsema fraktsiooni (Optimates) poolel, kuid viimaks sai ta Caesarilt lüüa. Seejärel pages ta varjupaika otsides Egiptusesse, kus ta mõrvati.</span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeiuse isa Pompeius Strabo pärines Itaaliast, Picenumi regioonist. Ta oli äärmiselt rikas mees, kuid vaatamata sellele ei kuulunud nende pere iidsete Rooma suguvõsade hulka, kes poliitikas domineerisid. Sellest hoolimata tõusis Strabo karjääriredelist ülespoole ning ta sai 104 eKr. kvestoriks, 92 eKr. preetoriks ning 89 eKr. konsuliks. Üsna pea hakkas noor Pompeius Liitlassõjas oma isa all teenima. Pompeius oli alles seitseteist aastat vana, kui ta alustas Liitlassõjas itaallase vastu võitlemist, kuid noorusele vaatamata lõi ta kaasa kõikides isa sõjalistes ning poliitilistes tegemistes.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Strabo suri Gaius Mariuse ja Lucius Cornelius Sulla vahelistes konfliktides 87 eKr. Nüüd oli noore Pompeiuse kohuseks hoolitseda oma pere ja varanduse eest. Järgmised paar aastat kuulus Itaalia Mariuse toetajatele ning Pompeius, kes kuulus aristokraatliku partei hulka, pidi sel ajal tagaplaanile hoidma. Pompeius liitus Sullaga pärast seda, kui viimane naases Kreekast 83 eKr. Roomas oli sel ajal võimul Mariuse partei suur toetaja Gnaeus Papirius Carbo ning Sulla leidis kahekümne kolme aastases Pompeiuses ja tema kolmes veteranleegionis endale väga kasuliku toetaja. Pompeiusel õnnestus viimaks Sullaga liituda (ta oli Mariuse kindralite poolt igal pool ümber piiratud) ning talle anti viimase poolt <i>"Imperator'i"</i> tiitel. See poliitiline liit tõstis Pompeiust oluliselt karjääriredelil ja Sulla, kes oli nüüd absoluutse võimuga diktaator, veenas Pompeiust, et too oma naisest lahutaks ja abielluks tema kasutütre Aemilia Scauraga, kes oli oma praegusest abikaasast rasedaks jäänud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius ei saanud ühelegi poliitilisele ametikohale oma noore ea tõttu kandideerida, kuid see ei takistanud tal mujal edu saavutamast. Ta sai ülejäänud sõja kestel üheks Sulla kõige edukamaks kindraliks ning kui Liitlassõda lõpule jõudis, saatis Sulla ta Sitsiiliasse ja Aafrikasse Mariuse toetajate vastu võitlema.</span><br />
<span style="font-size: small;">82 eKr. sai Pompeius kerge vaevaga Sitsiilia isandaks. Saar oli Roomale strateegiliselt väga tähtis, kuna sealt tuli suurem osa viljavarudest. Ilma selleta oleksid roomlased nälga jäänud ning üle riigi puhkenuks rahutused. Pompeius võitles karmilt oma vastastega ning ta hukkas nii Gnaeus Papirius Carbo kui ka tolle toetajad. Seejärel purustas ta saarel allesjäänud vastased ja 81 eKr. liikus edasi Aafrikasse, kus ta võitis Gnaeus Domitius Ahenobarbust ja Numiidia kuningat Hiarbast.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale katkematut võitude seeriat kuulutati Pompeius Aafrikas oma sõdurite poolt Imperaatoriks. Kuna Pompeius võitles Mariuse toetajate vastu äärmise metsikusega, teenis ta ära hüüdnime <i>adulescentulus carnifex</i> ("Teismeline lihunik" või "Veristaja - poiss"). Pompeius naases samal aastal Rooma ning rahvas võttis teda suure innuga vastu. Diktaator Sulla tervitas samuti võidukat noort kindralit ning andis talle lisanime "<i>Magnus"</i> (Suur).</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius polnud paraku taolise tunnustamisega rahul ning ta nõudis oma Aafrika võitude eest triumfi, millest Sulla esmalt keeldus. Seejärel keeldus Pompeius ise oma leegione laiali saatmast ning ta ilmus üsna pea oma nõudmisega Rooma väravate taha. Viimaks andis Sulla järele ning ta lubas Pompeiusele triumfi. Sulla polnud üldiselt nooruki üleoleva käitumise ning sellise nõudega rahul ning otsustas lasta tal viimasena triumfi tähistada, lootes sellega Pompeiuse tähtsust roomlaste silmis vähendada. Nõnda tähistaski esimesena triumfi Sulla, seejärel Metellus Pius ning viimasena Pompeius. Võidukas Pompeius kavatses linna siseneda elevandi poolt veetavas kaarikus, kuid paraku ei mahtunud elevant väravast läbi ning plaanid oli vaja kiirelt ümber teha. Kõikidele pealtvaatajatele pakkus see palju lõbu ning Pompeius tundis ennast üleni häbistatuna.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast seda, kui Pompeius surus maha Lepiduse poolt algatatud ülestõusu (ta oli algul Lepiduse konsuliks kandideerimist toetanud), nõudis ta endale prokonsuli võimu (Pompeius polnud veel konsulikski saanud, kuid prokonsuliks saadi alles peale konsulina teenimist), et minna Hispaaniasse ning võidelda seal viimase Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse vastu. Aristokraadid olid juba noort ja ambitsioonikat kindralit kartma hakanud ning tema nõue paistis neile vastumeelsena. Pompeius keeldus seni oma leegione laiali saatmast, kuni ta palve täidetakse. Quintus Sertorius oli Hispaanias juba kolm viimast aastat edukalt ühe Sulla parima kindrali, Quintus Caecilius Metellus Piuse vastu võidelnud ning roomlased vajasid seal hädasti lisajõude. Selle tulemusena otsustas Senat viimaks Pompeiuse Hispaaniasse saata, kuigi seda ei tehtud erilise heameelega. Talle anti prokonsuli tiitel ning ta sai Metellusega samaväärse võimu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius jäi Hispaaniasse viieks aastaks (76 eKr. - 71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. 72 eKr. mõrvati Sertorius reetlikult ühe omaenda ohvitseri, Marcus Perperna Vento poolt ning sõjale toodi kiire lõpp. Esimeses lahingus võitis Pompeius Perpernat mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr. alistati kogu Hispaania.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Paari kuu pärast peale Sertoriuse mõrva paljastus Pompeiuse üks kõige märkimisväärsemaid talente: nimelt oli ta geenius vallutatud provintsi organiseerimises ja juhtimises. Sel ajal kui Crassus sõdis Spartacusega Kolmandas Orjade sõjas 71 eKr. naases Pompeius koos oma armeega Itaaliasse. Samal ajal kui Pompeius marssis Rooma suunas, sattus ta vastamisi ülejäänud Spartacuse armeega ning tabas 5 000 orja, kes olid Crassuse eest põgenenud. Pompeius nottis orjad halastamatult maha ning nõudis kogu au sõja lõpetamise ja võidu eest Senatilt endale. Crassus sattus sellepeale raevu ning vaen kahe mehe vahel süvenes veelgi.</span><br />
<span style="font-size: small;">Vihased oponendid (eriti Crassus) rääkisid Roomas, et Pompeiusel on anne sõja lõppfaasis kohale ilmuda ning võtta endale kogu au selle eduka lõpule viimise eest. Pompeiuse ja Crassuse vihavaen kestis üle dekaadi, kuni viimaks Caesar sellele lõpu tõi (vähemalt osaliselt). Kuna Pompeius oli nüüd Roomas tagasi, võis ta julgelt konsuliks kandideerida. Hoolimata mitmetest seadustest, mis keelasid tal soovitud ametikohale kandideerida (Pompeius polnud veel piisavalt vana -- patriitsid (Rooma ülikud) võisid kandideerida 41 aastaselt, plebeid (lihtrahvas) 42 aastaselt -- samuti polnud ta varem ühtki madalamat ametikohta hoidnud), oli tema valimine kindel. Roomlaste silmis oli Pompeius äärmiselt edukas kindral, tema sõjalised saavutused olid rahvale palju muljet avaldanud ning seega nähti temas üht oma aja suurimat komandöri. Samuti lootis rahvas läbi Pompeiuse tagasi saada oma õigused ja privileegid, mis olid Sulla valitsusajal kõrvaldatud.</span><br />
<span style="font-size: small;">Oma teist triumfi tähistades sisenes Pompeius 31. detsembril 71 eKr. Rooma. Samal aastal valiti ta esimest korda konsuliks (olles vaid 35 aastane) ning 70 eKr. algas tema ametiaeg. Teiseks konsuliks sai Pompeiuse kauaaegne rivaal ning vastane Crassus.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Oma ametiajal 70 eKr. läks Pompeius avalikult aristokraatidega tülli ja eemaldus neist. Seda tehes sai temast rahva silmis suur kangelane. Aastaks 69 eKr. oli Pompeiusest saanud rahvamasside suur lemmik, kuid paljud <i>optimates'ed </i>kahtlesid sügavalt tema kavatsustes. Pompeius pakkus välja seaduse, mis pidi taastama Sulla valitsusajal tribuunidelt ära võetud võimu. Edukalt suruti läbi veel mitmeid olulisi seaduseid ning üsna pea sai Pompeiuse suurimaks toetajaks noor Caesar. Peagi said neist lähedased sõbrad ning liitlased. Järgmised kaks aastat (69 eKr. - 68 eKr.) veetis Pompeius Roomas. Tema võimu riigis tõsteti veelgi kahe erakorralise prokonsuli tiitliga (seninägematu sündmus Rooma ajaloos).</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kaks aastat pärast oma konsuliaja lõppemist (67 eKr.) nimetati Pompeius spetsiaalselt valitud mereväe komandöriks, et võidelda Vahemerd kontrollivate piraatide vastu. Nagu oli juba Pompeiusele määratud juhtpositsioonide puhul tavaline, tekitas ka see aristokraatide hulgas palju vastuväiteid. Senati konservatiivsem osa kahtles taaskord Pompeiuse kavatsustes ning tema võimu oli juba kaua kardetud. Seega üritasid <i>Optimatesed</i> igal võimalikul moel takistada Pompeiusele mereväe andmist, kuid taaskord oli Caesar üks senaatoritest, kes toetas oma uut liitlast ja sõpra algusest saadik. Hoolimata aristokraatide suurtest pingutustest saigi Pompeius juhtpositsiooni merel endale ning asus peagi piraate tabama.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Piraadid olid sel ajal Vahemere isandad ning nad ei rünnanud mitte ainult Kreeka ja Aasia rannikutel asuvaid linnasid, vaid tungisid isegi Itaaliasse. Niipea kui juhtimine Pompeiusele anti, asus ta koheselt ettevalmistusi sõjaks läbi viima ning lõpetas need talveks. Tema plaane saatis täielik edu: esmalt jaotas Pompeius Vahemere kolmeteistkümneks eraldiseisvaks alaks ning andis iga piirkonna ühele oma legaadile. Vaid neljakümne päevaga puhastas Pompeius kogu läänepoolse mere piraatidest ja taastas liikumisühenduse Hispaania, Aafrika ja Itaalia vahel. Seejärel asus ta piraate jälitama ning tabas nad Kiliikia rannikul asuvatest kindlustest. Ta purustas nende laevastiku, misjärel suurem osa mereröövlitest alistusid. Pompeius saatis neist enamuse Solisse kodu rajama, mida hakati nüüdsest kutsuma Pompeiopolis'eks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kolme lühikese kuuga (67 eKr. - 66 eKr.) sai kogu Vahemeri piraatidest puhtaks. Pompeiuse väed olid toiminud äärmise täpsusega, nad olid väga distsiplineeritud ning näitasid ka üles suurepärast organiseerimisvõimet.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sõjakäigu kiirus näitas, et Pompeius on andekas kindral nii maal kui ka merel, kel ei tule puudu ka logistilistest oskustest. See oli Pompeiuse tähetund ning teda peeti Rooma kangelaseks.</span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius oli nii sama aasta lõpul kui ka järgmise aasta algul hõivatud Kiliikia ja Pamphylia linnade külastamisega, kus ta hoolitses äsjavallutatud alade valitsuse eest. Lucius Licinius Lucullus polnud Kolmandas Mithridatese sõjas erilist edu saavutanud ning ta kutsuti idast tagasi. Sel ajal, kui Pompeius Roomast eemal oli (66 eKr.), nimetati ta idapoolse sõja uueks komandöriks. Lucullus, kes pärines kõrgest patriitslikust perest, ärritus selle peale väga, et ta asendatakse nn. "uue mehega". Pompeius vastas sellele, kutsudes Lucullust "toogas Xerxeseks". Lucullus ei kavatsenudki end tagasi hoida ning nimetas seepeale Pompeiust "raisakotkaks", kuna too pidi toituma alati teiste tööst ja saavutustest, viidates sellega Pompeiuse uuele juhtpositsioonile idas, lisaks ka varasemale võitlusele Spartacusega. Cicero oli üks neist, kes toetas Pompeiusele sõjakäigu juhtimise üleandmist. Aristokraadid üritasid taaskord ükskõik milliseid meetmeid kasutusele võttes seda takistada, kuid paraku ei läinud nende üritus läbi. Pompeius valiti edukalt Kolmandat Mithridatese sõda juhtima ning peagi alustas ta oma uue ülesande täitmist. Kuna Mithridatese väed ja kuninga enda jõud oli juba Luculluse poolt murtud, pidi Pompeius vaid sõjale otsustava lõpu tooma.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Niipea, kui Mithridates Pompeiuse lähenemisest kuulis, taandus ta Armeenia suunas. Paraku sai ta roomlastelt lüüa ja kuna liitlane Tigranes Suur keeldus teda oma valdustesse sisse laskmast, otsustas Mithridates tungida Kolhiidasse, ning sealt edasi oma poja poolt valitsetavasse Bosporuse kuningriiki. Pompeius otsustas vahepeal Armeenia kuninga vastu pöörduda, kuid Tigranes alistus talle ilma võitluseta. Kuningal lubati Roomaga rahu teha ning tal lasti riiki edasi valitseda. 65 eKr. asus Pompeius Mithridatest jälitama. Paraku osutasid ibeerlased ja albaanlased tugevat vastupanu ja pärast seda, kui Pompeius jõudis Phasise jõeni (nüüdisajal Fax või ka Rioni jõgi), otsustas ta sellest piirkonnast lahkuda. Taibates vajadust kerge puhkuse järele, otsustas Pompeius veeta talve Pontosel, mis oli nüüdsest Rooma provints. 64 eKr. marssis ta Süüriasse ning kõrvaldas troonilt kuningas Antiochos XIII Asiaticuse. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma provintsiks. 63 eKr. marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka Foiniikias, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Iisraelis. Peale seda vallutas ta Jeruusalemma. Samal ajal toimus Juudamaal kodusõda, mille algatasid kaks venda, kes olid loonud erinevad religioossed fraktsioonid (Hyrcanus ja Aristobulus). Kodusõda tekitas ebastabiilsust ning see seadis ohtu Pompeiuse kaitsmata tiiva, misjärel otsustas ta sellesse sekkuda. Mõlemad vaenupooled andsid Pompeiusele abistamise eest raha ning viimane pidi otsustama, kelle poolele ta sõjas astub. Viimaks otsustati Hyrcanuse kasuks ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. Paraku oli Aristobulus kaval ja osav mees ning hiljem õnnestus tal ajutiselt oma vend troonilt kõrvaldada. 31 eKr. lasi kuningas Herodes I Hyrcanuse hukata.</span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius oli väga huvitatud juutide jumalast ning ta sisenes Jeruusalemma templisse. Suur oli tema üllatus, kui ta ei leidnud mitte ühtegi jumalat kujutavat kuju, skulptuuri ega isegi mitte pühapilti. Tema jaoks oli vastuvõetamatu kummardada jumalat, kel polnud mingit füüsilist vormi ega isegi mitte kuju templis. Midagi sellist polnud tema silmad enne näinud ning ta sattus sellest segadusse.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kuna Tigranes Suurest sai Rooma liitlane, ulatus Rooma protektoraatide ahel nüüd idas kuni Musta mereni ja Kaukaasiani. Pompeius tõi Rooma meeletult tribuuti ning varandust. Plutarchos kirjutab, et riigi varamusse lisati 20 000 talenti (1 talent = 100 naela, 1 nael = 45 kg) kulda ja hõbedat.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius jätkas sõjakäikudega Aasias (65 eKr. - 62 eKr.) ning tõi sellest suurema osa Rooma kontrolli alla.</span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeiuse kolmas triumf leidis aset tema neljakümne viiendal sünnipäeval, 29. septembril 61 eKr. Seekord oli põhjust tähistada võitu piraatide ja Kesk - Aasia sõjakäigu üle. Pidustused olid suured ning ennenägematud, nende lõppedes korraldas Pompeius suure pidusöögi ning tegi rahvale mitmeid annetusi, tõstes sellega veelgi oma populaarsust.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ehkki Pompeiuse kuulsus oli nüüdseks tõusnud haripunkti, oli vahepeal Roomas tema viieaastase äraoleku ajal tõusnud esile uus noor ja särav täht: Caesar. Sel ajal, kui Pompeius oli Aasias hõivatud, oli Caesar <i>Optimateste </i>ja Cicero vastu üles tõusnud. Pompeiuse vana kolleeg ja rivaal Crassus oli Caesarile raha laenanud, mida viimane enda võimuletõusmiseks oskuslikult ära kasutas. Peagi kerkisid Roomas esile uued liidud ning võim hakkas vahetuma.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Niipea, kui Pompeius Rooma naases ja oma edukat triumfi tähistas, saatis ta oma armee laiali. <i>Optimateste</i> fraktsioon ei tunnustanud paraku Pompeiuse suuri tegusid ning sulges tema ees uksed. Pompeius ei taibanud, miks <i>Optimateste </i>fraktsioon keeldus tema saavutusi tunnustamast. See sundis aga Pompeiust uusi liite otsima ning peagi ühe sellise ta leidiski.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ehkki Pompeius ja Crassus teineteist ei usaldanud ega ka sallinud, astusid nad 61 eKr. Caesariga poliitilisse liitu. Caesar, kes oli Pompeiusest kuus aastat noorem, oli äsja Hispaaniast saabunud ning soovis 59 eKr. saada konsuliks. Mingil moel õnnestus tal meelitada nii Crassust kui Pompeiust endaga liitu astuma ning moodustati nn. "Esimene Triumviraat". Pompeiuse ja Crassuse kohuseks oli Caesarist konsul teha, et tema saaks omakorda nende huvide eest võidelda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Caesari maruline konsuliaeg 59 eKr. ei toonud Pompeiusele mitte ainult maid veteranidele ja poliitilisi lepinguid, vaid ka uue elu: Caesar andis oma noore tütre Julia Pompeiusele naiseks. Pärast seda, kui Caesar kindlustas konsuliaja lõppedes endale prokonsulaarjuhtimise Gallias, oli Pompeiusele antud Kaug - Hispaania juhtimine, kuid paraku pidi ta jääma Rooma kriitiliste viljavarude ülevaatajaks. Pompeius sai edukalt viljavarude käsitlemisega hakkama, kuid tema poliitiline edu nii kindel polnud (ta pidi käskluseid jagama oma asetäitjatele Hispaanias, kes tema asemel provintsi juhtisid, vähendades sellega oma mõjukust).</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<i><span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Optimatesed</span></span></i><span style="font-size: small;"> polnud Pompeiusele kunagi andestanud Cicero hülgamist, kui Publius Clodius ta eksiili sundis. Alles siis, kui Clodius hakkas Pompeiust ründama, oli too sunnitud koos teistega koostööd tegema Cicero tagasikutsumise nimel 57 eKr. Kui Cicero tagasi jõudis, aitas tema kõne Pompeiuse positsiooni veidigi parandada, ent kuna viimane oli Caesariga liitu astunud, nägid paljud temas endiselt reeturit. Pompeiust üritati ka mitmete agitaatorite poolt veenda, et Crassus kavandab ta mõrva. Samuti levis ka kuulujutt (tsiteeritud Plutarchose poolt), et vananev Pompeius on poliitika vastu huvi kaotamas ning soovib pühenduda kodusele elule koos oma noore naisega. Pompeius oli tegelikult hõivatud hiiglasliku hoonekompleksi ehitusdetailidega, mis sai hiljem tuntuks Pompeiuse teatrina. Tegu polnud mitte ainult esimese alalise teatriga, mis kunagi Rooma ehitatud, vaid sisaldas endas ka poode ning paljusid teisi hooneid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Samal ajal Caesari kuulsus aga veelgi tõusis. 56 eKr. hakkasid sidemed kolme mehe vahel katkema. Caesar kutsus esmalt Crassuse ning seejärel Pompeiuse Põhja - Itaalias asuvasse Luccase linna salajasele kohtumisele, et arutada nii strateegiaid kui taktikaid. Caesar polnud enam trio vaikiv partner ning ta asus võimu enda kätte koondama. Luccas lepiti kokku, et Pompeius ja Crassus toetavad taaskord Caesarit uutel konsulivalimistel 55 eKr. Sellega pikendati Caesari juhtimist Gallias viie aasta võrra ning Crassus pidi saama Süüria kuberneriks. Pompeius pidi jätkama Hispaania valitsemist ilma enda kohalolekuta pärast Crassuse ja Caesari konsuliaja lõppemist. Sel korral oli aga vastuseis kolmele mehele oluliselt tugevnenud ning läks vaja meeletuid altkäemakse ja korruptsiooni, et kindlustada 55 eKr. Pompeiuse ja Crassuse valimist. Nende toetajad said aga kõige tähtsamad ametikohad. Vägivald Clodiuse ja teiste fraktsioonide vahel oli kasvamas ning tsiviilrahutused muutusid tavaliseks nähtuseks.</span></span><br />
<span style="font-size: small;"></span><span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Triumviraat oli lõppemas: esmalt suri Caesari ainus laps ja Pompeiuse naine Julia 54 eKr. sünnitusel. Hiljem samal aastal tapeti aga Crassus partialaste vastu võideldes Carrhae lahingus. Caesarist oli nüüdseks saanud uus Rooma kangelane ning osav kindral ja Pompeiuse kuulsus ja paremad päevad olid sellega mööda läinud. Peale Julia surma üritas Caesar Pompeiusega liitu tugevdada ning pakkus talle abikaasaks oma sugulast Octaviat (tulevase keisri Augustuse õde). Sel korral aga Pompeius paraku keeldus ning ta abiellus 52 eKr. Cornelia Metellaga, kes oli Caesari ühe suurima vaenlase, Quintus Caecilius Metellus Scipio tütar. Pompeius hakkas samuti <i>Optimateste</i> poolele üle liikuma, eemaldudes sellega üha enam Caesarist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Samal aastal mõrvati Publius Clodius ning Kuuria (Senatikoda) süüdati pööbli poolt põlema. Senat pöördus Pompeiuse poole ning palus tal korra taastada. Seda Pompeius ka tegi ning peagi oli riigis olukord taas turvaline. Pärast korra taastamist nimetas Senat Pompeiuse ainukonsuliks (kuna talle kardeti anda diktaatori absoluutset võimu).</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Samal ajal sõdis Caesar Gallias Vercingetorixi vastu ning Pompeius kindlustas salaja Caesari vaenlastega üha tugevnevat liitu. Ta algatas mitmeid olulisi reforme ning reorganiseeris ümber vanu. Samuti andis Pompeius välja seaduseid, mis raskendasid Caesari positsiooni ning keelasid tal uuele konsulitiitlile ilma kohalolekuta kandideerida. See andis tõsise hoobi Caesari plaanidele kui tema ametiaeg Gallias lõppes. 51 eKr. kindlustas Pompeius, et Caesar ei saaks enne konsuliks kandideerida, kui ta on oma armee üle andnud. See oleks aga Caesari vaenlaste ees kaitsetuks jätnud. Cicero märkis kurbusega, et Pompeius oli Caesarit kartma hakanud. Saabuv konflikt Caesari ja Pompeiuse vahel oli vältimatu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Alguses väitis Pompeius, et ta suudab Caesarit võita ja armeesid koguda pelgalt Itaalia pinnale astudes, aga kui Caesar ületas 49 eKr. Rubico jõe koos oma leegionidega ning lähenes Roomale, andis Pompeius käsu linna mahajätmiseks. Pompeius taganes oma leegionidega lõunasse Brundisiumi suunas, lootes sealt leida abivägesid ning seejärel Caesarile idas vastu astuda. Paraku ei võtnud Senat ega ka Pompeius endaga kaasa hiiglaslikku varandust, mis oli jäetud Rooma Saturni templisse.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Brundisiumis pääses Pompeius napilt Caesari käest. Seejärel saatis Pompeiust väike edu, kui ta väed purustasid Dyrrhachiumi piiramisel 1 000 Caesari meest. Paraku ei osanud ta oma edu piiramisel ära kasutada ning võimalus Caesari palju väiksema armee purustamiseks oli käest libisenud. Caesar oli selle peale ütelnud: "Kui vaenlastel oleks olnud võitjast komandör, oleksid nad täna võidu saavutanud." Siinkohal olevat Caesar ka öelnud, et: "See mees (Pompeius) ei tea, kuidas sõda võita." Seejärel otsustasid Pompeiuse poolt juhitavad konservatiivid Kreekasse pageda. Viimane ja otsustav lahing leidis aset Farsaloses 48 eKr. Caesar väljus sellest võidukalt ning tema vastase armee oli purustatud. Pompeius pidi koos teiste konservatiividega elu eest põgenema ning seejärel kohtus ta oma naise Cornelia ja poja Sextus Pompeiusega Mütilene saarel. Nüüd pidi Pompeius otsustama, kuhu järgmisena põgeneda. Valida oli idapoolsete kuningriikide ja Egiptuse vahel ning ta otsustas lõpuks viimase kasuks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peagi saabus Pompeius Egiptusesse ning tema saatus oli nüüdsest noore kuninga Ptolemaios XIII nõunike kätes. Sel ajal kui Pompeius ootas kaldal sõna, vaidlesid nõustajad selle üle, kas pakkuda talle pelgupaika või mitte. Neile oli juba teada, et Caesar on Egiptusesse teel ning nad ei soovinud temaga mingeid pahandusi. Selleks, et Caesari silmis poolehoidu võita, otsustati Pompeius viimaks mõrvata. 29. septembril, oma viiekümne kaheksandal sünnipäeval leidiski suur Pompeius oma lõpu. Ta meelitati kaldal väikesesse paati, kus ta tundis ära oma kaks kunagist kamraadi: Achillase ja Lucius Septimiuse. Sel ajal, kui Pompeius paati istus ning asus kuningale mõeldud kõnet harjutama, ründasid kaks kaaslast teda selja tagant nii pistoda kui mõõgaga. Pompeiusel raiuti pea maha ning tema alasti keha jäeti rannale. Pompeiuse vabakslastud ori Philipus põletas oma endise isanda lihtsal tuleriidal ning tema tuhk ja sõrmus anti hiljem Caesari poolt Corneliale.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Veidi aja pärast jõudis Caesar Egiptusesse. Tervituskingina anti talle korvis üle Pompeiuse pea ja sõrmus. Caesar, nähes, et tema endine liitlane ja sõber on reeturite poolt sellisel viisil tapetud, pöördus pakutud kingitusest jälestusega eemale ning puhkes seejärel nutma. Raevuga lasi ta Ptolemaios XIII troonilt kõrvaldada ning seejärel hukata tema regendi Pothinuse. Caesar määras Egiptuse uueks valitsejaks kuninga õe Kleopatra VII'da.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeius oli paljudele suureks eeskujuks. Läbi pingutuste ja raskuste saavutas ta mitmeid triumfe, oli pikka aega Rooma suurim kangelane ning vabariigi eestvõitleja, kuid sellest hoolimata kukkus ta viimaks võimult ning leidis oma lõpu reeturite käe läbi. Plutarchos kujutas Pompeiust Rooma Aleksander Suurena, kel oli puhas süda ja rikkumata mõtted.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pompeiusel oli viis naist ja mitmeid järglaseid. Esimeseks naiseks oli Antistia ning teiseks Aemilia Scaura, neist kummagagi polnud tal lapsi. Kolmas naine oli Mucia Tertia, kellest Pompeius abielurikkumise pärast lahutas. Neil oli kolm last: poeg Gnaeus Pompeius, kes hukati 45 eKr. peale Munda lahingut, tütar Pompeia Magna, kes abiellus Faustus Cornelius Sullaga, ning viimaks poeg Sextus Pompeius, kes mässas hiljem Sitsiilias Augustuse vastu. Neljas naine oli Caesari tütar Julia, kes sünnitusel suri ning viies ja viimane oli Cornelia Metella, Metellus Scipio tütar.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kokkuvõtvalt võib öelda, et Pompeiuse näol oli tegu ühe hilise Rooma vabariigi tähelepanuväärsema poliitiku ja kindraliga, kes hoolimata oma madalamast seisust tõusis läbi raske töö ning saavutuste Rooma poliitika tippu. Pompeius oli samuti hiilgav kindral, kes oskas suurepäraselt ümber korraldada vallutatud provintse ning ka neid tõhusalt juhtida.</span></span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-64960778507962575802011-11-29T17:56:00.000+02:002011-11-29T17:56:56.607+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Lucius Cornelius Sulla - c. 138. eKr. - 78. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Hilise Rooma vabariigi üks tähtsamaid mehi, oli nii edukas kindral, konsul, kui ka diktaator. Oskusliku kindralina marssis Sullal kahel korral relvajõudu kasutades Rooma, sai diktaatorina absoluutse võimu ning rajas hirmuvalitsuse. Peagi loobus Sulla absoluutsest võimust ning astus tagasi. Sellest hoolimata oli samm vabariigi lõpu kiirendamiseks astutud, mitmed hilisemad kindralid ning riigimehed jälgisid Sulla eeskuju, nt. Caesar, kes marssis samuti leegionidega Rooma. Sulla oli kaval ning vapper mees, tema karakterit samastati nii lõvi kui rebasega.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla sündis patriitsidest Corneliide suguvõssa. Perekonna paremad päevad olid ammu mööda läinud ning Sulla sünniajal hakkas neid ka vaesus kimbutama. Raha vähesuse tõttu veetis nooruk suurema osa ajast Rooma põhjakihi -- koomikute, näitlejate, lautomängijate ning tantsijate hulgas. Sel ajal kohtus Sulla näitleja Metrobiusega, kellest sai tema eluaegne kaaslane ja meesarmuke. Ta ei üritanud suhet ega kiindumust kunagi avalikkuse eest varjata.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hoolimata pere majanduslikust olukorrast ning põhjakihiga seltsimisest omandas Sulla hea hariduse. Kuna ta luges ja rääkis sujuvalt kreeka keelt, oli see kindel märk sellest, et tegu on haritud mehega. Plutarchos viitab kahele pärandusele, mis lubasid Sullal hilisemalt Rooma poliitikaredelist ülespoole tõusta. Üks pärines kasuemalt ja teine madala päritoluga, kuid see-eest rikkalt vallaliselt naiselt.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">107 eKr. määrati Sulla Gaius Mariuse kvestoriks. Marius oli samal aastal konsuliks valitud ning ta asus Numiidia kuninga Jugurtha vastu sõjakäigule. Jugurtha sõda oli alanud 112 eKr. Seni oli Rooma leegione Põhja - Aafrikas juhtinud Quintus Caecilius Metellus, kuid ta ei suutnud sõjale kiiret lõppu tuua. Gaius Marius, kes oli Metelluse leitnant, nägi selles võimalust oma komandöri usurpeerimiseks ja levitas kuulujutte tema ebakompetentsusest ning saamatusest. Mariuse riukalikud võtted kandsid vilja ning Metellus kõrvaldati juhtpositsioonilt. Marius naases seejärel Rooma ning kandideeris konsuliks. Ta võitis valimised ning võttis sõjakäigu juhtimise üle.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Mariuse juhtimise all järgisid Rooma väed Metellusele sarnast plaani ning võitsid viimaks numiidlasi 106 eKr. Naabruses paikneva Mauretaania kuningas Bocchus -- kes oli samuti Jugurtha äi ning liitlane -- jõudis Sullaga kokkuleppele ning ta reetis Jugurtha roomlastele. Seega mängis Sulla Jugurtha vangistamises väga suurt rolli, kuid komandörina läks kogu au Mariusele. Sellest hoolimata tõmbas Sulla saavutus avalikkuse silmis palju tähelepanu ning see tõstis märkimisväärselt tema poliitilist karjääri.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">104 eKr. suundusid sissetungivad germaani hõimud kimbrid ja teutoonid Itaalia poole. Tänu oskamatutele kindralitele ning omavahel tülis olevatele konsulitele said roomlased raskete kaotuste osaliseks. Marius valiti kiiruga konsuliks ning ta asus armeed koguma ja ettevalmistusi läbi viima, Sulla jätkas tema all teenimist. Teadmata põhjustel aga kimbrid Rooma ei tunginud ning liikusid selle asemel Hispaania suunas, teutoonid liikusid samal ajal ringi Põhja - Gallias. See andis roomlastele ja Mariusele aega armee kogumiseks ning treenimiseks. Tänu sellele ohule valiti Marius viiel aastal järjest pretsedenditult konsuliks. Gaius Marius võitis teutoone Aquae Sextiae lahingus, hävitades nad täielikult. Sulla suunati sel ajal Quintus Lutatius Catulus Caesari armeesse. Viimaks kohtus Marius (koos oma konsulaarist kolleegi Catulusega) kimbride väega Vercellaes 101 eKr. Kimbrid purustati täielikult ning oht Roomale oli kõrvaldatud. Kuna Catulus oli lootusetu kindral ega suutnud Mariusega korralikult koostööd teha, kuulus suur osa võidust Sullale. Kuna Marius ja Catulus olid mõlemad konsulid ning seega armee ülemjuhatajad, kuulus kogu au võidu eest vaid neile ning mõlemad tähistasid triumfi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale Rooma naasemist valiti Sulla 97 eKr. "<i>Praetor urbanuseks"</i>. Vastavalt ühele kuulujutule sai Sulla ametikoha tänu suurele pistisele. Järgmisel aastal määrati ta Anatoolias asuvasse Kiliikia provintsi prokonsuliks. Ühel saadikute kohtumisel ennustas Kaldea prohvet Sullale, et ta sureb oma kuulsuse ja õnne tipul. See ennustus mõjutas Sullat kogu ülejäänud elu ning ta võttis seda väga tõsiselt. Umbes 93 eKr. lahkus Sulla idast ning naases Rooma, kus ta liitus <i>optimateste </i>fraktsiooniga, saades sellega Gaius Mariuse poliitiliseks vastaseks. 92 eKr. lõi Sulla Armeenia kuninga Tigranes Suure Kapadookiast välja.</span><br />
<span style="font-size: small;">91 eKr. - 88 eKr. võitlesid roomlased Liitlassõda <i>Socii'de</i>, oma itaallastest liitlaste vastu. Itaalia provintsid pidid küll vastuvaidlematult tagama Roomale vajaliku armee ning maksma erakorralisi makse, kuid neil puudus igasugune sõna - ja hääletusõigus. Liitlassõda sai osaliselt alguse ka Marcus Livius Drusus Noorema mõrvamise pärast. Drususe reformid pidid tagama Rooma itaallastest liitlastele täieõigusliku kodakondsuse, mis andnuks neile sõnaõiguse nii Rooma sise - kui välispoliitikas. Kui Drusus mõrvati, kuulutati enamus tema reformidest kehtetuks ning Senat tühistas nende kasutuselevõtu. See vihastas aga Itaalia provintse suuresti ning selle tulemusena astus enamus neist Rooma - vastasesse liitu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Liitlassõja algul hakkasid Rooma Senat ja aristokraadid kartma Gaius Mariuse ambitsioone. Marius oli Senati poolt valitud konsuliks juba viiel korral järjest (104 eKr. - 100 eKr.). Senat ja aristokraadid otsustasid ühiselt, et Mariusele sõja juhtimist Itaalias ei anta. Itaalia liitlaste viimases ülestõusus näitas Sulla oma hiilgavaid sõjalisi oskuseid, ületades isegi Gaius Mariuse ja konsul Gnaeus Pompeius Strabo (Gnaeus Pompeius Magnuse isa) võimeid. Tänu oma oskustele ning sõja edukale lõpetamisele valiti ta esimest korda 88 eKr. konsuliks koos Quintus Pompeius Rufusega.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla ei teeninud Liitlassõjas mitte ainult hiilgava kindralina, vaid näitas ka isiklikult üles suurt vaprust. Nolas autasustati teda <i>Corona Obsidionalis'ega</i> (Blokaadikroon), mis samuti tuntud ka <i>Corona Graminea'na</i> (Heinakroon - Rohukroon). Tegu oli Rooma kõrgeima sõjalise autasuga, mida anti välja isikliku vapruse eest kindralile, kes päästab Rooma leegioni või armee lahinguväljalt. Erinevalt kõikidest teistest Rooma sõjalistest autasudest anti see ühiselt välja päästetud armee sõdurite poolt ning seda olid saanud vaid väga vähesed kogu senise Rooma ajaloo jooksul. Kroon valmistati traditsioonide kohaselt heinast ning teistest taimedest, mis lahinguväljalt kokku koguti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla määrati peagi Senati poolt juhtima idapoolset sõjakäiku Pontose kuninga Mithridates VI vastu, kes oli tunginud sisse Rooma idaprovintsidesse. Marius oli nüüd juba vana mees, kuid sellest hoolimata tahtis ta ise armeed itta juhtida. Tribuun Publius Sulpicius Rufusele räägiti Mariuse poolt auk pähe ning ta kutsus kokku assamblee, et Senati otsus ümber pöörata ning anda Rooma armee juhtimine idas üle Mariusele. Tekkinud tülide tagajärjel puhkes Foorumis vägivald. Sulla oli sunnitud Mariuse majast pelgupaika otsima ning arvatavasti palus ka, et vägivald lõpetatakse. Sulla palvet paraku ignoreeriti ning rahutused jätkusid.</span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla otsustas seejärel Roomast põgeneda ning minna oma võidukate Liitlassõja veteranide laagrisse. Sulla teatas sõduritele meetmetest, mis tema vastu olid kasutusele võetud ning käskis armeel tunnustada teda ülemjuhatajana. Peagi saabusid Sulla juurde Assambleest pärit saadikud, kes teatasid, et armee juhtimine on üle antud Mariusele. Sõdurid külvasid saadikud seepeale kivirahega üle. Seejärel võttis Sulla kuus kõige ustavamat leegioni ning marssis nendega Rooma peale. Tegu oli ennenägematu sündmusega, kuna mitte ükski kindral Rooma ajaloos polnud veel varem oma armeega linnapiire ületanud. Tegelikult oli see nii ebaeetiline, et suurem osa komandöridest (vaid Lucullus oli sellega nõus) keeldusid Sullaga kaasa tulemast. Marius asus kiiruga Rooma kaitset organiseerima ning koondas enda ümber gladiaatoreid, kellest polnud paraku Sulla veteranleegionäride vastu mingit kasu. Marius pakkus igale orjale, kes Sulla vastu võitleb, vabadust, kuid sellest hoolimata oli ta koos oma järgijatega sunnitud linnast pagema.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Seejärel asus Sulla Roomas oma positsiooni tugevdama. Ta kuulutas Mariuse ja tolle liitlased riigi vaenlasteks ning pöördus karmi tooniga Senati poole, kujutades ennast ohvri, mitte sissetungijana. Pärast Rooma poliitika ümberstruktureerimist ning Senati võimu tugevdamist naases Sulla oma laagrisse ning jätkas Esimese Mithridatese sõja juhtimist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulpicius reedeti ning ta tapeti ühe oma orja käe läbi. Sulla lasi orja peagi vabastada ning seejärel tappa. Aafrikast leidis Marius endale turvalise paiga ning ta asus armeed koguma, kavatsedes sellega peagi Rooma naasta. 87 eKr. lõpuks naases Marius Rooma, leides toetust Lucius Cornelius Cinnalt. Sulla äraoleku ajal haaras Marius taaskord Roomas võimu. Ta kuulutas Sulla reformid ja seadused kehtetuks ning määras ta ametlikult eksiili. Marius ja Cinna valiti 86 eKr. konsuliteks. Paraku suri Marius paari nädala pärast ning seega sai Roomas ülemvõimu Cinna.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">87 eKr. kevadel maabus Sulla Kreekas, Dyrrachiumis. Aasia oli hõivatud Mithridatese vägede poolt, mida juhtis kindral Archelaus. Sulla esimeseks sihtmärgiks oli Ateena, mida valitses Mithridatese marionettvalitseja, türann Aristion. Sulla liikus kagu suunas, korjates samal ajal varusid ning abivägesid. Tema armee ülemjuhataja Lucullus liikus veidi eespool ning uuris maad ja pidas läbirääkimisi Kreekas kohaloleva Rooma komandöri Bruttius Suraga. Peale lühikest nõupidamist andis Sura oma armee juhtimise üle Sullale. Chaironeias kohtusid kõikide Kreeka suurimate linnade (välja arvatud Ateena) saadikud Sullaga. Peale kohtumist liikus Sulla edasi Ateena suunas.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kohalesaabudes piiras Sulla sisse mitte ainult Ateena, vaid ka Piraeuse sadama. Sulla esimeseks eesmärgiks oli vallutada Piraeus, mille kaotamine tähendanuks ateenlastele merd mööda saabuva varustuse lõppemist. Paraku puudus roomlastel vajalik merevägi, millega Archelausele vastu astuda. Sulla saatis Luculluse idapoolsete Vahemere liitlaste juurde laevastikku koguma. Alustati hiiglaslike kaevetöödega, mis isoleerisid Ateena ja selle sadama maapoolsest küljest. Sulla vajas puitu ning selleks saeti kõik metsad maha, kaasa arvatud Kreeka pühad lehtpuusalud. Piiramistööd nõudsid ka kõvasti raha ning kui see otsa hakkas lõppema, "laenati" seda ümberkaudsetest templitest.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hoolimata Ateena ja selle sadama täielikust ümberpiiramisest ei paistnud asjad sujuvat ning kujunes patiseis. Sulla jäi sellest hoolimata kannatlikuks ning piiramine jätkus. Peagi täitus tema laager Mariuse ja Cinna tapatalgude eest põgenevate roomlastega. Põgenejate hulgas oli samuti Sulla naine ja laps, lisaks ka mitmed <i>optimates'te </i>parteisse kuulunud liikmed, kel õnnestus Roomast eluga pääseda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Nüüdseks olid ateenlased nälgimas ja söödi kõike, mida kätte saadi, ka jalatsite nahka ning rohtu. Ateenast väljus delegatsioon, mis pidi Sullat võõrustama, kuid tõsiste läbirääkimiste asemel kiideti oma linna au ja kuulsust. Seepeael saatis Sulla delegatsiooni minema ning piiramine jätkus.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla luurajad tõid peagi väga vajalikku informatsiooni. Nagu selgus, oli Aristion jätnud ühe linnamüüri tähelepanuta ning Sulla saatis kaevikukaevajad koheselt müüri õõnestama. Üsna pea oli linna edelapoolses osas üheksasada jalga müürist lammutatud ning roomlased tungisid keskööl Ateenasse, alustades selle rüüstamist. Peale pikale veninud piiramist ning ateenlaste üleolevat käitumist polnud Sullal mingit tuju olla suuremeelne ning peagi ujusid tänavad sõna otseses mõttes verest. Alles siis, kui Sulla kreeklastest sõbrad (Midias ja Calliphon) ning Rooma senaatorid laagris palusid tal veresauna lõpetada, otsustas Sulla, et nüüd piisab. Seejärel koondas ta oma väed Piraeuse sadamale ning Archelaus, kes nägi, et olukord on lootusetu, taandus kindlusesse ja hülgas seejärel sadama, et liituda oma vägedega. Kuna Lucullus polnud veel laevastikuga kohale saabunud, ei suutnud Sulla mingil moel Archelause põgenemist takistada. Enne Ateenast lahkumist põletas Sulla sadama maha ning liikus seejärel Boiootiasse, et lõplikult Archelause armee purustada ning Kreekast eemaldada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla ei kavatsenud sekunditki kaotada ning ta liikus kiirelt Philoboetuse kõrgendikule, et see hõivata. Künkalt avanes samuti hea ülevaade Elateani tasandikule. Archelause armee, mida hetkel juhtis Taxiles, pidi lähenema põhjast ja liikuma edasi piki orgu Chaironeia poole. Armee oli vähemalt 120 000 meest tugev, ületades suuresti Sulla oma. Archelaus eelistas kasutada kurnamistaktikaid, kuid Mithridates käskis Taxilesel otsemaid rünnata. Vahepeal oli Sulla oma mehed kaevamistöödele pannud ning hõivas järgmisena varemetes oleva Parapotamii linna. Seejärel tegi ta pettekäigu, mis paistis Archelausele taganemisena. Peagi hülgas Sulla linna läheduses asuvad koolmekohad ja liikus pihttaraga kindlustatud kaevikute taha. Teivasaedade taga paiknesid ka Ateena piiramisest pärinevad välikahuriväed, mis mängisid hilisemas lahingus suurt rolli. Archelaus liikus üle koolmekohtade ja üritas Sulla mehi tiibadelt haarata, kuid Mithridatese armee parem tiib löödi roomlaste poolt tagasi. Seejärel üritasid sõjakaarikud tungida roomlaste tsentrisse, kuid ka neil ei vedanud paremini ning nad hävitati pihttarade ees. Järgmisena läkitati teele faalanksid, kes taipasid üsna pea, et nii kergelt nad üle pihttarade ega kaevikute ei tungi. Lisaks sellele rünnati neid pidevalt teivasaedade taha paigutatud välikahuriväe poolt ning Pontose armee kaotused suurenesid iga sekundiga. Järgmisena paiskas Archelaus oma parema tiiva Rooma vasaku tiiva vastu. Sulla, kes taipas selle manöövri ohtlikkust, kiirustas Rooma paremalt tiivalt vasakule appi. Olukord Rooma vasakul tiival stabiliseeriti, kuid sellest hoolimata saatis Archelaus veelgi sõdureid oma paremalt tiivalt roomlastele peale. Sulla liikus tagasi oma paremale tiivale ning andis käsu üldiseks pealetungiks. Leegionid, toetatuna ratsaväe poolt, sööstsid edasi ja Archelause armee murdus kokku. Sõdurid vajusid sõna otseses mõttes teineteisele peale nagu kokkuvarisev kaardipakk ning neil puudus igasugune liikumisruum. Algas selline veresaun, mida polnud kaua nähtud: väidetavalt jäi 120 000 mehelisest Pontose armeest ellu vaid 10 000 sõdurit. Chaironeia lahingu näol oli tegu ühe antiikajaloo suurima võitlusega, mille võitis oluliselt väiksem armee tänu oskuslikult valitud lahinguplatsile, treeningule ning kindrali juhtimisoskusele. Samuti kasutati esimest korda ajaloos lahinguväljal kaevikuid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Rooma valitsus (Cinna) saatis seejärel koos armeega välja Lucius Valerius Flaccuse, kes pidi idas Sulla positsiooni üle võtma. Flaccuse paremaks käeks sai Gaius Flavius Fimbria, kes peagi oma komandöri vastu üles tõusis ja algatas mässu, milles sõdurid Flaccuse mõrvasid. Vahepeal asusid nii Sulla kui Flaccuse armeed teineteise kõrvale laagrisse. Sulla, kelle jaoks polnud see esimene kord, lasi oma sõduritel Flaccuse armees erimeelsusi külvata. Selleks ajaks, kui Flaccus laagri kokku pakkis ja põhjapoole liikus, olid paljud tema sõdurid jooksnud üle Sulla poolele. Peagi liikus Sulla uut Pontose armeed purustama ning valis lahinguväljaks Orchomenose. See oli looduslikult hästi kaitstud ala ning sobis ideaalselt Sulla väiksema armee jaoks. Orchomenoses sai Sulla edukalt rakendada kaitserajatisi ning kaevikuid, mis olid talle eelmises lahingus võidu toonud. Sel korral oli uue Pontose armee suurus üle 150 000 mehe. Mithridatese väed asusid otse roomlaste ette laagrisse, nende kõrvale jäi suur järv. Varsti Archelaus taipas, mis Sullal plaanis on. Roomlased ei kaevanud mitte ainult kraave, vaid ka muldvalle, ja õige pea leidis Pontose armee end suurest hädast. Pontose armee meeleheitlikud pealetungid löödi roomlaste poolt tagasi ning muldvallid liikusid järk-järgult edasi. Lahingu teisel päeval otsustas Archelaus kindlameelselt Sulla muldvallide rägastikust välja tungida. Kogu Pontose armee tormas roomlastele peale, kuid viimased olid üksteise vastu nii tihedalt kokku surutud, et nende lühimõõgad olid nagu läbistamatu barjäär. Mithridatese armeel polnud lootustki roomlastest läbi tungida ning lahingust sai korratu põgenemine. Sellele järgnes veelgi hullem nottimine kui varasemas lahingus ning üsna pea nõretas kogu maa verest. Antiikajaloolane Plutarchos märgib, et isegi kahesaja aasta pärast leiti lahinguväljalt turviseid ning relvi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale edukat sõjakäiku otsustas Sulla Itaaliasse naasta ning Rooma juhtimise taaskord üle võtta. Metellus Piuse ja teiste toetusel marssis Sulla armee Brundisiumi sadamast Itaaliasse. Ta ajas allesjäänud Mariuse toetajad -- kes olid Mariuse poja Gaius Marius Noorema juhtimise all -- Praenestesse ja purustas nad. Peale Rooma marssimist võitis Sulla armee 82 eKr. novembris samniitide vägesid, mida juhtis Pontius Telesinus. Sulla armee parem tiib, mida juhtis Marcus Licinius Crassus, mängis võidus väga suurt rolli. Sullat abistas samuti noor Gnaeus Pompeius, kes võitis Gnaeus Papirius Carbo toetajaid Sitsiilias ja Aafrikas.</span><br />
<span style="font-size: small;">82 eKr. lõpus või 81 eKr. algul nimetati Sulla Senati poolt diktaatoriks (<i>rei publicae constituendae causa</i>). Järgnevalt andis Rahvaassamblee Sullale ajalise limiidita valitsusaja. Sullal oli täielik kontroll üle linna ja Rooma vabariigi, erandiks oli vaid Hispaania, kus Mariuse kindral Quintus Sertorius oli rajanud iseseisva riigi. Diktaatorlust kasutati Roomas vaid äärmiselt ohtlikel aegadel, nagu näiteks Teises Puunia sõjas. Tavaliselt kestis ametiaeg kuus kuud ning selle aja jooksul läks absoluutne võim vaid ühe mehe kätte.</span><br />
<span style="font-size: small;">Nüüd, kui Sullal oli kogu riigis totaalne võim, algatas ta hirmuvalitsuse. Riigist heideti välja või pagendati kõik Sulla poliitilised vastased. Lisaks sellele andis diktaator käsu umbes 1 500 Rooma üliku (nii senaatori kui rüütli) hukkamiseks. Tegelikult arvatakse, et see arv tõusis kuni 9 000'ni. Veresaun kestis Rooma mitu kuud ning inimesi hukati ilma mingi põhjuseta. Elanikud, kes pakkusid väljaheidetutele varjualust või üritasid neid aidata, mõisteti samuti surma. Riik konfiskeeris tapetute ning pagendatute vara ja müüs selle oksjonil maha, tehes nõnda Sulla ja ta toetajad tohutult rikasteks. Riigist pagendatute pojad ja pojapojad said seadusliku keelu, mis ei lubanud neil ühelegi poliitilisele ametikohale kandideerida vähemalt kolmekümne aasta jooksul.</span><br />
<span style="font-size: small;">Noor Caesar oli Cinna väimees ning seega Sulla üks peamiseid sihtmärke. Ta pages linnast ning pääses hukkamisest tänu oma sugulaste jõupingutustele, kellest paljud olid Sulla toetajad. Sulla kahetses oma memuaarides Caesari ellujätmist tolle ambitsioonide pärast. Väidetavalt oli Sulla Caesari eestkostjatele ütelnud: "Selles Caesaris on palju Mariust."</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ainsaks ja viimaseks Mariuse toetajaks oli Quintus Sertorius, kes pidas Hispaanias edukalt Sulla vägedele vastu. Sertorius mõrvati 72 eKr. ning Hispaania vallutati Metelluse ja Pompeiuse poolt.</span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla sätestas mitmeid reforme, mis andsid riigi juhtimise kindlalt Senati kätesse. Senaatorite arvu tõsteti kolmesajalt kuuesajale, kvestorite ametikohti kergitati kaheksalt kahekümnele ning preetorite arvu tõsteti kuuelt kaheksale. Sulla andis välja veel mitmeid seaduseid ning reforme, mis tugevdasid Senati positsiooni märkimisväärselt.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">81 eKr. lõpus loobus Sulla oma diktaatoripositsioonist ning absoluutsest võimust üle kogu Rooma vabariigi. Ta saatis leegionid laiali ning taastas seejärel normaalse konsulaarvalitsuse (Sulla valiti 80 eKr. konsuliks).</span><br />
<span style="font-size: small;">Peale teise konsuliaja lõppemist taandus Sulla poliitikast ning kolis oma villasse, mis asus Puteoli lähedal. Riigiasjadesse sekkus ta vaid siis, kui küsimused puudutasid tema poliitikaid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sulla ainsaks eesmärgiks oli nüüd memuaaride kirjutamine ning ta sai need valmis veidi enne oma surma. Paraku on need nüüdseks kadunud. Elu viimastel päevadel ümbritseti teda näitlejate ning tantsijate poolt, kelle hulgas oli ka Metrobius. Oma viimases pöördumises Senati poole tunnistas Sulla üles ka oma eluaegse armusuhte Metrobiusega, mis pani kuulajaskonna ärevusest kihama. Selle lõbusa seltskonna keskel suri Sulla 78 eKr. peale lühiajalist haigust. Kuna Sulla oli kogu elu tarbinud ohtralt alkoholi, oli tegu ilmselt maksarikkega. Järgnenud matused olid äärmiselt suurejoonelised ning pidulikud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Paljud Sulla poolt kehtestatud seadused ning läbiviidud reformid tunnistati üsna pea kehtetuteks ning need asendati vanadega. Sulla rajas teed edasistele kindralitele ja riigimeestele, kes kasutasid oma armee lojaalsust ära, et haarata Roomas võim. Nende hulgas ilmselt tähelepanuväärseim on Gaius Julius Caesar. See viis aga lõpuks Vabariigi lõpuni ning impeeriumi alguseni.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ka Sulla järeltulijad olid Rooma poliitikas tähtsatel positsioonidel kuni keiserliku perioodini. Tema poeg Faustus Cornelius Sulla ja lapselaps Quintus Pompeius Rufus lasid välja teenarid (Rooma hõbemünt), mis kandsid esivanema nime. Teine lapselaps Faustus II Cornelius Sulla oli Germaanias Tiberiuse legaat ning sai 7 A.D. konsuliks. Paraku hukati ta Augustuse mõrvakatse eest 9 A.D. Sulla lapselapselaps Lucius Cornelius Sulla Faustus oli Germanicuse sõber ning ta määrati kolmekümneaastaselt Augustuse poolt konsuliks.</span><br />
<span style="font-size: small;">Sullal oli elu jooksul neli naist, neist esimesega sai ta tütre ja poja. Poeg suri noorelt. Teise naisega Sullal lapsi polnud ning ta lasi abielu lahutada. Kolmanda naisega sai Sulla kaks last, poja ning tütre. Viimase, neljanda naisega sai Sulla tütre, kes sündis peale tema surma.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lucius Cornelius Sulla oli hilise Rooma vabariigi üks märkimisväärsemaid mehi nii kindrali, poliitiku kui türannina. Ta oli äärmiselt osav kindral, kelle võib julgelt liigitada Rooma ajaloo parimate komandöride hulka. Sulla oli samuti väga vapper ning julge mees, kuid tema häid omadusi varjutas ta julmus nii poliitiliste vastaste kui ka vaenlaste vastu. Ta loobus absoluutsest võimust oma elu tipphetkel ning taandus nii Roomast kui ka selle poliitilistest intriigidest.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-40719921496259308842011-11-29T17:53:00.000+02:002011-11-29T17:53:43.204+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Gaius Marius - 157. eKr. - 86. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Rooma kindral ja edukas poliitik, keda valiti konsuliks seitsmel korral oma karjääri jooksul. Marius on ennekõike tuntud sõjaväereformide poolest: kui varem pääsesid leegionidesse teenima vaid teatud väärtusega maatükki omavad mehed, kes pidid ka ise oma varustuse ostma, siis nüüd värbati vägedesse ka maata kodanikke, sõjaväeteenistus muutus kohustuslikuks ning paljude meeste jaoks sai sellest elustiil. Marius korraldas ümber ka leegionide struktuuri, jaotades need eraldi kohortideks ja tsentuuriateks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kõige olulisemad ja mõjukamad muudatused, mida Marius Rooma armees läbi viis, nimetati Mariuse Reformideks. Varasemalt olid Rooma aladele sisse tunginud Germaani hõimud - kimbrid ja teutoonid, kes võitsid roomlaseid mitmel korral, tekitades neile hävitavaid kaotuseid. Marius valiti 107 eKr. konsuliks, et barbarite oht kõrvaldada. Kuna roomlased olid eelnevates lahingutes talunud suuri kaotuseid, siis puudus neil vajalik arv sõdureid, et ohule vastu astuda. Kuni selle ajani olid sõduriks saamise tingimused Roomas väga karmid. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 000 sestertsi. Peale selle pidid sõdurid ise relvastuse ja varustuse ostma. Marius kergendas värbamispoliitikat, tühistades vajaduse maalapi järele. Kuna roomlased olid sõdiv rahvas, vajati ka pidevalt uusi jõude mitmel rindel võitlemiseks, seetõttu lubati kõikidel Rooma kodanikel armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides, vähendades sellega rahulolematust ja alandas ülestõusude võimalusi Rooma vastu. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Suurenev armee tagas ka selle, et roomlaseid saadab sõjakäikudel jätkuv edu, kuna nüüd oli värskeid sõdureid pidevalt käepärast võtta.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Marius sündis 157 eKr. Arpinumi linnas Lõuna - Lazios. Roomlased olid linna vallutanud 4. saj. eKr. lõpus ja elanikele anti Rooma kodakondsus ilma hääletamisõiguseta. Alles 188 eKr. anti elanikele täiskodakondsus ning hääletusõigus. Plutarchos väidab, et Mariuse isa oli tavatööline, kuid arvatavasti on see vale, kuna Mariusel oli Roomas kõrgema klassiga sidemeid. Seega pidi Marius sündima tähtsasse peresse, mis lubas tal ka hilisemalt kodulinnas ametnikuks kandideerida. Oma karjääri alguspäevadel pidi Marius taluma Roomas mitmeid raskuseid ja probleeme, mis olid <i>"novus homo"</i> (nn. "uus mees", kes ei pärinenud traditsioonilisest Rooma ülikkonnast) jaoks tavapärased.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Legend räägib, et poisikesena leidis Marius kotkapesa, milles oli seitse kotkapoega. Kotkaid peeti roomlaste peajumala Jupiteri pühadeks lindudeks. Kuna Marius sai Rooma konsuliks seitsmel korral, siis suhtuti sellesse hiljem kui oomenisse. Kui Marius konsuliks sai, andis ta välja dekreedi, millega kuulutati kotkas Senati ja Rooma rahva sümboliks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">134 eKr. teenis Marius armeega Numantias ja tema hea teenistuskäik tõi ta Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanuse tähelepanu alla. Pole teada, kas Marius saabus koos Scipio Aemilianusega või juba teenis demoraliseeritud armees, mille Aemilianus Numantias üle võttis.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast seda, kui Marius kaotas Arpinumis ametikoha valimistel, kandideeris ta kvestoriks. Marius oli aga juba enne kvestoriks kandideerimist huvitatud Rooma poliitikast. Paraku pole tema tegemistest kvestorina midagi teada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">120 eKr. valiti Marius järgmise aasta plebeide tribuuniks. Ta võitis Quintus Caecilius Metelluse toetusel. Metellid polnud ei iidne ega ka patriitslik perekond, kuid sellest hoolimata kuulusid nad sel ajal Rooma mõjuvõimsamate suguvõsade hulka. Ametiajal surus Marius läbi seaduse, mis keelas jõukate sekkumist valimistesse. Marius andis välja veel mitmeid seaduseid, mis rikaste mõjuvõimu valimistel piirasid, kuid sellega võõrandus ta Metellusest, kes teatud seadustele vastu oli.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Seejärel kandideeris Marius kahele ametipostile, kuid edutult. 116 eKr. võitis ta napilt järgmise aasta preetorite valimised ning koheselt süüdistati teda valimiskorruptsioonis. Marius mõisteti õigeks ning ta säilitas ametikoha. Sama aasta veetis ta preetorina sündmustevaeselt Roomas. 114 eKr. oli Mariuse tööaeg peatatud ja ta saadeti Lusitaaniat valitsema.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hispaaniast naastes (arvatavasti 113 eKr. kuna tavaliselt valitsesid kubernerid Hispaanias kaks aastat) abiellus Marius Juliaga, Julius Caesari tädiga. Juliid olid patriitslik suguvõsa, kuid sel perioodil ei õnnestunud neil preetori ametipostilt kõrgemale tõusta.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">109 eKr. võttis Metellus Mariuse Numiidia sõjakäigule kaasa ning määras ta legaadiks. Legaadid (<i>legati)</i> olid tavaliselt lihtsalt saadikud, kuid mehi, kes olid Senati poolt legaadiks määratud, kasutati kindralite poolt alamkomandöridena. Need mehed said tavaliselt kindrali kõige usaldusväärsemaks leitnandiks. Seega pöördus Metellus Senati poole, lastes Mariuse enda legaadiks määrata.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kuna Metelluse sõjakäigus pole teisi legaate nimetatud, siis võib eeldada, et Marius oli Metelluse parem käsi. Metellus kasutas ära Mariuse sõjalisi kogemusi, ning Marius tugevdas oma positsiooni, et kandideerida konsuliks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">108 eKr. avaldas Marius soovi kandideerida konsuliks. Metellus ei kiitnud seda üldiselt heaks ning tuletas Mariusele meelde, et "uue mehena" läheb tal väga raskeks. Sellest hoolimata alustas Marius konsuliks pürgimise kampaaniat. Järgnevalt Mariuse ning Metelluse ülalmainitud vestlust veetis Marius kogu suve sõdurite hulgas, üritades nende poolehoidu võita sõjalise distsipliini kergendamisega. Marius üritas soosingut võita ka Itaalia kaupmeeste hulgas ning väitis, et suudab Numiidia kuninga Jugurtha vangistada paari päevaga ning vajab selleks vaid pooli Metelluse sõdureid. Mariuse poolt mõjutatud grupid kirjutasid kodudesse ja ülistasid teda, vihjates, et Marius suudab erinevalt Metellusest sõjale kiirelt lõpu tuua.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Polnud midagi üllatavat, kui Marius 107 eKr. konsuliks sai. Metellus naases peagi Numiidiast Rooma, üritades Mariust vältida. Metellus sai triumfi ning aunime Numidicus (Numiidia vallutaja).</span><br />
<span style="font-size: small;">Marius vajas algavaks sõjakäiguks rohkem sõdureid ning selleks muutis ta sõdurite värbamise protseduuri. Soovides astuda leegioni, pidi kodanik omama teatud väärtusega maatükki ning ostma endale ise relvad ning varustuse. 107 eKr. otsustas Marius ignoreerida vajadust maalapi järele ning armeesse said kõik astuda. Nüüdsest koosnesid Rooma leegionid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik peale teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Seega kuulus sõdurite toetus nüüdsest kindralile, mitte enam Senatile, paljud hilisemad väejuhid kasutasid seda ära, et tõsta ülestõusu Rooma vastu. Marius ei kasutanud seda uut potensiaalset toetusallikat oma huvides ära, ent vähem kui kahe dekaadi pärast tegi seda Mariuse eks-kvestor Lucius Cornelius Sulla Felix, kes toetus oma truule armeele, et tõusta üles Rooma ja Mariuse vastu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Marius avastas peagi, et sõja lõpetamine Numiidias polegi nii lihtne, nagu ta lubanud oli. Ta saabus Numiidiasse 107 eKr. lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole Mauretaania suunas. 107 eKr. oli Mariuse kvestoriks olnud Lucius Cornelius Sulla Felix, kes pärines patriitslikust perest. Marius polnud eriti rahul, et tema alluvaks määrati moraalitu nooruk, kuid peagi osutus Sulla oskuslikuks juhiks. 105 eKr. muretses Mauretaania kuningas Bocchus (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus sai sõna, et roomlastega on võimalik kokkuleppele jõuda ja ta kutsus Sulla oma pealinna. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati Sullale üle. Sellega jõudis sõda lõpule. Kuna Marius oli kindral ning Sulla tema alluv, siis läks au Jugurtha vangistamise eest täielikult Mariusele.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">109 eKr. saabus Germaani hõim kimbrid Galliasse ja nad võitsid Marcus Junius Silanust. Hiljuti Lõuna - Gallias roomlaste poolt alistatud keldi hõimudes tekitas see rahutust. 107 eKr. võideti konsul Lucius Cassius Longinust tiguriinide klanni poolt. Järgmisel aastal marssis teine konsul Quintus Servilius Caepio Galliasse ja vallutas ebalojaalse Tolosa kogukonna. Templitest korjati kokku meeletu summa raha, millest suurem osa salapäraselt Massiliasse transportides haihtus. Järgmisel aastal sai üheks konsuliks (igal aastal valiti Senati poolt kaks konsulit, et tasakaalustada võimu) Gnaeus Mallius Maximus, kes tegutses samuti Lõuna - Gallias. Kuna Mallius oli novus homo, keeldus Caepio temaga koostööd tegemast.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kimbrid ja teutoonid ilmusid peagi Rhone'i jõele. Tänu erimeelsustele kahe konsuli vahel ning eraldatud armeedele purustasid germaanid esmalt Caepio ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr. Arausio lahingus. Kuna jõgi jäi sõdivatele roomlastele seljataha, siis polnud neid kusagile põgeneda ja 80 000 roomlast tapeti. Eelmisel aastakümnel olid roomlased saanud halbade kaotuste osaliseks, kuid see oli neist kõige raskem. Roomlased polnud mitte ainult kaotanud hulga sõdureid, vaid nüüd oli ka Itaalia barbarite sissetungidele avatud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">105 eKr. lõpus valiti Marius taaskord konsuliks, viibides ise samal ajal Aafrikas. Seaduste kohaselt sai varem konsuliks valitud isik taas samale ametikohale kandideerida alles kümne aasta pärast peale viimase ametiaja lõppemist. Vahepeal eksisteeris ka seadus, mis keelas üldse teist korda konsuliks kandideerida. Selleks ajaks, kui uudised lähenevast kimbri hõimust jõudsid roomlaste kõrvu, valiti Marius seadustest hoolimata taaskord konsuliks. Seejärel valiti Marius pretsedenditult viiel järjestikusel korral konsuliks (104 - 100 eKr.). Marius naases Rooma 1. jaanuaril 104 eKr. ning tähistas triumfi Jugurtha üle, keda esitleti esmalt paraadil ning seejärel tapeti avalikus vanglas.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kimbrid marssisid sel ajal vabalt Hispaaniasse ja teutoonid liikusid Põhja - Gallias ringi. Marius kasutas seda aega armee ettevalmistamiseks ja treenimiseks. Üks tema legaatidest oli Lucius Cornelius Sulla, kes oli varem Mariust kvestorina teeninud. 104 eKr. valiti Marius järgmiseks aastaks konsuliks. 103 eKr. olid germaanid endiselt Hispaanias ja Mariuse kolleeg L. Aurelius Orestes suri, seega pidi Marius Rooma naasema ning uusi valimisi üle vaatama. Nagu oligi arvata, valiti Marius ka järgmiseks (102 eKr.) aastaks konsuliks.</span><br />
<span style="font-size: small;">102 eKr. liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid Alpe ületada ning liikuda läbi Brenneri kuru loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast. Hõimude otsus oma väed teineteisest lahutada osutus aga saatuslikuks veaks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Teutoonid olid samal ajal Narbonensise provintsis ning marssisid Alpide suunas. Seega otsustas Marius esmalt nendega tegeleda ning taandus Aquae Sextiasse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaani sõdalaste juhtiv väeosa (ambroonid) ründas mõtlematult ja ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni. Läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlaseid ründama. Just sel hetkel tormasid varitsusest välja 3 000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlaseid ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Mariuse kolleegil Quintus Lutatius Catulusel 102 eKr. nii hästi ei läinud. Ta ei suutnud Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja - Itaaliasse. Marius asus sel ajal Roomas ja pärast taaskordset konsuliks valimist 101 eKr. marssis ta põhja suunas, et liituda Catulusega. Triumfi tähistamine teutoonide üle pidi seega ootama, kuid suurem võit oli alles ees. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle Vercellaes Lõuna - Alpi Gallias. Taaskord võitsid roomlased oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest ning pöördusid koju. Catulus ja Marius tähistasid ühiselt triumfi, kuid tegelikult kuulus ja läks kogu au võidu eest Mariusele. Catulus võõrandus peagi Mariusest ning sai hiljem üheks tema peamiseks vastaseks. Autasuna valiti Marius konsuliks ka 100 eKr.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Samal aastal oli tribuuniks Lucius Appuleius Saturninus. Ta toetas reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. Paraku oli Senat taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis Mariusele käsu konsulina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta Senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Peale rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Mariuse eemaloleku ajal oli Roomas üpris rahulik ning mingeid mässe ei toimunud. Paraku ei kestnud see kaua, kuna Rooma andis 95 eKr. välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud Rooma kodanikud. 91 eKr. valiti tribuuniks Marcus Livius Drusus, kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senati laiendamise ja Rooma kodakondsuse andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Paraku Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said. Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91 - 88 eKr.). Marius haaras juhtimise ja võitles koos Sullaga mässavate linnade vastu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. 88 eKr. valiti Senati poolt konsuliks Sulla ning ta määrati armee etteotsa, mis pidi abistama Rooma kreeklastest liitlaseid ning sõdima Pontose kuninga vastu. Assamblee valis aga armeed juhtima Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peagi jõudis Sulla Nolasse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus leegioni ning marssis nendega Rooma, et alustada kodusõda. See oli pöördeline sündmus, mida polnud isegi Marius ette näinud, kuna ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud. See oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Niipea, kui roomlased Sulla plaanidest aru said, üritas Marius organiseerida kaitseväge, mis koosnes gladiaatoritest. Nagu oligi arvata, polnud Mariuse kogutud üksusest Sulla kogenud leegionäride jaoks vastast ning ta sai lüüa. Seejärel põgenes Marius Roomast ning Sulla koos oma toetajatega Senatis määras Gaius Mariusele ning mitmele tema toetajale surmanuhtluse. Mariusel õnnestus mitmel korral nii vangistamisest kui surmasuust pääseda ning viimaks leidis ta Aafrikas varjupaika.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Paljud roomlased mõistsid Sulla tegevuse hukka. Paraku määrati mõned tema vastased isegi 87 eKr. ametikohtadele (Sulla toetaja Gnaeus Octavius ja Mariuse toetaja Lucius Cornelius Cinna valiti konsuliteks). Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja, marssides itta.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja Cinna populaaridest toetajate vahel võitlus. Marius saabus koos oma pojaga ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti Octaviust.</span><br />
<span style="font-size: small;">Mõned sõdurid liikusid läbi Rooma ning tapsid Sulla suuremaid toetajaid, kaasa arvatud Octaviuse. Pärast viit päeva kestnud tapmisi käskis Cinna oma distsiplineeritud sõduritel mõrtsukad kinni püüda ning nad hukata. Selleks ajaks olid mõrtsukatest leegionärid tapnud mitu tosinat Rooma ülikut.</span><br />
<span style="font-size: small;">Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna valiti teist korda konsuliks ning Marius seitsmendat. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemist Marius aga äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Cinna valiti veel kahel korral konsuliks. Ta üritas oma vägesid Kreekasse juhtida, kuid suri puhkenud ülestõusu ajal. Sulla väed naasesid Itaaliasse Brundisiumi 83 eKr. Sellega algas teine kodusõda. Gaius Marius Noorem suri Praeneste linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Peale Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem. Tuhanded rüütlid, senaatorid ja teised ülikud, kes olid vähegi Mariust toetanud, kuulutati lindpriideks ning nad hukati. Julius Caesar, kes oli Mariuse sugulane ja abielus Cinna tütrega, oli üks neist paljudest, keda Sulla tappa üritas. Mitmed Sulla nõuandjad veenasid oma isanda viimaks ümber ning ta jättis Caesari ellu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Gaius Marius oli nii edukas kindral kui ka reformija. Ta täiendas edukalt Rooma leegioni struktuuri ja organisatsiooni. Marius võitis edukalt ka germaani hõime, mis oleksid võinud Roomale hukatuse tuua. Samas vastutas Marius osaliselt ka Sulla läbiviidud veresauna ning Rooma peale marssimise eest, mis tähistas Rooma Vabariigi lõpu algust. Mariuse ja Sulla vaheline võitlus rebis Vabariigi tükkideks ning sellest ei taastutud enam kunagi.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-10581682378280504772011-11-29T17:50:00.000+02:002011-11-29T17:50:53.136+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Juudas Makkabeus - surn. 160. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Juudas oli juudi preestri Mattathiase kolmas poeg. Ta juhtis Makkabeede ülestõusu Seleukiidi impeeriumi vastu 167 - 160 eKr. ning teda peetakse üheks suurimaks juutide sõdalaseks läbi aegade.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Juudase isa pärines Modiini külakesest ja ta alustas 167 eKr. koos oma poegade Juudase, Eleazari, Siimoni, Jochanani ja Joonataniga Seleukiidi valitseja Antiochos IV Epiphanese vastu mässu, kuna kuningas oli 175 eKr. andnud välja seadused, mis keelasid juutide religioossed tavad. Pärast Mattathiase surma 166 eKr. võttis Juudas vastavalt isa soovile ülestõusu juhtimise enda peale. Juudast ülistati tema vapruse ja sõjalise talendi poolest, mistõttu oli ta just sobiv mees ülestõusu juhtima.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ülestõusu alguspäevadel sai Juudas endale liignimeks Makkabee, mis tähendab haamrit või sepavasarat. Juudas oli teadlik seleukiidi vägede üleolekust ning mässu kahe esimese aasta jooksul kasutas ta nende vastu võitlemiseks peamiselt geriljataktikaid, keeldudes otsesesse lahingusse astumast. Tänu nendele strateegiatele saavutas Juudas terve võitude seeria. Nahal-el-Haramiah lahingus võitis ta väikest Süüria väge, mida juhtis Samaaria kuberner Apollonius. Lahingus sai kuberner surma ning Juudas haaras ta mõõga endale, kasutades seda kui kättemaksusümbolit kuni oma surmani.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Veidi aja pärast purustas Juudas oluliselt suurema Seleukiidi armee Seroni juhtimise all Beth-Horoni lähedal. Otsustavat rolli võidus mängis lahinguvälja valik. Seejärel lõi Juudas Emmause lahingus seleukiidide armeed, mida juhiti kindralite Nicanori ja Gorgiase poolt. Mainitud väe saatis teele Antiochose poolt määratud asevalitseja Lysias, sest kuningas ise oli asunud sõjakäigule partialaste vastu. Juudasel õnnestus öösel Gorgiasest märkamatult mööda marssida. Süüria kindral kavatses juute rünnata ja nad laagris oma ratsaväega purustada. Gorgias asus Juudast mägedest otsima, kuid just sel ajal ründas Juudas ootamatult seleukiidide laagrit ja võitis neid ülalpool mainitud Emmause lahingus. Gorgiasel polnud muud valikut, kui rannikule taganeda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lysias mõistis, et ta peab valmistuma pikaks ja raskeks sõjaks. Seejärel kogus ta uue ning suurema armee ja marssis sellega Juudamaale. Pärast mitmeid aastaid kestnud konflikte õnnestus Juudasel viimaks oma vaenlased Jeruusalemmast välja ajada, erandiks jäi vaid garnison Acra tsitadellis. Juudas puhastas seejärel rüvetatud Jeruusalemma templi ja 14. detsembril 164 eKr. taastas selles jumalateenistused. Jeruusalemma vabastamine oli esimene samm teel lõpliku iseseisvuseni.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Antiochos suri 163 eKr. Juudas otsustas, et aeg Acre tsitadelli ründamiseks on sobiv. Lysias, kes oli ennast peale kuninga surma impeeriumi asevalitsejaks kuulutanud, asus vasturünnakule ja võitis Juudast Bet Zecharias 162 eKr. Juudas oli seepeale sunnitud taganema.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lysias pidi sõja edasi lükkama, et tegeleda Antiochose poolt määratud regendi Philipposega. Seega nõustus ta juutidega 162 eKr. rahu tegema, millega viimased said täieliku õiguse ja vabaduse jumalateenistuste pidamiseks ja oma jumala kummardamiseks. Lysias võitis küll Philippost, kuid sai ise lüüa Süüria trooni tõelise pärija Demetriose käest.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kuuldes, et juutide kommuune Gileas, Taga - Jordaanias ja Galileas rünnatakse naabruses asuvate Kreeka linnade poolt, liikus Juudas koheselt neile appi. Ta saatis oma venna Siimeoni 3 000 mehe eesotsas Galileasse. Siimeon täitis edukalt oma kohust ja saavutas arvukaid võite. Seejärel juhtis Siimeon isiklikult sõjakäiku Taga - Jordaaniasse, võttes oma venna Joonatani retkele kaasa. Pärast raevukat võitlust lõi ta Araabia hõime ja päästis Gilea kindlustatud linnadesse taandunud juudid. Makkabeede poolt vallutatud aladel elanud juutide populatsioon evakueeriti Juudamaale. Pärast seda, kui sõjakäik Taga - Jordaanias oli lõppenud, asus Juudas võitlema lõunas elavate edomiitidega, vallutades ning purustades Hebroni. Seejärel marssis ta Vahemere rannikule ja hävitas Ashdodis paiknevad ebajumalate altarid ja kujud. Peale seda naases ta edukalt sõjasaagiga Juudamaale.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Järgnevalt asuti piirama Süüria garnisoni Hakras. Piiratud, kelle hulgas oli ka helleniseeritud juute, palusid kiirelt Lysiaselt abi, kes oli saanud noore kuninga Antiochos V Eupatori regendiks pärast Antiochos Epiphanese surma 164 eKr. lõpus. Partia sõjakäigu ajal. Lysias asus koos Eupatoriga Juudamaale uuele sõjakäigule. Ta sisenes Juudamaale lõuna poolt ning asus Beth - Zuri piirama. Juudas lõpetas Hakra piiramise ning liikus Lysiase poole. Beth - zechariah lahingus, mis leidis aset Petlemmast lõuna pool, saavutasid seleukiidid oma esimese suurvõidu makkabeede üle, mispeale oli Juudas sunnitud Jeruusalemma taanduma. Beth - Zur oli sunnitud alistuma ning Lysias jõudis peagi Jeruusalemma, asudes seda piirama. Kaitsjad leidsid end täbarast olukorrast, kuna toiduvarud olid otsakorral. Just siis, kui kapituleerumine paistis iga hetk saabuvat, pidid Lysias ja Eupator taanduma: Antiochos Epiphanese armee ülemjuhataja Philippos, kes oli hukkunud kuninga poolt määratud impeeriumi regendiks, tõstis Lysiase vastu mässu ja kavatses Antiookiasse siseneda, et haarata võim. Lysias otsustas juutidele pakkuda rahumeelse kokkuleppe, mis sõlmiti 163 eKr. lõpus. Rahutingimused taastasid usulise vabaduse, juutidel lubati elada oma seaduste järgi ning samuti anti Jeruusalemma tempel ametlikult rahvale tagasi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kui sõda välisvaenlase vastu lõpule jõudis, puhkes sisemine võimuvõitlus Juudase juhitud juutide ning hellenistliku partei vahel. Helleniseerijate mõjuvõim oli seleukiidide kaotusega kokku varisenud, nende ülempreester Menelaus oli ametist kõrvaldatud ja hukatud. Tema järeltulijaks oli teine helleniseerija Alcimus. Uus ülempreester lasi hukata kuuskümmend preestrit, kes talle vastupanu osutasid. See viis ta aga konflikti makkabeedega, ja peagi oli Alcimus sunnitud Jeruusalemmast pagema, otsides Seleukiidi kuninga juurest abi.</span><br />
<span style="font-size: small;">Vahepeal oli Seleukos IV Philopatori poeg ja Antiochos IV Epiphanese sugulane Demetrios I Soter Roomast põgenenud ning saabunud Süüriasse. Ta vangistas ja lasi hukata nii Lysiase kui ka Antiochos Eupatori ning haaras seejärel Seleukiidi impeeriumi trooni. Alcimuse delegatsioon pöördus seega Demetriose poole ning kurtis uuele kuningale oma murest Juudamaal. Demetrios rahuldas Alcimuse palve ning määras ta ülempreestriks, saates seejärel armee Bacchidese juhtimise all Juudamaale. Nõrgem juutide vägi ei astunud seleukiididele vastu ja nad taandusid Jeruusalemmast. Juudas pöördus tagasi geriljataktikate juurde. Peagi pidi seleukiidide armee turbulentse poliitilise olukorra pärast Antiookiasse tagasi naasema ning Juudase väed liikusid Jeruusalemma tagasi. Seleukiidid saatsid teise armee Nicanori juhtimise all Juudasele vastu. Lahingus, mis toimus Adasa lähedal 161 eKr. hävitati Süüria armee ning Nicanor tapeti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Niipea, kui Demetrios kuulis Nicanori kaotusest, otsustas ta teele saata uue armee, mida juhiti taaskord Bacchidese poolt. Sel korral koosnes Süüria armee 20 000 mehest ning neid oli juutide jaoks liiga palju. Enamus Juudase meestest otsustasid lahinguväljalt taanduda ning soovitasid oma liidril sedasama teha ja paremat võimalust oodata. Juudas ei loobunud siiski võimalusest seleukiidide vastu võidelda ja Elasa lahingus hukkus ta koos oma käputäie truuks jäänud meestega. Surnukeha viidi Juudase vendade poolt lahinguväljalt minema ja ta maeti oma pere hauakambrisse Modiini.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Juudase surm 160 eKr. sütitas juute taaskord mässu tõstma. Sõda jätkati Juudase vendade Joonatani ning Siimeoni all ja pärast mitmeaastast sõjategevust saavutasid juudid viimaks iseseisvuse ja vabaduse oma jumalat kummardada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Juudas Makkabeus oli sõdalaskangelane ning rahvuslik liberaator. Tema teod on inspireerinud paljusid kirjanikke, muusikuid ning teisi artiste läbi aegade. Leiame Juudase nii Dante <i>"Jumalikust komöödiast</i>" kui ka Shakespeare'i teostest. Tema elu on olnud aluseks paljudele näidenditele ning Juudase kangelaslikkust kirjeldatakse ka poeemides.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-11331725147645534662011-11-29T17:49:00.000+02:002011-11-29T17:49:00.237+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Zhang Liang - surn. 189. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Üks suurimaid strateege Hiina ajaloos. Zhang pärines Hani riigi aadellikust perest, nii tema isa, vanaisa kui vana-vanaisa olid kõik Hani ametnikud olnud. Kunagi oli Zhang plaaninud Qin Shi Huangi mõrva, et maksta kätte Hani riigi hävitamise eest. Ta kulutas kogu oma pere varanduse mõrtsukate palkamiseks ja 217 eKr. asuti plaani läbi viima, kuid palgamõrvar hävitas eksikombel peibutussõiduki. Läbikukkunud mõrvakatse sundis Zhang Liangi põgenema ning ta liitus 208 eKr. Liu Bangiga. Koos alustati mässu Qini valitsuse vastu ning Zhang aitas Liul rajada Hani dünastiat. Kui see saavutatud oli, läks Zhang erru ja hakkas taoistiks.</span><br />
<span style="font-size: small;">Ebaõnnestunud mõrvakatsest hoolimata ei loobunud Zhang Hani taasrajamisest. Pärast seda, kui Chen Sheng alustas 209 eKr. Qini dünastia vastu mässu, kogus Zhang umbes sada meest ja plaanis mässajatega liituda. Zhang kohtus järgnevalt Liu Bangiga ning viimane jättis talle sügava mulje. Zhang otsustas seejärel Liuga liituda ning teda teenida. Liu nõustus sageli Zhangi ettepanekutega kui koos sõjastrateegiaid arutleti ning peagi sai Zhangist Liu Bangi põhiline strateeg.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Zhangi peamiseks eesmärgiks jäi siiski Hani taasrajamine. Xiang Liang kukutas Chu printsi Jingi troonilt ja asendas tolle Chu kuningliku pere liikme Mi Xiniga 208 eKr. Zhang rääkis Xiangile, et sama võiks ka Hanis teha, millega viimane nõustus. Mehed leidsid troonipärijaks sobiva kandidaadi, kelleks oli Hani kuninglikust soost pärit Han Cheng. Han oli varasemalt hoidnud Hengyangi lordi tiitlit, kuid nüüd tegi Xiang temast Hani printsi. Zhang määrati Xiangi poolt Hani peaministriks ning koos uue printsiga asus ta endiseid Hani territooriumeid tagasi vallutama. Vallutused ei kandnud erilist vilja ning Qini vägede vastu sõdimiseks kasutati peamiselt geriljataktikaid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">207 eKr. suvel pärast Xiang Liangi surma määrati Liu Bang Chu printsi Huai poolt juhtima vägesid Qini valduste vastu. Liu ühendas ajutiselt väed Zhangi ja prints Han Chengiga ning ühiselt vallutati tagasi Hani vana pealinn Yangzhai. Zhang liitus Hani palvel Liuga ning seejärel asuti sõjakäigule Qini vastu. Tänu Zhangi osavatele strateegiatele võideti palju kokkupõrkeid ning lahinguid. Kui Liu väed lähenesid raskelt tugevdatud Qini kindlusele, mis paiknes Qini pealinna Xianyangi lähedal, soovitas Zhang pakkuda Liul esmalt relvarahu, ja seejärel, kui Qini väed seda kõige vähem ootavad, liikuda ümber Yao värava ja rünnata neid tagant. Plaan oli edukas ning Qini väed purustati täielikult. Peale seda alistus Qini dünastia viimane kuningas Ziying 207 eKr. talvel.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang Yu eeldas, et Qini vallutamine jääb tema hooleks ning ta liikus kiirelt pealinna suunas. Kui ta aga nägi, et Qin oli juba langenud Liu Bangile, sattus ta metsikusse raevu. Järgnevalt kutsus Xiang Liu enda korraldatud pidusöögile, kavatsedes ta peol tappa. Tänu Zhangi sekkumisele ja Xiangi onu Xiang Bo abile suudeti kõige hullem ära hoida. Sellest hoolimata pidas Xiang Yu Liu Bangi vastu viha edasi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Chu prints Huai oli lubanud, et kes esimesena Qini valdustesse siseneb, saab selle printsiks. Liu Bang uskus, et tiitel kuulub talle, kuid selle asemel jaotas Xiang Yu endise Qini territooriumi üheksateistkümneks provintsiks ja andis Liule kaugel asetseva Hani provintsi. Kokkuleppe kohaselt pidi Han Cheng oma Hani provintsi edasi säilitama. Zhang jättis Liuga hüvasti ning naases Hani provintsi, teenides seal peaministrina. Lahkumiskingina andis Liu talle 120 kg. kulda ja kaks urni pärleid, Zhang andis need kõik Xiang Bole.</span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang Yu kandis Zhangi ja prints Han Chengi vastu vimma edasi, kuna nood olid Liud abistanud. Ehkki Hanil lubati enda territooriumit säilitada, ei lubanud Xiang tal seda valitseda. Xiang käskis Hanil endaga Lääne - Chu pealinna Pengchengi tagasi pöörduda ja ta määras peagi Hani Rangi markiiks. Peagi lasi ta teadmata põhjustel Hani hukata. Xiang tegi ühe oma abilise Zheng Changi uueks Hani printsiks. Zhang jäi (nime poolest) Hani peaministriks, kuid ta oli teadlik oma ohtlikust positsioonist, samuti oli Xiang hävitanud kõik Zhangi lootused Hani provintsi taastamisest. Mõne aja pärast otsustas Zhang põgeneda ja ta liitus Liuga 206 eKr. talvel. Liu tegi seejärel Zhangist Chengxini markii.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiangi ja Liu vahel leidis järgnevalt aset nelja - aastane sõda. Tänu Zhangi oskuslikele strateegiatele tuli sõjast võidukana välja Liu Bang. Liu tegi (arvatavasti Zhangi nõuandel) Hani kuningliku pere liikme Han Xini (mitte segi ajada samanimelise Liu Bangi kindraliga) uueks Hani printsiks ja saatis ta Zheng Changi ründama. Hani rünnak läks edukalt ja vana Hani territoorium oli kogu ülejäänud sõja vältel Liu Bangi käes.</span><br />
<span style="font-size: small;">Teised olulised strateegilised käigud, mida Liu Bang Zhangi soovitusel sõja jooksul tegi:</span><br />
<span style="font-size: small;">Jiujiangi printsile Ying Bu'le räägiti auk pähe ning ta liitus Liu Bangiga, sellega kaotas Xiang Yu liitlase. (205 eKr. talv)</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Liu Bang külastas haavadest hoolimata oma sõdurite laagreid, julgustas oma mehi ning näitas, et vigastused pole tõsised. (204 eKr. talv)</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han Xin tehti Qi printsiks, et vältida igasuguseid Hani-poolseid katseid iseseisvuse kuulutamiseks. (203 eKr. kevad)</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Viidi läbi viimane rünnak Xiang Yu vastu hoolimata varasemast rahuleppest, see viis Lääne - Chu hävinguni. (203 eKr. sügis)</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han Xin lubati teha Chu printsiks ning Peng Yue Liangi printsiks, kui nad liituvad Liu Bangiga otsustavas sõjakäigus Xiang Yu vastu. (203 eKr. talv)</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Liu Bang võitis viimaks sõja 203 eKr. talvel ja kuulutas end seejärel keisriks (hilisemalt tuntud keiser Gao'na, Hani dünastia rajajana) 202. eKr. rajades sellega Hani dünastia. Pärast dünastia rajamist teenis Zhang keiser Gaod nõunikuna. Mõne aja pärast hakkas Zhang järgima taoismi põhimõtteid ja ta otsustas valitsusafääridest eemalduda. 201 eKr. talvel andis keiser Gao oma paljudele toetajatele markii tiitli, Zhang määrati Liu markiiks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Keiser Gao hakkas oma võimsate printside ja markiide usaldusväärsuses kahtlema ja ta lasi Peng Yue hukata ning keisrinna käsul vangistati peagi ka Han Xin, kes seejärel samuti hukati. Gao asus sõjakäigule Ying Bu vastu, kes oli hirmuga mässu tõstnud, kartes samamoodi lõpetada nagu Han Xin ja Peng Yue. Keiser Gao palvel tuli Zhang 196 eKr. talvel ajutiselt erust välja, et abistada keisri poega, kroonprints Yingi. Zhangi kohuseks oli Yingi aidata koduterritooriumi valitsemisel. Gao saavutas Ying Bu üle võidu, kuid sai võitluses haavata, mis viis hiljem surmani. Gao soovis kroonprints Yingi asendada oma noorema poja, Zhao printsi Liu Ruyi'ga. Zhang üritas keisrit ümber veenda, kuid edutult. Peale seda pöördus Zhang erru tagasi. Viimaks õnnestus teistel ametnikel keiser ümber veenda ja Ying jäi kroonprintsiks edasi. Pärast keiser Gao surma 195 eKr. suvel tõusis prints Ying troonile, omandades tiitli "keiser Hui". Zhangil puudusid kokkupuuted uue keisriga ja ta suri 189 eKr. suvel.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Zhang Liangi peetakse Hiina ajaloo üheks suurimaks strateegiks. Ta ei osalenud kunagi poliitilistes intriigides ning hoidis neist kõrvale. Zhang Liang, nagu ka hiilgav kindral Han Xin mängisid Hiina Hani dünastia loomises ülimalt suurt rolli. Zhangi jaoks oli alati esmatähtis riigi heaolu, mitte enda isiklikud ambitsioonid. Ta ei kadestanud teisi keiser Gao strateege, pigem arutles nendega koos, toetas strateegiaid, kui need olid mõistlikud, ja ei kartnud ka neile vastu vaielda, kui strateegiad sobilikuna ei paistnud.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-73077951384769002722011-11-29T17:47:00.000+02:002011-11-29T17:47:05.408+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Han Xin - surn. 196. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Võimekas Hiina kindral, teenis tulevase Hiina Hani dünastia rajaja Liu Bangi all. Hani isa suri varakult, ja nagu paljud tolleaegsed hiinlased, elas ka tema lapsepõlves suures viletsuses. Usuti, et ta pärines aadellikust perest, mis lubas tal mõõka kanda. Räägiti, et kunagi nägi üks huligaan Hani mõõgaga. Too käskis Hanil endaga võidelda või jalge ees roomata. Han Xin teadis, et kui ta otsustab võitlemise kasuks, on ta suuresti ebasoodsas olukorras, kuna tülinorija oli palju suurem ja tugevam. Seega otsustas Han talle alistuda ja teha, nagu kästud. Han rääkis hiljem, et see intsident oli parim asi, mis temaga kunagi juhtunud. Selle asemel, et lasta ebaõnnel oma eluga ümber käia, kasutas ta seda sündmust kui suurt edusammu oma elus. Paari aasta pärast omandas ta teadmiseid sõjakunstist, saades peagi üheks suurimaks strateegiks läbi aegade. Ükskord, kui Han oli väga näljane, pakkus vana naine talle einet. Han lubas naisele lahkuse eest tasuda, kui ta kunagi võimsaks meheks saab. Naine puhkes selle peale naerma ja ütles Hanile, et tasumise asemel peaks ta hoopis oma eluga midagi ette võtma, kui tahab endale ise sööki võimaldada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hiinas toimus sel ajal palju ülestõuse ja mässe Qini valitsuse vastu. Han Xin astus üsna pea mässuliste ridadesse ning teenis esialgu tavasõdurina Xiang Liangi ning pärast tolle surma Xiang Yu all. Sel ajal oli Xiang Yu mässuliste võimsaim kindral ning teda saatis Qini vastu sõdimises edu. Kuigi Han Xin näitas oma suuri sõjalisi oskuseid, ei usaldatud ega ülendatud teda Xiangi poolt, mispeale otsustas Han armeest lahkuda. Pärast seda kui Qin langenud oli ja Xiang selle territooriumi paljude printside vahel ära jagas, liitus Han Xin Liu Bangiga. Liu oli Xiangi poolt Hani printsiks määratud 206 eKr. Ükskord rikkus Han Xin täpsustamata seadust ning karistuseks ootas teda hukkamine pea maharaiumise läbi. Kui hukkamiskord jõudis Hanini, ütles ta: "Ma arvasin, et kuningas otsib kangelasi...miks ta siis neil päid maha raiub?" Vastutav ohvitser Xiahou Ying oli üks Liu Bangi usaldusväärsem kindral. Millegipärast pidas ta Hani eriliseks ning otsustas teda hukkamisest säästa. Xiahou soovitas Hani isegi Liu Bangile, kes paraku noores sõduris midagi erilist ei näinud ning pani ta armee toiduvarude eest vastutama. Umbes samal ajal tutvus Han Liu Bangi ülemnõustaja ning peaministri Xiao He'ga, kellele ta endast sügava mulje jättis.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Liu väed, kes enamjaolt pärinesid Chu regioonist, polnud eriti vaimustatud Hani liikuma, mis sai nüüdsest nende uueks pealinnaks. Selleks, et Xiang Yu tähelepanu kõrvale juhtida, põletas Liu Bang maha peamise Hani ning Qini ühendava jalgraja. Enamus Liu järgijatest arvasid, et ta oli oma saavutustega juba rahul ega soovigi enam linna vallutada. 206 eKr. deserteerusid paljud, nii kindralid kui tavasõdurid. Liu Bang oli aga kõige rohkem šokeeritud sellest, et ta enim usaldatud nõuandja lahkus samuti. Ta käskis kõikidel Xiao He üles otsida. Xiao naases kahe päeva pärast ise ning Liu küsis temalt: "Miks sa otsustasid mind hüljata? Kas sul pole enam minusse usku?" Xiao He vastas: "Mu isand, ma ei hüljanud sind, vaid ma läksin Han Xini järel." Vastus üllatas Liu Bangi ning ta küsis: "Nii paljud kindralid lahkusid, kuid sa ei järgnenud neile, mida nii erilist siis Han Xinis on?" Xiao He vastas: "Võimalus sellise talendi leidmiseks nagu Han Xinil on üks miljonile. Sa ei leia kedagi teist samasuguste võimetega ka pärast tuhandeaastaseid otsinguid."</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiao tegi Liule mitmel korral ettepanekuid Hani edutamiseks, kuid need ei läinud läbi. Han otsustas peagi lahkuda. Kui Xiao Hani lahkumisest kuulis, tormas ta kiiruga viimasele järele. Kahe päeva pärast naasesid mõlemad. Liu Bang, kes sõltus suuresti Xiao nõuannetest ning administratsioonist, kannatas selle kahe päeva jooksul suurte paanikahoogude all. Kui Xiao naases ja taaskord Liule Hani edutamiseks ettepaneku tegi, nõustus esimene sellega ja tegi Hanist oma armee ülemjuhataja.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han pani ette üksikasjaliku plaani, millega sundida Xiangi Lääne - Chu provints alistuma. Hani soovituse kohaselt valmistus Liu Xiangi vastu sõjaks. Liu Bangi esimesteks sihtmärkideks olid kolm Qini -- Yongi, Sai ja Zhai provintsid. Xiang oli loonud need riigid kolmele alistatud Qini kindralile. 206 eKr. sügisel ning talvel tegid Liu väed Hani juhtimise all kolme Qini vastu üllatusrünnaku ja vallutasid need kergusega.</span><br />
<span style="font-size: small;">Mõnda aega teeskles Liu Bang (Hani plaani kohaselt), et ta on rahul ainult algupäraste territooriumitega, mida Xiangi eelkäija Chu keiser Yi talle lubanud oli -- selleks olid endised Qini maad. Paraku ei kestnud see kaua. Sel ajal, kui Xiang Qi ja Zhao provintsidega sõjas hõivatud oli, vallutas Liu Lääne - Wei provintsi ja Yini. Liu ei järginud Hani plaani ning ta otsustas teha täieulatusliku frontaalrünnaku Lääne - Chu pealinnale Pengchengile, vallutades selle 205 eKr. suvel. Xiang taandus kiirelt sõjast ja ründas Liu vägesid, purustades need pea täielikult, Liul endal õnnestus napilt eluga pääseda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast seda pea totaalset hävingut otsustas Liu Hani plaani rakendada. Plaani toetas samuti Liu usaldatud sõjastrateeg Zhang Liang. Liu andis Hani käsutusse suure armee ja tegi talle ülesandeks vallutada Lääne - Chust põhja pool asuvad provintsid. Kui vallutus aga peaks ebaõnnestuma, oli Hani kohuseks sundida provintse Liu koalitsiooniga liituma, et ühiselt Lääne - Chu vastu astuda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hani väed lahkusid Liu territooriumilt 205 eKr. sügisel. Tema esimene sihtmärk oli Lääne - Wei, mis oli selleks ajaks taaskord mässu tõstnud ja liitunud Lääne - Chuga. Lääne - Wei langes peagi Hanile. Tema järgmisteks sihtmärkideks olid Zhao ja Dai provintsid. 205 eKr. hilissügisel võitis Han Dai vägesid, valmistudes seejärel Zhaosse tungima. 205 eKr. talvel kasutas Han Tao jõe lahingus ebatavalist, kuid see-eest hiilgavat strateegiat. Hani armee seljataga oli jõgi, mis kõrvaldas igasuguse taganemisvõimaluse ja seega olid sõdurid sunnitud surmani võitlema. Hani armee moraal oli nii kõrge, et nad purustasid Zhao väed, tapsid peaminister Cheni ja vangistasid Zhao printsi Zhao Xie. Hani soovitusel tegi Liu uueks Zhao printsiks Zhang Er'i, kes jagas Haniga armees juhtpositsiooni. Han Xin ise sai peaministiks, jagades seda positsiooni Xiaoga. Yani provints alistus peagi samuti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">204 eKr. sügisel valmistus Han Liu käskude kohaselt Qi'sse tungima. Kuigi Liu diplomaat Li Yiji oli juba Qi ümber rääkinud ja riik pidi Liu koalitsiooniga liituma, otsustas Han sellegipoolest Qi vallutada. 204 eKr. talvel võitis Han Qi vägesid, tabades neid ootamatult Lishas. Xiang saatis oma kindrali Long Qie Qi'le appi, kuid abi oli hiljaks jäänud. Han võitis ühendatud Qi ja Lääne - Chu vägesid Wei jõe lahingus, tappes nii Longi kui Qi printsi Tian Guangi. Lahingus kasutas Han taaskord uudset strateegiat: ta võttis tarvitusele ajutise tammi, alandades nõnda jõe veetaset ja meelitas ülbe Longi end ründama. Long asus armeega jõesängi ületama, mispeale avas Han tammi ning uputas kogu Longi armee. Han palus seejärel Liud, et too ta Qi printsiks teeks. Ehkki see oli Liule vastumeelt, täitis ta Hani palve.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang saatis oma diplomaadi Wu She Hani juurde, et üritada teda enda poolele võita ja koos liit moodustada. Han, kes mäletas veel piisavalt hästi, kuidas teda Xiangi poolt ei ülendatud, keeldus ettepanekust. Hani nõuandja Kuai Che üritas teda samuti ümber veenda, et saada Liust sõltumatuks. Han, kes oli Liule usalduse eest tänulik, keeldus ka sellest nõust.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han Xin jätkas seejärel vägede juhtimist Xiangi vastu. Xiang Yu kannatas raskete kaotuste all mitmel rindel ning ta otsustas Liu Bangiga rahu teha. Lahingud olid kestnud järjest pea kaheksa aastat ning nõrgestanud oluliselt Xiangi armeed.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">203 eKr. sügisel jõudis Xiang Yu Liuga rahu osas kokkuleppele. Provintside piirid seati Hongi Kanali juurde, sellega läksid Hongist lääne pool asuvad territooriumid Liule. Xiang tagastas ka Liule tolle isa Liu Zhijia ja naise Lü Zhi, kelle ta oli Pengchengi lahingus vangistanud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Strateegid Zhang ja Chen Ping veensid Liud, et ta tühistaks rahuleppe. Kahe kuu pärast see juhtuski ning Liu kutsus enda juurde Han Xini ja Peng Yue. Liu kartis, et Xiang võib teda esimesena rünnata ning otsustas seega teda ennetada. Paraku olid nii Han Xin kui Peng Yue üleolevad ega kavatsenudki niipea saabuda. Kuna kumbagi neist koheselt ei saabunud, oli Liu sunnitud neile suuri tasusid jagama. Ta lubas Pengi teha Liangi printsiks ja anda Hanile suuri osasid Lääne - Chu territooriumist. Mõlemad kindralid jäid sellega rahule ja saabusid üsna pea Liule appi. Liu Bang oli nende käitumisest haavatud ning otsustas nendega peagi omal viisil tegeleda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han Xini juhtimise all piirasid Liu väed Gaixia lahingus 203 eKr. talvel Xiangi väed ümber. Xiangil õnnestus nende vahelt läbi tungida, kuid hiljem sooritas ta Wujiangis enesetapu. 202 eKr. täitis Liu oma lubaduse ning tegi Hanist Chu printsi, andes talle suurema osa Xiangi varasemast territooriumist.</span><br />
<span style="font-size: small;">Han näitas seejärel üles suurt tänulikkust nende vastu, kes olid temaga lahkelt ümber käinud, ja kombekust nende, kes teda varasemalt solvanud olid. Vanale naisele, kes talle kunagi süüa pakkus, andis Han tasuks 2 500 naela kulda (1 nael = 45 kg.). Kunagine tülinorija, kes sundis Hani enda jalge ees roomama, määrati pealinna politseiülemaks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale seda, kui Liu sai Hani dünastia esimeseks keisriks, hakkas ta võimsate printside kavatsustes kahtlema. Ta pidas neid ohuks oma vastloodud impeeriumile ning otsis vabandusi, millega neid kõrvaldada. 202 eKr. kutsuti Han tähtsale kohtumisele ning ta vangistati. Ta jäi oma riigist ilma ning sai madalama ametikoha.</span><br />
<span style="font-size: small;">198 eKr. või 197 eKr. määras Liu Yangxia markii Chen Xi, kes oli Hani sõber, juhtima põhjapoolse piiri vägesid ning kaitsma piiri Xiongnu rünnakute vastu. Niipea, kui Chen piirile jõudis, tõstis ta mässu. Liu lahkus pealinnast et juhtida armeed Cheni vastu. Sel ajal, kui keiser oma pealinnast Chang'anist eemal oli, kuulis keisrinna Lü kuulujutte, et Han on vandenõus kaasosaline ning valmis alustama keisrinna vastu mässu. Lü otsustas esimesena tegutseda ning ta lasi Hani hukata. Samuti tapeti ka Hani sugulased ning naine.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hani traagilisest surmast hoolimata peetakse teda üheks Hiina suurimaks kindraliks. Kõik tulevased kindralid olid kohustatud tema strateegiaid õppima. Hani peetakse samuti Hiina Aleksander Suureks, ta ei saanud kunagi ühegi kaotuse osaliseks ning vallutas peaaegu kogu Hiina. Kuigi Liu Bangist sai Hani dünastia rajaja ja esimene keiser, oli Han see, kes talle impeeriumi võitis.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-50669287615544145922011-11-29T17:44:00.000+02:002011-11-29T17:44:53.882+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Philopoemen - 253. eKr. - 183. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Kreeka kindral ja riigimees, teenis Ahhaia Liiga strategosena kaheksal korral. Esimest korda määrati ta strategoseks 209 eKr. Philopoemen muutis Ahhaia Liiga Kreekas tähtsaks sõjaliseks jõuks. Teda kutsuti ühe tundmatu roomlase poolt "viimaseks kreeklaseks".</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Tema isa, Craugis Megalopolisest suri varakult. Philopoemen adopteeriti seejärel tähtsa Megalopolise kodaniku, Cleanderi poolt.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Noorukit õpetasid akadeemilised filosoofid Ecdemus ja Demophanes. Mõlemad olid aidanud troonilt kõrvaldada Megalopolise endiseid türanne, Sicyoni ja Cyrene'i. Philopoemen järgis tänu oma õpetajatele vabaduse ja demokraatia põhimõtteid. Ta püüdles Teeba kindrali ja riigimehe Epaminondase saavutuste poole. Philopoemen uskus, et riigi teenistujana on isiklik vooruslikkus vajalik. Seega kandis ta kogu elu tagasihoidlikke rõivaid, lükates põlastusega tagasi igasugused kallid ehted ja kaunistused.</span><br />
<span style="font-size: small;">Philopoemen sattus esimest korda Kreeka tunnustatud poliitikute tähelepanu alla, kui ta aitas kaitsta Megalopolist Sparta kuninga Cleomenes III vastu 223 eKr. Cleomenes oli linna ümber piiranud ning Philopoemen oli üks neist, kes seda kaitsta üritas. Megalopolise lahingu ajal kaotas ta oma ratsu ning sai haavata. Sellest hoolimata võitles ta kuni lahingu lõpuni. Tema saavutused lahingus andsid Megalopolise elanikele piisavalt aega, et linnast evakueerida.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Makedoonia kuningas Antigonos III Doson soovis Makedoonia ülemvõimu Peloponnesosel esimest korda üle kahe aastakümne taastada. 224 eKr. allkirjastas ta liidu ahhaialaste, boiootlaste, tessaallaste ja akarnaanlastega. Olles oma tagala lepingutega kindlustanud, tungis ta Peloponnesosele ja ajas spartalased Argoselt välja, vallutades selle käigus ka Orchomenose ja Mantineia.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Antigonos, kes liikus Lakoonia suunas, avastas, et Cleomenes oli sulgenud kõik mägedevahelised läbikäigud välja arvatud ühe. Sellasia lähedal ootas Cleomenes teda oma armeega. Philopoemen juhtis ratsaväge, mis sisaldas ka sõdureid Megalopolisest. Teda toetati samuti Illüüria jalaväe poolt. Kui viimased lahingusse astusid, piirati nad vaenlaste poolt ümber. Philopoemen algatas seejärel oma rünnaku. Kuigi ta väed said raskeid kaotuseid, suudeti spartalased põgenema ajada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kokkupõrkes langes Philopoemeni ratsu ja ta ise sai viskeoda poolt haavata. Sellest hoolimata jätkas ta võitlust teiselpool vaenlaste ridasid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Viimaks olid spartalased makedoonlaste ning nende liitlaste poolt maha tapetud ja Cleomenes oli sunnitud Egiptusesse pagema. Antigonos III oli ahhaialaste liidri Philopoemeni tegudest vaimustunud.</span><br />
<span style="font-size: small;">Järgnevalt veetis Philopoemen kümme aastat (alates 221 eKr.) Kreetal, olles palgasõdurite kapten. Naastes 210 eKr. Kreekasse, määrati ta Ahhaia Liiga ratsaväekomandöriks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Samal aastal kohtus Philopoemen ühes Esimese Makedoonia sõja lahingus Damophantusega, kelle armee koosnes aitoollastest ja eleaallastest. Lahing toimus Larissa jõe ääres (Elise piiril). Lahingu ajal sööstis Damophantus odaga otse Philopoemeni poole. Philopoemen seisis vapralt paigal ega taganenud, oodates vastast oma piigiga. Damophantus sai rindu surmavalt haavata, mispeale ta armee lahinguväljalt koheselt taganes. Selle saavutusega sai Philopoemen kogu Kreekas tuntuks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Philopoemen määrati Ahhaia Liiga strategoseks 209 eKr. Ta kasutas seda positsiooni Ahhaia armee moderniseerimiseks ja suurendamiseks. Samuti viidi läbi uuendused sõdurite varustuse ja lahingutaktikate osas. Paari aasta pärast kandsid Philopoemeni jõupingutused vilja.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Aastaid pärast Sparta kuninga Cleomenes III kaotust Sellasia lahingus koges Sparta võimuvaakumit, mis viimaks viis selleni, et kuningatiitel läks noorele poisile, Pelopsile. Machanidas valitses noore kuninga eest regendina.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Mantinea lahingut võideldi 207 eKr. spartalaste (juhitud Machanidase poolt) ja Ahhaia Liiga vahel (juhitud Philopoemeni poolt). Ahhaialased võitsid spartalasi ning lahingus tappis Philopoemen Sparta valitseja mees-mehe vastu võitluses. Ahhaialased püstitasid hiljem Delfisse pronkskuju, mis kujutas Machanidase ja Philopoemeni vahelist võitlust. Olles oma võidu Mantineas kindlustanud, vallutas Philopoemen ka Tegea ning liikus seejärel armeega edasi kuni Eurotase jõeni.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale Machanidase surma tõusis Spartas võimule Nabis, kes sai Pelopsi uueks regendiks. Peagi kõrvaldas ta noore kuninga troonilt. Nabise juhtimise all jätkas Sparta Peloponnesose kimbutamist. 205 eKr. tegi Makedoonia kuningas Philippos V Roomaga ajutise rahu. Tingimused olid Makedooniale soodsad ning sellega jõudis Esimene Makedoonia sõda lõpule. Pärast rahu astus Nabis Ahhaia Liiga vastu sõtta. Philopoemenil õnnestus Nabis Messenest välja kihutada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Philopoemen määrati taaskord Ahhaia Liiga strategoseks 201 eKr. - 199 eKr. vahel. 201 eKr. tungis Nabis Messenesse ja vallutas selle. Paraku olid spartalased taganema sunnitud, kui Ahhaia Liiga armee Philopoemeni juhtimise all vahele astus. Nabise väed olid Tegeas otsustavalt Philopoemeni poolt võidetud ja Sparta võltskuningas oli sunnitud mõneks ajaks oma ekspansiooniplaanid peatama.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Järgnevalt palus Kreeta linn Gortyna Philopoemeni abi. 199 eKr. naases ta taaskord palgasõdurite kaptenina Kreetale. Philopoemen pidi oma sõjataktikaid muutma, kuna võitlus saarel meenutas rohkem geriljatüüpi sõjategevust. Vaatamata sellele suutis ta oma vastaseid edukalt lüüa. Edukas kindral veetis seejärel kuus aastat Kreetal.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Vahepeal oli Nabis Philopoemeni eemalolekut ära kasutanud ning asus Megalopolist pikaks ajaks piirama. Nabis sai samuti vastutasuna oma liidu eest Makedoonia kuningalt Philippos V olulise Argose linna. Seejärel astus ta liitu roomlastega, lootes vallutuste ajal neile toetuda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">196 eKr. süüdistas Rooma kindral ja prokonsul Titus Quinctius Flamininus Sparta valitsejat türannias. Ta vallutas Lakoonias paikneva Gythiumi ja sundis Nabisel Argose loovutama. Pärast Sparta türanni ambitsioonide peatamist taandusid Rooma väed Flamininuse all 194 eKr. Kreekast. Kuna roomlaseid enam Kreekas polnud, said domineerivateks jõududeks Makedoonia kuningriik, aitoollased, tugevnenud Ahhaia Liiga ja nõrgenenud Sparta. Aitoollased, kes ei sallinud roomlaste vahelesekkumist oma riigi asjadesse, õhutasid Nabisel oma endised territooriumid tagasi vallutada ja taastada oma mõjuvõim Kreekas.</span><br />
<span style="font-size: small;">Philopoemen naases Kreeka maismaale 193 eKr. ning ta määrati teist korda strategoseks, et juhtida võitlust Nabise vastu. 192 eKr. üritas Nabis Lakoonia rannajoont tagasi vallutada. Ahhaialased saatsid Rooma saatkonna, paludes abi. Vastusena saatis Rooma Senat preetor Atiliuse laevastikuga kohale, lisaks ka saatkonna Flamininuse all.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ahhaia armee ega laevastik ei kavatsenud Rooma laevastiku saabumist oodata ja nad suundusid Gythiumi poole, juhituna Philopoemeni poolt. Ahhaia laevastik Tiso all sai Sparta laevastiku käest lüüa. Maismaal ei suutnud ahhaialased samuti spartalasi väljaspool Gythiumi võita ja Philopoemen taganes Tegeasse.</span><br />
<span style="font-size: small;">Kui Philopoemen Lakooniasse teiseks katseks sisenes, varitseti tema vägesid Nabise poolt. Siiski õnnestus Philopoemenil Sparta vägede üle võit saavutada. Philopoemen plaanis Spartat vallutada, kuid tema kavatsused peatati Rooma saadiku Flaminiuse nõudel, kes oli nüüdseks Kreekasse saabunud. Nabis otsustas hetkeseisundiga mõneks ajaks leppida.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peagi palus Nabis aitoollaseid appi. Kohale saadeti 1 000 ratsaväelast Alexamenuse all. Appi saabunud väed tapsid hoopiski Nabise ja hõivasid ajutiselt Sparta. Aitoollased vallutasid palee ja asusid linna rüüstama, kuid Sparta elanikel õnnestus sissetungijad viimaks linnast välja ajada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Philopoemen kasutas aitoollaste reetlikkust ära ja sisenes oma armeega Spartasse. Sparta oli sunnitud Ahhaia Liiga liikmeks astuma. Sparta sisenemine Liigasse tõstatas olulise probleemi: kuidas tegeleda kõikide spartalastega, kes olid riigis aastaid domineerinud režiimide poolt välja heidetud. Philopoemen soovis tagasi kutsuda ainult need spartalased, kes Liigat toetavad.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">188 eKr. sisenes Philopoemen armee ja Sparta pagulaste grupiga Põhja - Lakooniasse. Armee purustas müüri, mille endine Sparta türann Nabius oli ümber linna ehitada lasknud. Seejärel andis Philopoemen Sparta pagulastele kodakondsuse tagasi ning tühistas Sparta seaduse ja selle haridussüsteemi, tuues nende asemele Ahhaia seaduse ja asutused. Sparta roll oli Kreekas suurvõimuna läbi saanud. Ahhaia Liiga seevastu sai domineerivaks võimuks kogu Peloponnesosel.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Isegi Philopoemeni Sparta toetajate hulgas tekitasid need teod vastuseisu. Selle tulemusena palusid ta Sparta oponendid abi otse Rooma Senatilt, mis pakkus korduvalt tülidele lahendusi, paraku lükati kõik pakkumised Philopoemeni ja tema toetajate poolt tagasi. Tegelikult keeldusid nii Philopoemen kui tema toetajad tunnustamast igasugust Rooma vahelesegamist Ahhaia siseafääridesse.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">See agressiivne hoiak Sparta ja Rooma suunas poolitas Ahhaia poliitikud. Philopoemen suri, enne kui need asjad lahendatud said.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">183 eKr. julgustas Philopoemeni vastane Dinocrates Messenel Liiga vastu mässu tõsta. Pärast seda, kui Dinocrates kuulutas, et ta vallutab Colonise, otsustas Philopoemen mässu maha suruda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Järgnevas lahingus leidis Philopoemen ennast vaenlaste liinide tagant ja ta vangistati messenelaste poolt pärast seda, kui ratsu ta seljast maha heitis. Et tagada Philopoemenile auväärne surm, kutsuti ta mürki jooma.</span><br />
<span style="font-size: small;">Kui Ahhaia Liiga liikmed tema surmast kuulsid, ühendasid nad väed Messene vallutamiseks. Philopoemeni keha põletati. Matustel kandis ajaloolane Polybius urni Philopoemeni tuhaga. Hilisemalt kirjutas ta Philopoemenist biograafia ja kaitses tema mälestust oma "<i>Ajaloos"</i>.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ehkki paljud ei pruugi Ahhaia strategost ega tema saavutusi mäletada, mängis Philopoemen Kreekas ja selle edasises ümberkujundamises olulist rolli. Ta oli oskuslik kindral, kelle edukaid võitluseid ning kangelaslikkust mäletatakse tänapäevalgi.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-87452086518119781542011-11-29T17:41:00.000+02:002011-11-29T17:41:32.867+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Xiang Yu - 232. eKr. - 202. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Hiina kindral Qini dünastia languse ajal. Tema pärisnimi oli Ji, Yu'd kasutati õukonnanimena. Xiang pärines Qini poolt vallutatud Chu riigist. Ta oli suur kindral, kel kulus vaid paar aastat hiiglasliku impeeriumi loomiseks. Paraku puudusid tal diplomaatilised oskused, samuti ei osanud ta korralikult mehi juhtida ega ümber käia administratiivsete afääridega. Hiina ajaloolased näevad teda tormaka ja impulsiivse mehena, kelle hilisem suutmatus oma vigu taibata viis ta lõpuks hukatusse. Xiang sõdis Liu Bangiga Hiina ülemvõimu eest, kuid kaotas viimaks olulise lahingu, mis pani alguse Hiina Hani dünastiale.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang Yu sündis ajal, kui Qini dünastia -- esimene valitsus, mis Hiina ühendas -- lõpetas teiste kuningriikide vallutamise perioodil, mida tuntakse Sõdivate riikide ajastuna. Vallutused lõppesid 221 eKr. keiser Ying Zhengi all (hilisemalt tuntud kui Qin Shi Huang). Xiang, kes pärines vallutatud Chu kuningriigist, seisis Qini valitsusele vastu. Teda kasvatati onu Xiang Liangi poolt, mis viitab sellele, et poisi vanemad olid surnud. Sündides oli Xiang Yul ühes silmas kaks pupilli -- sümbol, mis tähendas kuningaks saamist. Oma topeltpupilli pärast tunti teda poliitilises maailmas juba sünnist saadik. Sellest hoolimata oli onu Xiang Liang realist ning ta õpetas noorele Xiang Yu'le võitluskunste. Noor mässaja lükkas selle idee kõrvale, pidades seda ajaraiskamiseks. Onu üritas teda seejärel harida traditsioonilistes Hiina sõjastrateegiates, nagu näiteks "<i>Sõjakunstis"</i>, kuid ka seda pidas Xiang Yu mõttetuseks ja ajaraiskamiseks. Xiang Liang oli sellest üpris pettunud ning jättis asja sinnapaika.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast Qin Shi Huangi surma 210 eKr. puhkesid üle riigi mässud ja ülestõusud tema saamatu poja ja troonipärija Ying Huhai (Qin Er Shi) vastu. Paljude mässude eesmärgiks oli taastada vanad kuningriigid, mis Qini poolt vallutatud. Üks sellistest mässudest puhkes 209 eKr. mida juhiti Xiang Liangi poolt. Sel ajal elasid Xiangid Wu regioonis (tänapäevane Lõuna - Jiangsu). Xiang Liangi tunti Chu kindrali Xiang Yan'i järeltulijana, seega kogunesid Wu piirkonna elanikud kiiruga tema juhtimise alla. Pärast seda, kui üks esimestest ning tugevamatest mässajate juhtidest tapeti ühe oma ihukaitsja poolt, asus Xiang Liang mässajate koalitsiooni ise juhtima. Xiang Yu, kes teenis oma onu all, näitas kiirelt nii sõjalist kavalust kui ka halastamatust. Kui onu andis talle käsu rünnata Qini kindlust Xiangchengis (tänapäevases Xuchangis, Henanis), vallutas Xiang Yu selle hoolimata tugevatest kaitsetest, ja pärast linna langemist lasi ta tappa kogu rahvastiku.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Selleks, et koguda laiali paiknevad väed ühiselt Qini vastu, kehtestas Xiang Liang Chu monarhia ja tõstis troonile võimult kõrvaldatud Chu kuningliku liikme Mi Xini, kes sai Chu printsiks 208 eKr. Esialgu oli Mi Xin rohkem Xiang Liangi kontrolli all olev marionettprints. Kui Xiang Liang samal aastal lahingus hukkus, polnud ühtki kindralit, kes ta asemele oleks tulnud. Chu kindralid, eriti aga prints, hakkasid võimu üle võtma. Mi Xin saatis 208 eKr. talvel Xiang Yu vastu tolle tahtmist Song Yi juurde. Sealt asus armee teele Zhao printsi, Zhao Xied vabastama, keda piirati Zhao pealinnas Handanis Qini kindrali Zhang Hani poolt. Prints pani Liu Bangi teise armee etteotsa (mida Xiang Yu ise juhtida soovis) ja saatis selle Qini enda vastu. Umbes samal ajal tegi Mi Xin Lu hertsogiks Xiangi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Song Yi oli saamatu kindral. Uskudes, et Qini ja Zhao armeed kurnavad teineteist ära ega taibanud, et Zhao on huku äärel, peatus Song veidi maad Julust eemal, kuhu Zhao prints ja ta väed taganenud olid. Xiang soovis koheselt rünnata, kuid tal ei õnnestunud Songi ümber veenda. Sõjalistel nõupidamistel otsustas Xiang, et on aeg juhtimine üle võtta ja ta tappis Songi. Teised kindralid, kellele ta juba varasemalt oli muljet avaldanud, pakkusid talle Songi positsiooni. Prints Mi Xinile see eriti ei meeldinud, kuid lõpuks oli ta sunnitud Xiangi uut positsiooni tunnustama.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang marssis seejärel kiirelt Handani suunas. Selleks ajaks, kui ta lahinguväljale jõudis, oli Julu linn ja selles asuvad Zhao väed näljast nõrkemas. Qini väed piirasid linna Zhang Hani assistendi, kindral Wang Li juhtimisel. Xiang mõistis, et Qini vägede nõrgestamiseks peab ta esmalt Wangi varustusliinid ära lõikama, mis tal ka korda läks. Selleks, et Wang Li ei saaks oma nõrkust meeste motiveerimiseks ära kasutada, käskis Xiang Yu oma vägedel kanda varusid, millest piisanuks vaid kolmeks päevaks. Ülejäänud varud hävitati, andes sõduritele valiku kas kiireks ja otsustavaks võiduks, või surmaks. Endiselt ei julgenud ükski teine mässajate poolt saadetud armee Qini vägede vastu astuda, mistõttu ründas Xiang neid üksi. Ta võitles vastastega üheksal korral, enne kui Qini väed lagunesid ja Zhang oli sunnitud taganema. Wang vangistati. Võiduga tekitas Xiang nii palju aukartust, et kõik teised mässajatest kindralid, hoolimata sellest, kas nad tulid Chust või teistest riikidest, pakkusid end vabatahtlikult tema juhtimise alla. Seejärel valmistus Xiang viimaseks kokkupõrkeks Zhangiga.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Seda kokkupõrget paraku ei juhtunud. Qini peaminister, eunuhh Zhao Gao oli Zhangi sõjalise edu peale kadedaks saanud ja ta muretses, et Zhang võib teda peagi asendama hakata. Ta süüdistas Qin Er Shi ees Zhangi sõjalises ebaõnnestumises ja vandenõus koos mässajatega. Kuna Zhangil muud võimalust polnud, alistus ta Xiangile ilma võitluseta 207 eKr. suvel. Xiang lasi kogu Qini armee (200 000 meest) elusalt maha matta, jättes ellu vaid Zhangi ja mõningad kindralid. Xiang ignoreeris prints Xini ning nimetas Zhangi Yongi kuningaks (Qini endine territoorium Sõdivate riikide ajastul enne selle laiendamist), kuigi ta polnud Qini valduseid veel vallutanud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang valmistus seejärel sissetungiks Qini vastu. Tal polnud aimugi, et selleks ajaks oli Liu Bang juba sügavale Qini territooriumile tunginud ning selle pealinna Xianyangi lähedale jõudnud (kaasaegne Xi'an, Shaanxi). Xianyang ning Qini viimane valitseja Zi Ying alistusid Liu Bangile 207 eKr. talvel, tuues Qini dünastia lõpule. Kui Xiang Yu saabus Hangu kurusse, mis oli juurdepääsuks Qini valdustele, leidis ta eest Liu Bangi sõdurid, kes juba kuru valvasid. Xiang sattus selle peale raevu ning ta piiras kuru ümber, hoolimata sellest, et Liu Bang oli tema kaaskindral. Hiljem sundis Xiang Liu Bangi, et too tema korraldatud pidusöögil osaleks. Xiang plaanis tegelikult söömaajal Liu Bangi tappa. Fan Zeng, kes oli Xiangi nõustaja, julgustas plaani elluviimist. Paraku võttis Xiang kuulda oma onu Xiang Bo'd, kes oli Liu Bangi strateegi Zhang Liangi sõber, ning otsustas seejärel Liud säästa. Sellest hoolimata jätkas Xiang vimma kandmist, kuna Liu röövis temalt au Qini hävitamise eest.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Varasemalt oli Chu prints Mi Xin lubanud, et kes esimesena Xianyangi jõuab, tehakse Guanzhongi printsiks (tiitliga kaasnes nii Xianyang kui suurem osa Qini valdustest). Kuna Liu Bang jõudis linna esimesena, eeldas ta, et tiitel kuulub talle. Samuti kavatses ta Ying Yingi -- kelle tarkust ja teadmisi ta hindas -- oma peaministriks teha. Xiang Yu ei pööranud Liu eeldatavale tiitlile tähelepanu, ja ta tappis Ying Yingi. Üldiselt usutakse, et ta põletas maha ka Qini palee, mis sisaldas endas suurt kuninglikku raamatukogu, mille Qin Shi Huangi oli rajanud. Paljude unikaalsete raamatute koopiad olid igaveseks hävitatud. Samas väidavad hilisemad uuringud, et Xiang Yu ei süüdanud paleed põlema.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Xiang, olles Liu peale endiselt kade, rääkis prints Mi Xinile, et kuigi Liu Bang peaks printsiks saama, ei tasuks talle anda Guanzhongi. Selle asemel oli Qini valdus jaotatud kolmeks riigiks ning antud Zhang Hanile ja tema kahele asetäitjale. Neid territooriume tunti hiljem Kolme Qinina. Xiang, olles nüüd kindlalt võimul, eemaldas troonilt prints Mi Xini. Avalikult pakkus ta prints Xinile veelgi auväärsemat tiitlit, nimelt "Keiser Yi'd". Tegelikult paigutas ta keiser Yi "impeeriumi" sel ajal tsiviliseerimata piirkonda Chenchengi ümber ning saatis printsi sinna maapakku. 206 eKr. kevadel jaotas Xiang endise Qini impeeriumi kaheksateistkümneks provintsiks (lisaks keiser Yi "impeeriumile").</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lääne - Chu kuulus Xiangile, hõlmates tänapäevast Jiangsut, Põhja - Anhuid, Põhja - Zhejiangi, ja viimaks Ida - Henanit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han anti Liu Bangile, sisaldades endas tänapäevast Sichuani, Chongqingi, ja Lõuna - Shaanxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Yong kuulus Zhang Hanile, hõlmates tänast Kesk - Shaanxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Sai anti Zhang Hani asetäitjale Sima Xinile, ala sisaldab endas modernset Kirde - Shaanxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Zhai anti Zhang Hani assistendile Dong Yi'le, hõlmates tänast Põhja - Shaanxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lääne - Wei jagati ära Wei Baole, kes oli Wei prints ning Wei riigi kuninglik järeltulija. Ala sisaldab endas praegust Lõuna - Shaanxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Henan läks Zhang Er'i assistendile Shen Yangile, kes oli endine Zhao kaaspeaminister. Ala sisaldab endas praegust Loode - Henanit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Han jäi Hani printsile Han Chengile, kes oli samuti Hani riigi kuninglik järeltulija. Piirkond hõlmab Edela - Henanit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Yin anti Zhao kindralile Sima Qiongile, hõlmates tänast Põhja - Henanit ning Lõuna - Hebeid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Dai anti Zhao printsile Zhao Xie'le, kes oli samuti Zhao riigi kuninglik järeltulija. Territoorium sisaldab endas Põhja - Shaanxit ning Loode - Hebeid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Changshan läks Zhao kaaspeaministrile Zhang Er'ile, hõlmates Kesk - Hebeid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Jiujiang anti Chu kindralile Ying Bu'le, kes teenis Xiangi juhtimise all. Piirkond sisaldab tänapäevast Kesk - ja Lõuna Anhuid.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hengshan anti Qini ametnikule Wu Rui'le, hõlmates Ida - Hubeid ja Jiangxit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Linjiang määrati Chu kindralile Gong Ao'le, kes teenis prints Xini all. Piirkond sisaldab endas Lääne - Hubeid ning Põhja - Hunanit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Liaodong läks Yani printsile Han Guangile. Ala hõlmab endas Lõuna - Liaoningit.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Yan anti Yani kindralile Zang Tu'le, kes teenis Han Guangi all. Territoorium koosnes modernsest Põhja - Hebeist, Beijingist ja Tianjinist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Jiaodong anti Qi printsile Tian Fu'le, Qi riigi kuninglikule järglasele. Ala koosnes praegusest Ida - Shandongist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Qi kuulus Qi kindralile Tian Du'le, kes teenis Tian Fu'd. Ala hõlmas Lääne - ja Kesk Shandongi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Jibei anti Qi regiooni mässajast juhile, Tian An'ile. Territoorium sisaldas endas Põhja - Shandongi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Yongi, Said ja Zhaid tunti ka Kolme Qinina, kuna need koosnesid varasemast Qini territooriumist.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Samamoodi teati ka Qid, Jiaodongi ja Jibeid Kolme Qi'na.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Mitmed kindralid mässajate koalitsioonist, kes olid toetanud Xiangi sõjakäigus Qini vastu, määrati tema poolt printsideks. Paraku jättis ta paljud teised toetajad valdustest ning tiitlitest ilma. Lühidalt peale jaotamist lasi ta keiser Yi mõrvata ning hukkas Han Chengi, seejärel arestis Hani territooriumid ning ühendas need oma valdustega. Sellise käitumisega võõrandus ta peagi rahvast ning jättis riigid ilma kindla pärijata. Selle tulemusena sai Xiang paar kuud pärast impeeriumi jaotamist endale mitmeid vaenlaseid mitmel rindel. Qi peaminister Tian Rong oli vihane, kuna talle polnud mitte midagi antud. Hullemgi veel: Rongi endine alluv oli saanud endale endisest ülemusest kõrgema koha. Tian Rong vallutas kolm Qini ja pani esialgu Tian Fu troonile tagasi, kuid mõtles peagi ümber ning tappis Fu. Samamoodi juhtis ülestõusu oma endise kolleegi Zhang Eri vastu endine Zhao kaaspeaminister Chen Yu, kes oli samuti valdustest ning tiitlitest ilma jäänud. Chen Yu vallutas tagasi Zhangi territooriumi ja määras Zhao Xie Zhao printsiks. Paraku oli Xiang Yu kõige märkimisväärsem vastane Liu Bang. Liu, kes polnud saanud Qini printsi tiitlit ning lisaks sellele oli ka pagendatud tsiviliseerimata Hani regiooni, tõusis peagi Xiangi vastu üles.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Viieaastane võimuvõitlus Xiangi ja Liu vahel oli tuntud Chu Hani võistlusena. Esialgu olid Xiangil kõik eelised: tal oli palju suurem territoorium, samuti suurem armee ning rohkem liitlaseid. Lisaks sellele oli ta kaugeltki parem kindral, kui Liu Bang. Paraku viis Xiangu hukatusse tema poliitiliste võimete puudumine ja oskamatus taluda kriitikat. Samuti ei usaldanud ega kuulanud ta paljusid nõuandjaid. Need tegurid said talle lõpuks saatuslikuks. Lisaks sellele ei pööranud ta tähelepanu armee varudele. Liu seadis üles tõhusa armee varustussüsteemi, mis tagas ta meestele korraliku söögi ning riietuse. Xiangi armee lagunes aga viimaks nälja ja relvade puudumise tõttu. Pikkamööda muutus Xiangi armee mitmetes sõdades ja erinevatel rinnetel nõrgaks. Samal ajal suutis Liu koos oma eduka kindrali Han Xiniga vallutada tasapisi mitmeid provintse ning liitis need enda territooriumiga. Aastaks 203 eKr. oli õnn pöördunud Xiangi vastu. Sellest hoolimata õnnestus tal vangistada Liu Bangi isa pärast aastat kestnud piiramist. Xiang lubas Liu isa elusalt ära keeta, kui too talle ei alistu. Bang vastas: "Kui sa mu isaga ühelepoole oled saanud, siis luba ka minul suppi maitsta." Selle asemel pakkus Xiang Yu rahu, mille Liu Bang vastu võttis. Niipea, kui Xiang oli rahuleppe kohaselt pantvangid tagastanud, tühistas Liu Bang rahu ja ründas ootamatult Xiangi armeed, mis polnud lahinguks valmistunud. 202 eKr. oli Han Xin oma armeega Gaixia lahingus Xiangi lõksu püüdnud. Liu käskis oma armeel laulda Xiangi sünnimaalt, Chu riigist pärit laule. Eesmärgiks oli panna Xiangi sõdurid uskuma, et nad võitlevad omaenda kaasmaalaste vastu, Xiangi armee muutus sellest täielikult demoraliseerituks. Xiang Yu tunnetas esimest kaotust kogu oma karjääri vältel ning see ajas ta hulluks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Varakult järgmisel hommikul organiseeris Xiang Yu oma sõdurid ümber viimaseks meeleheitlikuks rünnakuks, et pääseda Hani sõdurite piiramisringist. Xiangil oli endiselt oma kodumaa toetus Wu regioonis, Jangtse jõest lõunas. Koos käputäie isikliku ratsaväega õnnestus tal viimaks välja tungida ning suunduda jõe poole, plaanides selle Wujiangis ületada. Üks kohalik rääkis Xiangile, et Wu rahvas toetab teda endiselt kui printsi, ning palus Xiangil jõgi ületada. Xiang naeris selle peale ning vastas: "Taevas ise soovib mu surma, miks ma peaksin seega tagasi minema?" Seejärel sooritas ta enesetapu. Vastavalt legendile tõmbas ta oma kõri mõõgaga läbi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Lugusid, mis Xiang Yu enesetapust räägivad, on palju. Üks tuntum neist räägib, kuidas Xiang oli Hani ratsaväe poolt ümber piiratud. Xiang nägi nende hulgas üht vana sõpra ning küsis temalt: "Oled sa Lü Matong? Ma kuulsin, et Hani prints on minu pea eest suure vaevatasu välja pannud. Las ma annan selle siis sulle..." Pärast nende sõnade lausumist tappis ta end. Teine legend, mis kujutab Xiangi suure sõdalasena, räägib, kuidas Xiang koos oma kahekümne kaheksa allesjäänud eliitihukaitsjaga tappis rohkem kui kakssada Hani ratsaväelast. Tema ihukaitsjad võitlesid kibeda lõpuni ja ainult kaks neist tapeti. Järvel ootas neid laevaga mees. Xiang aga ütles, et ta sureb võideldes ning käskis kõikidel teistel lahkuda. Kui nad läinud olid, piirasid Hani sõdurid raskelt haavata saanud Xiang Yu ümber, kuid mitte ükski mees ei julgenud talle läheneda. Peale Lu Matongi nägemist Hani ridades sooritas ta enesetapu. Xiang Yu viimne vastuseis meenutab Sparta kuninga Leonidase ja tema kolmesaja spartalase kangelaslikku surma.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Väidetavalt puhkes Hani sõdurite vahel võitlus Xiangi keha üle. Kõik soovisid saada mainitud autasu, mille Liu Bang oli välja pannud. Vastavalt ajaloolastele moonutati Xiangi keha võitluses tõsiselt ning autasu tuli viieks jagada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ehkki Liu Bang oli Xiang Yu äge rivaal, korraldas ta suured matused koos tseremooniaga, mis olid hertsogi väärilised. Liu Bang külastas regulaarselt tema hauda ning hooldas seda. Liu säästis paljude Xiang Yu tuttavate ning sugulaste elusid ja autasustas Xiang Bo'd, kes päästis Liu elu ülalmainitud pidusöömingus.</span><br />
<span style="font-size: small;">Xiangi kangelaslikkus lahinguväljal ja tema surm Liu Bangi kätes on teinud temast surematu kuulsusega Hiina kangelase. Tema teod esinevad nii folklooris kui luules. Xiang Yu domineeris kogu Hiinas, võites kõik oma oponendid. Isegi Han Xin, Hiina ajaloo üks kõige suuremaid kindraleid, ei julgenud Xiangiga lahingusse astuda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Läbi aegade on Hiina folkloor ja luule kujutanud Xiangi suure kindralina. Hiinas nähakse teda hakkaja noore mehena, kes soovis maailma oma kätega ümber kujundada. Tema ambitsioonid jõudsid aga kibeda lõpuni, kui ta sooritas umbes kolmekümne aastaselt enesetapu.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Teda kujutatakse samuti halastamatu valitsejana, olles vastandiks Liu Bangile. Linnasid vallutades lasi ta hukata kogu populatsiooni. Liu Bang aga keelas oma sõduritel vallutatud linnu rüüstada ja elanikke tappa, võites sellega nende toetuse.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-11811509955027117392011-11-29T17:37:00.000+02:002011-11-29T17:37:40.473+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Scipio Africanus - 236. eKr. - 183. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Publius Cornelius Scipio Africanus Major oli kindral Teises Puunia sõjas, samuti ka Rooma riigimees. Scipio Africanust mäletatakse ennekõike mehena, kes võitis suurt Kartaago kindralit Hannibali. Selle saavutusega teenis ta ära nime <i>Africanus</i>, samuti ka hüüdnime "Rooma Hannibal". Teda tunnustatakse kui üht parimat komandöri sõjaajaloos.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio (tähendades ladina keeles saua või kangi) sündis Roomas Cornelii pere Scipiode harusse. Scipio mitmed esivanemad olid olnud järjest konsulid, tema vanavanaisa Lucius Cornelius Scipio Barbatus oli patriitside tsensor 280 eKr. Corneliid kuulusid kuue suurema patriitsliku pere hulka -- teised olid: Manlii, Fabii, Aemilii, Claudii ja Valerii -- ja sel ajal, kui Scipio Africanus elas, olid Scipiod arvatavasti Cornelii pere kõige prominentsem haru.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio oli Publius Cornelius Scipio vanem poeg, kes oli nii konsul kui ka preetor. Tema ema Pomponia pärines esinduslikust plebeide perest. Scipio külastas templit iga päev, kuna ta võttis unesid jumalate ja oomenite kohta tõsiselt. Scipio astus <i>curule aedile</i> ametisse (ametnik, kes vastutas avalike hoonete korrashoiu ning avalike festivalide korraldamise eest) kahekümne nelja aastaselt ja pakkus end 210 eKr. üle võtma juhtimist Hispaanias, kus kartaagolased asusid Ebro jõest läänes.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Tema nooremaks vennaks oli Lucius Cornelius Scipio Asiaticus. Mõlema lapsepõlve kohta on vähe andmeid.</span><br />
<span style="font-size: small;">Varases eas asus Scipio kartaagolastega Teises Puunia sõjas võitlema. Ta olevat lubanud oma isale, et sõdib kogu elu Kartaago vastu, näidates sellega Hannibalile sarnast pühendumist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Noor Scipio elas üle hukatuslikud lahingud Ticinusel, Trebbias ja Cannaes. Väidetavalt päästis ta kaheksateistkümneaastaselt Ticinusel oma isa elu. Hoolimata saadud kaotustest keskendus Scipio Rooma võidu kindlustamisele.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Kuuldes, et Lucius Caecilius Metellus ja teised poliitikud olid alistumise äärel, kogus Scipio oma toetajad kokku ja tormas istungile, kus ta sundis kõiki kohalolijaid vanduma, et nad jätkavad Rooma ustavat teenimist. Õnneks oli Rooma Senat temaga sarnaselt meelestatud ja nad keeldusid isegi rahumõtteid pähe võtmast, hoolimata suurtest kaotustest, mida Rooma seni kannatanud oli -- umbes üks viiendik sõjaealistest meestest olid paari aastaga hukkunud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio pakkus end curule aedile kandidaadiks 212 eKr. et abistada oma vähem populaarsemat nõbu Lucius Corneliust, kes ootas samuti antud valimisi. Plebeide tribuunid (valitud esindajad Plebeide Assambleest) seisid tema kandidatuurile vastu, öeldes, et tal puudub selleks vajalik iga (curule aedile ametnikud olid automaatselt Senatisse volitatud, ja seaduslik iga, mis lubas Senatisse astuda, oli kolmkümmend eluaastat.). Scipio, kes oli juba tuntud oma vapruse ning patriotismi poolest, oli ühehäälselt ametisse ennistatud ja tribuunid tühistasid oma vastuseisu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">211 eKr. olid nii Scipio isa, Publius Scipio, kui ka onu, Gnaeus Cornelius Scipio Calvus lahingus Hannibali venna, Hasdrubal Barka vastu tapetud. Järgmisel aastal pakkus Scipio ennast uue armee etteotsa, mille roomlased olid otsustanud Hispaaniasse saata. Hoolimata oma noorusest oli tema üllas käitumisviis ja entusiastlik kõne roomlastele nõnda palju muljet avaldanud, et ta oli ühehäälselt valitud prokonsuliks ning saadeti Hispaaniasse. Vastavalt Liviusele oli Scipio ainus mees, kel piisavalt vaprust, et seda positsiooni endale küsida, kuna ükski teine kandidaat ei tahtnud seda vastutust enda peale, pidades seda samahästi kui surmaotsuseks. Aastal 210 eKr. kui Scipio Hispaaniasse saabus, kuulus kogu territoorium Ebro jõest lõuna pool kartaagolaste kontrolli alla. Hannibali vennad Hasdrubal ja Mago koos teise Kartaago kindrali Hasdrubal Giscoga olid Hispaanias asuvate Kartaago vägede komandörid. Roomale tuli kasuks nende kolme figuuri suutmatus ühiselt tegutseda. Kartaagolased olid samuti Aafrikas ülestõusudega hõivatud, mis vähendas veelgi nende niigi olematut suutlikkust koos roomlaste vastu tegutseda.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio maabus Ebro suudmes ning suutis vallutada Carthago Nova (Uus-Kartaago), mis oli Kartaago võimu peastaap Hispaanias. Sellega sai ta oma valdusesse rikkaliku sõjavarustuse ning muud varud, lisaks ka suurepärase sadama ja operatsioonibaasi. Scipio inimlik suhtumine vangidesse ning pantvangidesse Hispaanias kujutas roomlaseid vabastajatena, mitte vallutajatena. Livius räägib loo kauni naise vangistamisest Rooma sõdurite poolt, kes pakkusid teda Scipiole sõjasaagiks. Scipio oli naise ilust hämmastatud, kuid sai teada, et naine oli kihlatud Keltibeeri pealiku Alluciusega. Scipio tagastas kaunitari tolle peigmehele koos rahaga, mida naise vanemad talle vabastamise eest olid pakkunud. Scipiot tunti ammu tema rüütellikkuse poolest, kuid ta mõistis samuti, et Senati esmaseks prioriteediks oli sõda Itaalias, ja kartaagolaste baasi keskel Hispaanias oli ta kõvasti arvulises vähemuses ning puudusid erilised võimalused abivägede saamiseks. Seepärast oli Scipiole väga oluline teha koostööd kohalike pealikutega, et varustada ja täiendada oma väikest armeed. Vabastatud naine abiellus peagi oma kihlatuga, kes tuli oma hõimuga roomlaste poole üle.</span><br />
<span style="font-size: small;">209 eKr. võitles Scipio oma esimese kavakohaselt kulgeva lahingu, ajades Hasdrubal Barka tagasi oma positsioonilt Baeculas ülem-Guadalquivir'ile. Scipio kartis, et Mago ja Gisco armeed võivad väljale siseneda ja ta väikese armee ümber piirata. Seega oli Scipio eesmärgiks elimineerida kiirelt kumbki armeedest, et tagada talle võimalus teise kahe armeega ükshaaval tegelemiseks. Lahingu tulemus oli otsustatud Rooma jalaväe rünnakuga kartaagolaste tsentri vastu. Roomlaste kaotused pole täpselt teada, kuid arvatavasti olid need kerged. Scipio viis seejärel läbi frontaalrünnaku oma ülejäänud jalaväega, et meelitada välja allesjäänud Kartaago väed.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hasdrubal polnud märganud Scipio varjatud ratsaväereserve, mis liikusid vaenlase rivide taga, ja Rooma ratsaväesööst lõi kummalgi tiival ümberhaaramismanöövri, mis juhitud ratsaväekomandöri Gaius Laeliuse ja Scipio poolt. See murdis Hasdrubali armee selgroo ja lõi selle põgenema. See oli märkimisväärne saavutus noore Rooma kindrali jaoks, kes võitis veteranist kartaagolast. Rooma võidust hoolimata ei suutnud Scipio takistada kartaagolasi Itaaliasse marssimast. Scipiot on palju kritiseeritud selle eest, et ta ei asunud Hasdrubali jälitama, kes ületas hiljem Alpid. Metauruse lahingus võideti Hasdrubali Gaius Claudius Nero poolt ning ta tapeti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ühe teooria kohaselt ei asunud Scipio Hasdrubali jälitama seetõttu, et ta tahtis vaid au Hispaania kindlustamise eest, ja pikaajaline sõjakäik üle mägede oleks seda ohustanud. Teised jällegi viitavad, et Rooma sõdurite himu rüüstamise järele takistas Scipiol neid jälitamiseks kokku koondada. Strateegilisest vaatepunktist on kõige tõenäolisem selgitus ilmselt see, et Scipio ei soovinud riskida Hasdrubali ega Gisco või Mago armeede vahele lõksujäämisega, mis olid mõlemad arvult suuremad. Mõne päeva pärast peale Hasdrubali võitmist koondusid Mago ja Gisco armeed roomlaste positsioonide ette, tuues kõne alla selle, mis võinuks juhtuda Scipio armeega, kui ta oleks otsustanud Hasdrubali jälitada.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast mitmete Hispaania pealike ülevõitmist enda poolele, saavutas Scipio otsustava võidu 206 eKr. kartaagolaste üle Ilipas (nüüdisaegne Alcala del Rio linn, Hispalise lähedal, nüüd kutsutud Sevillaks). Lahingu tulemusena lahkusid Puunia komandörid Hispaaniast alatiseks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast oma kiiret edu Hispaania vallutamises ja plaanides rünnata Kartaagot Aafrikas, külastas Scipio Numiidia printse Syphaxit ja Massinissat. Numiidia oli Kartaagole eluliselt tähtis, varustades seda nii palgasõdurite kui liitlasvägedega. Lisaks sellele, et Numiidia tagas kartaagolastele ratsaväe, toimis ta ka Kartaago puhverriigina. Scipiol õnnestus toetust saada nii Syphaxilt kui Massinissalt. Syphax muutis hiljem meelt, abielludes kauni Kartaago aadlinaise Sophonisbaga, kes oli Hasdrubal Gisco tütar. Hiljem võitles ta kartaagolaste kõrval Aafrikas Massinissa ja Scipio vastu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hispaaniasse naastes pidi Scipio maha suruma ülestõusu, mis ta sõdurite vahel puhkenud oli. Hannibali vend Hasdrubal oli vahepeal Itaaliasse marssinud, ja 206 eKr. loobus Scipio Ibeeria juhtimisest ning naases Rooma, olles Hispaanias varasemalt roomlaste võimu kindlustanud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Järgmisel aastal, 205 eKr. oli Scipio ühehäälselt konsuliks valitud, olles kolmekümne ühe aastane. Ta tahtis Aafrikasse tungida, kuid tema kadedad vastased Rooma senatis lubasid tal minna vaid Sitsiiliani, tagamata talle armeedki. Sellest hoolimata kogus ja treenis Scipio Sitsiilias välja vabatahtlike armee.</span><br />
<span style="font-size: small;">Selleks ajaks olid Hannibali liikumised piiratud Itaalia edelaosani. Scipio kavatses sõja Aafrikasse üle viia, ja tema suur nimi tõi kohale paljusid vabatahtlikke igast Itaalia osast. Nende vabatahtlike hulgas olid ka ellujääjad Cannae lahingust, kes soovisid taaskord oma väärtust sõduritena tõestada. Scipio hakkas Sitsiiliat treeninglaagriks ümber kujundama.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio mõistis, et Kartaago, ja eriti Numiidia paremus ratsaväes osutub otsustavaks Rooma leegionide suurte jalaväeüksuste vastu. Rooma ratsaväelastest enamus olid küsitava lojaalsusega liitlased või ülikud, kes ei kavatsenud marssida jalaväeridades. Üks lugu räägib, kuidas Scipio üritas surve abil teenistusse saada mitusada Sitsiilia ülikut, et luua ratsaväge. Sitsiillased olid sellisele sunnitööle ja võõramaalasest vallutajale üpris vastu (Sitsiilia saadi Rooma kontrolli alla alles Esimeses Puunia sõjas) ja protesteerisid tarmukalt. Scipio nõustus neid kohustusest vabastama, kui nad maksavad hobuse, varustuse ja asendusratsaniku eest Rooma armeele. Sellisel moel lõi Scipio treenitud ratsaväetuuma Aafrika sõjakäiguks.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Rooma Senat saatis Sitsiiliasse delegatsiooni, mille kohuseks oli üle vaadata Scipio tegemised. Suur oli nende üllatus, kui nad leidsid Scipio hästivarustatud ja treenitud armee ning laevastiku eesotsast. Scipio surus Senatile peale, et nood annaksid talle loa minna Aafrikasse. Rooma Senati konservatiivne haru, juhitud Fabius Maximus Cunctatori poolt, seisis missioonile vastu. Fabius kartis endiselt Hannibali võimu ja nägi seega igat missiooni Aafrikasse ohtliku ja ebamajanduslikuna. Kõik, mida Scipio saavutada suutis, oli luba minna Sitsiiliast Aafrikasse, kui see on Rooma huvides. Paraku ei saanud ta mingisugust rahanduslikku ega sõjalist toetust.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Komisjoniliikmete ettepanekul purjetas Scipio 204 eKr. Sitsiiliast välja ning maabus Utica lähedal. Kartaago oli vahepeal kindlustanud Numiidia printsi Syphaxi sõpruse, kelle edasiliikumine sundis Scipiol Utica piiramist lõpetama ja liikuma ranniku suunas Utica ja Kartaago vahele. Järgmisel aastal hävitas ta kartaagolaste ja numiidlaste ühendatud armeed, hiilides nende laagrisse ja süütas selle põlema. Ühendatud armeed sattusid paanikasse ja pagesid, kuid nad olid Scipio armee poolt hävitatud. Ehkki seda ei saa võtta lahinguna, väidavad nii Polybius kui Livius, et selles rünnakus tapeti 40 000 kartaagolast ning numiidlast, samuti võeti ka vange.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Ajaloolased on laias laastus võrdsed nii seda tegu ülistades kui hukkamõistes. Polybius ütleb: "Kõikidest hiilgavatest saavutustest, mis Scipio poolt läbi viidud, paistab see mulle kõige suurepärasema ja seiklushimulisemana." Teisalt rääkis üks Hannibali peamistest biograafidest, Theodore Ayrault Dodge, et see rünnak oli ülim argus. Arvamused arvamusteks, kuid see tagas Utica piiramise ja tõrjus Syphaxi tõhusalt sõjast välja. Tuleb ära märkida, et Hannibalil oli samuti kalduvus varitsuste järele, mistõttu jagasid mõlemad kindralid üksteisega sarnasusi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio saatis kiirelt oma kaks leitnanti, Laeliuse ja Masinissa Syphaxit jälitama. Viimaks tõugati Syphax troonilt, mis kindlustas prints Masinissa kroonimise Numiidia kuningaks. Kartaago, eriti aga Hannibal, olid kaua toetunud Numiidia suurepärastele ratsanikele, nüüd aga kasutasid seda eelist roomlased.</span><br />
<span style="font-size: small;">Kartaago oli nüüd liitlaste poolt hüljatud ja Rooma senivõitmatu veteranarmee poolt ümber piiratud. Dodge märkis ära, et see oli parim armee, mis kunagi roomlaste poolt lahinguväljale toodud. Kartaago alustas diplomaatilisi läbirääkimisi. Samal ajal oli Hannibal koos armeega Kartaagosse tagasi kutsutud ja hoolimata mõõdukatest tingimustest, mis Kartaagole Scipio poolt pakutud, peatas Kartaago ootamatult läbirääkimised ning valmistus taas sõjaks. Armee, millega Hannibal naases, on olnud paljude debattide teemaks. Hannibali toetajad väidavad sageli, et tema armee koosnes enamjaolt itaallastest, kes teenistusse haaratud Lõuna-Itaaliast. Väidetakse ka, et enamus veteranidest ja ratsanikest olid selleks ajaks otsa saanud. Scipio toetajad on neis asjus palju kahtlevamad ja usuvad, et veteranide arv oli märkimisväärselt kõrgem.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hannibalil oli treenitud sõdurite grupp, kes olid Itaalias võidelnud, lisaks ka kaheksakümmend sõjaelevanti. Kartaago armee suurus oli umbkaudu 58 000 jalaväelast ning 6 000 ratsanikku. Scipio jalavägi sisaldas endas 34 000 meest, ratsanikke oli 8 700. Kindralid kohtusid tasandikul, mis paiknes Kartaago ja Utica vahel 19. oktoobril 202 eKr. Zama lahingus. Hoolimata ühisest imetlusest ei kandnud läbirääkimised vilja, kuna kartaagolased olid rikkunud Esimese Puunia sõja protokolli, rünnates Saguntumit, lisaks olid kartaagolased hiljuti ka rünnanud kaldale aetud Rooma laevastikku. Varasemalt olid Scipio ja Kartaago koos välja töötanud rahuplaani, mis Roomas heaks kiideti. Leppe tingimused olid üpris normaalsed. Kartaago pidi säilitama oma Aafrika territooriumi, kuid kaotama ülemerelise impeeriumi. Numiidia pidi samuti iseseisvaks jääma. Samuti pidi Kartaago laevastikku vähendama ning tasuma sõjakahjustuste eest. Kuid siis tegi Kartaago kohutava vea: pikka aega kannatanud linnaelanikud olid kaaperdanud kaldale aetud Rooma laevastiku Tuneesia lahel ja selle varustusest tühjaks teinud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Hannibal rivistas oma jalaväelased üles kolme faalanksi taolisesse rivvi, mis mõeldud Rooma rivide ümberhaaramiseks. Tema strateegia oli lihtne: massiivne frontaalrünnak sõjaelevantide poolt lööb roomlaste rividesse avad, mida pidi ära kasutama Kartaago jalavägi, toetatuna ratsaväe poolt.</span><br />
<span style="font-size: small;">Selle asemel, et oma väed üles paigutada traditsionaalsetesse maniipulridadesse, mis paigutasid hastatid, principesed ning triariid üksteise järel paiknevatesse rividesse, seadis Scipio maniipulid malelaua mustri sarnaselt üles, eliitraskejalavägi paiknes seega diagonaalselt. Seda tehti selleks, et Kartaago riviga pikkuselt võrdne olla, kuid samuti toimis see ka sõjaelevantide vastu. Kui Kartaago sõjaelevandid roomlastele peale sööstsid, leidsid nad roomlaste positsiooni eest hoolikalt läbimõeldud lõksud. Neid võeti vastu Rooma trompetimängijate poolt, kes ajasid paljud elevandid segaduses ja hirmus kartaagolaste endi ridade poole tagasi. Sellele lisaks tormasid paljud elevandid ohutult läbi veliitide ning teiste kergejalaväelaste avarate ridade. Roomlaste viskeodasid kasutati eduka mõjuga ja teravad lõksud tekitasid hilisemalt elevantide hulgas korralagedust. Nagu öeldud, olid paljud neist nii hullunud, et tormasid tagasi endi ridadesse, lüües kartaagolaste formatsiooni segi. Rooma jalaväge oli üpris palju elevantide poolt raputatud, kuid Massinissa numiidlased ning Laeliuse Rooma ratsavägi hakkas vastaste ratsaväge väljalt eemale tõrjuma. Mõlemad ratsaväekomandörid jälitasid endi pagevaid ametivendi, jättes Kartaago ja Rooma jalaväelased teineteisega sõdima. Tulemuslik jalaväelaste kokkupõrge oli metsik ja verine, keegi ei saavutanud algul mingit paremust. Rooma jalavägi oli Kartaago armee kaks eesrivi eemale peletanud ja kasutasid puhkepausi vee joomiseks. Rooma armee oli seejärel üles rivistatud ühte pikka rivisse (vastupidiselt traditsioonilisele kolmele rivile), et olla võrdne Kartaago rivi pikkusega. Scipio armee marssis seejärel Hannibali veteranide poole, kes polnud veel lahingust osa võtnud. Lõplik võitlus oli verine ja raske, ning võit saabus alles siis, kui liitlaste ratsavägi lahinguväljale naases ning kartaagolaste tagaosa ründas. Paljud ajaloolased on seda kutsunud "Rooma Cannaeks".</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Paljud Rooma aristokraadid, eriti Cato, arvasid, et Scipio teeb linna peale oma võitu maatasa. Selle asemel esitas Scipio äärmiselt mõõdukad tingimused võrreldes Rooma Senatiga. Scipio nõusolekuga lubati Hannibalil saada Kartaago linnajuhiks, mida Cato pere ei unustanud. Scipio kohtles kartaagolasi normaalselt, kuid näitas üles julmust Rooma ja latiinidest desertööride vastu. Latiinidel raiuti pead maha ning roomlased löödi risti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiot tervitati Rooma tagasi jõudes triumfiga ning talle anti aunimi <i>Africanus</i>. Ta keeldus paljudest hilisematest auavaldustest ja tiitlitest, mis rahvas talle anda soovis, nagu näiteks konsuliamet või diktaatorlus kogu eluks. Aastal 199 eKr. valiti Scipio tsensoriks ning mõne aasta pärast asus ta vaikselt elama ja eemaldus poliitikast.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">193 eKr. oli Scipio üks erivolinikest, kes saadeti Aafrikasse, et lahendada lahkarvamusi Massinissa ja kartaagolaste vahel. Tüli paraku lahendada ei suudetud. 190 eKr. kui roomlased Antiochus III vastu sõja kuulutasid, tegi Scipio Senatile ettepaneku, et ühineb sõjakäigus oma venna, Lucius Cornelius Scipio Asiaticusega, kui talle tagatakse armee juhtimine. Kaks venda tõid sõja eduka lõpuni samal aastal Magneesia lahingus.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio poliitilised vaenlased, juhituna Marcus Porcius Cato Vanema poolt, hakkasid edu saavutama. Kui Scipiod Rooma naasesid, süüdistasid kaks tribuuni (187 eKr.) Luciust Antiochuselt saadud raha seadusevastases omandamises. Scipio küsis seejärel tribunalilt, et miks nad muretsevad selle pärast, kuidas 3 000 talenti ära kulutati ja soovitas parem mõelda selle üle, kuidas 15 000 talenti riigi varakambrisse tuli (summa, mille Antiochus oli Roomale maksnud peale kaotust). Selline võimutsev sõnavõtt häbistas süüdistajaid ja süüdistused võeti tagasi. Peale Scipio surma süüdistati Luciust taaskord ning sel korral mõisteti ka süüdi.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiot ennast süüdistati peagi (185 eKr.) Antiochuse käest altkäemaksu võtmast. Meenutades rahvale, et käes on tema Zama võidu aastapäev, pöördus populatsioon suure entusiasmiga tema poole. Inimesed tunglesid tema ümber ja järgnesid talle Kapitooliumile, kus tänati jumalaid ning paluti Roomale veel selliseid kodanikke anda nagu Africanus. Hoolimata Scipio populaarsusest üritati teda veel mitu korda kohtu alla anda, kuid eduta.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Africanus asus elama oma maavaldusesse Liternumis Campania kaldal. Seal veetis ta kogu ülejäänud elu, üritades takistada Hannibali tabamist roomlaste poolt. Scipio Africanus suri arvatavasti 183 eKr. (täpne aasta ja tema surmaaeg on teadmata) viiekümne kolme aastaselt. Surmapõhjused on kahtlased, arvatakse, et ta suri palaviku pika mõju tagajärjel, olles sel ajal sõjakäigul, või võttis ise oma elu teadmata põhjustel. Ta olevat nõudnud matusepaika oma tänamatust linnast eemal. Keiser Augustus olevat saja viiekümne aasta pärast Scipio hauakambrit Liternumis külastanud. Paraku pole täpselt teada, kas ta sinna ka tegelikult maeti, samuti ei eksisteeri tema surmast ega matustest mingeid kaasaegseid andmeid.</span><br />
<span style="font-size: small;">Irooniliselt suri Scipio suur rivaal Hannibal samal aastal või lühidalt peale seda Bitüünias, jälitatuna ja tagakiusatuna roomlaste poolt.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiol oli oma naise Aemilia Paullaga õnnelik ja viljakas abielu. Aemilial oli patriitsi naise kohta ebatavaliselt palju vabadust ja rikkust, samuti oli ta märkimisväärne eeskuju paljudele noortele Rooma naistele. Vaatamata abielule heitis Scipio väidetavalt silma ka noortele ning kaunitele inimestele -- nii meestele kui naistele -- vähemalt nii väidavad hilisemad ajaloolased.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiol oli kaks poega. Mõlemad said preetoriteks 174 eKr. kuid muud rolli nad avalikus elus ei mänginud. Mõlemad surid noorelt, abiellumata ja lasteta. Publius, Scipio vanim poeg ning pärija, adopteeris oma esimese nõo Aemilius Paulluse kui Publius Cornelius Scipio Aemilianusena.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiol ja Aemilia Paullal oli samuti kaks tütart. Vanem tütar, Cornelia, abiellus oma teise nõo Publius Cornelius Scipio Nasica Corculumiga. Too väimees oli tunnustatud roomlane, saades nii konsuliks, tsensoriks, Princeps Senatuseks ja suri Pontifex Maximusena 141 eKr.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Noorem tütar Cornelia Africana on ajaloos rohkem tuntud. Ta oli vananeva Tiberius Gracchus Majori või Tiberius Sempronius Gracchuse naine. Tal oli kaksteist last, kellest ainsad allesjäänud pojad olid Tiberius Gracchus ja Gaius Gracchus. Kõik kolm allesjäänud last sellest liidust olid halva saatusega; vennad Gracchused surid üpris noorelt, nad kas mõrvati või olid sunnitud konservatiivsete sugulaste poolt enesetappu sooritama. Vanim laps ja ainus allesjäänud tütar, Sempronia, abiellus oma ema esimese nõo, Scipio Aemilianus Africanusega. Paaril polnud ühtki last ja Sempronia hakkas abikaasat vihkama oma venna mõrva pärast, millele Aemilianus läbi sõrmede vaatas. Kui Scipio 129 eKr. üpris noorelt (viiekümne kuue aastaselt) suri, süüdistasid mõned selles tema naist.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio ainsad järeltulijad, kes elasid kuni hilise Vabariigi perioodini, olid tema kahe tütre omad. Noorima tütre ainus allesjäänud laps Sempronia, Scipio Aemilianuse naine ja seejärel lesk, elas kuni aastani 102 eKr. Teiseks järeltulijaks oli tütre-tütre tütretütar Fulvia Flacca Bambula, Gaius Gracchuse ainus lapselaps, kes sai Marcus Antoniuse kolmandaks naiseks, mees hülgas ta Cleopatra pärast. Fulvial oli mitu last, kellest vähemalt üks, Iullus Antonius olevat järglaseid saanud kuni esimese sajandini A.D.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio teine tuntud lapselaps Publius Cornelius Scipio Nasica Serapio oli kaugeltki konservatiivsem kui ta Gracchiustest nõod. Nii tema kui ta järeltulijad olid kõik ülimalt konservatiivsed. Scipio Africanuse vanim lapselaps, ülalmainitud Publius Cornelius Scipio Nasica Serapio sai konsuliks 138 eKr. ning tappis seejärel oma nõo Tiberius Sempronius Gracchuse (163 eKr. - 132 eKr.). Serapio saadeti Senati poolt Väike-Aasiasse, et pääseda Gracchuste toetajate raevu käest, surres mõistatuslikult Bergamas. Usutakse, et ta mürgitati Gracchuste agendi poolt.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Serapio poeg, neljas Scipio Nasica, oli isegi konservatiivsem, saades konsuliks 111 eKr. Tolle Scipio Nasica pojad said preetoriteks lühidalt enne Liitlassõja algust (91 eKr.). Mitte keegi Scipio Africanuse järeltulijatest peale Scipio Aemilianuse ei jõudnud tema saavutuste lähedalegi nii sõjalises kui poliitilises edus.</span><br />
<span style="font-size: small;">Arheoloogid pole endiselt Scipio Africanuse viimset puhkepaika kindlaks teinud. Scipiode hauakamber küll avastati ja see on rahvale avatud, kuid usutavasti Africanust sinna maetud pole. Eksisteerib võimalus, et ta keha toodi Rooma tagasi ja maeti seni avastamata krüpti. Livius ütleb oma "Rooma ajaloos", et Scipio Africanuse, Lucius Scipio ja Rooma poeedi Enniuse (peretuttav) raidkujud paiknes Scipiode hauakambri ees, kui ta seda külastas.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio olevat kreeka keeles oma memuaarid kirjutanud, kuid need on kadunud (arvatavasti hävitatud) koos ajalooga, mis kirjutatud tema vanema poja ja nimekaimu poolt. Selle tulemusena kaasaegseid allikaid tema elust, eriti aga lapsepõlvest ja noorusest ei eksisteerigi. Isegi Plutarchose raamat Scipio elust, mis palju hiljem kirjutatud, on kadunud. Ainsad allikad tema tegemistest pärinevad Polybiuselt ja Liviuselt, mida täiendatud Appiani ja Cassius Dio poolt. Neist kõige lähemal Scipiole nii ealt kui sidemetelt oli Polybius.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio Africanus oli suure intellektuaaliga mees, kes oskas kreeka keeles nii lugeda kui kirjutada. Samuti tunti teda suurepärase oraatorina. Oma poliitiliste vastaste vastu oli ta sageli karm ja üleolev, kuid teistega käitus armuliselt ning sümpaatselt. Tema kreekapärane elustiil ja Rooma tooga omapärane kandmine tekitas paljudes Rooma konservatiivides vastuseisu. Cato Vanem, kes oli konservatiivide liider, pidas Kreeka kultuuri mõju Rooma kultuurile hävitavaks. Cato, kes oli Fabius Maximuse lojaalne toetaja, saadeti kvestorina 204 eKr. Sitsiiliasse Scipio tegevust jälgima. Tolleaegsed roomlased nägid Catos vanamoodsate roomlaste esindajat, Scipiot ja temasarnaseid aga kreeka kultuuri toetajatena.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio külastas sageli Jupiteri templit, viies seal läbi ohverdusi. Usuti, et ta oli taeva eriline soosik ning ühenduses jumalatega. Tõenäoliselt jagas ta seda arvamust ka teistega. See uskumus oli nii tugev, et isegi ta adopteeritud lapselapsel (Publius Aemilianus Scipio) usuti olevat vanaisaga sarnaseid võimeid. Scipio Africanus oli spirituaalne mees, lisaks suurepärane sõdur ja riigimees. Scipiol arvati olevat selgeltnägemisvõimeid, ja väidetavalt olevat ta näinud unesid, mis kujutas tulevikku.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipiot peetakse paljude poolt Rooma suurimaks kindraliks, ta ei kaotanud kunagi ühtki lahingut. Ta oli väga oskuslik nii strateegiates kui ka taktikates. Scipiol oli samuti võime täita sõdureid enesekindlusega.</span><br />
<span style="font-size: small;">Metellus Scipio, Scipio Africanuse kauge järeltulija, juhtis leegione Julius Caesari vastu Aafrikas kuni oma kaotuseni Thapsuse lahingus 49 eKr. Kuna usuti, et vaid Scipiod suudavad Aafrikas lahinguid võita, määras Caesar Metelluse kauge sugulase oma staapi tööle.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio oli esimene Rooma kindral, kes laiendas Rooma territooriume väljapoole Itaaliat ja saari Itaalia maismaa ümber. Ta vallutas kartaagolastele kuulunud Ibeeria territooriumi, kuigi kahte Ibeeria provintsi ei suudetud täielikult alistada enne paari sajandit. Võit Zama lahingus Hannibali üle rajas tee Kartaago lõplikuks hävinguks 146 eKr. Scipio ei tutvustanud roomlastele Kreeka ideesid ega kunsti, kuid tema tulihingelisel Kreeka elustiili toetamisel oli paratamatult roomlastele suur mõju.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Scipio toetas maade jagamist oma veteranidele, sellest hoolimata nägid konservatiivid tema tegusid radikaalsetena. Scipio rajas sellega teed hilisematele kindralitele, nagu Gaius Mariusele ja Julius Caesarile. Ehkki Scipio ei austanud alati Senati otsuseid ega mõningaid magistraate, ei üritanud ta kunagi oma tegudega Vabariiki mingil moel nõrgestada, erinevalt paljudest hilisematest kindralitest ja riigimeestest. Scipio Africanus esineb sageli klassikalises kirjanduses, nii Cicero <i>De Republica's </i>ja <i>De Amicitia's</i>, niisamuti ka Silius Italicuse <i>Punica's, </i>samuti ka Rooma eeposes. Scipio elu andis samuti renessansiajal paljudele kunstnikele ja kirjanikele ideid ja kõneainet, valmis näiteks tuntud maal "Scipio unenägu".</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-91825172396855156072011-11-29T17:33:00.000+02:002011-11-29T17:33:12.371+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Fabius Maximus - c. 275. eKr. - c. 203. eKr.<br />
<br />
Quintus Fabius Maximus Verrucosus, hüüdnimega "Cunctator" (Viivitaja), oli Rooma poliitik ning sõdur. Maximus sündis ja ka suri Roomas, umbes 275 eKr. - 203 eKr. Ta teenis viiel korral konsulina aastatel 233 eKr, 228 eKr, 215 eKr, 214 eKr ja 209 eKr. Kahel korral oli ta ka diktaator (211 eKr. ja 217 eKr.). Tsensoriametisse jõudis Maximus 230 eKr. Tema hüüdnimi "Cunctator" viitab taktikatele, mis kasutusele võetud Teises Puunia sõjas.<br />
<br />
Maximus pärines iidsest patriitslikust Fabiide perest. Ta oli Quintus Fabius Maximus Gurgesi lapselaps ning Quintus Fabius Maximus Rullianuse lapselapselaps, mõlemad mehed olid olnud kuulsad konsulid. Arvatavasti osales Maximus ka Esimeses Puunia sõjas, kuid detailid tema rolli kohta selles puuduvad. Pärast sõja lõppu arendas ta kiirelt oma poliitilist karjääri. 218 eKr. võttis ta osa saatkonnast, mis Kartaagosse saadeti. Peale Saguntumi vallutamist Hannibali poolt oli Fabius see, kes kuulutas Kartaago senatis välja formaalselt sõja. Rooma senat nimetas ta 217 eKr. diktaatoriks pärast hävingulist Trasimenuse järve lahingut sama aasta juunis. See oli üsna tavatu, kuna diktaatorid olid tavaliselt ametisse nimetatud konsulite poolt.<br />
<br />
Fabius oli vägagi teadlik kartaagolaste sõjalisest üleolekust, ja kui Hannibal Itaaliasse tungis, keeldus Fabius temaga lahingutes kohtumisest. Selle asemel hoidis ta oma sõdureid Hannibali läheduses, lootes teda väsitada pika kurnamissõjaga. Fabiusel õnnestus rünnata kartaagolaste toidukogumisüksuseid, samuti limiteeris ta Hannibali võimalusi hävingu külvamiseks, säilitades sellega oma sõjalisi jõude. Viivitustaktikad sisaldasid endas otseste kokkupõrgete vältimist Hannibaliga, rünnates kartaagolasi teistel rinnetel. Samuti kasutati "põletatud maa taktikat", mis kujutas endast viljapõldude ja teiste ressursside hävitamist.<br />
<br />
Roomlastele nende taktikate kasutuselevõtmine mingit muljet ei avaldanud. Nad andsid Fabiusele solvava hüüdnime (Cunctator). Strateegiat oli ka osaliselt rikutud ühtsuse puudumise tõttu Rooma armee juhtimises: Fabiuse magister equitum Minucius oli tolle poliitiline vastane. Alles pärast seda, kui Fabius päästis Minuciuse Hannibali rünnaku käest, asetas Minucius end Fabiuse juhtimise alla. Varasemalt oli Minucius määratud Fabiuse vastaste poolt Senatis Rooma armee kaaskomandöriks. Praeguse Larino linna lähedal Molises (siis kutsutud Larinumiks), oli Hannibal üles võtnud positsiooni linnas nimega Gerione. Orus Larino ja Gerione vahel otsustas Minucius teha Hannibali vastu frontaalrünnaku. Paistis, nagu oleks roomlased võitmas, kuid Hannibal oli üles seadnud lõksu. Peagi hakati roomlaseid julmalt maha nottima. Fabius, hoolimata Minuciuse varasemast ülbusest, tormas oma kaaskindralile appi, mispeale Hannibali sõdurid koheselt taandusid. Pärast lahingut marssis Minucius oma meestega Fabiuse laagrisse ja ütles talle: "Mu isa andis mulle elu. Täna sa päästsid selle. Sa oled mu teine isa. Ma tunnustan sinu kõrgemaid võimeid komandörina".<br />
<br />
Fabiuse diktatuuri lõpus läks juhtimine tagasi konsulitele Gnaeus Servilius Geminusele ning Marcus Atilius Regulusele. Järgmisel aastal olid uued konsulid Lucius Aemilius Paullus ja Gaius Terentius Varro Cannae lahingus võidetud. Peale seda laastavat hukku mõisteti Fabiuse strateegia vajalikkust. Seega sai Cunctator auväärseks tiitliks. Faabiani strateegiat järgiti kogu ülejäänud sõja vältel, kuni viimaks Hannibal Itaaliast lahkus.<br />
<br />
Fabiuse enda sõjaline edu oli väike, peale Tarentumi tagasivallutust 209 eKr. tal eriti muuga kiidelda polnud. Peale diktaatorina teenimist oli ta kahel korral konsul 215 eKr. ning 214 eKr. Viiendat korda astus ta konsuliametisse 209 eKr. Samuti oli ta peaaugur ja Pontifex Maximus -- kombinatsioon, mida enne Julius Caesarit ei korratud. Senatis seisis ta vastu noorele Scipio Africanusele, kes soovis sõda edasi viia Aafrikasse, Kartaagosse. Fabius suri 203 eKr. nägemata lõpuks saabuvat Rooma võitu Kartaago üle, mis saavutatud Scipio Africanuse poolt.<br />
<br />
Hilisemalt sai ta legendaarseks figuuriks ja tugeva, vapra roomlase näidiseks. Ta sai austava tiitli "Rooma kilp" (sarnane Marcus Claudius Marcelluse tiitlile, keda nimetati "Rooma mõõgaks"). Vastavalt Enniusele: unus homo nobis cunctando restituit rem - "üks mees, läbi viivitamise, taastas meile riigi." George Washingtoni on kutsutud "Ameerika Fabiuseks."<br />
<br />
Hoolimata vähesest sõjalisest edust lahinguväljal on Fabius Maximus ennekõike tuntud tänu oma "Faabiani" strateegia doktriinile. Tänu sellele suudeti Hannibal Itaaliast välja tõrjuda ning teda nõrgestada. Fabiuse kurnamissõja ja põletatud maa taktika on kasutusel tänapäevani.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-69123404224269503322011-11-29T17:22:00.000+02:002011-11-29T17:30:03.706+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Hannibal - 247. eKr. - 183. eKr.<br />
<br />
Kartaago komandör ja taktik Teises Puunia sõjas, töötas hilisemalt ka teistel ametitel. Hannibali peetakse üheks parimaks kindraliks maailma ajaloos. Üheks Hannibali suurimaks saavutuseks on armee ning sõjaelevantidega marssimine Ibeeriast (Hispaaniast) üle Püreneede ja Alpide, jõudes Põhja - Itaaliasse. Too saavutus oli antiikajal hämmastav ning pole oma olulisust tänini minetanud. Itaalia sissetungi ajal võitis ta roomlaseid lahinguseeriates, märkimisväärsemad neist olid Trebia, Trasimenus ja Cannae, mis on üks hiilgavamaid taktikalisi võite, mis kunagi ühe kindrali poolt saavutatud. Hannibal pidas armeed Itaalias üleval enam kui dekaadi järgnevalt oma sissetungi, saamata selle aja jooksul pea ühtki abiväge ega varustust. Võitudeseeriast hoolimata ei suutnud ta roomlaseid alistuma sundida, samuti ei nõustunud nad ka Hannibali pakutud rahuga. Roomlaste sissetung Aafrikasse, Kartaagosse sundis Hannibali koju tagasi pöörduma, kus teda võideti hiilgava Rooma kindrali, Scipio Africanuse poolt Zama lahingus. Pärast sõda teenis ta edukalt suffet'ina (magistraat, kellele oli tagatud kontroll teatud linnriigi üle, üpris sarnane olemuselt Rooma diktaatoriga). Hannibal sätestas nii poliitilisi kui rahandusreforme, et korvata Roomale sõjakahjustused. Paraku olid reformid Rooma kõrgklassi silmis ebapopulaarsed, sundides Hannibali maapakku. Eksiili ajal elas ta Seleukiidide õukonnas, olles kuningas Antiochus III sõjaline nõustaja, abistades teda Rooma-vastases sõjas. Pärast seda, kui Antiochus kaotusega kohtus ning oli sunnitud roomlastele alistuma, põgenes Hannibal taas. Sel korral peatus ta Armeenias, töötades seal linnaplaneerijana, juhendades uue pealinna ehitust. Seejärel liikus ta edasi Bitüünia õukonda, kus ta võis olla saavutanud märkimisväärse merevõidu bioloogilise sõjategevusega. Järgnevalt reedeti ta roomlastele ning soovides mitte vangistusse sattuda, neelas Hannibal alla mürgi, mida ta väidetavalt olevat endaga alati kaasas kandnud.<br />
<br />
Hannibali peetakse üleüldiselt üheks suurimaks kindraliks ning taktikuks ajaloos. Sõjaajaloolane Theodore Ayrault Dodge kutsus kord Hannibali "strateegia isaks", kuna ta suurim vaenlane Rooma võttis järgnevalt Hannibali sõjataktikate elemendid üle enda arsenali. See ülistus on teeninud Hannibalile ära tugeva reputatsiooni tänapäeval ja teda on peetud "oskuslikuks strateegiks" nii Napoleon Bonaparte'i kui ka Wellingtoni hertsogi poolt. Hannibali elu on olnud aluseks paljudele filmidele ning dokumentaalidele.<br />
<br />
Hannibal Barka (tähendades tõlkes "Baali armu", Baal oli Kartaago kaitsejumal) oli Hamilkar Barka ning tolle Ibeeria naise poeg. Barka polnud perekonnanimi, vaid seda kanti poegade poolt edasi. Pärast Kartaago kaotust Esimeses Puunia sõjas asus Hamilkar oma pere ja Kartaago varandust täiendama, alustades Ibeeria poolsaare hõimude alistamist. Kartaago oli sel ajal nii viletsas olukorras, et laevastik oli võimetu Hamilkari armeed Ibeeriasse transportima. Hamilkar pidi seega marssima Heraklese sammaste poole ja vedama armeed üle Gibraltari väina (tänapäevane Maroko).<br />
<br />
Vastavalt Rooma ajaloolasele Liviusele rääkis Hannibal hiljem, kuidas ta anus isa, et too ta sõjakäigule kaasa võtaks. Hamilkar nõustus sellega, kuid nõudis, et Hannibal annaks vande mitte kunagi Rooma sõbraks saama, seni kuni ta elab. Hamilkar asus järgnevalt Hispaaniat vallutama. Kui ta lahingus tapeti, võttis Hannibali õemees Hasdrubal armee juhtimise üle. Hasdrubal taotles Kartaago huvide kindlustamispoliitikat Hispaanias, tehes isegi Roomaga rahu, mille alusel Kartaago ei laienda oma territooriumi Ebre jõest põhjapoole senikaua, kuni Rooma ei laienda oma territooriumi sellest lõunasse.<br />
<br />
Peale Hasdrubali mõrvamist 221 eKr. kuulutati Hannibal armee ülemkomandöriks ning seda positsiooni kinnitati Kartaago valitsuse poolt. Pärast juhtimise ülevõtmist kulutas Hannibal kaks aastat, kindlustades oma valduseid ja lõpetades Hispaania vallutust Ebrost lõunas. Rooma, kartes Hannibali kasvavat tugevust Ibeerias, lõi liidu Saguntumi linnaga, mis paiknes märkimisväärsel kaugusel Ebro jõest lõunas ja kuulutas linna oma protektoraadiks (kaitse alla võtmine). Hannibal suhtus sellesse kui leppe rikkumisse ja asus seega linna piirama, mis langes pärast kaheksat kuud. Rooma reageeris sellele kui leppe vägivaldsele rikkumisele ja nõudis Kartaagolt õiglust. Kartaago valitsus ei takistanud Hannibali tegemisi, ja seega oli sõda aasta lõpul välja kuulutatud. Hannibal otsustas nüüd viia sõja Itaaliasse, marssides kiirelt läbi Hispaania ja Lõuna-Gallia.<br />
<br />
Aastaid varem, 229 eKr. sai Hasdrubal Ibeerias Kartaago armee komandöriks. Seda ametit pidas ta umbes kaheksa aastat kuni 221 eKr. Varsti said roomlased teada kartaagolaste ja Po jõeorus Põhja-Itaalias elavate keltide tärkavast liidust. Viimased koondasid vägesid, et tungida Itaaliasse, arvatavasti kartaagolaste toetusel. Seega tungisid roomlased Po regiooni 225 eKr. Aastaks 220 eKr. olid roomlased piirkonna annekteerinud. Samal ajal, 221 eKr. oli Hasdrubal mõrvatud, tuues Hannibali sellega armee etteotsa. Paistis, et roomlased, olles näiliselt Galli-Kartaago rünnakuohu Itaaliasse kõrvaldanud, lisaks ka Hasdrubali, tundsid ennast turvalisena. Seega üllatas Hannibal roomlaseid kaks aastat hiljem 218 eKr. võttes taas kasutusele algupärase Hasdrubali Galli-Kartaago sissetungiplaani.<br />
<br />
Hannibal lahkus Uus-Kartaagost 218 eKr. hiliskevadel. Olles teel Püreneedeni, võitles ta põhjapoolsete hõimudega, alistades neid läbi kavalate mäetaktikate ja heitluste. Hannibal jättis väeüksuse 11 000 mehest garnisoneerima äsjavallutatud ala. Püreneedel vabastas ta teist 11 000 Ibeeria sõdurit, kes näitasid üles vastumeelsust kodumaalt lahkumise vastu. Öeldavasti sisenes Hannibal Galliasse 40 000 jalaväelase ja 12 000 ratsanikuga. Hannibal mõistis, et ta peab endiselt ületama Püreneed, Alpid ja paljud jõed. Lisaks sellele pidi ta võitlema gallidega, kes võisid vastupanu osutada, kui ta nende territooriumi läbis. Hannibal jõudis Rhone'i jõele, saamata roomlaste vastupanu osaliseks. Saabudes septembris Rhone'ile, oli Hannibalil 38 000 jalaväelast, 8 000 ratsaväelast ning 37 sõjaelevanti.<br />
<br />
Pärast kohalike ületrumpamist kiirete manöövritega, kes üritasid Hannibali takistada, vältis ta roomlaste väge, liikudes Alpide suunas. Tema täpne tee üle Alpide on tänini vaidlust tekitanud. Sellest hoolimata on Alpide ületamist Hannibali poolt nimetatud üheks kõige kuulsamaks saavutuseks sõjaajaloos. Hannibal ületas edukalt mäed, hoolimata arvukatest takistustest, nagu näiteks karm kliima ja maastik, kohalike hõimude rünnakud ja nii keeleliselt kui kultuuriliselt erineva armee juhtimine. Hannibali armee koosnes erinevatest rahvustest, nii kartaagolastest kui liibüalastest, gallidest ja hispaanlastest, selle edukas juhtimine ning armee kiire reageerimine käskudele näitas selle kõrget taset ja mitte iga kindral poleks sellega edukalt toime tulnud. Hannibal laskus eelmäestikust alla ja saabus Põhja-Itaaliasse tänapäevase Torino lähedusse, kuid Alpide ületamine oli ta armeed kõvasti kahandanud. Alles olid vaid pool armeed, ja mõningad sõjaelevandid. Hannibal mõistis algusest peale, et ta peab hakkama saama ilma abita Hispaaniast.<br />
<br />
Hannibali marss tõi ta Rooma territooriumile, tehes sellega roomlastele tuska, kuna nood lootsid võidelda võõrmaal. Tema äkiline saabumine Po oru gallide sekka võimaldas tal need hõimud roomlastega liidus olemisest eemaldada, enne kui viimased seda peatada jõudsid.<br />
<br />
Konsul Publius Cornelius Scipio, kes roomlaste väge juhtis, saadeti Hannibali peatama. Too ei julgenud oodatagi, et Hannibal teeb katse Alpe ületada, kuna roomlased olid valmistunud sõdimiseks Ibeerias. Väikese väeosaga, mis Gallias paiknes, tegi Scipio katse Hannibali kinni püüda. Kiire otsuse ja nobeda liikumisega õnnestus tal armee merd mööda Itaaliasse transportida. Hannibali väed liikusid läbi Po oru ja võitlesid väikese lahingu Ticinusel. Kartaagolased võitsid kokkupõrke tänu võimsamale ratsaväele. Ehkki võit iseenesest oli väike, julgustas see galle ja liguurlaseid Hannibaliga liituma. Sellega kasvas armee 40 000 meheliseks. Scipio sai tõsiselt haavata ja taandus teisele poole Trebbia jõge, asudes laagrisse Placential.<br />
<br />
Teine Rooma konsulaararmee liikus Po orgu. Isegi enne, kui uudised kaotusest Ticinusel Rooma jõudsid, käskis Senat konsul Sempronius Longusel oma armee Sitsiiliast tagasi tuua, et Scipioga liituda ja Hannibalile vastu astuda. Hannibal paiknes sel ajal teel, mis asus Placentia ja Arminumi vahel, kui Sempronius kavatses Scipiot tugevdada, pidi ta mööda seda marssima. Hannibal vallutas seejärel Clastidiumi, kust ta meestele suurtes kogustes provianti varus. Kuid see saavutus tõi ka kaotuse: Semproniusel õnnestus ümber Hannibali tiiva liikuda ja ta liitus oma kolleegiga tolle laagris Trebbia jõe lähedal Placentia ligiduses. Siinsamas selle aasta detsembris oli Hannibalil võimalus näidata oma ülimat sõjalist taset: pärast Rooma jalaväe väsitamist purustas ta selle varitsuses asuva väeosa üllatusrünnakuga tiivalt.<br />
<br />
Olles kindlustanud selle võiduga oma positsiooni Põhja-Itaalias, majutas Hannibal oma sõdurid talveks gallide juurde, kelle toetus tema vastu oli vähenemas. 217 eKr. kevadel otsustas Hannibal leida usaldusväärsema operatsioonibaasi kaugemal lõunas. Arvates, et Hannibal plaanib Roomale läheneda, võtsid uued konsulid, Cnaeus Servilius ja Gaius Flaminius endi armeed, et blokeerida ida - ja läänepoolsed teed Rooma. Ainus alternatiivne tee Kesk-Itaaliasse paiknes Arno suudmes. See tee oli praktiliselt üks hiiglaslik soo, ja paistis sel hooajal olevat rohkem tulvaveede poolt kimbutatav, kui tavaliselt. Hannibal teadis, et see tee on täis ohtusid, kuid see oli kindlaim ning kiireim tee Kesk-Itaaliasse. Mehed marssisid neli päeva ja kolm ööd mööda teed, mis oli vee all, kannatades tohutult väsimuse all. Ta ületas Apenniinid ja pealtnäha läbipääsmatu Arno ilma vastuseisuta, kuid Arno soisel madalmaal kaotas ta suure osa oma armeest, kaasa arvatud Alpide ületamisest säilinud sõjaelevandid.<br />
<br />
Saabudes 217 eKr. kevadel Etruriasse, otsustas Hannibal meelitada Rooma armeed Flaminiuse all endaga lahingusse, laastades selleks piirkonda, mida Flaminius oli saadetud kaitsma. Samal ajal üritas Hannibal murda Rooma liitlaste truudust, tõestades neile, et Flaminius on võimetu neid kaitsma. Sellest hoolimata leidis Hannibal Flaminiuse endiselt olevat passiivsena Arretiumis laagris. Võimetu piirkonna laastamisega Flaminiust lahingusse meelitama, marssis Hannibal julgelt ümber oma vastase vasaku tiiva ja lõikas sellega konsuli tõhusalt Roomast ära.<br />
<br />
Liikudes üle Etruria kõrgustike edasi, provotseeris Hannibal Flaminiust end jälitama, tabades teda varitsusega Trasimenuse järve kaldal mäekurus, hävitades roomlaste armee vetes ja kõrvalasuvatel nõlvadel, tappes ka Flaminiuse. Rooma armee kaotas umbes 30 000 sõdurit, 10 000 vangistati. Hannibal oli nüüd lahti saanud ainsast väliarmeest, mis peatas ta edasimarssi Roomale. Taibates, et ilma piiramismasinateta on Roomat võimatu vallutada, eelistas Hannibal oma võitu mujal ära kasutada, liikudes Kesk - ja Lõuna-Itaaliasse, julgustades seal ülestõuse Rooma vastu.<br />
<br />
Roomlased määrasid Fabius Maximuse diktaatoriks. Maximus loobus Rooma traditsioonilistest võitlustest Hannibali vastu, võttes kasutusele Faabiani strateegia (nimetatud tema järgi). Strateegia kujutas endast otseste kokkupõrgete vältimist Hannibaliga, võideldes kartaagolastega Ibeerias ning teistel rinnetel. Mitmed armeed paigutati Hannibali lähedusse, et limiteerida tema liikumisi. Olles Apuuliat rüüstanud ilma Fabiust lahingusse provotseerimata, otsustas Hannibal marssida läbi Samniumi Campaniasse, ühte rikkaimasse ja viljakamasse provintsi Itaalias, lootes, et selle hävitamine sunnib Fabiust lahingusse astuma. Fabius oli Hannibalil üpris kannul, ent keeldus endiselt lahingusse astumast, jäädes seega kaitsvaks pooleks. See strateegia oli paljude roomlaste silmis ülimalt ebapopulaarne, kes pidasid Fabiuse tegevust argpükslikuks. Paraku, nagu nad hiljem isegi taipasid, oli see ainus tee Hannibalist jagu saamiseks.<br />
<br />
Hannibal otsustas, et talve veetmine juba laastatud Campania tasandikel pole mõistlik, kuid Fabius oli kindlustanud, et kõik teed, mis Campaniast välja viivad, oleks blokeeritud. Selle vältimiseks tüssas Hannibal roomlaseid, pannes nad arvama, et Kartaago armee üritab läbi metsade põgeneda. Kui roomlased metsa poole liikusid, hõivas Hannibali armee läbikäigu, ja armee pääses kurust läbi, saamata vastupanu osaliseks. Talveks leidis Hannibal mugavad varjualused Apuulia tasandikul. See andis Fabiuse prestiižile tugeva löögi ja peagi ta võimuperiood lõppes.<br />
<br />
216 eKr. kevadel haaras Hannibal initsiatiivi ja vallutas suure varustuslao Cannae's Apuulia tasandikul. Cannae vallutamisega oli Hannibal paigutanud ennast roomlaste ja nende olulise varustusallika vahele. Rooma senat määras aastal 216 eKr. ametisse uued konsulid, nagu igal aastal. Nendeks said Gaius Terentius Varro ja Lucius Aemilius Paullus. Vahepeal olid roomlased kokku ajanud üüratu armee, lootes Hannibali võita arvudega. Mõningate arvutuste kohaselt võis armee suurus olla kuni 100 000 meest.<br />
<br />
Konsulite Rooma - ja liitlasleegionid, otsustades Hannibalile vastu astuda, marssisid lõuna poole, Apuuliasse. Hannibal leiti viimaks Aufiduse jõe vasakult kaldalt, mispeale roomlased asusid laagrisse umbes kuus miili eemal. Sel korral olid kaks armeed kokku pandud, seega juhtisid konsulid seda päevaste vahetustega. Konsul Varro, kes juhtis esimesel päeval, oli hoolimatu ja ennasttäis mees. Samuti oli ta ka kindel, et võidab Hannibali. Seda Hannibal ära kasutaski ja meelitas Varro lõksu, kasutades sissesulgemistaktikat, mis kõrvaldas roomlaste arvulise eelise, surudes viimaks roomlased niivõrd kokku, et neil ei õnnestunud mõõkagi käes hoida.<br />
<br />
Lahingust täpsemalt allpool.<br />
<br />
Öeldavasti kommenteeris Kartaago ohvitser Gisgo roomlaste armee suurust, mispeale Hannibal vastas: "Teine asi, mis su tähelepanekust puudub, Gisgo, on isegi hämmastavam -- ehkki roomlaseid on nii palju, pole nende hulgas kedagi Gisgo nimelist". Nagu ülalpool mainitud, juhtis armeed esimesel päeval konsul Varro. Kui roomlased Cannaele lähenesid, varitses väike osa Hannibali üksustest roomlaste armeed. Varro lõi kartaagolaste rünnaku edukalt tagasi, liikudes edasi Cannae suunas. Kuigi mainitud kokkupõrge oli põhiolemuselt väike ega tähendanud midagi, tugevdas see roomlaste armee enesekindlust suuresti, eriti aga Varro oma. Paullus oli paraku lahingule vastu, kui see kuju hakkas võtma. Erinevalt Varrost oli ta mõistlik ning ettevaatlik, uskudes samuti, et avamaal lahingut võidelda on rumalus, hoolimata roomlaste arvulisest eelisest. Sellest hoolimata arvas ka Paullus, et rumalus on armeega taganeda pärast esialgset edu, ja viis kaks kolmandikku armeest Aufiduse jõest ida poole, saates ülejäänud oma meestest kindlustama positsiooni vastasküljel. Selle teise laagri eesmärgiks oli katet teha toitu koguvatele üksustele pealaagrist ja rünnata vastaste toiduhankijaid.<br />
<br />
Mõlemad armeed jäid vastavatele positsioonidele kaheks päevaks. Teisel päeval, 1. augustil oli Hannibal teadlik, et järgmisel päeval juhib armeed Varro, seega lahkus ta laagrist ja pakkus lahingut. Paullus keeldus. Kui Hannibali ettepanek oli tagasi lükatud, saatis ta ratsaväe väiksemasse Rooma laagrisse vett tassivaid sõdureid ründama -- kes olid väljaspool laagri kindlustusi -- mõistes Aufiduse vee olulisust Rooma sõduritele. Hannibali ratsavägi liikus julgelt roomlaste laagriplatsi äärde, tekitades kaost ja häirides põhjalikult veevarude kogumist Rooma laagris. Varro, kes oli raevunud sellest äkkrünnakust, võttis 2. augustil juhtimise enda peale, kogus väed kokku ning liikus tagasi Aufidusele, et pakkuda lahingut.<br />
<br />
Kahe konsuli ühendatud väed olid kogusummas 75 000 jalaväelast, 2 400 Rooma ratsanikku ning 4 000 liitlaste ratsanikku. Kahes kindlustatud laagris oli lisaks 2 600 raskelt relvastatud üksust ja 7 400 kergeüksust, kokku 10 000. Seega oli roomlaste armee täissuurus, mis välja toodud, 86 400 meest. Kartaagolaste armee koosnes umbes 40 000 raskejalaväelasest, 6 000 kergejalaväelasest ning 8 000 ratsanikust. Kartaago armee oli sõdalaste kombinatsioon, kes pärinesid arvukatest regioonidest. Koos 8 000 liibüalasega, kes olid armee tuumaks, võideldes roomlaste turvises, oli armees ka 8 000 ibeerlast, 16 000 galli, kellest 8 000 olid sel päeval laagrisse jäetud, lisaks ka teadmata arv Gaetuulia jalaväelaseid. Hannibali ratsavägi pärines samuti erinevatest paikadest. Ta juhtis 4 000 Numiidia, 2 000 Hispaania ja 450 Liibüa-Foiniikia ratsaväelast. Armees oli ka 8 000 üksust, sisaldades Baleaari linguheitjaid ja erinevatest rahvustest pärit odamehi. Kõik neist spetsiifilistest gruppidest tõid oma vastavad tugevused lahingusse.<br />
<br />
Rooma väed kasutasid traditsioonilist varustust, kaasa arvatud pila ning hastae, lisaks ka tavapäraseid kiivreid, kilpe ning kehaturvist. Kartaago armee kasutas erinevat varustust. Liibüalased võitlesid nii turvise kui muu varustusega, mis varasemalt võidetud roomlastelt oli ära võetud. Hispaanlased võitlesid mõõkadega, mis sobisid nii lõikamiseks kui torkamiseks, samuti viskeodade ja süütavate odadega. Kaitseks kandsid Hispaania sõdalased suuri ovaalseid kilpe. Gallid võitlesid pikkade mõõkadega, mis mõeldud eelkõige raiumiseks, kaitseks kanti väikest, kuid vastupidavat ovaalkilpi. Kartaago ratsavägi kandis kaht viskeoda ja kõvermõõka, kaitseks oli raske kilp. Numiidialased, olles kergratsavägi, ei kandnud turvist, vaid väikest kilpi, viskeoda ning mõõka. Üksused, mis mõeldud väiksemateks kokkupõrgeteks, kandsid kas lingu või oda. Baleaari linguheitjad, kes olid tuntud oma täpsuse poolest, kandsid nii lühikesi, keskmisi kui ka pikki linge, kuid mitte kaitsvat varustust. Odamehed kandsid kilpe, viskeodasid, ja võimalikult mõõka või väiksemat oda.<br />
<br />
Tavapärane asetus selleaegsetele armeedele oli paigutada jalavägi keskele ning ratsavägi kahele tiivale. Roomlased järgisid seda paigutust üpris täpselt, kuid jalaväerivi laiendamise asemel otsustasid nad sellele lisasügavuse tagada. Roomlased lootsid, et lisasügavus tagab neile piisavalt tugeva jõu, et murda läbi nõrgemast kartaagolaste tsentrist. Varro teadis, kuidas Rooma armeel õnnestus Hannibali tsentrist Trebbia lahingus läbi tungida, ja ta otsustas selle ellu viia. Principes'ed (teine Leegioni rivi, sisaldas lahingus veidi kogenumaid mehi) olid paigutatud kohe hastati'de (noorimad ning värskemad üksused Leegionis, paiknesid esimeses rivis) taha, valmis edasi tungima esimesel kokkupuutel, et tagada roomlastele ühendatud esirinne.<br />
<br />
Varro jaoks paistis Hannibalil olevat vähe ruumi manööverdamiseks, samuti puudus ka taganemistee, kuna Aufiduse jõgi paiknes otse kartaagolaste seljataga. Varro uskus, et kui suruda peale roomlaste võimsamatele arvudele, tõrjuvad nad kartaagolased otse vette, kus nad paanikasse sattunutena tapetakse. Pidades meeles, et Hannibali varasemad võidud olid peamiselt saavutatud läbi varitsuste, ja kuna väli Cannaes oli sile ning ilma mingisuguste võimalusteta varitsuseks, oli Varro oma võidus enam kui kindel.<br />
<br />
Hannibal oli paigaldanud oma väed vastavalt iga üksuse võitluskvaliteedile, võttes nii arvesse nende tugevused kui nõrkused, kujundades nõnda oma strateegiat. Ta paigutas ibeerlased, gallid ja keltibeerid tsentrisse. Jalavägi Aafrikast paigutati jalaväerivi servade äärtele tiibadele.<br />
<br />
Levinud valearusaama kohaselt kandsid Aafrika sõdurid piike, tegelikult kandsid Liibüa sõdalased odasid, mis lühemad kui Rooma triarii'del (kolmas ja viimane rida leegionis, vanimad ning kogenumad sõdurid), seega 2-3 meetrised või ka lühemad. Liibüalaste eelis ei olnud mitte relvastuses, vaid need sõdalased olid lahingus ülimalt karastatud, hoidsid rivi ning ründasid roomlaseid tiibadelt.<br />
<br />
Hasdrubal juhtis Ibeeria ja keltibeeride ratsaväge Kartaago armee vasakul tiival. Talle oli antud umbes 6 500 ratsaväelast ning Hanno juhtis 3 500 numiidlast paremal tiival. Hasdrubali üksus suutis kiirelt hävitada roomlaste ratsaväe (lõunas), liikus seejärel Rooma jalaväe tagalasse ja jõudis Rooma liitlaste ratsaväeni, sel ajal kui neid rünnati juba Hanno numiidlaste poolt. Hanno ja Hasdrubali ühendatud ratsavägi purustas liitlaste ratsaväe ning asus seejärel Rooma jalaväge tagant ründama.<br />
<br />
Hannibal aimas, et ta ratsavägi, koosnedes peamiselt keskmise kvaliteediga Hispaania ratsaväest ning Numiidia kergratsanikest, paiknedes tiibadel, võidab nõrgema Rooma ratsaväe ning liigub seejärel Rooma jalaväe taha, asudes seda ründama sel ajal, kui roomlased suruvad peale kartaagolaste nõrgemale tsentrile. Seejärel liikunuks ta veteranidest Aafrika jalaväelased tiibadelt roomlastele otsustavalt peale, ja ümbritsenud seega kogu vastaste armeed, piirates nad otsustavalt sisse.<br />
<br />
Peale ümberpiiramist abistas kartaagolasi tegurite kombinatsioon, mis viis otsustava võiduni. Esmalt, selle asemel, et rünnata veteranidest triariide rivi, mis paiknes taga, tegi ratsavägi lõpu peale kergüksustele, kes olid taganenud läbi rivide tagala poole pärast seda, kui eelvõitlus läbi sai. See andis Kartaago armeele aega, et kõrvaldada strateegiliselt tsentuuria juhte, lisaks ka ajada hastatid segadusse. Segadus läks ainult hullemaks, kuna kartaagolaste viskeodad ning nooled tekitasid Rooma armees rohkem segadust kui vigastusi. Leegionärid pagesid keskosa poole, see aga viis ainult olukorrani, kus nad olid viimaks nii kokku surutud, et ei saanud efektiivselt oma relvi kasutada, ning langesid kartaagolaste relvade ning raevu all üha suurema kiirusega.<br />
<br />
Hannibal oli muretu oma positsiooni pärast Aufiduse jõe vastas. Tegelikult mängis see tema strateegias suurt rolli. Ankurdades oma armee jõele, takistas Hannibal ühe oma tiiva ümbritsemist roomlaste poolt. Roomlased olid künka ees, mis viis Cannaele ning paremal tiival olid nad sisse piiratud Aufiduse jõe poolt, seega oli nende vasak tiib ainus ainus rakendatav taganemistee. Lisaks sellele olid kartaagolased manööverdanud nõnda, et roomlased olid näoga ida poole. Mitte ainult ei paistnud tõusev päike lahinguväljale liginevatele roomlastele silma, vaid ka kagutuuled puhusid neile liiva ja tolmu näkku. Hannibali unikaalne armeepaigutus, põhinedes oma üksuste vaatlusel ning nende võimekusel mängis lahingus otsustavat rolli.<br />
<br />
Kui armeed üksteisele lähenesid, pikendas Hannibal järk-järgult oma rivi tsentrit. Pärast kogu oma armee ülesrivistamist sirgesse rivvi, võttis Hannibal hispaanlaste ja keltide keskkompaniid ja liikus nendega edasi, hoides nendest ülejäänuid antud kompaniidega kontaktis, seejärel taandus ta nendega järk-järgult tahapoole, et luua poolkuu kujulist formatsiooni, flankeerivate kompaniide rivi muutus õhemaks, kuna see pikenes, tema eesmärgiks oli rakendada aafriklasi reservväena ja alustada võitlust hispaanlaste ja keltidega. Kartaagolaste nõrk tsenter paigutus ümber poolkuu kujuliseks, kaardudes välja roomlaste poole, Aafrika sõdurid paiknesid nende külgedel järelvägedes. On usutud, et selle formatsiooni eesmärgiks oli murda Rooma jalaväe edasiliikumise momenti, ja viivitada selle edasiliikumist, enne kui teised saavutused võimaldasid Hannibalil oma Aafrika jalaväge kõige efektiivsemalt positsioonidele paigutada.<br />
<br />
Kui lahing algas, asus ratsavägi tiibadel raevukasse võitlusesse. Kui Hispaania ja keldi ratsanikud vasakul tiival Rooma ratsaväega kokku põrkasid, oli võitlus, mis sellele järgnes, tõeliselt metsik. Kartaago ratsavägi surus kiirelt nõrgemad roomlased paremal tiival maha ja lõi nad puruks. Osa Kartaago ratsaväest eraldas end seejärel vasakult küljelt ja tegi laia tiirleva pöörde Rooma paremale tiivale, kus nad sööstsid Rooma ratsaväele tagant peale. Roomlaste ratsavägi oli koheselt segi löödud ning kartaagolased tormasid neile peale, alustades armutult nende tükkideks raiumist.<br />
<br />
Sel ajal kui kartaagolased olid Rooma ratsaväe löömisega ametis, ligines mõlema poole jalaväemass teineteisele välja keskel. Tuul idast puhus roomlastele tolmu näkku, kui nad edasi marssisid, häirides nende nägemist. Isegi, kui tuul polnud märkimisväärne faktor, siis tolm, mida mõlemad armeed väljal tekitasid, vähendas oluliselt nägemisulatust. Tolm polnud paraku ainus psühholoogiline tegur. Kuna mõlemad laagrid paiknesid lahinguväljalt üpris kaugel, siis seetõttu said mehed ka vähe magada. Roomlaseid kimbutas teinegi probleem, mis põhjustatud varasemalt Hannibali ratsaväerünnaku poolt nende laagrisse, rünnates roomlaste veevarusid. Seega mängis olulist rolli roomlaste seas ka janu. Hilisemalt tekitas sõdurite massiivne arv ka tohutut müra. Kõik need faktorid tegid lahingu eriti raskeks jalaväelastele.<br />
<br />
Hannibal seisis oma meestega nõrgas tsentris, hoides neid tagasi kontrollitud taganemiseks. Hispaania ja Gallia sõdalaste kaar hakkas sissepoole painduma, kui nad tasapisi taandusid. Teades Rooma jalaväelaste üleolekut, käskis Hannibal oma jalaväelastel meelega taanduda, luues seega isegi kitsama poolringi ründavate Rooma vägede ümber. Nõnda tehes oli ta pööranud Rooma jalaväe tugevuse nõrkuseks. Kui roomlaste esirivid järk-järguliselt edasi liikusid, hakkas suur osa Rooma sõduritest oma ühtsust kaotama, kuna nad alustasid tunglemist kasvava tühimiku suunas. Peagi olid nad niivõrd kokkusurutud, et puudus ruum relvade hoidmisekski. Roomlased, kes surusid ennast täiel jõul edasi, soovides hävitada taganevat hispaanlaste ja gallide rivi, olid ignoreerinud (arvatavasti tolmu tõttu) Aafrika sõdalasi, kes seisid tegevusetult. See andis samuti Kartaago ratsaväele aega ajada ära roomlaste ratsavägi mõlemalt tiivalt ja rünnata Rooma tsentrit tagant. Rooma jalavägi, mis oli nüüd kaotanud mõlemad tiivad, moodustas hiiglasliku kiilu, mis tungis üha sügavamale Kartaago poolringi, ajades endid vahekäiku, mis oli moodustatud Aafrika jalaväelaste poolt, kes paiknesid järelvägedes. Sel otsustaval hetkel andis Hannibal aafriklastele käsu liikuda sissepoole ning rünnata Rooma tiibu, piirates Rooma jalaväelased täielikult ümber.<br />
<br />
Kui Kartaago ratsavägi ründas roomlaseid tagant, ja aafriklaste flankeerivad järelväed nii vasakult kui paremalt ründasid, toodi roomlaste edasiliikumine järsu lõpuni. Jalavägi oli ümberpiiratud ja puudus igasugune pääsemisvõimalus. Kartaagolased lõid nende ümber müüri ning asusid ümberpiiratud roomlaseid maha nottima. Välimised rivid olid jätkuvalt maha võetud ja ellujääjad olid sunnitud tagasi tõmbuma, tõugeldes üksteise vastu. Viimaks olid nad kõik tapetud sealsamas, kus nad seisid.<br />
<br />
Hannibali jaoks oli võit praktiliselt käes. Ta andis meestele käsu lõigata kiirelt läbi ellujäänud vaenlaste kõõlused ning liikuda seejärel edasi uute poole. Kui viimaks enam võitlusvõimelisi roomlaseid polnud, notiti kõik jalutud roomlased maha nii nagu süda lustis.<br />
<br />
Peaaegu kuussada leegionäri tapeti igas minutis, kuni viimaks pimedus sellele lõpu tõi. Põgeneda õnnestus vaid 14 000 roomlasel. Päeva lõpuks oli algupärasest 87 000 Rooma sõdurist vaid iga kuues elus.<br />
<br />
Ehkki täpset arvu ei pruugi me kunagi teada saada, väitsid ajaloolased Livius ja Polybius erinevalt, et 50 000 - 70 000 roomlast tapeti, umbes 3 000 - 4 500 võeti vangi. Surnute hulgas oli Lucius Aemilius Paullus, kaks konsulit eelmisest aastast, kaks kvestorit, neljakümne kaheksast sõjatribuunist oli tapetud kakskümmend üheksa, samuti ka kaheksakümmend senaatorit (kui arvestada, et Senat koosnes sel ajal umbes kolmesajast mehest, siis moodustas see 25 - 30 % valitsusüksusest). Teine 8 000 meest kahest Rooma laagrist ja ümberkaudsetest küladest alistus järgmisel päeval (mis tõi veel kaotuseid juurde, umbes 2 000).<br />
<br />
Kogusummas rohkem, kui 75 000 roomlast algupärasest 87 000 armeest olid tapetud või vangistatud, seega oli üle 85 % armeest hävitatud. Kartaagolastel oli 16 700 kaotust, suuremas osas keltibeerid ja hispaanlased. Hukkus umbes 6 000 meest, neist 4 000 keltibeeri, 1 500 ibeerlast ning aafriklast, ülejäänud hukkunutest olid ratsaväelased. Lahingus hukkunute koguarv ületas seega 80 000 meest ühe päeva jooksul. Isegi veel tänapäeval kuulub Cannae lahing viiekümne surmavama lahingu sekka.<br />
<br />
Mitte kunagi varem polnud Roomas sellist paanikat ega segadust olnud nagu nüüd, peale seda katastroofilist kaotust. Polnud enam ühtki Rooma laagrit, ei kindralit ega sõdurit. Peaaegu kogu Itaalia lebas Hannibali jalge ees. Mõnda aega oli Rooma täielikus korratuses. Poolsaare parimad armeed olid hävitatud, mõned allesjäänud olid tõsiselt demoraliseeritud, ja ainus konsul Varro oli täielikult häbistatud. Cannae lahing oli roomlaste jaoks täielik häving. Linnas polnud ühtki inimest, kes poleks hukkunuid tundnud või nendega sugulane olnud. Roomlased muutusid nii meeleheitlikeks, et võeti isegi kasutusele inimohverdused.<br />
<br />
Hannibal kogus laipadelt lahinguväljal üle kahesaja kuldsõrmuse, saates selle Kartaagose kui tõestuse võidust.<br />
<br />
Nüüdseks oli Hannibal võitnud kaheksa konsulaararmeed, varasemalt Trebbias ning Trasimenuse järvel. Rooma oli kaotanud sellega viiendiku kogu rahvastikust, kes olid üle seitsmeteistkümne eluaasta. Paljud linnad läksid järgnevalt Hannibali poolele üle.<br />
<br />
Paraku puudusid Hannibalil piiramismasinad, samuti oli armee hilisest lahingust kurnatud, et asuda Roomat piirama. Lisaks vajas selline ettevõtmine enda varustusliininde kindlustamist. Hannibal saatis delegatsiooni Rooma, pakkudes neile rahu. Hoolimata kaotusest, mis Rooma kannatanud, keeldus Senat rahupakkumisest. Selle asemel kuulutati välja täismobilisatsioon, sõduriteks võeti nii maata talupoegi kui ka isegi orjasid. Roomlased olid sellega oma õppetunni saanud, nad ei astunud enam Hannibalile lahinguväljal vastu, vaid võtsid taaskasutusse Faabiani strateegia, mis, nagu nad isegi viimaks aru said, oli ainus võimalus Hannibal Itaaliast välja ajada.<br />
<br />
Pikas perspektiivis jäid roomlased siiski peale ning maksid Hannibalile kätte. Roomlased purjetasid Aafrikasse, viies sellega sõja Kartaagosse. 202 eKr. võitis Scipio Africanus Hannibali Zama lahingus, lõpetades Teise Puunia sõja.<br />
<br />
Cannae lahing mängis suurt rolli Rooma Vabariigi armee sõjalist struktuuri ja taktikalist organisatsiooni kujundades. Cannaes kasutasid roomlased Kreeka faalanksi sarnast formatsiooni. See viis nad aga otse Hannibali lõksu, nende võimetus manööverdada iseseisvalt ülejäänud armee massist muutis Kartaago ratsaväele vastupanu võimatuks. Lisaks oli ka konsulite vahetus armee juhtimisel segadust tekitav. Aastaid peale Cannae't muutsid roomlased leegioni painduvamaks, luues väiksemad üksused, mis suutsid edukalt manööverdada ülejäänud armeest. Taibati ka vajadust ühtse juhtimise järele. Scipio Africanus tehti Rooma armeede ülemkomandöriks Aafrikas, hoides seda tiitlit sõja lõpuni. Järgnevalt muutus Rooma armee ka professionaalseks võitlusüksuseks. Näiteks roomlased, kes võitlesid Aafrikas Zama lahingus, olid varasemalt Hispaanias sõdinud pea kuusteist aastat Scipio Africanuse all, olles seega kogenud veteranid.<br />
<br />
Cannae lahing on tuntud nii Hannibali taktikate poolest kui ka rolli eest, mida see Rooma ajaloos mängis. Sõjaajaloolane Theodore Ayrault Dodge kirjutas kunagi: "Kogu lahing kartaagolaste vaatenurgast oli täiuslik kunstiteos, Aafrika jalaväe õigeaegne liikumine ja selle pöördumine roomlaste mõlema tiiva vastu on lausa ülistamatu. Paremat näidet strateegiast ja taktikatest on raske leida."<br />
<br />
Hannibali ümberhaaramismanöövrit Cannae lahingus on sageli nähtud kui suurimat ja edukamat manöövrit lahinguväljal kogu ajaloo vältel. Lahing esindab arhetüüpilist annihilatsioonilahingut, strateegia, mida tänapäeval on väga harva suudetud rakendada. Cannae lahingut õpitakse detailselt tänini kogu maailma sõjaakadeemiates. Paljud hilisemad kindralid on lahingut kopeerida üritanud, kuid mitte kunagi sellise eduga.<br />
<br />
Tagasi Hannibali juurde.<br />
<br />
Samal aastal algatasid Kreeka linnad Sitsiilias ülestõuse Rooma poliitilise kontrolli vastu. Samal ajal lubas Makedoonia kuningas Philippos V Hannibalile sõjas toetust, algatades sellega Esimese Makedoonia sõja Rooma vastu. Hannibal kindlustas samuti liidu äsjamääratud Sürakuusa kuninga, Hieronymusega. Sageli on väidetud, et kui Hannibal oleks Kartaagost korralikke abivägesid saanud, suutnuks ta Rooma vallutada. Seniks pidi ta rahulduma kindluste alistamisega, mis endiselt talle vastu seisid. Ainus märkimisväärne sündmus 216 eKr. oli teatud Itaalia territooriumite üleminek Hannibalile, kaasa arvatud Capua, mis oli teine suurim linn Itaalias, Hannibal tegi sellest endale baasi. Ainult mõningad Itaalia linn-riigid, mida Hannibal lootis endale liitlasteks saada, tulid tema poolele üle.<br />
<br />
Sõda Itaalias muutus strateegiliseks patiseisuks. Roomlased kasutasid kurnamissõja taktikaid, mis pärines Faabiani strateegiast. Roomlased jätsid Hannibali ilma suurematest lahingutest, nõrgestades selle asemel tema armeed mitmete väiksemate armeedega, üritades nii kartaagolasi kurnata kui ka tekitada rahutust nende sõdurite hulgas. Järgmisel paaril aastal kannatas Hannibal põletatud maa taktika all (viljapõllud põletati, sundides Kartaago armeed nälga taluma). Sellega oli ta sõjakäikude ulatust suuresti kahandatud, Hannibal keskendus peamiselt Campania ümber asuvatele linnadele. Abivägesid ei saatnud Kartaago ega ka mitte uus liitlane Makedoonia, kes oli ise hõivatud sõjas Rooma vastu. Hannibali positsioon Kesk-Itaalias muutus pidevalt raskemaks ja võimalus Roomat vallutada kahanes pidevalt. Sellest hoolimata saavutas Hannibal mitmeid võite, hävitades täielikult kaks Rooma armeed 212 eKr. ning tappis 208 eKr. lahingus kaks konsulit. Endiselt abivägede ja ressurssideta Hannibali saavutused kahanesid. Itaalia liitlased osutusid samuti abivägede tagamisel võimetuks. Tänu Rooma suurtele ressurssidele hakkas Hannibal tasapisi oma valduseid kaotama. Endiselt saavutas ta võite roomlaste üle, kuid neil puudus igasugune strateegiline väärtus.<br />
<br />
Kartaagos tegutses kaks poliitilist fraktsiooni: sõjapartei, samuti tuntud Barkiididena (Hannibali perenimi), ja rahupartei, juhitud Hanno Suure poolt. Tänu Hanno tegevusele Hannibal abivägedest ilma oligi. Hannibal oli Teist Puunia sõda alustanud ilma Kartaago oligarhia täieliku toetuseta. Lisaks sellele kontrollis oligarhia, mitte Hannibal, riigi ressursse. Lahingutes kaotatud sõdurid olid asendatud vähem treenitud ja motiveerimata palgasõdurite poolt Itaaliast ja Galliast. Valitsus määras kommertslikel huvidel abivägede saatmise pigem Hispaaniasse, kui Itaaliasse.<br />
<br />
212 eKr. vallutas Hannibal Tarentumi, kuid tal ebaõnnestus saavutada kontrolli sadama üle. Õnn hakkas Rooma kasuks pöörduma.<br />
<br />
Roomlased viisid läbi kahel korral Capua piiramise, mis viimaks 211 eKr. langes. Seejärel lõpetasid nad Sürakuusa vallutamise ning hävitasid Kartaago armee Sitsiilias. Astuti liitu Aitoolia Liigaga, et Philippos V vastu ühiselt astuda. Philippos, kes üritas roomlaste segadust Itaalias ära kasutada ja Illüüriat vallutada, leidis end olevat mitmel rindel üheaegse rünnaku alt. Ta alistati kiirelt roomlaste ning nende Kreeka liitlaste poolt. Vahepeal oli Hannibal võitnud Fulviust Herdoneas, Apuulias, kuid kaotas Tarentumi järgmisel aastal.<br />
<br />
210 eKr. tõestas Hannibal taaskord oma üleolekut taktikates, tekitades tõsise kaotuse prokonsulaararmeele Herdoniac'is (tänapäevases Ordonas), Apuulias. 208 eKr. hävitas ta roomlaste väe, mis oli piiramisega tegevuses. Tarentumi kaotamisega 209 eKr. ja Samniumi ning Lukaania tagasivallutamisega roomlaste poolt oli Hannibal oma valdused Lõuna-Itaalias peaaegu kaotanud. 207 eKr. õnnestus tal taas Apuuliasse liikuda, kus ta ootas oma venda Hasdrubali koos väega, et marssida koos Rooma peale. Paraku Hasdrubal Barka tapeti Metauruse lahingus ning lootus vägede ühendamiseks oli kadunud. Seejärel taandus Hannibal Bruttiumi, jäädes sinna mitmeteks aastateks. Nende sündmuste kombinatsioon märkis ära Hannibali edude lõpu Itaalias. Hannibali noorem vend Mago Barka sai samuti Liguurias kaotuse osaliseks (205 eKr. - 203 eKr.). Sellega oli lootus Itaalia tagasisaamiseks igaveseks kadunud. Aastaks 203 eKr. oli Hannibal Itaalias veetnud pea viisteist aastat. Seejärel kutsuti ta Kartaagosse tagasi, et kaitsta oma riiki sissetungivate roomlaste vastu, juhituna Scipio Africanuse poolt.<br />
<br />
Rahupartei Kartaagos üritas Scipioga vaherahu teha, ent kui Hannibal kodumaale tagasi saabus, oli sõjapartei võimupositsioon koheselt taastatud. Ta asetati ühendatud armee etteotsa. 202 eKr. kohtus Hannibal Scipioga viljatul rahukonverentsil. Mõlemad väepealikud imetlesid teineteist. Läbirääkimised ei kandnud vilja, kuna kartaagolased olid rikkunud Esimese Puunia sõja protokolli, rünnates Saguntumit, lisaks olid kartaagolased hiljuti ka rünnanud kaldale aetud Rooma laevastikku. Varasemalt olid Scipio ja Kartaago koos välja töötanud rahuplaani, mis Roomas heaks kiideti. Leppe tingimused olid üpris normaalsed. Kartaago pidi säilitama oma Aafrika territooriumi, kuid kaotama ülemerelise impeeriumi. Numiidia pidi samuti iseseisvaks jääma. Samuti pidi Kartaago laevastikku vähendama ning tasuma sõjakahjustuste eest. Kuid siis tegi Kartaago kohutava vea: pikka aega kannatanud linnaelanikud olid kaaperdanud kaldale aetud Rooma laevastiku Tuneesia lahel ja selle varustusest tühjaks teinud. Seda tegu roomlased ei andestanud. Kartaagolased, julgustatuna Hannibali saabumisest ning saadud varustusest, lükkasid roomlaste lepingu tagasi. Otsustav Zama lahing järgnes peagi, lõppedes Hannibali kaotusega.<br />
<br />
Erinevalt teistest Teise Puunia sõja lahingutest oli Zamas roomlastel rohkem ratsaväge, kartaagolastel aga jalaväge. Roomlased said ratsaväge tänu endise Kartaago liitlase, Numiidia kuninga Masinissa ülejooksmisele endi poolele. Masinissa oli varasemalt Kartaagot Ibeerias abistanud, kuid vahetas pooli 206 eKr. Roomlased lubasid talle maad, lisaks oli tal konflikt teise Numiidia kuninga, Syphax'iga, kes oli Kartaago poolel. See andis Scipio Africanusele suure eelise, mis varem Kartaagole kuulus. Kartaagolastel oli siiski arvuline ülekaal, lisaks 80 sõjaelevanti.<br />
<br />
Rooma ratsavägi sai varase võidu ja Scipio oli välja mõelnud taktika, kuidas sõjaelevante võita. Sellest hoolimata oli lahingu tulemus veel otsustamata. Ühel hetkel paistis, et Hannibal on võidu äärel, kuid Scipio suutis oma mehed kokku koguda ning tema ratsavägi ründas Hannibali tagant. See kahesuunaline rünnak lõi kartaagolaste formatsiooni lagunema ning armee varises kokku. Oma tähtsaima kindrali kaotusega polnud kartaagolastel muud võimalust, kui kaotusega leppida ning Roomale alistuda. Kartaago kaotas arvatavalt 31 000 sõdurit, 15 000 said haavata. Roomlased kaotasid vaid 1 500 meest. Hannibal kaotas kartaagolaste silmis tänu lüüasaamisele austuse. Sellega oli Teine Puunia sõda lõpule jõudnud. Kaotuse tulemused olid sellised, et Kartaago ei suutnud enam Vahemerel ülemvõimu eest sõdida. Hannibal tõusis uuesti ausse, hoolimata saadud kaotusest, kuna Scipio oli Hannibali võitmiseks ta enda taktikaid kasutanud.<br />
<br />
Hannibal oli alles 43 aastane ja näitas peagi, et suudab olla nii riigimees kui ka sõdur. Järgnevalt rahu sõlmimist, mis jättis Kartaago endisest võimsast impeeriumist ilma, valmistus Hannibal mõneks ajaks tahaplaanile tõmbuma. Oligarhia silmnähtav korruptsioon andis Hannibalile võimaluse taas esile tulla ja ta valiti suffet'iks, või peamagistraadiks. See amet oli üpris tähtsusetuks muutunud, kuid Hannibal taastas selle võimu ja autoriteedi. Oligarhia, mis oli ta peale alati kade olnud, oli Hannibali isegi süüdistanud oma riigi huvide reetmises Itaalias oleku ajal. Nad süüdistasid Hannibali selles, et too polnud Roomat vallutanud, kui tal selleks võimalus oli. Hannibali reformid olid niivõrd edukad, et Kartaago suutis Roomale kahjustused korvata, ilma makse kergitamata. Samuti reformis ta edukalt Kartaago valitsust ning lühendas oluliselt valitute ametiaega.<br />
<br />
Neliteist aastat pärast Zama lahingut sattusid roomlased Kartaago taasõitsengu pärast ärevusse, nõudes Hannibali alistumist. Seepeale läks Hannibal vabatahtlikult maapakku. Esmalt reisis ta Tüürosele, Kartaago emalinna ning seejärel Efesosele, kus teda võeti aupaklikult Antiochus III poolt vastu. Too valmistus sõjaks roomlastega. Hannibal nägi peagi, et kuninga armeest poleks roomlastele mingit vastast. Ta soovitas kuningal varustada laevastikku ja maabuda sõdurite üksusega Itaalia lõunaosas, pakkudes end sõjakäiku juhtima. Paraku ei suutnud ta Antiochusele erilist mõju avaldada, kes kuulas pigem oma õukondlaseid ega usaldanud Hannibalile tähtsat ametit. Antiochus kujundas järgneva sõjaplaani ise ning sai roomlastelt lüüa.<br />
<br />
196 eKr. juhtis Hannibal Foiniikia laevastikku, kuid oli Eurymedoni jõe lahingus võidetud. Seejärel liikus ta Armeeniasse, saades Artaxias I õukonnas hea vastuvõtu osaliseks. Armeenias juhendas ja planeeris ta uue kuningliku pealinna Artaxata ehitust. Antiochuse õukonnast põgenes Hannibal Kreetale, kuna kuningas plaanis teda roomlastele üles anda. Peagi läks ta tagasi Väike-Aasiasse ja otsis pelgupaika Bitüünia kuninga Prusias I juures, kes sõdis Rooma liitlase, Bergama kuninga Eumenes II vastu. Hannibal sõdis Prusiase poolel, saavutades merevõidu Eumenese üle, kasutades seninägematut taktikat, loopides vaenlaste alustele suurtes padades madusid. Roomlased olid aga endiselt teda jälitamas, nõudes Hannibalilt alistumist. Hannibal ei kavatsenud vaenlaste kätte sattuda ning võttis Marmara mere idakaldal asuvas Libyssas sisse mürgi, mida ta väidetavalt endaga olevat alati kaasas kandnud. Hannibali täpne surma aasta on teadmata, ajaloolane Livius asetab selle aastale 183 eKr. surres Scipio Africanusega samal aastal. Hannibal oli end mürgitades kuuekümne nelja aastane.<br />
<br />
Hannibali matusepaika täpselt ei teata. Türgist on leitud väikesel künkal asuvate küpresside alt kivihunnik, mida on peetud Hannibali hauaks. Seda oli Rooma keisri Septimius Severuse poolt (A.D. 193 - 211) hiilgavalt taastatud, kuid nüüdseks on sellest alles vaid ülal mainitud kivihunnik. Väljakaevamisi teostati ning viidi 1906. aastal läbi Wiegandi poolt, kuid ta oli asukoha suhtes skeptiline.<br />
<br />
Kaua aega pärast Hannibali surma kasutati tema nime Roomas edasi, millega väljendati suurt hädaohtu. Öeldi, et Hannibal õpetas roomlastele hirmu tõelist tähendust. Pikki generatsioone rääkisid roomlased oma lastele, kui nood halvasti käitusid, julmi lugusid Hannibalist. Temast oli saanud roomlaste hulgas selline hirmufiguur, et igakord, kui Roomat tabas häving, hüüdsid senaatorid: "Hannibal ad portas" (Hannibal on väravate taga!), väljendades sellega oma hirmu või muret. See annab aimu Hannibali psühholoogilisest mõjust Roomale ning selle ajaloole.<br />
<br />
Sellest hoolimata austasid roomlased Hannibali kui väga oskuslikku vastast, ehitades temast isegi Rooma tänavatele kujusid, et kuulutada enda võitu sellise suure sõdalase üle. Kogu sõja kestel polnud Rooma kodanike hulgas ühtki revolutsiooni, ei fraktsiooni Senatis, kes soovinuks rahu, ei riigipööret ega diktatuuri. Rooma aristokraadid võistlesid üksteisega raevukalt sõja ajal selle üle, kes juhib armeed Rooma kõige ohtlikuma vastase vastu.<br />
<br />
Suurem osa allikatest, mis Hannibalist räägivad, on Rooma päritolu. Teda peeti Rooma suurimaks vaenlaseks. Hannibali peeti samuti äärmiselt julmaks meheks. Siiski on temast ka teistsugune pilt antud. Trasimenuse kallastelt otsis ta edutult Gaius Flaminiuse keha ning saatis ka Marcelluse tuha tolle perele Roomasse tagasi.<br />
<br />
Alpide ületamine Hannibali poolt on üks monumentaalsemaid sõjalisi saavutusi antiikses sõjategevuses, püüdes paljude meeli läbi aegade. Seda on korduvalt romantiseeritud mitmete kunstiteoste poolt.<br />
<br />
Hannibal kuulub maailma parimate strateegide ning taktikute hulka. Sel ajal, kui Hannibal Seleukiidi impeeriumis kuningas Antiochus III poliitilise nõustajana teenis, saabus ka sinna Scipio Africanus diplomaatilisele visiidile. Mõlemad hiilgavad väepealikud vestlesid kindraliametist. Scipio küsis Hannibalilt, keda too suurimaks kindraliks peab. Hannibal vastas seepeale: "Makedoonia Aleksandrit" (Aleksander Suur). Scipio nõustus sellega. Seejärel küsis ta Hannibalilt, kes teist kohta väärib. Hannibali vastus kõlas: "Pyrrhos Ipeiroselt" kuna ta pidas julgust kindrali tähtsaimaks omaduseks. Seepeale Scipio ärritus, kuid sellest hoolimata esitas ta Hannibalile küsimuse, kelle too asetaks kolmandale kohale, lootes, et vähemalt viimane koht kuulub talle endale. Paraku vastas Hannibal: "Mulle endale, kuna noore mehena vallutasin ma Hispaania ja ületasin armeega Alpid, olles esimene peale Heraklest. Ma tungisin Itaaliasse ja külvasin teisse kõikidesse hirmu, laastasin neljasadat teie linna ja ohustasin sageli teie linna, saamata kordagi selle aja jooksul Kartaagost abivägesid ega raha." Scipio hakkas seepeale naerma ning küsis: "Hannibal, kuhu sa ennast asetaksid, kui ma sind võitnud poleks?" Hannibal, taibates nüüd Scipio kadedust, vastas järgnevalt: "Sel juhul peaksin ma end paigutama Aleksandri ette." Vestluse lõppedes kutsus Hannibal Scipiot oma külaliseks, ja Scipio vastas, et ta tuleks heameelega, kui Hannibal Antiochuse juures ei elaks. Mõlemad väepealikud olid peale sõda vaenulikkuse üksteise vahel kõrvale heitnud, nii nagu sellistele suurtele meestele ja kindralitele kohane.<br />
<br />
"Sõjatehnoloogia võib muutuda, niisamuti ka relvade keerukus. Kuid needsamad sõjalised rakendused, mida kasutati Hannibali aegadel, toimivad tänapäevalgi."<br />
<br />
-- Norman Schwarzkopf, Koalitsioonivägede komandör Lahesõjas.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-1184026771183589222011-11-29T17:16:00.000+02:002011-11-29T17:16:20.085+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Cleomenes III - sünd. 260. eKr. - surn. 219. eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Sparta kuningas aastatel 235 eKr. - 222 eKr. Tuli troonile pärast oma isa, Leonidas II. Aastatel 229 - 222 eKr. sõdis Cleomenes Ahhaia Liiga vastu, mida juhtis Aratus. Sparta kuningas võitis ahhaialasi kolmel korral, seejärel sai Liiga sõjalist abi Makedoonia kuningalt Antigonos III Dosonilt ning Cleomenest võideti Sellasia lahingus, 222 eKr.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale kaotust pages Cleomenes Spartast ja läks oma liitlase, Egiptuse kuninga Ptolemaios III õukonda lootusega, et too aitab tal trooni tagasi saada. Kui Ptolemaios suri, hülgas ta poeg ja troonipärija, Ptolemaios IV, Cleomenese ja pani ta viimaks koduaresti. Koos sõpradega õnnestus Cleomenesel vangistusest peagi põgeneda ja ta üritas mässu sütitada. Kui ta aga Aleksandria rahvalt selleks toetust ei saanud, sooritas ta 219 eKr. enesetapu.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Cleomenes sündis Spartas, kuuludes Agiaadi dünastiasse. Tema isa oli Leonidas II, tolleaegne Sparta kuningas, tema ema kandis nime Cratesicleia. Cleomenese täpne sünniaasta on teadmata, kuid ajaloolane Peter Green seab selle 265 - 260 eKr. vahele.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Umbes 242 eKr. oli Leonidas Spartast maapakku saadetud ning peale Eurypontidi dünastia kuninga Agis IV reformidele vastuseisu oli ta sunnitud varjupaika otsima Ateena templist. (Spartat valitsesid kahest dünastiast pärit kuningad üheaegselt). Cleomenese õemees Cleombrotus, kes oli Agise toetaja, sai kuningaks. Vahepeal oli Agis IV reformidega alustanud ning asunud sõjakäigule Korintose maakitsuse lähedal, mis andis Leonidasele võimaluse trooni tagasisaamiseks. Cleombrotus oli kiirelt võimult kõrvaldatud ja kui Agis Spartasse naases, lasi Leonidas ta vangistada ja hukata.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Järgnevalt Agise hukkamist abiellus Cleomenes, olles siis kaheksateistkümneaastane, isa käsul Agise lese Agiatisega, kes oli jõukas pärijanna. Abielu sujus, hoolimata sellest, et Cleomenese isa oli Agiatise mehe lasknud hukata.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peale isa surma päris Cleomenes Sparta trooni ja sai kuningaks aastal 235 eKr. Teda oli inspireeritud Agise poolt ja ta asus reforme läbi viima. Samal ajal üritas Ahhaia Liiga Aratuse juhtimise all ühendada kogu Peloponnesost. Kuuldes Leonidase surmast, alustas Aratus nende Arkaadia linnade ründamist, mis jagasid piiri Ahhaiaga. 229 eKr. tulid Sparta poolele üle linnad, mis olid liidus Aitooliga Liigaga. (Tegea, Mantinea, Caphyae ja Orchomenus). Järgnevalt samal aastal saatsid efoorid (Sparta ametnikud, igal aastal valiti neid viis, nad jälgisid kuningate tegemisi ning korraldasid riigiasju.) Cleomenese Athenaeumi ümber piirama, mille näol oli tegu piirikindlusega, mis paiknes nii Sparta kui Megalopolise piiril, tekitades lahkarvamusi mõlemal poolel.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Cleomenes vallutas kindluse ning asus seda tugevdama. Vahepeal kutsus Ahhaia Liiga kokku oma assamblee ning kuulutas seejärel Spartale sõja. Vastulöögina tegi Aratus öise rünnaku Tegeale ja Orchomenusele, aga kui tema toetajatel linnas ebaõnnestus abi osutada, otsustas ta taganeda ning jääda märkamatuks. Cleomenes sai rünnaku katsest teada ning saatis Aratusele kirja, küsides selle sõjakäigu põhjust. Aratus vastas, et ta oli tulnud Cleomenest takistama Athenaeumi kindlustamast. Cleomenese vastus sellele kõlas järgnevalt: "Kirjuta ja ütle mulle, miks sa siis kõik need tõrvikud ja redelid kaasa võtsid?"</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Cleomenes liikus seejärel Arkaadiasse edasi. Kui Aratus Caphyae vallutas, saatsid efoorid Cleomenese talle vastu. Ta laastas Argose territooriumit 5 000 mehelise armeega, enne kui talle astus vastu Pallantiumis uus Ahhaia Liiga strategos, Aristomachos Argoselt, kelle armee koosnes 20 000 jalaväelasest ning 1 000 ratsanikust. Aratus, kes saatis Aristomachost nõunikuna, soovitas taanduda, kuna varasest lapsepõlvest saadik sõjaks treenitud spartalased oleksid oskamatud ahhaialased tükkideks rebinud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">See edu andis Cleomenesele suuresti julgust ja kui ta kuulis, et Aratus ründab Sparta liitlast Elist, liikus ta edasi neid peatama. Sparta armee sööstis Ahhaia armeele Lycaeumi mäe lähedal kallale ja lõi selle minema. Aratus kasutas ära kuulujuttu oma surmast lahingus ja vallutas Mantinea. See löök võttis ära spartalaste sõjavaimu ja nad hakkasid Cleomenese sõdimistele vastu seisma.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Peagi liikus Cleomenes Megalopolise territooriumile ja alustas Leuktra küla ümberpiiramist. Sel ajal, kui Cleomenes küla piiras, ründas Ahhaia armee Aratuse juhtimise all spartalasi. Esimeses rünnakus olid spartalased tagasi löödud. Paraku eiras Ahhaia ratsaväekomandör, Lydiadas Megalopolisest Aratuse käsku mitte spartalasi rünnata ega jälitada. Cleomenese üksustel õnnestus ratsavägi purustada, kui need üritasid rasket maastikku ületada ja seetõttu laiali hajusid. Julgustatuna eduka vasturünnaku poolt, ründasid spartalased seejärel Ahhaia armee peaüksust ning purustasid selle.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Olles kindel oma tugevas positsioonis, hakkas Cleomenes efooride vastu vandenõud kavandama. Plaan kulmineerus sellega, et Cleomenes saatis mõned enda ustavad toetajad efoore tapma. Kõik viis efoori, peale Agylaeuse, kel õnnestus põgeneda ja templis varjupaika leida, olid hukatud.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Olles efoorid kõrvaldanud, asus Cleomenes reforme ellu viima. Esmalt andis ta kogu oma maa üle riigile, talle järgnesid kasuisa ja sõbrad, seejärel ülejäänud kodanikud. Cleomenes jaotas kogu maa ära, nii et iga kodanik sai sellest võrdse osa. Et suurendada kahanevat Sparta täisõiguslike elanike arvu, tegi ta mõningad perioecid (mitte-Sparta kodanikud) Sparta kodanikeks. Samuti treenis ta 4 000 hopliiti ning taastas iidse Sparta sõjalise ja sotsiaalse distsipliini, varustades armeed Makedoonia sarissaiga, (6-7 meetri pikkune oda) mis tugevdas armeed suuresti.</span><br />
<span style="font-size: small;"></span><br />
<span style="font-size: small;">Pärast kaotust Sellasia lahingus otsis Cleomenes pelgupaika oma liitlase, Egiptuse kuninga Ptolemaios III juures. Tolle järeltulija lasi spartalase vangistada, süüdistades teda vandenõus. Vangistusest põgenedes üritas Cleomenes ülestõusu algatada, kuid see katse ebaõnnestus ja ta sooritas enesetapu, et mitte vaenlaste kätte sattuda. Nõnda suri mees, kes vallutas peaaegu kogu Peloponnesose. Cleomenes III ei ole tänapäeval ehk väga tuntud ja laialt mainitud nimi, ent tema näol oli tegu Sparta, ja võib-olla kogu Kreeka viimase tõeliselt suure mehega.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-71599340030319423052011-11-29T17:05:00.000+02:002011-11-29T17:07:41.914+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Pyrrhos - 318. eKr. - 272. eKr.<br />
<br />
Pyrrhos oli üks edukaimatest Vana - Kreeka kindralitest Hellenistliku perioodi ajal. Ta oli Kreeka kaguosas asuva molosside hõimuriigi Epeirose, ja hilisemalt ka Makedoonia kuningas. Pyrrhos oli ka varase Rooma Vabariigi tugevaim vastane. Suurem osa tema peetud lahingutest, ehkki edukad, maksid talle suuri kaotuseid, sellest on tulnud ka ütelus "Pyrrhose võit". Tasub ära märkida, et Pyrrhos oli ka Aleksander Suure teine nõbu.<br />
<br />
Tema lapsepõlv ja noorus möödusid rahututes tingimustes. Pyrrhos oli vaid kaheaastane, kui ta isa troonilt tõugati ja pere ühe suurima Illüüria hõimu, taulantide kuninga Glaukiase juurest varjupaika otsis. Epeiroslased kutsusid ta hiljem tagasi, kuid seitsmeteistkümneaastaselt oli Pyrrhos troonilt tõugatud. Diadohhide sõdades võitles Pyrrhos pöördelises Ipsose lahingus kaotajate poolel koos (301 eKr.) Demetrios Linnapiirajaga, kes oli Antigonos Ükssilma, ühe võimsaima diadohhi poeg. Hiljem sai Pyrrhos Ptolemaios I ja Demetriose lepingu kohaselt Ptolemaios I pantvangiks. Pyrrhos abiellus Ptolemaiose kasutütre Antigonega ja 297 eKr. taastas samuti Ptolemaiose abiga oma Epeirose kuningriigi. Järgnevalt astus ta sõtta oma endise liitlase, Demetriose vastu. Aastaks 286 eKr. oli Pyrrhos Demetriose troonilt eemaldanud ja haaranud kontrolli Makedoonia kuningriigi üle. 284 eKr. aeti Pyrrhos Makedooniast oma endise liitlase Lysimachose poolt välja.<br />
<br />
281 eKr. läks Kreeka Tarase linn Lõuna - Itaalias Roomaga tülli ja viimane kuulutas Tarasele sõja. Rooma oli juba selleks ajaks muutunud suurjõuks, olles enamuse naabruses asuvaid hõime alistanud ja kavatses nüüd kõik Kreeka kolooniad Itaalias üle võtta. Tarase elanikud palusid Pyrrhost appi, et too juhiks Rooma vastu sõda. Pyrrhos nägi selles võimalust endale Itaalias kuningriik luua, kuid see polnud abistamise eesmärgiks: varasemalt olid Tarase kodanikud ka teda aidanud ja nüüd oli õige aeg nende ees võlg tasuda. Seejärel lõi ta liidu Makedoonia kuninga, Ptolemaios Keraunosega ja saabus Itaaliasse 280 eKr. Pyrrhos sisenes Itaaliasse armeega, mis koosnes 3 000 ratsaväelasest, 2 000 vibulaskurist, 500 linguheitjast, 20 000 jalaväelasest ja 19 sõjaelevandist. Tänu võimsamale ratsaväele ja sõjaelevantidele, keda roomlased enne uneski polnud näinud, võitis Pyrrhos neid Heraklea lahingus 280 eKr. Erinevad allikad pakuvad ka erinevaid kaotuseid kummalegi poolele, ühe allika kohaselt kaotasid roomlased 7 000 ja Pyrrhos 3 000 meest, samas kui teine paneb ette arvud vastavalt roomlastele 15 000 surnut ja Pyrrhosele 13 000. Peale võitu liitusid mitmed hõimud Pyrrhosega. Järgnevalt pakkus ta roomlastele rahu, mille viimased paraku tagasi lükkasid. Pärast talve lõppemist tungis Pyrrhos 279 eKr. Apuuliasse ja võitles roomlastega järjekordse lahingu (Asculumi lahing). Võit läks Pyrrhosele väga kalliks maksma. Roomlaseid juhtis konsul Publius Decimus Mus, kes murdis Hellenistliku armee selgroo ja tagas linnale turvalisuse, vaatamata oma kaotusele. Lahing kuulutas ette hilisemaid Rooma võite üle arvukamate ja hästi relvastatud vastaste. Roomlased kaotasid 6 000 meest ja Pyrrhos 3 500, langenute hulgas olid ta parimad ohvitserid ja sõdurid, hoolimata sellest oli armee endiselt jõud, millega roomlased pidid arvestama.<br />
<br />
278 eKr. tehti Pyrrhosele üheaegselt kaks pakkumist: Kreeka linnad Sitsiilias palusid tal kohale tulla ja ajada välja kartaagolased, kes olid koos roomlastega läänepoolsel Vahemerel suurjõud. Samal ajal palusid ka makedoonlased Pyrrhosel Makedoonia troonile asuda, kuna Ptolemaios Keraunos oli sissetungivate gallide poolt tapetud. Pyrrhos otsustas esimese kasuks ja suunas armee sinna. Sitsiiliasse saabudes kuulutati ta selle kuningaks. Pyrrhos tegi varakult plaane, et ta poeg Helenus Sitsiilia kuningriigi päriks ja et teisele pojale, Aleksandrile, antaks ülejäänud Itaalia. 277 eKr. vallutas Pyrrhos Eryx'i, tugevaima Kartaago kindluse Sitsiilias. Sellega läksid ülejäänud kartaagolaste poolt kontrollitud linnad Pyrrhose poolele üle. 276 eKr. astus Pyrrhos kartaagolastega läbirääkimistesse. Kartaagolased nõustusid varustama teda rahaga ja saatma laevu niipea kui sõbralikud suhted rajatud olid, kuid Pyrrhos nõudis, et Kartaago hülgaks kogu Sitsiilia ja teeks Liibüa mere piiriks enda ja Kreeka vahel. Samal ajal oli ta hakanud despootlikku käitumist Sitsiilia kreeklaste vastu üles näitama, ja peagi pöördusid kohalikud tema vastu. Kuigi tal õnnestus kartaagolasi lahingus võita, oli Pyrrhos sunnitud Sitsiilia hülgama ja naasma Itaaliasse.<br />
<br />
Sel ajal, kui Pyrrhos sõdis kartaagolastega, ehitasid roomlased oma armee üles, ja kui Pyrrhos Sitsiiliast tagasi saabus, leidis ta end suuresti arvulises vähemuses Rooma armee ees. Pärast Beneventumi lahingut (275 eKr.) otsustas Pyrrhos oma sõjakäigu Itaalias lõpetada ja naases Epeirosele, sellega kaotas ta kõik oma Itaalia valdused. Kuigi sõjakäik läände oli nõudnud palju elusid ja rahalisi kulutusi, otsustas Pyrrhos uude sõtta minna. Rünnates Antigonos II Gonatast sai ta kerge võidu ja haaras endale Makedoonia trooni. 272 eKr. palus kuninglikku verd spartalane, keda kaasmaalaste hulgas vihati, Pyrrhosel Spartat rünnata. Pyrrhos nõustus antud plaaniga, lootes saavutada kontrolli Peloponnesose üle, kuid ootamatult tugev vastupanu peatas ta rünnaku Spartale. Koheselt pakuti talle võimalust sekkuda sisetülidesse Argosel. Sisenedes armeega vargsi linna, leidis Pyrrhos end ootamatult lahingus tabatuna kitsastel linnatänavatel. Tekkinud segaduse ajal viskas vana naine, kes jälgis võitlust katuselt, Pyrrhosele katusekiviga pähe, mis ta uimaseks lõi, see võimaldas ühel Argose sõduril Pyrrhose surmata. (Mõne allika kohaselt mürgitati Pyrrhos teenri poolt).<br />
<br />
Iseloomult oli Pyrrhos rahutu ja sageli püsimatu liider, ja alati ka mitte tark kuningas. Sellegipoolest peetakse teda üheks oma aja suurimaks kindraliks ja väepealikuks, Kartaago väejuht Hannibal asetas ise Pyrrhose teisele kohale suurimate kindralite ja komandöride hulgas, keda maailm peale Aleksander Suurt näinud. Pyrrhost teati ka väga lahke mehena. Kindralina olid Pyrrhose suurimateks nõrkusteks tähelepanu säilitamise puudumine ja oskamatus säilitada tugevat varamut kodus, kuna suurem osa ta armeest olid palgasõdurid. Tema nime kasutatakse fraasis "Pyrrhose võit", mis viitab Asculumi lahingule: pärast saavutatud võitu roomlaste üle õnnitleti teda, millele Pyrrhos olevat vastanud: "Veel üks selline võit, ja me oleme kadunud!" Pyrrhos kirjutas ka memuaare ja mitmeid raamatuid sõjakunstist. Neid pole senini avastatud, kuid on teada, et need avaldasid Hannibalile mõju ja neid ülistati Cicero poolt.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-66592681781910821982011-11-29T16:49:00.000+02:002011-11-29T16:54:22.181+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Aleksander Suur, Aleksander III, Megas Alexandros - sünd. 20. juuli, 356. eKr. - surn. 10. juuni, 323. eKr.<br />
<br />
Makedoonia kuningas ja ühe suurima impeeriumi looja maailma ajaloos. Aleksander oli üks kõige edukam väejuht läbi ajaloo, saamata ühegi kaotuse osaliseks. Oma surmaajaks oli ta vallutanud enamuse maailmast, mida kreeklased teadsid. Pärast mitmete Kreeka linn-riikide ühendamist Philippose alla, vallutas Aleksander Pärsia Ahhemeniidi impeeriumi, kaasa arvatud Anatoolia, Süüria, Foiniikia, Juudamaa, Gaza, Egiptuse, Baktria ja Mesopotaamia, laiendades oma impeeriumi piire kuni Punjabini. Enne surma oli Aleksander teinud plaane läände pöördumiseks ja Euroopa vallutamiseks. Samuti soovis ta jätkata marssi ida poole, et leida tee maailma lõppu. Aleksander kaasas oma armeesse ka võõramaalaseid. Ta julgustas abielusid oma armee ja teiste rahvuste vahel, praktiseerides seda ka ise. Pärast kahtteist aastat kestnud pidevaid sõjakäike Aleksander suri, võimalikult malaaria või ravimata haavade tagajärjel. Tema vallutused kandsid Kreeka kultuuri ja selle mõju üle kaugete piirkondade, periood, mida tuntakse Hellenistliku ajana, mis oli Kreeka ja Lähis-Ida kultuuri kombinatsioon. Aleksander ise elas edasi nii Kreeka kui teiste piirkondade ajaloos ja müütides.<br />
<br />
Aleksander sündis Pellas, Makedoonia pealinnas. Ta oli kuningas Philippos II ja tolle neljanda naise, Ipeirose printsessi, Olümpiase poeg. Ammoni oraakel Siwa's kuulutas, et Aleksandri isa on peajumal Zeus, mitte Philippos. Varasematel aastatel kasvatas Aleksandrit Lanike, kes oli Cleitose (Philippose ja Aleksandri sõber) vanem õde. Peale seda õpetati teda Leonidase poolt, kes oli Olympiase sugulane. Kumbki ei sallinud üksteist silmaotsaski. Pärast seda sai Aleksandri tuntuimaks õpetajaks Aristoteles, kes õpetas poisile nii kõnekunsti kui kirjandust ja tekitas Aleksandris huvi teaduse, meditsiini ja filosoofia vastu. Aristoteles andis talle "Iliase" koopia, mida Aleksander endaga alati kaasas kandis ja sagedasti luges. Kui Aleksander oli kümneaastane, tõi üks tessaallane Philipposele müügiks musta hobuse. Hobune osutus metsikuks ja kellelgi ei õnnestunud teda taltsutada. Noor Aleksander läks hobuse juurde ja pööras ta Päikese poole, olles märganud, et hobune kardab vaid oma varju. Seejärel ronis ta hobusele ning hakkas ilma mingi vaevata ratsutama. Philippos ja teised, kes seda nägid, olid sellest suuresti imestuses. Hobune sai nimeks Bukephalos. Temast sai Aleksandri kaaslane ja üks parimaid sõpru järgneva kahe dekaadi jooksul kuni hobuse surmani (kas vanadusse, kuna ta oli juba 30 aastane, või haavadesse, mis saadud Indias Hydaspese jõe lahingus.). Aleksander nimetas ühe linna Bukephalose auks Bokephiaks.<br />
<br />
Kui Philippos juhtis rünnakut Bütsantsile 340 eKr. jättis ta Aleksandri kuueteistkümne aastaselt Makedoonia regendiks. 339 eKr. võttis Philippos viienda naise, Kleopatra Eurydice. Aleksandri ema Olümpias pärines Ipeiroselt (maa Kreeka poolsaare lääneosas, mis polnud Makedoonia osa), kuid Kleopatra Eurydice oli tõeline makedoonlane. See ähvardas aga Aleksandri troonipärimisõigust. Pulmasöögi ajal tõstis pruudi onu Attalus väidetavalt toosti abielule ja õiguspärasele järglasele Makedoonia troonile. Aleksander viskas selle peale oma karika Attaluse pihta, karjudes, "Kes mina siis olen, kas sohilaps?" Philippos haaras seepeale mõõga ja liikus Aleksandri poole, kuid kukkus purjus peaga. Seepeale märkis Aleksander: "Siin on mees, kes plaanib vallutada Kreeka kuni Aasiani, ja ta ei suuda isegi liikuda ühe laua juurest teiseni." Aleksander lahkus koos emaga Makedooniast, tema õde, kel samuti nimeks Kleopatra, jäi Makedooniasse. Viimaks leppis Philippos pojaga ära ja Aleksander naases koju. Olümpias jäi aga Ipeirosele. 338 eKr. abistas Aleksander oma isa otsustavas Chaironeia lahingus Ateena ja Teeba linn-riikide vastu, kus Aleksandri poolt juhitud ratsaväetiib purustas teebalaste eliitüksuse, mis seni võitmatu. Paari kuu pärast oli moodustatud Korintose Liiga, et tugevdada Makedoonia kontrolli üle Kreeka linn-riikide. 336 eKr. mõrvati Philippos oma tütre Kleopatra pulmas. Mõrvar oli arvatavasti kuninga endine armuke, noor ülik Pausanias, kes pidas Philippose vastu vimma, kuna viimane oli ignoreerinud tema kaebust. Mõrva peeti ka Aleksandri või Olümpiase kavandatuks. Teine võimalik mõrva kavandaja võis olla Ahhemeniidi Pärsia uus kuningas, Dareios III. Pärast Philippose surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks, kes oli kakskümmend aastat vana. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. Kogunenud kreeklased, välja arvatud spartalased, valisid ta uueks juhiks Pärsia sõjakäigule. Järgmisel aastal, 335 eKr. asus Aleksander võitlusse traakialaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapoolse piirina. Sel ajal, kui ta oli edukalt põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taaskord. Aleksander vastas sellele koheselt, ja kui teised linnad endiselt kõhklesid, otsustas Teeba seekord raevukalt Aleksandrile vastu astuda. Vastupanu oli paraku kasutu, linn oli vallutatud suure veresaunaga. See tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Säästeti vaid preestreid, Makedoonia partei toetajaid ja poeet Pindarose järeltulijaid, kelle maja jäi ainsana püsti. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.<br />
<br />
Järgnevalt asus Aleksander sõjakäigule Pärsia vastu, mis oli sel ajal maailma suurim ja võimsam impeerium. Armee ületas Hellespontose umbes 42 000 sõduriga Makedooniast ja mitmetest Kreeka linn-riikidest, lisaks oli sõdureid Traakiast, Paiooniast ja Illüüriast. Esimese võidu saavutas Aleksander Granikose jõel, purustades talle vastu astunud satraapide armee. Alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusesse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia rannikut. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Aleksander jättis Kaaria valitsemise Ada kätte, kes oli selle valitseja enne seda, kui oli troonilt tõugatud oma venna Pixodaruse poolt. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Peagi suundus Aleksander sisemaale. 333 eKr. võitis ta suurt Pärsia armeed, eesotsas selle kuninga, Dareios III'ga Issose lahingus. Dareios oli sunnitud taganema ja jättis maha nii oma naise, kaks tütart, ema ja suurema osa isiklikust varandusest. Hiljem pakkus ta Aleksandrile rahulepet, millega viimane ei nõustunud. Liikudes allapoole Vahemere rannikut, vallutas ta Tüürose ja Gaza peale kuulsaid piiramisi. 332 eKr. - 331 eKr. tervitati Aleksandrit Egiptuses kui vabastajat ja ta kuulutati Zeusi pojaks jumal Ammoni preestrite poolt. Siit alates pidas Aleksander oma pärisisaks Zeus-Ammonit. Ta rajas Egiptusesse Aleksandria, mis sai peale ta surma rikkaks Ptolemaioste dünastia pealinnaks. Egiptusest lahkudes marssis Aleksander Assüüriasse (põhjapoolne Iraak) ja võitis Dareiost ja kolmandat Pärsia armeed ühes antiikmaailma suurimas ja otsustavamas, Gaugamela lahingus. Dareios oli sunnitud taanduma pärast seda, kui Aleksander Makedoonia paremalt tiivalt sööstis otse Dareiose tsentri tühimikku koos kompanjoni ratsaväega, ja oleks äärepealt Suure Kuninga enda tapnud. Sel ajal, kui Dareios pages üle mägede Ekbatanasse, marssis Aleksander Babülooniasse. Sealt edasi liikus ta Susasse, ühte Ahhemeniidi pealinnadest ja omistas selle varamu. Saates enamuse oma armeest Persepolisse, mis oli Pärsia pealinn, ründas ja vallutas Aleksander Pärsia Väravad, seejärel kiirustas ta Persepolisse, enne kui selle varamut rüüstama oleks hakatud. Pärast paari kuud lubas Aleksander sõduritel Persepolist rüüstama asuda. Tulekahju puhkes Xerxese idapalees ja levis ülejäänud linna. Pole teada, kas tegu oli tahtliku süütamise või eksimusega. Seejärel asus Aleksander Dareiost jälitama, kes oli röövitud ja seejärel mõrvatud Bessuse, Baktria satraabi järgijate poolt. Bessus kuulutas end sellega Dareiose järeltulijaks Artaxerxes Viiendaks ja taganes Kesk - Aasiasse, et algatada geriljasõda Aleksandri vastu. Dareiose surmaga kuulutas Aleksander kättemaksusõja lõppenuks ja vabastas oma Kreeka ja teised liitlased Liiga sõjakäigu teenistusest. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessuse ja seejärel Sogdiana satraabi, Spitamenese vastu, viis Aleksandri läbi Meedia, Partia, Aria (Lääne - Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna - ja Kesk - Afganistan), Baktria (Põhja - ja Kesk - Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ta ja taasrajas Herati ja Maracanda. Peale selle rajas ta rea uusi linnu, mida kõiki kutsuti Aleksandriaks. Sõjakäigu lõppedes olid mõlemad mehed, nii Bessus kui Spitamenes enda meeste poolt reedetud, Bessus 329 eKr. ja Spitamenes aasta hiljem.<br />
<br />
Aleksander võttis õukonnas kasutusele mitmeid elemente Pärsia riietusest ja tavadest, märkimisväärselt sümboolse suudluse käele, mida pärslased kasutasid tähtsamate isikute poole pöördudes. Seda tava kreeklased heaks ei kiitnud. Peagi paljastati plaan Aleksandri mõrvaks, ja üks tema ohvitseridest, Philotas, Parmenioni poeg, oli selle konspiratsiooni taga. Philotas hukati. Aleksander kartis, et Parmenion võib talle poja hukkamise eest kätte maksta ja andis käsud ka Parmenioni tapmiseks. Sarnaseid juhtumeid oli hiljemgi, mille käigus hukati palju makedoonlaseid. Hilisema joomatüli käigus Marakandas tappis Aleksander mehe, kes päästis Granikose lahingus ta elu, selleks oli Cleitos, kes oli olnud ka Aleksandri isa Philippose sõber. Antud tegu kahetses Aleksander hiljem rängalt. Hilisemas Kesk - Aasia sõjakäigus paljastati teine vandenõu Aleksandri vastu, seekord kavandatud ta isiklike paažide ja Aleksandri isikliku ajaloolase, Callisthenese poolt.<br />
<br />
Pärast Spitamenese surma ja abiellumist Roxana, Baktria printsessiga, oli Aleksander 326 eKr. võimeline pöörduma Indiasse. Aleksander kutsus kokku kõik endise Gandhara satraapia pealikud, et need talle alistuksid. Mitmete klannide pealikud ei võtnud seda mõttessegi. Aleksander võttis isiklikult juhtimise enda kätte ja viis armeed Kambodža klannide vastu. Talle osutati karmi vastupanu ja eriti keeruline oli Aleksandril vallutada Massaga ja Aornuse kindluseid. Raevukas võitlus jätkus Aspasiose klanniga, milles Aleksander sai ise õlga haavata. Viimaks kaotas klann võitluse ja 40 000 neist orjastati. Järgnevalt astus Aleksandrile vastu Assakenois'e hõim, pakkudes tugevat vastupanu paljudes kindluslinnades. Massaga fort vallutati alles pärast mitmepäevast metsikut võitlust, milles taaskord Aleksander tõsiselt viga sai. Kui Massaga pealik langes, läks armee ülemjuhatus ta vanale emale, Cleophis'ele, kes otsustas samuti kindlalt oma maad kaitsta. Cleophise eeskujul tulid samuti kõik naised piirkonnast võitlema. Viimaks läks Aleksandril korda Massaga vallutada, ta tappis kogu populatsiooni ja ei jätnud ühtki maja püsti. Sarnane veresaun toimus ka Ora's, teises Assakenois'i kindluses. Massaga ja Ora süütamise ja tapatalgude järelmängus pagesid paljud Assakeenia inimesed kindlusesse, mida kutsuti Aornoseks. Aleksander oli neil kannul ja vallutas strateegilise kindluse pärast neli päeva kestnud verist võitlust. Kordus sama asi, mis Massagaski ning sarnane veresaun järgnes. Sisikottos, kes oli abistanud Aleksandrit sõjakäigus, tehti Aornose kuberneriks. Pärast Aornose purustamist ületas Aleksander Induse ja võitles ilmselt oma raskeima lahingu 326 eKr, (Hydaspese jõe lahing) mille ka võitis, kohaliku valitseja Poruse vastu. India sõjaelevandid mängisid lahingus suurt rolli, kuna hobused kartsid elevantide lõhna ega lähenenud neile. Sõjaelevandid tormasid Makedoonia faalanksi ridadesse, tekitades jalaväele 4 000 mehelise kaotuse, siiski õnnestus faalanksil elevantidest jagu saada. Meeste julgust ei saa sõnades kirjeldada: ehkki sõjaelevandid olid ka Dareiose armees Gaugamela lahingus, ei kasutatud neid sellisel määral ega nii suure eduga, lisaks polnud suurem osa Aleksandri armeest elevante kohanudki. Seega, distsipliin ja vaprus hopliitide osast oli ülim, seistes vastu selle aja nn. "tankidele". Aleksander oli Poruse julgusest rabatud ja lõi temaga liidu, määrates ta enda kuningriigi satraabiks, lisades sellele maad, mida Porus polnud enne omanud. Aleksander nimetas ühe kahest rajatud linnast Bukephalaks, oma hobuse auks, kes oli Aleksandri Indiasse toonud ja tõenäoliselt lahingus surnud. Poruse kuningriigist idas, Gangese jõe lähedal, paiknes võimas Magadha Impeerium, mida valitses Nanda dünastia. Armee kartis järjekordset kohtumist palju võimsama India armeega ja alustas mässu Hyphasise jõel, lisaks sellele olid nad tüdinenud pidevatest sõjakäikudest ja keeldusid idapoole liikumast. See jõgi märkis seega ära Aleksandri vallutuste piiri itta. Aleksander, peale kohtumist oma ohvitseri Coenusega, oli veendunud, et on parem tagasi pöörduda. Seega oli ta sunnitud lõunasse liikuma. Teel olles kohtus armee Malli klannidega, kes olid sel ajal Lõuna - Aasia kõige sõjakam hõim. Aleksandri armee astus neile vastu ja järgnevas lahingus juhtis kuningas sõjaväge Malli kindluseni. Rünnaku ajal sai Aleksander tõsiselt noole poolt haavata. Väed pidasid oma kuningat surnuks ja ründasid raevukalt mallide kindlust, kuhu hõim oli varjunud. Peale seda alistusid allesjäänud mallid Aleksandri vägedele ja armee liikus edasi. Aleksander saatis suurema osa armeest Karmaaniasse (Lõuna - Iraan) eesotsas kindral Craterusega ning laevastiku Pärsia lahte admiral Nearchuse all. Aleksander ise juhtis ülejäänud väge tagasi Pärsiasse. Mõningad väed olid ka Indiasse jäetud, nt. Induse territooriumi satraabiks määras ta ohvitser Peithoni, kes hoidis antud positsiooni kümme aastat, kuni 316 eKr. Punjabisse jättis ta Eudemuse armee eesotsas. Hiljemalt valitses Eudemus osa Punjabist, pärast sealsete satraapide surma. Mõlemad valitsejad naasesid läände 316 eKr. koos armeedega. 321 eKr. rajas Tšandragupta Maurja Indias Maurja Impeeriumi ja lõi Kreeka satraabid minema. Saades teada, et paljud satraabid ja sõjalised valitsejad käitusid ta äraolekul valesti, lasi Aleksander mõned neist hukata, tuues nad teistele näiteks.<br />
<br />
Tänuavaldusena maksis ta sõduritele nende teenistuse kinni ja kuulutas, et saadab veteranid ja vanemad sõdurid Makedooniasse Crateruse all tagasi, paraku said sõdurid asjast valesti aru ja tõstsid Opise linnas mässu, kritiseerides kibedalt Pärsia kommete ja riietuse kasutust, lisaks ka pärslaste lisandumist Makedoonia armeesse nii sõdurite kui ohvitseridena. Aleksander lasi hukata mässu juhid. Et luua kestvat harmooniat Makedoonia ja Pärsia alamate vahel, korraldas Aleksander masspulmad oma vanemohvitseride ja Pärsia ning Susa aadlisoost naiste vahel. Paraku kestsid vähesed abielud kauem kui aasta. Aleksander lasi treenida Pärsia poisse makedoonlaste kombel, et ühendada kultuuri. Peale Ekbatanasse reisimist suri Aleksandri lähim sõber ja arvatav armuke Hephaestion, kes oli Aleksandri kaaslane poisipõlvest alates. Aleksander leinas teda kuus kuud.<br />
<br />
10. - 11. juunil, 323 eKr. suri Aleksander Babüloonias Nebukadnetsar II palees. Vaid ühe kuu pärast oleks ta saanud kolmekümne kolme aasta vanuseks. Surmapõhjuseid on palju pakutud: need sisaldavad Aleksandri mürgitamist Makedoonia asevalitseja Antipatrose või teiste poegade poolt, haigust, mis tabas peale joomapidu, malaariat või nõrgenenud tervist pärast aastaid kestnud raskeid joominguid ja ravimata haavu. Seega oli ainult aja küsimus, millal üks või teine haigus ta viimaks tapab. On teada, et 29. mail osales Aleksander banketil, mis oli korraldatud ta sõbra Mediuse poolt. Peale tõsist joomapidu, kas kohe või pärast vanni, oli ta sunnitud voodisse minema halva enesetunde pärast. Levima hakanud kuulujutud haigusest muutsid sõdureid väga kannatamatuteks. 9. juunil otsustasid kindralid, et on aeg sõduritele viimast korda kuningat näidata. Järgmisel päeval ta suri. Ükski ülalpool mainitud põhjustest ei ole kindel. Teada on vaid, et Aleksander suri kõrge palavikuga 10. või 11. juunil, 323 eKr. Surivoodil pöördusid kindralid ta poole, paludes anda troonipärija nime. Kuna Aleksandril polnud õigusjärgset pärijat (ta poeg Aleksander IV sündis pärast ta surma ja teine poeg sünnitati konkubiini, mitte õigusjärgse naise poolt), oli esitatud küsimus elulise tähtsusega. Aleksandri poolt antud vastus on tekitanud vaidlust, mõned usuvad, et ta vastas: "Kratisto", mis tähendab "kõige tugevaimale", teised aga, et vastuseks oli: "Krat'eroi", ehk: "tugevamale". Aleksander võis öelda: "Krater'oi", ehk: "Craterusele", kuna nimi Craterus ja sõna "tugevamale" olid väga sarnased. Enamus õpetlasi usuvad, et kui Aleksander tõesti kavatses oma impeeriumi ühele kindralitest pärandada, oleks ta valinud ilmselt Crateruse, kuna too oli suurema osa armee, täpsemalt jalaväe kindral. Lisaks oli ta end tõestanud suurepärase strateegina ja esindas "ideaalset" makedoonlast. Paraku polnud Craterust ise kohal, et seda kuulda, seega võisid teised kuulda Aleksandrit ütlemas: "Krat'eroi" - tugevamale. Impeerium jagunes hiljem tema kindralite (diadohhide) vahel. Aleksandri keha asetati kuldsesse sarkofaagi, mis paigutati omakorda teise kullast kasti ja kaeti purpurse kattega. Väidetavalt varastas Ptolemaios, üks kindralitest, Aleksandri keha ja tõi selle Aleksandriasse, kus see oli kuni hilise antiikajani. Ptolemaios IX, üks viimastest Ptolemaios I järeltulijatest, asendas Aleksandri sarkofaagi klaasist võltsinguga ja sulatas originaali üles, et saada vajalikku kulda. Aleksandria elanikud olid sellest raevunud ja peagi Ptolemaios IX tapeti. Väidetavalt olevat Rooma keiser Caligula hauakambrit rüüstanud ja Aleksandri rinnaturvise varastanud, kandes seda ise. Umbes 200 A.D. sulges keiser Septimius Severus Aleksandri hauakambri külastajatele. Tema poeg ja järeltulija oli Aleksandri suur austaja ja külastas hauakambrit oma valitsuse ajal. Pärast seda on aga andmed hauakambri saatusest lünklikud.<br />
<br />
Aleksander abiellus kahe naisega: Baktria aadliku tütre Roxanaga ja Pärsia printsessi ja Dareios III tütre Stateiraga. Eeldatakse ka kolmandat naist, Parysatist, kellest eriti midagi teada pole. Teine persoon Dareiose õukonnast, kellega Aleksander oli lähedane, oli eunuhh Bagoas. Aleksandri ja Roxana poeg, Aleksander IV, tapeti peale kuninga surma.<br />
<br />
Pärast Aleksandri surma 323 eKr. läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV'le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Esimesel õnnestus kiirelt ainuvõim endale saada. Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr. oli Perdikkas konflikti ajal Ptolemaiosega oma sõdurite poolt tapetud. Antipatros oli määratud uueks regendiks ja taaskord vahetusid satraapiad erinevate kindralite vahel. Viimaks lahendati konflikt pärast Ipsose lahingut Früügias 301 eKr. Aleksandri impeerium jaotati esmalt nelja ossa: Kassandros valitses Makedoonias, Lysimachos Traakias, Seleukos Mesopotaamias ja Pärsias, ja Ptolemaios Levantis ja Egiptuses. Mõnda aega valitses Antigonos Ükssilm Anatoolias ja Süürias, kuid ta sai lüüa ja tapeti Ipsose lahingus. India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hilisemalt oma valduseid pärast lepet Seleukosega. Aastaks 270 eKr. olid Hellenistlikud riigid ühendatud, Antigoniidi Impeerium paiknes Makedoonias ja Kreekas, Seleukiidi Impeerium Mesopotaamias ja Pärsias, Ptolemaiose kuningriik Egiptuses, Palestiinas ja Kürenaikal. Esimeseks sajandiks eKr. olid enamus Hellenistlikest territooriumitest Läänes Rooma Vabariigi poolt endale haaratud. Idas kahanesid valdused märgatavalt Partia Impeeriumi laienemise tõttu. Territooriumid kaugemal idas moodustasid Kreeka - Baktria kuningriigi (250 eKr. - 140 eKr.), mis hiljem laienes Indiasse ja moodustas Indo - Kreeka kuningriigi (180 eKr. - 10 A.D.). Ptolemaiose dünastia püsis Egiptuses kuni kuninganna Kleopatrani. Aleksandri vallutustel olid samuti pikaajalised kultuursed mõjud, Hellenistlik tsivilisatsioon õitses läbi Kesk - Ida ja Kesk - Aasia. Samuti arenes Kreeka - Budistlik kunst Indias. Aleksander ja tema järeltulijad olid tolerantsed mitte-Kreeka usuliste tavade vastu, ja huvitavad sünkretismid arenesid uutes Kreeka riikides välja, mis olid Aleksandri poolt rajatud Kesk - Aasiasse.<br />
<br />
Aleksandrit ja tema saavutusi imetleti paljude roomlaste poolt, kes tahtsid end seostada tema saavutustega. Julius Caesar nuttis Hispaanias pelgalt Aleksandri kuju nähes. Aleksandrit on peetud nii megalomaaniks, kelle sooviks oli vaid maailma vallutus, kui ka inimrassi ühendajaks. Suurem osa tema karakterist jäävad mõistatuslikuks. Teda mäletatakse legendaarse kangelasena Euroopas. Edela - ja Kesk - Aasias tuntakse teda Iskanderina. Zoroastrid mäletavad teda ennekõike oma esimese suure impeeriumi vallutajana ja Persepolise hävitajana. Erinevatel aegadel on Aleksandrit nähtud ka erinevas valguses. Temast on loodud palju müüte ja legende nii Kreekas kui ka teistes maades, kus ta mõju avaldas.<br />
<br />
Aleksander Suur on üks enimtuntud vallutaja, kuningas ja väejuht maailma ajaloos, kelle vallutused ja Kreeka kultuuri laiendamine Aasiasse ja teistesse idamaadesse muutsid senituntud maailmat igaveseks. Ta ühendas <br />
rahvuseid ja sulatas kokku kultuure, luues ühe suurima impeeriumi maailmas.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-57925863717951479742011-11-29T15:57:00.000+02:002011-11-29T16:17:23.003+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: x-small;"> <span style="font-size: small;">Philippos II - 382. eKr. - 336. eKr.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Makedoonia kuningas, valitses kuni oma mõrvani 336. eKr. Oli Aleksander III isa, kes tuntud rohkem Aleksander Suurena. Nooruses oli Philippos Teeba pantvang, (c. 368. eKr. - 365. eKr.) mis oli sel ajal juhtiv Kreeka linn-riik. Seal olles omandas Philippos nii sõjalise kui ka diplomaatilise hariduse otse Epameinondaselt, Teeba suurimalt kindralilt ja riigimehelt, kes purustas Leuktras Sparta hegemoonia, muutes Teeba oma eluajal võimsaimaks riigiks kogu Kreekas. 364 eKr. naases Philippos Makedooniasse tagasi.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Tema vanemate vendade, kuningas Aleksander II ja Perdiccas III surmad võimaldasid tal troonile tulla 359 eKr. Algul määrati ta regendiks Perdiccas III imikust pojale, kuid samal aastal õnnestus tal kuningriik endale saada. Philippose sõjalised oskused tõid talle kiirelt edu. Kuna Makedoonia oli saanud varasemalt kaotuse osaliseks sõjas illüürialastega, kus hukkus ka Philippose vend Perdiccas III, pidi noor kuningas asuma kiirelt tegutsema. Paioonialased ja traakialased olid rüüstanud ja tunginud sisse riigi idapoolsetele alade. Samal ajal olid ka ateenlased saabunud. Diplomaatiat kasutades tõrjus Philippos paioonialased ja traakialased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3 000 Ateena hopliiti (359 eKr.). Olles hetkeks oma vastastest vaba, keskendus ta oma sisemise positsiooni ja armee tugevdamisele. Tema kõige olulisem innovatsioon oli kahtlemata faalanksi korpuste demonstreerimine, mis olid relvastatud sarissaiga, 6 - 7 meetrise odaga, mis sobis suurepäraselt ratsaväe vastu võitlemiseks, lisaks ka tavapäraste Kreeka hopliitide vastu astumiseks, kes olid relvastatud vaid 3 - 4 meetriste odadega.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Philippos abiellus Audataga, kes oli Illüüria printsess. See paraku ei takistanud teda illüürlaste vastu marssimast 358 eKr, purustades nad lahingus, kus hukkus umbes 7 000 illüürlast (357 eKr.). Selleks ajaks oli Philippos oma mõjuvõimu sisemaal kindlustanud. 357 eKr. abiellus Philippos Ipeirose printsessi Olümpiasega, kes sai Aleksander Suure emaks. 356 eKr. vallutas Philippos Crenidese linna ja muutis selle nime Philippi'ks. Ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida selle kullakaevandusi, mis varustasid teda hilisemalt sõjakäikudel. Vahepeal võitis tema kindral Parmenion taaskord illüürlasi. 356 eKr. sündis Aleksander.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">355 - 354 eKr. piiras Philippos Methone linna, mida kontrolliti ateenlaste poolt, piiramisel kaotas ta silma. Linn langes 354 eKr. 353 eKr. tungis ta Tessaaliasse, võites 7 000 phokialast Onomarchuse venna all. Tol õnnestus paraku Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa. Philippos naases Tessaaliasse järgmisel suvel, sel korral armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3 000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused. Järgnevas Crocuse Välja lahingus langes 6 000 phokialast, 3 000 vangistati ja nad uputati hiljem. Lahing tagas Philipposele tohutu prestiiži. Vahepeal jätkas Philippos rannikuäärsete Kreeka linnade vallutamisega.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">349 eKr. alustas Philippos Olynthuse piiramist, mis oli suurim rannikuäärsetest linnadest. Linn oli esmalt liitunud Philipposega, kuid hiljem vahetas poolt, liitudes Ateenaga. Viimased paraku neile appi ei tulnud. Makedoonia kuningas vallutas Olynthuse 348 eKr. ja tegi linna maatasa. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid nüüd kindlustatud. 342 eKr. juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutades Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia, andes sellele oma nime, Philippopolis. 340 eKr. alustas Philippos Perinthuse piiramist. Seejärel alustas ta teist piiramist 339 eKr. Bütsantsi linnas. Mõlemad lõppesid edutult. See ohustas ta positsiooni kogu Kreekas. Uut kindlust sai ta teebalaste ja ateenlaste võitmisest Chaironeia lahingus 338 eKr. Lahingus mängis tähtsat rolli ka Aleksander, kes, olles vaid 16 aastat vana, juhtis ratsaväge ning purustas Teeba eliitüksuse, mis oli seni võitmatu. Philippos lõi ja juhtis Korintose Liigat 337 eKr.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Liiga valis Philippose juhtima sõjakäiku Pärsia Impeeriumi vastu. 336 eKr. kui sissetung Pärsiasse oli alles väga varajases alguses, Philippos mõrvati ja tema kohale asus ta poeg Aleksander III. Mõrv toimus 336 eKr. oktoobris, Makedoonia kuningriigi pealinnas Aegae's. Õukond oli sinna kogunenud, et tähistada Philippose tütre Kleopatra ja Ipeirose Aleksander I pulmi. Sel ajal kui kuningas sisenes kaitseta linnateatrisse, tapeti ta Pausaniase poolt, kes oli üks tema seitsmest ihukaitsjast. Mõrvar üritas koheselt põgeneda, kuid teda jälitati kolme Philippose ihukaitsja poolt ja tapeti.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Philippose tapmise põhjuseid on raske selgitada, kuna juba tolleaegsete ajaloolaste hulgas oli selle üle vaidlusi. Neist ühes versioonis oli Pausanias Philippose armuke, kes muutus armukadedaks, kui Philippos pööras oma tähelepanu teisele nooremale mehele, kes kandis samuti nime Pausanias. Noorema Pausaniase sõber Attalus pööras sellega oma viha endise armukese Pausaniase poole, kutsudes tolle õhtusöögile, jootis ta täis ja seejärel lasi teda seksuaalselt ära kasutada. Kui vanem Pausanias sellest Philipposele kurtis, pidas too mõttetuks Attalust karistada, kuna viimane oli plaanis saata koos Parmenioniga Aasiasse plaanitud sissetungi jaoks eelposti rajama. Philippos abiellus samuti Attaluse sugulase, või tütre, Eurydice'ga, kelle poeg pidi saama Makedoonia tegelikuks kuningaks oma päritolu tõttu, kuna Olümpias ei pärinenud Makedooniast, ohustades sellega Aleksandri õigust troonile. Selle asemel, et Attalust solvata, otsustas Philippos määrata Pausaniase enda ihukaitsjaks. Pausaniase soov kättemaksuks pöördus mehe poole, kel oli ebaõnnestunud ta vigastatud au eest kätte maksta, seega plaanis ta Philippose tappa. Mõnda aega peale seda, kui Attalus Pärsias oli, lasi ta plaani käiku.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Teised ajaloolased on vihjanud, et Aleksander ja/või tolle ema Olümpias olid plaanis kaastegevad, või isegi selle algatajad. Paraku on kõik seletused ebatõenäolised, ja tegelikku põhjust tapmiseks ei pruugi me kunagi teada saadagi. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas, eelnevalt oma poega, Aleksander Suurt. Ta tõi pea kõik Kreeka linn-riigid oma juhtimise alla, rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi. Peale mõrva sai kuningaks Aleksander III, kes hilisemalt tuntud Aleksander Suurena, Pärsia Ahhameniidi Impeeriumi vallutajana ja antiikmaailma suurima vähejuhina.</span></span></span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-4667610501400763282011-11-29T15:41:00.000+02:002011-11-29T15:41:59.221+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Epameinondas - c. 418. eKr. - 362. eKr.<br />
<br />
Teeba kindral ja riigimees, kes muutis Teeba kõige mõjukamaks linn-riigiks nii sõjalises kui poliitilises mõttes kogu Kreekas. Ta purustas Sparta hegemoonia Leuktra lahingus, vabastades sellega Messeenia heelotid, kes olid Sparta võimu all elanud kakssada aastat. Epameinondas kujundas ümber Kreeka poliitilise kaardi, tühistades vanu liite, lõi uusi ning jälgis uute linnade loomist. Samuti oli ta sõjaliselt mõjukas, leiutades ja kujundades ümber mitmeid olulisi strateegiaid.<br />
<br />
Suur Rooma oraator Cicero kutsus teda "Kreeka esimeseks meheks", kuid ometigi on Epameinondas tänapäeval vähetuntud. Muudatused, mida ta Kreeka poliitikasse tõi, ei elanud temast kauem, kuna hegemooniad ja liidud muutusid pidevalt. Vaid kakskümmend seitse aastat pärast tema surma oli Teeba Aleksander Suure poolt hävitatud.<br />
<br />
Epameinondast, keda tema enda ajal kutsuti idealistiks ja liberaatoriks, mäletatakse täna vaid dekaadi poolest (371 eKr. - 362 eKr.) tema sõjakäikude tõttu, mis purustasid suurte Kreeka maajõudude mõjuvõimu ja rajasid teed Makedoonia vallutustele. Ehkki Epameinondas oli ajalooliselt märkimisväärne isik, on temast säilinud vähe informatsiooni, ja mitte ükski kaasaegne ei anna temast täielikku ülevaadet. Nende põhjuste tõttu mäletataksegi teda tänapäeval vähe, võrreldes nt. Aleksander Suure või Alkibiadesega.<br />
<br />
Nooruses sai Epameinondas suurepärase hariduse, tema muusikaõpetajad kuulusid parimate hulka. Kõige mõjukam oli filosoofiaõpetaja Lysis Tarentumist, kes oli üks viimastest suurtest pütagoreismi filosoofidest. Epameinondas saavutas väga kõrge taseme oma filosoofilistes õpingutes tänu temale. Epameinondas polnud vaid akadeemik: ta oli samuti tuntud oma füüsiliste võimete poolest ja nooruses kulutas ta palju aega enese füüsise tugevdamiseks ja lahingute jaoks ettevalmistumises. 385 eKr. võitles ta Mantinea linna lähedal ning päästis suure riskiga oma tulevase kolleegi Pelopidase elu; see oli tegu, mis lõi nende igavese sõpruse. Karjääri jooksul tunnustati teda taktikaliste oskuste ja võitluste poolest.<br />
<br />
Epameinondas ei abiellunud kunagi, teenides sellega ära oma kaasmaalaste kriitika, kes lootsid, et ta pojad on sama võimekad kui isagi. Siiski oli tal mitmeid noori meesarmukesi, mis oli tavaline nähe Vana-Kreekas; Teeba oli selle poolest eriti tuntud. Ta elas kogu elu pea täielikus vaesuses, keeldudes end rikastamast oma poliitilise võimu abil, samuti oli ta korruptsioonist puutumatu. Epameinondas elas eriti keerulisel ajal Kreeka ja Teeba ajaloos. Pärast Peloponnesose sõda 404 eKr. oli Sparta kasutusele võtnud ühekülgse agressiivse poliitika ülejäänud Kreeka suunas ja võõrandus seega kiirelt oma endistest liitlastest.<br />
<br />
Teeba oli vahepeal oluliselt oma võimu suurendanud ja otsustas saavutada kontrolli ülejäänud Boiootia linnade üle. See poliitika, koos teiste lahkarvamustega, viis Teeba Spartaga konflikti. Aastaks 395 eKr. oli Teeba koos Ateena, Korintose ja Argosega asunud ühiselt Sparta vastu Korintose sõjas. Sõda kestis kaheksa aastat ja tõi Teebale veriseid kaotuseid. Sõja lõpuks oli Teeba sunnitud peatama oma ekspansionismiplaanid ja liituma taas Spartaga.<br />
<br />
382 eKr. tegi Sparta komandör Phoebidas strateegilise vea, mis pööras peagi Teeba Sparta vastu ja rajas tee Epameinondase tõusuks. Liikudes läbi Boiootia, kasutas Phoebidas ära tsiviilvõitlust Teebas, et kindlustada oma sõduritele sissepääs linna. Olles sees, vallutas ta Cadmea (Teeba akropolis) ja sundis Sparta-vastaseid parteisid linnast pagema. Epameinondasel, keda seostati antud fraktsiooniga, lubati linna jääda, kuna teda peeti pelgalt ohutuks filosoofiks. Aastaid pärast spartalaste ülevõtmist ühinesid taas uue valitsuse poolt välja heidetud teebalased Ateenas ja valmistusid Ateena varjatud toetusel linna üle võtma.<br />
<br />
Nad võtsid ühendust Epameinondasega, kes alustas noorte meeste ettevalmistamist Teebas riigipöördeks. 379 eKr. tungis väike grupp eesotsas Pelopidasega linna ja nad tapsid Sparta valitsuse pooldajate juhid. Epameinondas ja Gorgidas juhtisid gruppi, mis tungis relvaladudesse, haarates sealt relvad ja piirates spartalased Cadmeas sisse, abistatuna seejuures Ateena hopliitide poolt. Järgmisel päeval Teeba assamblees tõid Epameinondas ja Gorgidas Pelopidase ja tolle mehed publiku ette, innustades teebalasi oma vabaduse eest võitlema. Assamblee vastas sellele Pelopidase ja ta meeste kuulutamisega vabastajateks.<br />
<br />
Sparta garnison alistus ja nad evakueerusid. Kui uudised Teeba ülestõusust Spartasse jõudsid, saadeti armee kuningas Agesilause all linna mässu maha suruma. Teebalased keeldusid spartalastega avatud väljal võitlusse asumast ja okupeerisid selle asemel kindluse, mis asus linnast väljas. Spartalased rüüstasid veidi maad, kuid seejärel taandusid, jättes teebalased iseseisvateks. Lühikese ajaga moodustasid teebalased taaskord oma vana Boiootia konföderatsiooni uues, demokraatlikus vormis. Boiootia linnad ühinesid föderatsioonina, mida juhtisid seitse kindralit, kes olid valitud seitsmest Boiootia piirkonnast. Üritades seda uut riiki maha suruda, tungisid spartalased järgmise seitsme aasta jooksul kolm korda sisse. Boiootialased tõrjusid neid rünnakuid edukalt tagasi. Samal ajal oli Pelopidas muutunud Teebas peamiseks poliitiliseks tegelaseks. Järgnevatel aastatel töötas ta koos Epameinondasega, kujundades Boiootia välispoliitikat. Ükski allikas ei märgi täpselt, millal Epameinondas esimest korda kindraliks valiti, aga aastaks 371 eKr. oli ta ametis ja järgmisel aastal juhtis ta Boiootia delegatsiooni rahukonverentsile, mida peeti Spartas.<br />
<br />
Epameinondase nõudmised polnud Spartale vastuvõetavad ja delegatsioon naases Teebasse, asudes sõjaks valmistuma. Koheselt peale rahukõneluste ebaõnnestumist saadeti Spartast välja käsud kuningas Cleombrotusele, mis käskisid tal marssida otse Boiootiasse. Cleombrotus sisenes Boiootia territooriumile ootamatust suunast, vallutades kiirelt kindluse. Ta marssis edasi Teeba poole ja jäi laagrisse Leuktras, mis asus Thespise territooriumil. Siinsamas astus talle vastu Boiootia armee. Sparta vägi koosnes kümnest tuhandest hopliidist, kellest seitsesada olid eliitsõdalased, tuntud spartiaatidena.<br />
<br />
Boiootia armee arvuks oli umbes kuus tuhat sõdalast, ent neil oli võimsam ratsavägi. Epameinondas, seades sõdureid lahinguks valmis, kasutas ära strateegiat, mida varem polnud Kreekas kohatud. Traditsionaalselt rivistus faalanks lahinguks üles nõnda, et selle paremal tiival olid eliitsõdurid. Nõnda olid Cleombrotus ja tema spartiaadid faalanksis paremal tiival, vähekogenumad liitlased aga vasakul. Selleks, et vastata spartalaste suurematele arvudele, võttis Epameinondas kasutusele kaks taktikalist innovaatilisust. Esmalt rivistusid nii tema kui ta teebalased üles vasakule tiivale, eliitüksus Pelopidase all aga äärmisele vasakule küljele. Teiseks, taibates, et ta ei suuda pikendada oma faalanksit, kattumaks Sparta faalanksi laiusega, seejuures ilma oma rivi hõredaks tegemata, hülgas ta kõik katsed, et kattuda Sparta riviga laiuses. Selle asemel muutis ta faalanksi vasakul tihedamaks, tehes selle viiekümne mehe sügavuseks tavapärase kaheksa või kaheteistkümne asemel.<br />
<br />
Kui lahing algas, marssis tugevdatud tiib topeltkiirusel edasi, sel ajal kui nõrgem taganes ja lahingusse astumisega viivitas. Sügava faalanksi taktikat oli kasutatud varem Teeba kindrali Pagondase poolt Deliumi lahingus, kus ta muutis faalanksi kahekümne viie mehe sügavuseks riviks, kuid jaotatud ründerivi oli innovatsioon. Seega leiutas Epameinondas taktika, kus ei asutud teise vaenlase tiivaga võitlusse.<br />
<br />
Võitlus algas ratsaväe kokkupõrkega, milles teebalased olid võidukad. Sparta ratsavägi löödi tagasi omaenda faalanksi ridadesse, paisates sellega spartalaste rivi segi. Kasutades seda eelist ära, asusid boiootialased rünnakule. Cleombrotus tapeti üsna pea ja ehkki spartalased pidasid piisavalt kaua vastu, et tema keha tagasi saada, oli nende rivi peagi murtud puhtalt Teeba rünnaku tugevuse tõttu. Otsustaval hetkel juhtis Pelopidas eliitüksust täieulatuslikus ründes ja spartalased olid peagi sunnitud põgenema. Spartalaste liitlased, nähes, kuidas spartalased olid minema löödud, murdusid samuti ja pagesid ning kogu nende armee taandus korrapäratult. Neli tuhat peloponnesoslast oli tapetud, boiootialased kaotasid vaid kolmsada meest. Mis kõige tähtsam: seitsmesajast spartiaadist oli nelisada tapetud, mis oli katastroofiline kaotus, kuna tegu oli tähtsate isikutega Sparta valitsuses ja eliitkodanikega.<br />
<br />
Umbes aasta peale võitu Leuktras oli Epameinondas hõivatud Boiootia konföderatsiooni tugevdamisega, mõjutades eelnevalt Spartaga liitunud Orchomenost liigaga ühinema. 370 eKr. lõpupoole üritasid spartalased Agesilause all distsiplineerida oma rahutut liitlast Mantineat. Epameinondas otsustas ära kasutada oma võitu, et tungida Peloponnesosele ja purustada Sparta võim igaveseks. Ta marssis Sparta poole. Arkaadias lõi ta tagasi Sparta armee, mis ähvardas Mantineat, seejärel jälgis ta uue linna Megalopolise rajamist ja Arkaadia Liiga moodustamist. Liikudes lõunasse, ületas ta Evrotase jõe, mis oli Sparta piiriks ning mida polnud ükski vaenulik armee kunagi ületanud.<br />
<br />
Spartalased, kes ei soovinud suure armeega lahingusse astuda, viivitasid linna sees, sel ajal kui teebalased ja nende liitlased rüüstasid Lakooniat. Epameinondas naases lühiajaliselt Arkaadiasse, seejärel marssis ta taas lõunasse, sel korral Messeeniasse, territooriumile, mille spartalased olid kakssada aastat varem vallutanud. Seal ehitas Epameinondas üles iidse Messene linna, mille kaitserajatised olid tugevaimad kogu Kreekas. Seejärel kutsus ta kõiki Messeenia pagendatuid oma linna üles ehitama ja naasma oma kodumaale. Messeenia kaotus oli Spartale suureks õnnetuseks, kuna ala hõlmas üht kolmandikku kogu Sparta territooriumist ja sisaldas poolt nende heelotite populatsioonist.<br />
<br />
Pelgalt kuude jooksul oli Epameinondas loonud kaks uut riiki, mis seisid Spartale vastu, raputades Sparta ökonoomsuse alustalasid ja laastas selle prestiiži. Kui see oli saavutatud, juhtis ta oma armee võidukalt koju tagasi. Teebasse naastes ei tervitatud Epameinondast enam mitte kui kangelast; tema vastu oli esitatud süüdistus, mille taga olid ta poliitilised vastased. Teda süüdistati selles, et ta säilitas oma juhtimist kauem, kui oli ette nähtud; see oli küll fakt, kuid selleks, et saavutada kõike, mida ta Peloponnesosel soovis, veenas ta kaaskindraleid ümber jääma veel paariks kuuks pärast seda, kui nende ametiaeg lõppenud oli. Oma hilisema kaitsekõne käigus vabastati ta süüdistustest ja valiti järgmisel aastal taaskord kindraliks.<br />
<br />
369 eKr. tungis Epameinondas taaskord Peloponnesosele, kuid sel korral ei saavutanud ta eriti midagi peale selle, et Sicyon võideti üle Teeba poolele. Teebasse naastes esitati talle taaskord süüdistused, millele järgnevalt mõisteti ta taaskord õigeks. Hoolimata oma saavutustest ei valitud teda järgmisel aastal ametisse tagasi, mis oli ainus kord alates Leuktra lahingust kuni ta surmani. Sel aastal teenis ta tavasõdurina sõjakäigus, mis marssis Tessaaliasse, et vabastada Pelopidast, kes, teenides saadikuna, oli vangistatud Pherae Aleksandri poolt. Komandörid, kes sõjakäiku juhtisid, trumbati manöövritega üle ja armee oli sunnitud taganema. Saabudes tagasi Teebasse, määrati Epameinondas taaskord ametisse ja ta juhtis armee uuesti Tessaaliasse, saades Pelopidase võitluseta tagasi.<br />
<br />
366 eKr. toodi Teebas konverentsil esile üldine rahu, kuid läbirääkimised ei suutnud lahendada vaenulikkust Teeba ja teiste riikide vahel, kes selle mõjuvõimule vastu seisid. Võitlus jätkus peagi taas. Selle aasta kevadel naases Epameinondas Peloponnesosele kolmandat korda, üritades liitu luua Ahhaiaga. Ehkki ükski armee ei julgenud talle vastu seista, oli demokraatlik valitsus, mis sinna rajatud, lühikese eaga ja peagi naasesid Sparta-poolsed aristokraadid linnadesse, taastades oligarhiad ja liites linnad veelgi rohkem Spartaga kokku. Dekaad pärast Leuktra lahingut olid arvukad Teeba liitlased üle jooksnud Sparta poolele või loonud liite teiste vaenulike riikidega. Ainult messeenialased jäid lojaalseteks. Boiootia armeed sõdisid üle Kreeka, kuna vastaseid tõusis üles kõikjal; 364 eKr. juhtis Epameinondas Teebat Ateena vastu merel. Samal aastal tapeti Pelopidas sõjakäigul Tessaalias Aleksandri vastu. Tema kaotus röövis Epameinondaselt suurima poliitilise liitlase ja parima sõbra. Suureneva vastuseisuga Teeba võimupositsioonile algatas Epameinondas oma viimase sõjakäigu Peloponnesosele 362 eKr.<br />
<br />
Sõjakäigu eesmärgiks oli vallutada Mantinea, mis seisis Teeba võimule selles piirkonnas vastu. Mantineale lähenedes sai Epameinondas teada, et nii paljud spartalased olid seda kaitsma tõtanud, et Sparta ise oli peaaegu kaitseta. Nähes selles võimalust Sparta purustada, marssis Epameinondas nii kiirelt kui võimalik Lakoonia poole. Sparta kuningat Archidamust oli sellest hoiatatud ja kui Epameinondas saabus, leidis ta eest linna, mis oli hästi kaitstud. Lootes, et vastased olid tühistanud Mantinea kaitsmise, valvamaks Spartat, marssis ta tagasi baasi Tegeas ja saatis oma ratsaväe Mantineasse, aga kokkupõrge väljaspool müüre Ateena ratsaväega tühistas selle strateegia. Taibates, et hopliitide kokkupõrge on vajalik selleks, et säilitada Teeba mõju Peloponnesosel, valmistas ta oma armee ette.<br />
<br />
Järgnev võitlus kuulus suurimate hulka hopliitide vahelistes lahingutes Kreeka ajaloos. Peaaegu iga riik osales ühel või teisel poolel. Mõlema armee jalavägi oli umbes 20 000 - 30 000 meest tugev. Nagu Leuktraski, rivistas Epameinondas teebalased üles vasakule. Tiibadele paigutas ta tugevad ratsaväeüksused, mida kaitsti jalaväe poolt. Nõnda lootis ta võita vaenlast kiire võiduga ratsaväe kokkupõrkes ja alustada vaenlase faalanksi tagasilöömist. Lahing läks nii, nagu Epameinondas plaaninud oli: tugevamad väed tiibadel tõrjusid tagasi Ateena ja Mantinea ratsaväed, mis nende vastas paiknesid, ja alustasid seejärel vaenlase faalanksi külgede ründamist. Hopliitide lahingus tungisid teebalased vasakul spartalastest läbi ja kogu faalanks löödi põgenema. Paistis, et järjekordne Teeba suurvõit Leuktra eeskujul on saavutatud, ent kui võidukad teebalased asusid spartalasi jälitama, oli Epameinondas saanud surmavalt haavata. Veidi aja pärast ta suri. Kui uudised Epameinondase surmast lahinguväljal edasi liikusid, peatati vaenlaste jälitamine.<br />
<br />
Oma viimaste sõnadega soovitas Epameinondas teebalastel rahu teha, kuna polnud enam kedagi, kes neid juhtinuks. Pärast lahingut sõlmiti üleüldine rahu. Säilinud biograafiad Epameinondasest kirjeldavad teda ühiselt kui kõige andekamat meest, kes 150 aastase iseseisvuse jooksul kogu Kreekas esile oli tõusnud. Sõjas oli ta üle igast teisest taktikust Kreeka ajaloos, kui ehk välja arvata hilisem Makedoonia kuningas Philippos, Aleksander Suure isa. Tema uuenduslik strateegia Leuktras võimaldas tal lüüa ülistatud Sparta faalanksit väiksema väega, ja tema uudne otsus parema tiiva viivitamisest lahingus oli esimene sellelaadne taktika. Paljusid samalaadseid taktikaid võttis kasutusele ka Philippos, kes elas sel ajal pantvangina Teebas. Isikuna oli teda ülistatud materiaalse vara põlgamise eest, ta jagas kõike, mis tal oli, oma sõpradega, ja ta keeldus igasugustest altkäemaksudest. Ta elas lihtsat elu ka siis, kui juhtimisoskus tõstis ta kogu Kreeka juhiks.<br />
<br />
Epameinondas muutis märkimisväärselt Kreekat kümne aasta jooksul, kui ta oli juhtival kohal Kreeka poliitikas. Tema surma ajaks oli Sparta maadligi surutud, Messeenia oli vabastatud, ja Peloponnesos täielikult ümberorganiseeritud. Teisalt jättis ta endast maha samasuguse Kreeka, nagu see oli varem olnud; suhted riikide vahel jäid samadeks, võitlused jätkusid ja peagi tõusis Kreekas võimule Makedoonia. Mantineas kohtusid teebalased küll Kreeka suurimate riikide ühendatud vägedega ja võitsid neid, kuid mingit kasu see ei toonud. Epameinondase surmaga naases Teeba tagasi rohkem kaitsvama poliitika poole. Teeba mõju Kreekas kadus kiirelt. Chaironeia lahingus 338 eKr. seisid Teeba ja Ateena meeleheitlikult vastu Makedooniale, kuid neid löödi ja Teeba iseseisvus lõppes. Kolm aastat hiljem, saades julgust eksitavast kuulujutust, et Makedoonia uus kuningas, Aleksander Suur, on tapetud, alustas Teeba mässamist. Kuulujutt oli aga ekslik ja Aleksander surus mässu julmalt maha, hävitas kogu linna ja tappis või müüs orjadeks kogu selle populatsiooni.<br />
<br />
Vaid kakskümmend seitse aastat pärast mehe surma, kes muutis Teeba kogu Kreeka võimsaimaks riigiks, oli see linn-riik maa pealt pühitud, selle tuhandeaastane ajalugu lõppes paari päevaga. Epameinondast mäletatakse seega nii liberaatori kui hävitajana, ta oli kuulus nii Vana-Kreekas kui ka Roomas, olles üks ajaloo suurimaid mehi ja kindraleid, kes aga tänapäeval kahjuks unustusse on vajunud.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-17619572274943597742011-11-29T15:35:00.000+02:002011-11-29T15:35:01.633+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"> <span style="font-size: small;">Iphicrates - surn. c. 353 eKr.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Ateena kindral, saavutas tuntuse peltastite ehk kergelt relvastatud sõdurite varustuse täiendamise osas, samuti ka tuntud sõjalise edukuse poolest. Tema reformid sisaldasid hopliitide odade ja mõõkade pikendamist, täiendati kehaturvist jms. Sellele lisaks asendas ta raske hoploni/aspise (suur kilp) kergema peltega, mida sai käe külge kinnitada, vabastades sellega vasaku käe, et aidata hoida pikendatud oda. Need muudatused suurendasid oluliselt liikumiskiirust. Samuti pööras ta erilist tähelepanu distsipliinile, drillile ja manöövritele; pikemad relvad, kombineeritud kergema turvise ja kilbiga, sundisid sõdureid võtma agressiivsemat lähenemist taktikalises osas. Peltastitega (viskeodadega kergjalaväelased) tekitas Iphicrates spartalastele raske hoobi 391 eKr. Lechaeumi lahingus, peaaegu hävitades ühe <em>mora</em> (pataljon, mis sisaldas umbes 600 meest).</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Iphicrates kasutas ära eelist, kui Sparta rügement liikus avatud maal, olles ilma vibulaskurite või peltastite toeta. Ta otsustas spartalasi varitseda, algatades korduvaid rünnakuid hopliitide vastu, nood oma raskete turviste ja kilpidega olid võimetud kiireid peltasteid jälitama ning pidevate uute rünnakutega õnnestus spartalased põgenema ajada ja umbes pooled neist tappa. Mainitud kokkupõrge märkis ära esimese korra Kreeka ajaloos, kui armee, mis koosnes täielikult kergjalaväelastest, võitis raskelt relvastatud hopliite. Järgnevalt saadeti ta Korintoselt Hellespontosele, kus teda saatis samuti edu. Pärast Antalcidase rahu (387 eKr.) abistas ta Traakia kuningat Seuthest kuningriigi tagasivallutamisel.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Umbes 378 eKr. saadeti ta palgasõdurite väega pärslaseid Egiptuse tagasivallutamisel abistama, kuid tüli Pharnabazusega (Pärsia satraap) viis sõjakäigu ebaõnnestumisele. Ateenasse naastes juhtis ta sõjakäiku 373 eKr. Corcyra vabastamiseks, mida piirati spartalaste poolt. Pärast rahu 371 eKr. naases Iphicrates Traakiasse, kus ta sõdis Cotysega Ateena vastu. Ateenlased andestasid talle peagi ja andsid talle ühendjuhtimise sõjas mõningate endiste liitlaste vastu. Teda ja ta kaht kolleegi süüdistati Charese, neljanda komandöri poolt, kuna nad olid lahingust keeldunud ägeda tormi ajal. Iphicrates mõisteti õigeks, kuid ta pidi tasuma ränga trahvi. Ta jäi Ateenasse (vastavalt mõningatele allikatele läks ta Traakiasse) kuni oma surmani umbes 353 eKr.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-73892548770156327412011-11-29T15:28:00.000+02:002011-11-29T15:28:38.563+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span style="font-size: x-small;"><span style="font-size: small;">Lysandros - surn. 395 eKr.</span></span><br />
<span style="font-size: x-small;"><br />
<span style="font-size: small;">Sparta laevastiku komandör, võitis Ateenat Aigospotamoi merelahingus 405. eKr. Suurem osa tema varasemast elust ja karjäärist on teadmata. 404. eKr. vallutas ta Ateena, tuues lõpu Peloponnesose sõjale. Lysandros sai ajalooliselt tuntuks 407. eKr. mil ta määrati Sparta admiraliks (navarh) Egeuse merel. Seejärel rajas ta sõprussidemed Pärsia printsi Kyros Nooremaga, kes toetas Spartat rahaliselt, rajamaks mereväge ning tõstmaks meremeeste tasu.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Notiumi merelahingus 406. eKr. võitis ta Ateena laevastikku, mille tagajärjel kindral Alkibiades eksiili saadeti. Järgnevalt eemaldati Lysandros admirali kohalt (vastavalt Sparta seadusele ei saanud admiralipositsiooni üle aasta pidada). Selle tagajärjel asus ta Sparta laevastiku vastu vandenõud kavandama. Uueks admiraliks määrati Callicratides. Arginusae merelahingus sai Sparta kaotuse osaliseks ja uus admiral uppus. Aracus määrati järjekordseks admiraliks ning Lysandros tema abiks. Tegelik võim laevastikus oli siiski Lysandrose käes. Samal ajal rajas Lysandros poliitilist võrku Joonia Kreeka kolooniate hulgas. Nende plaan oli kogu demokraatia kõrvaldamine Kreekast koheselt peale Ateena võitmist, rajades oligarhilise türannia (kelle liidrid olid Lysandrose fanaatilised toetajad). 404. eKr. kogus Ateena Aigospotamois 180 trireemist laevastiku. Ateenlased lootsid Lysandrose lahingusse meelitada, ent see ei õnnestunud. Viiendal päeval, kui ateenlased rannal puhkasid ja sõid, ründas Lysandros ootamatult, nii et ateenlastel polnud aega laevadelegi asuda. Tal õnnestus enda valdusesse haarata pea kõik Ateena trireemid, spartalased vangistasid 3 000 meest ja ateenlaste laagrit rüüstati.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Sellega oli Ateena otsustavalt Peloponnesose sõjas võidetud. Lysandros ei andnud alistunutule armu ja ta hukkas kõik vangid. Seejärel otsustas ta Ateenat näljutada. Linn piirati ümber, samal ajal kukutati demokraatlikud valitsused ning rajati oligarhia. 404. eKr. otsustas Ateena viimaks vastupanust loobuda ning alistus. Pärast uue valitsuse rajamist Ateenasse naases Lysandros Spartasse. Sparta oli saanud võimsaimaks riigiks kogu Kreekas, nii maal kui merel. See tagas Lysandrosele Kreekas ülima poliitilise võimu, mida ta kasutas Spartas nii nagu ise soovis (valides kuningateks ja admiralideks neid, keda eelistas). Ometigi vihati teda paljude spartalaste poolt tema ülbuse ja julmuse tõttu, ent sellest hoolimata oli ta ka populaarseim enda saavutatud võitudega Ateena üle. Ateenale jäi alles vaid nende linn - kogu meretagune impeerium ja liitlased olid kaotatud tänu Lysandrose ülemvõimule merel. Ta oli esimene kreeklane, kellele rajati altareid ja viidi läbi ohverdusi. Temaga käis alati kaasas poeet Choerilus, kes temast võidulaule ja ülistusi lõi.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Lysandros tagas oma poliitilistele sõpradele tähtsaid ametikohti, kes kindlustasid, et neid vihkavad kreeklased viimseni hukatakse. Tema jaoks oli pagendamine liialt kerge karistus. Mileetusel lasi ta tappa oma kaheksasada poliitilist vastast. Mõjuvõim ei püsinud aga väga kaua; peagi sattus ta vastamisi esimese võimukonfliktiga, kuid paraku õnnestus tal laevastikuga eemale seilata. Spartalased, kes olid sellest julgust saanud, asusid toetama uut poliitikat läbi Kreeka, et Lysandrose türannid võimult eemaldada. Esmalt mässas Ateena ning selle valitsuse kolmkümmend liiget kõrvaldati. Seejärel kiirustas Lysandros koju, kus ta suutis spartalasi ümber veenda, mistõttu olid plaanid (ajutiselt) tühistatud. Lysandros pidas esmalt vajalikuks mäss Ateenas maha suruda, aga seda sõjakäiku juhtis tema asemel Sparta kuningas Pausanias. Mässu maha ei surutud, vaid korraldati läbirääkimised oligarhide ja populaaride vahel. Seejärel rajati uus valitsus, mis aga samuti kaua ei püsinud.</span><br />
<br />
<span style="font-size: small;">Hiljem mässas Ateena taas, seekord eemaldati linnast Sparta garnison ning rahvas sai otsustavalt vabaks. 399. eKr. tõstis Lysandros kuningana troonile Agesilasuse. Pärast kroonimist sai Lysandros teada, et Pärsia satraap Tissaphernes üritab kõik kreeklased suure armee eesotsas Anatooliast välja tõrjuda. Ta veenas uut kuningat koos temaga sõjakäigule asuma. Agesilasusest sai admiral, kes juhtis sõjakäiku vaid nimeliselt, Lysandrosest sai selle tegelik liider. Kokku koguti vägi 10 000 heelotist ning 6 000 hopliidist. Anatoolias said aga Agesilasus ja tolle nõuandjad Lysandrose peale kadedaks, kuna nende käske ja nõu eirati. Järgnenud konfliktis saatis kuningas Lysandrose Dardanellidele, kus ta kohtus Pärsia aadliku Spithridatesega, kes lubas Spartaga liituda. Paraku keeldus Agesilasus Lysandrose juhtimisest ja nad mõlemad naasesid 395. eKr. Spartasse tagasi (kuningal õnnestus Anatoolias palju linnu edukalt vallutada). Lysandros, kes tundis, et ta on lolliks tehtud, alustas vandenõu kavandamist, mis paraku ei õnnestunud. Järgnevalt rünnati Boiootiat, kes oli abistanud Ateenat oligarhia kõrvaldamises. Orchomenos alistus vabatahtlikult, seejärel rünnati Lebadeat, mida rüüstati. Haliartust rünnates tormasid selle kaitsjad ootamatult välja ning järgnevas kokkupõrkes Lysandros tapeti. Kuningas Pausanias, kes pidi Lysandrost rünnakus toetama, kuid jäi mitu päeva hiljaks, tegi saabudes rahu, et Lysandrose keha tagasi saada. Kogu saadud varanduse vallutustest andis Lysandros Spartale, surres ise pennita. Hoolimata oma türannilisest ja julmast iseloomust oli ta Sparta, ja antud hetkel ka kogu Kreeka võimsaim mees, purustades Ateena impeeriumi ja muutes Sparta võimsaimaks riigiks kogu Kreekas. Mõnekümne aasta pärast Sparta võim aga purustati, kui Teeba, eesotsas kindral Epameinondasega selle armee otsustavalt hävitas ja hegemoonia endale allutas.</span></span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-8716499404925132102011-11-29T15:10:00.000+02:002011-11-29T15:11:41.400+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.Alkibiades - c. 450 eKr. - 404 eKr.<br />
<br />
Ateena riigimees, oraator ja kindral. Mängis suurt rolli Peloponnesose sõja teisel poolel strateegilise nõuandjana, kindralina ja poliitikuna. Sõja kestel vahetas Alkibiades korduvalt pooli. Oli peamine Sitsiilia sõjakäigu toetaja, mis lõppes paraku Ateena jaoks katastroofiga (süüdistatakse sõjakäigu teist juhti, Niciast, tema väheses ja oskamatus tegutsemises, mis Ateena laevastiku ja armee hävinguni viis). Enne ekspeditsioonile asumist süüdistasid Alkibiadese poliitilised vastased teda mitmetes pühaduseteotustes, ent sellest hoolimata lubati tal sõjakäigule asuda. Peale merele asumist saadeti aga laev talle järele, et ta kohtumõistmiseks Ateenasse tagasi tuua. Alkibiades põgenes seejärel Spartasse. Selle eest mõisteti ta Ateenas surma ja ta varad olid konfiskeeritud. Spartas teenis ta strateegilise nõuandjana, pannes ette või juhendades mitmeid märkimisväärseid kampaaniaid Ateena vastu. Paraku leidis ta peagi ka Spartas vaenlaseid ja oli sunnitud Pärsiasse põgenema. Seal teenis ta satraap Tissaphernest nõuandjana, kes varasemalt oli Spartat toetanud.<br />
<br />
Alkibiades eeldas, et radikaalne demokraatia ei nõustuks kunagi teda Ateenasse tagasi kutsuma. Seega vahetas ta mitmeid kirju Ateena liidritega Samosel, pannes ette oligarhia rajamist Ateenasse, et ta saaks tagasi pöörduda ja tuua enesega Pärsia rahalise toetuse ja võib-olla ka laevastiku. Ta saavutas oma eesmärgi, demokraatia kõrvaldati Ateenas ning selle asemele rajati oligarhia. Paraku soovis Tissaphernes järgida neutraalset poliitikat, tahtmata otseselt kellegi asjadesse sekkuda. Alkibiades taipas seda ning esitas ateenlastele pidevalt raskemaid nõudmisi, tuues põhjuseks, et Tissaphernes pole nõus neid muidu abistama. See fiasko satraabi õukonnas tegi paraku läbirääkimistele lõpu vandenõulaste ja Alkibiadese vahel, mistõttu keelduti Alkibiadese taastamisest Ateenasse. Hoolimata ebaõnnestunud läbirääkimistest oli demokraatia kõrvaldatud ning rajati oligarhiline valitsus neljasajast mehest. Paraku ei läinud oligarhia rajamine nii edukalt Samosel, kus saadi vandenõust teada ning demokraadid võitsid kolmesadat Samose oligarhi, kes üritasid võimu haarata. Seejärel otsustasid nad võidelda uue valitsuse vastu Ateenas. Thrasybulus, kes valiti Samosel üheks kindraliteks, pani ette Alkibiadese tagasikutsumise. Seejärel purjetas ta Alkibiadese juurde ning mõlemad naasesid Samosele tagasi. Eesmärgiks oli saada endale Pärsia toetus, kuna usuti endiselt Alkibiadese suurt mõju Tissaphernese üle. Järgnevalt valiti ta kindraliks.<br />
<br />
Peagi oli valitsus kõrvaldatud ning asendatud kergemaga, mis järgnevalt andis teed demokraatiale. Ta kutsuti tagasi uue valitsuse poolt 411 eKr, ent ootas kuni 407 eKr. et linna naasta. Seejärel mängis ta olulist rolli Ateena merevõitude seerias, mille tagajärjel Sparta rahuettepaneku tegi. Ateenlased lükkasid selle tagasi. Lahingute vahepeal oli aga selgunud, et Alkibiadesel puudub igasugune mõju Tissaphernese üle, kuna too lasi Alkibiadese vangistada. Ühe kuu jooksul ta küll põgenes, kuid nüüd pidi Alkibiades toetuma sellele, mida ta suudab teha, mitte mida ta on lubanud teha. Peale võite otsustas Alkibiades Ateenasse tagasi naasta aastal 407 eKr, olles ülimalt ettevaatlik, kuna süüdistused püsisid senini ja meeles oli ka varasem abi Spartale, mis Ateenale suurt peavalu oli valmistanud.<br />
<br />
Ateenas tervitati aga teda kui kangelast, kuid ta poliitilised vaenlased olid endiselt alles. Kõik varasemad süüdistused tühistati. Ta omand oli taastatud ning ta valiti strategoseks. Järgnev kaotus Notiumis andis vaenlastele võimaluse ta ametist eemaldada (kaotuses oli tegelikult süüdi Antiochus, kelle Alkibiades jättis laevastikku juhtima ning spartalasi jälgima, andes kindla käsu mitte rünnata, paraku käsku eirati, mis viis kaotuseni), mis viis omakorda ta eksiili saatmiseni. Alkibiades ei naasenud enam kunagi Ateenasse ega sekkunud sõtta, asudes elama Traakiasse. Ehkki kaotus iseenesest polnud suur, oli selle mõju Ateenale tugev, mis kajastus nii Alkibiadese, Thrasybuluse, Theramenese ja Critiase eemaldamises. Paraku olid nad sel ajal Ateena parimad komandörid ning järgmise kahe aasta jooksul alistus Ateena otsustavalt. Alkibiades eelistas tavapäratuid taktikaid: kasutades pigem reetlikust, altkäemaksu või läbirääkimisi linnade ülevõtmiseks piiramise asemel. Nii tema sõjalised kui poliitilised oskused olid hindamatud, mis paraku tõid talle ka võimsaid vaenlaseid, mistõttu ei õnnestunud tal ühte paika kunagi kauaks püsima jääda. Sõja lõpuks oli ta poliitiline mõjuvõim ja teod unustatud. Tema surmapõhjus pole kindlalt teada, arvatavalt olid spartalased ja nende admiral Lysandros vastutavad. Iseloomult ja käitumiselt oli Alkibiades väga ambitsioonikas, soovides endale au ja rikkust saada Sitsiilia vallutamisega. Teda peetakse nii Ateena vaenlaseks kui ka suurimaks kaitsjaks, samuti reeturiks. Alkibiadest nähakse ka võitmatu kindralina ja sinna kuhu ta läks, järgnes ka võit. Eelkõige peetakse ta suurimaks sõjaliseks veaks Notiumis laevastiku jätmist kogenematu ohvitseri kätte. Sellest hoolimata oli tegu ühe mõjukaima Ateena kindrali, oraatori, riigimehe ja konspiraatoriga, kelle teod mõjutasid Kreekat ja selle edasist tulevikku märkimisväärselt.Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-1459148082251821192011-11-29T15:01:00.000+02:002011-11-29T15:01:38.897+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span lang="EN"> Thrasybulus - surn. 388 eKr.<br />
<br />
Ateena kindral ja demokraatlik liider. Tema taustast ega varasest elust pole suurt midagi teada. 411 eKr. kui Ateenas kavandati ja viidi läbi aristokraatide poolt oligarhia rajamist, valiti ta Samosel, kus üritati sama valitsust rajada, demokraatia toetajate poolt kindraliks. Kindraliks saades võttis Thrasybulus esimese asjana ette Alkibiadese tagasikutsumise, kes oli sel ajal üks mõjukamaid ning vastuolulisemaid Ateena poliitikuid ja kindraleid, kes pages süüdistuste tõttu Spartasse oma teeneid pakkuma, kuid kogudes ka seal vaenlaseid, põgenes ta Pärsiasse. Eesmärgiks oli endale saada Pärsia toetus, mis kuulus seni Spartale (usutavalt oli Alkibiadesel suur mõju satraap Tissaphernese üle). Alkibiades valiti pärast edukat naasmist taaskord kindraliks. Lühidalt peale seda oli oligarhiline valitsus eemaldatud ning asendatud kergemaga, mis järgnevalt andis teed demokraatiale.<br />
<br />
Thrasybulus mängis samuti võtmerolli mitmetes tähtsates Ateena merevõitudes, nt. Cynossema ja Cyzicuse merelahingus (võidud, mis sel ajal läksid Alkibiadese arvele, kuuluvad Thrasybuluse tema oskuslike taktikate pärast, teda peetakse parimaks Ateena admiraliks sel ajal). Pärast Ateena kaotust Peloponnesose sõjas juhtis ta demokraatlikku vastupanu uue ja julmema oligarhilise valitsuse vastu, mille võidukad spartalased olid Ateenasse rajanud. Edukate võitude seerias oli demokraatia Ateenas taastatud. Taastatud demokraatia liidrina üritas Thrasybulus Ateena imperiaalset jõudu taastada ja Spartale vastupanu osutada. Sel ajal oli ta tähtsaim isik Ateenas. Peale kaht kaotust Nemeas ja Coroneas oli ta poliitiline staatus vigastatud ning ta asendati Cononiga, kelle võit Cnidusel lõpetas Sparta unistused mereimpeeriumist. Järgnevalt kadus Thrasybulus aastateks vaateväljalt, kuna Conon juhtis Ateena laevastikku võitude seerias, kuid 392 eKr. Conon vangistati Pärsia satraabi Tiribazuse poolt, viies samal ajal läbi Sardisel rahukonverentsi. Ehkki ta vabastati, suri ta Küprosel, naasmata Ateenasse. Thrasybulus juhtis fraktsiooni, mis plaanis rahulepet tagasi lükata, saades sellega oma koha Ateena poliitika tipus tagasi. 388 eKr. juhtides oma laevastikku lõunasse läbi Egeuse, rüüstasid ta sõdurid Aspenduse välju. Kättemaksuna rünnati öösel nende laagrit ja Thrasybulus tapeti oma telgis. Tema näol oli tegu ühe suurima Ateena patrioodi ja demokraatia eestvõitlejaga.</span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4640387074722913191.post-74732281332541178762011-11-29T14:56:00.000+02:002011-11-29T14:56:09.692+02:00Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.<span lang="EN">Pagondas - c. 434 eKr. - 360 eKr.<br />
<br />
Teeba kindral ja riigimees, keda mäletatakse Boiootia vägede juhina Deliumi lahingus Peloponnesose sõjas. Muutis standardset hopliitide formatsiooni ja kasutas esimesena ratsaväereserve. Detailsem info tema elu kohta puudub peaaegu täielikult. Deliumis paigutas Pagondas teebalased armee paremale tiivale, tavapärase kaheksa mehe sügavuse rivi asemel tugevdas ta teebalaste rivi kahekümne viie mehe sügavuseks, tagamaks neile kokkupõrkel vastastega rohkem surumisjõudu ja löögitugevust. See oli esimene kord senises ülestäheldatud ajaloos, kui Kreeka kindral muutis tavapärast hopliitide üksuse sügavust.</span><br />
<br />
<span lang="EN"></span><span lang="EN">Antud strateegia toimis suurepäraselt: teebalased murdsid ateenlaste vasakust tiivast kergelt läbi ja liikusid ülejäänud Ateena armeed ümberhaarama. Paraku Boiootia armee vasakul tiival paiknevad thespialased sattusid vastamisi Ateena veteransõduritega ja nad tapeti kiirelt pea viimse meheni. Pagondas, taibates, et tema võidukad teebalased ei suuda vaenlast tiivalt haarata enne, kui Ateena parem tiib ta tagalasse murrab, otsustas teha midagi sellist, mida Kreeka sõjategevuses varem polnud nähtud: ta kutsus kohale ratsaväe reservjõud (ainuüksi selle loomine oli midagi uut), et toetada väheseid allesjäänud thespialasi.</span><br />
<br />
<span lang="EN">Ateenlased paremal tiival olid ratsanike saabumisest rabatud - nõnda palju, et nad sattusid segadusse ja pagesid. Arvatavasti poleks ratsanikud, kes olid kergelt relvastatud ja turvistatud, raskejalaväelastest jagu saanud, kuid ainuüksi nende kasutus oli midagi uut, mis lõi ateenlaste parema tiiva põgenema. Teebalased olid nüüdseks liikunud Ateena armee tagalasse, mis lõppes ateenlaste üldise põgenemisega. Pagondase seninägematud taktikad lahingus andsid teed teisele hiilgavale Teeba kindralile, Epameinondasele, kelle suurvõit Leuktras purustas Sparta ülemvõimu Kreekas ning seda lahingut peetakse üheks märkimisväärseimaks taktikaliseks võiduks sõjaajaloos. See mõjutas omakorda Makedoonia kuningat Philippost, kes kasvas Teebas pantvangina ja oli Peloponnesose sõja õpilane, täiendades hilisemalt taktikaid, mis pärinesid Pagondaselt. Pärand läks edasi tema pojale, Aleksander Suurele, kes neid samuti muutis. Kokkuvõtlikult Pagondase ratsaväereservide ja muudetud sõdurite formatsiooni lihtne kasutus muutis kogu Lääne, ja ka maailma sõjaajalugu.</span>Remy Kaldahttp://www.blogger.com/profile/16490748746937499380noreply@blogger.com0