Gnaeus Pompeius Magnus - 106. eKr. - 48. eKr.
Hilise Rooma vabariigi silmapaistev kindral ning poliitiline liider. Pompeius ei pärinenud Rooma ülikute hulgast, vaid lihtsast Itaalia provintsist. Oma madalamast taustast hoolimata tähistas ta sõjalisi triumfe ning tõusis viimaks Rooma ülikute sekka. Lucius Cornelius Sulla andis talle aunimetuse "Magnus" (Suur).
Pompeius oli Marcus Licinius Crassuse suur rivaal ning Gaius Julius Caesari toetaja. Kolm meest moodustasid peagi poliitilise liidu, mida teatakse Esimese Triumviraadina ning kogu võim Roomas oli praktiliselt nende käes. Peale Crassuse surma said Caesarist ja Pompeiusest rivaalid ning nende vahel tekkisid lahkarvamused. Tülid kasvasid suuremaks ning enne kui arugi saadi, puhkes konflikt, mida tänapäeval tuntakse Caesari kodusõjana. Pompeius võitles Senati konservatiivsema fraktsiooni (Optimates) poolel, kuid viimaks sai ta Caesarilt lüüa. Seejärel pages ta varjupaika otsides Egiptusesse, kus ta mõrvati.
Pompeiuse isa Pompeius Strabo pärines Itaaliast, Picenumi regioonist. Ta oli äärmiselt rikas mees, kuid vaatamata sellele ei kuulunud nende pere iidsete Rooma suguvõsade hulka, kes poliitikas domineerisid. Sellest hoolimata tõusis Strabo karjääriredelist ülespoole ning ta sai 104 eKr. kvestoriks, 92 eKr. preetoriks ning 89 eKr. konsuliks. Üsna pea hakkas noor Pompeius Liitlassõjas oma isa all teenima. Pompeius oli alles seitseteist aastat vana, kui ta alustas Liitlassõjas itaallase vastu võitlemist, kuid noorusele vaatamata lõi ta kaasa kõikides isa sõjalistes ning poliitilistes tegemistes.
Strabo suri Gaius Mariuse ja Lucius Cornelius Sulla vahelistes konfliktides 87 eKr. Nüüd oli noore Pompeiuse kohuseks hoolitseda oma pere ja varanduse eest. Järgmised paar aastat kuulus Itaalia Mariuse toetajatele ning Pompeius, kes kuulus aristokraatliku partei hulka, pidi sel ajal tagaplaanile hoidma. Pompeius liitus Sullaga pärast seda, kui viimane naases Kreekast 83 eKr. Roomas oli sel ajal võimul Mariuse partei suur toetaja Gnaeus Papirius Carbo ning Sulla leidis kahekümne kolme aastases Pompeiuses ja tema kolmes veteranleegionis endale väga kasuliku toetaja. Pompeiusel õnnestus viimaks Sullaga liituda (ta oli Mariuse kindralite poolt igal pool ümber piiratud) ning talle anti viimase poolt "Imperator'i" tiitel. See poliitiline liit tõstis Pompeiust oluliselt karjääriredelil ja Sulla, kes oli nüüd absoluutse võimuga diktaator, veenas Pompeiust, et too oma naisest lahutaks ja abielluks tema kasutütre Aemilia Scauraga, kes oli oma praegusest abikaasast rasedaks jäänud.
Pompeius ei saanud ühelegi poliitilisele ametikohale oma noore ea tõttu kandideerida, kuid see ei takistanud tal mujal edu saavutamast. Ta sai ülejäänud sõja kestel üheks Sulla kõige edukamaks kindraliks ning kui Liitlassõda lõpule jõudis, saatis Sulla ta Sitsiiliasse ja Aafrikasse Mariuse toetajate vastu võitlema.
82 eKr. sai Pompeius kerge vaevaga Sitsiilia isandaks. Saar oli Roomale strateegiliselt väga tähtis, kuna sealt tuli suurem osa viljavarudest. Ilma selleta oleksid roomlased nälga jäänud ning üle riigi puhkenuks rahutused. Pompeius võitles karmilt oma vastastega ning ta hukkas nii Gnaeus Papirius Carbo kui ka tolle toetajad. Seejärel purustas ta saarel allesjäänud vastased ja 81 eKr. liikus edasi Aafrikasse, kus ta võitis Gnaeus Domitius Ahenobarbust ja Numiidia kuningat Hiarbast.
Peale katkematut võitude seeriat kuulutati Pompeius Aafrikas oma sõdurite poolt Imperaatoriks. Kuna Pompeius võitles Mariuse toetajate vastu äärmise metsikusega, teenis ta ära hüüdnime adulescentulus carnifex ("Teismeline lihunik" või "Veristaja - poiss"). Pompeius naases samal aastal Rooma ning rahvas võttis teda suure innuga vastu. Diktaator Sulla tervitas samuti võidukat noort kindralit ning andis talle lisanime "Magnus" (Suur).
Pompeius polnud paraku taolise tunnustamisega rahul ning ta nõudis oma Aafrika võitude eest triumfi, millest Sulla esmalt keeldus. Seejärel keeldus Pompeius ise oma leegione laiali saatmast ning ta ilmus üsna pea oma nõudmisega Rooma väravate taha. Viimaks andis Sulla järele ning ta lubas Pompeiusele triumfi. Sulla polnud üldiselt nooruki üleoleva käitumise ning sellise nõudega rahul ning otsustas lasta tal viimasena triumfi tähistada, lootes sellega Pompeiuse tähtsust roomlaste silmis vähendada. Nõnda tähistaski esimesena triumfi Sulla, seejärel Metellus Pius ning viimasena Pompeius. Võidukas Pompeius kavatses linna siseneda elevandi poolt veetavas kaarikus, kuid paraku ei mahtunud elevant väravast läbi ning plaanid oli vaja kiirelt ümber teha. Kõikidele pealtvaatajatele pakkus see palju lõbu ning Pompeius tundis ennast üleni häbistatuna.
Pärast seda, kui Pompeius surus maha Lepiduse poolt algatatud ülestõusu (ta oli algul Lepiduse konsuliks kandideerimist toetanud), nõudis ta endale prokonsuli võimu (Pompeius polnud veel konsulikski saanud, kuid prokonsuliks saadi alles peale konsulina teenimist), et minna Hispaaniasse ning võidelda seal viimase Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse vastu. Aristokraadid olid juba noort ja ambitsioonikat kindralit kartma hakanud ning tema nõue paistis neile vastumeelsena. Pompeius keeldus seni oma leegione laiali saatmast, kuni ta palve täidetakse. Quintus Sertorius oli Hispaanias juba kolm viimast aastat edukalt ühe Sulla parima kindrali, Quintus Caecilius Metellus Piuse vastu võidelnud ning roomlased vajasid seal hädasti lisajõude. Selle tulemusena otsustas Senat viimaks Pompeiuse Hispaaniasse saata, kuigi seda ei tehtud erilise heameelega. Talle anti prokonsuli tiitel ning ta sai Metellusega samaväärse võimu.
Pompeius jäi Hispaaniasse viieks aastaks (76 eKr. - 71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. 72 eKr. mõrvati Sertorius reetlikult ühe omaenda ohvitseri, Marcus Perperna Vento poolt ning sõjale toodi kiire lõpp. Esimeses lahingus võitis Pompeius Perpernat mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr. alistati kogu Hispaania.
Paari kuu pärast peale Sertoriuse mõrva paljastus Pompeiuse üks kõige märkimisväärsemaid talente: nimelt oli ta geenius vallutatud provintsi organiseerimises ja juhtimises. Sel ajal kui Crassus sõdis Spartacusega Kolmandas Orjade sõjas 71 eKr. naases Pompeius koos oma armeega Itaaliasse. Samal ajal kui Pompeius marssis Rooma suunas, sattus ta vastamisi ülejäänud Spartacuse armeega ning tabas 5 000 orja, kes olid Crassuse eest põgenenud. Pompeius nottis orjad halastamatult maha ning nõudis kogu au sõja lõpetamise ja võidu eest Senatilt endale. Crassus sattus sellepeale raevu ning vaen kahe mehe vahel süvenes veelgi.
Vihased oponendid (eriti Crassus) rääkisid Roomas, et Pompeiusel on anne sõja lõppfaasis kohale ilmuda ning võtta endale kogu au selle eduka lõpule viimise eest. Pompeiuse ja Crassuse vihavaen kestis üle dekaadi, kuni viimaks Caesar sellele lõpu tõi (vähemalt osaliselt). Kuna Pompeius oli nüüd Roomas tagasi, võis ta julgelt konsuliks kandideerida. Hoolimata mitmetest seadustest, mis keelasid tal soovitud ametikohale kandideerida (Pompeius polnud veel piisavalt vana -- patriitsid (Rooma ülikud) võisid kandideerida 41 aastaselt, plebeid (lihtrahvas) 42 aastaselt -- samuti polnud ta varem ühtki madalamat ametikohta hoidnud), oli tema valimine kindel. Roomlaste silmis oli Pompeius äärmiselt edukas kindral, tema sõjalised saavutused olid rahvale palju muljet avaldanud ning seega nähti temas üht oma aja suurimat komandöri. Samuti lootis rahvas läbi Pompeiuse tagasi saada oma õigused ja privileegid, mis olid Sulla valitsusajal kõrvaldatud.
Oma teist triumfi tähistades sisenes Pompeius 31. detsembril 71 eKr. Rooma. Samal aastal valiti ta esimest korda konsuliks (olles vaid 35 aastane) ning 70 eKr. algas tema ametiaeg. Teiseks konsuliks sai Pompeiuse kauaaegne rivaal ning vastane Crassus.
Oma ametiajal 70 eKr. läks Pompeius avalikult aristokraatidega tülli ja eemaldus neist. Seda tehes sai temast rahva silmis suur kangelane. Aastaks 69 eKr. oli Pompeiusest saanud rahvamasside suur lemmik, kuid paljud optimates'ed kahtlesid sügavalt tema kavatsustes. Pompeius pakkus välja seaduse, mis pidi taastama Sulla valitsusajal tribuunidelt ära võetud võimu. Edukalt suruti läbi veel mitmeid olulisi seaduseid ning üsna pea sai Pompeiuse suurimaks toetajaks noor Caesar. Peagi said neist lähedased sõbrad ning liitlased. Järgmised kaks aastat (69 eKr. - 68 eKr.) veetis Pompeius Roomas. Tema võimu riigis tõsteti veelgi kahe erakorralise prokonsuli tiitliga (seninägematu sündmus Rooma ajaloos).
Kaks aastat pärast oma konsuliaja lõppemist (67 eKr.) nimetati Pompeius spetsiaalselt valitud mereväe komandöriks, et võidelda Vahemerd kontrollivate piraatide vastu. Nagu oli juba Pompeiusele määratud juhtpositsioonide puhul tavaline, tekitas ka see aristokraatide hulgas palju vastuväiteid. Senati konservatiivsem osa kahtles taaskord Pompeiuse kavatsustes ning tema võimu oli juba kaua kardetud. Seega üritasid Optimatesed igal võimalikul moel takistada Pompeiusele mereväe andmist, kuid taaskord oli Caesar üks senaatoritest, kes toetas oma uut liitlast ja sõpra algusest saadik. Hoolimata aristokraatide suurtest pingutustest saigi Pompeius juhtpositsiooni merel endale ning asus peagi piraate tabama.
Piraadid olid sel ajal Vahemere isandad ning nad ei rünnanud mitte ainult Kreeka ja Aasia rannikutel asuvaid linnasid, vaid tungisid isegi Itaaliasse. Niipea kui juhtimine Pompeiusele anti, asus ta koheselt ettevalmistusi sõjaks läbi viima ning lõpetas need talveks. Tema plaane saatis täielik edu: esmalt jaotas Pompeius Vahemere kolmeteistkümneks eraldiseisvaks alaks ning andis iga piirkonna ühele oma legaadile. Vaid neljakümne päevaga puhastas Pompeius kogu läänepoolse mere piraatidest ja taastas liikumisühenduse Hispaania, Aafrika ja Itaalia vahel. Seejärel asus ta piraate jälitama ning tabas nad Kiliikia rannikul asuvatest kindlustest. Ta purustas nende laevastiku, misjärel suurem osa mereröövlitest alistusid. Pompeius saatis neist enamuse Solisse kodu rajama, mida hakati nüüdsest kutsuma Pompeiopolis'eks.
Kolme lühikese kuuga (67 eKr. - 66 eKr.) sai kogu Vahemeri piraatidest puhtaks. Pompeiuse väed olid toiminud äärmise täpsusega, nad olid väga distsiplineeritud ning näitasid ka üles suurepärast organiseerimisvõimet.
Sõjakäigu kiirus näitas, et Pompeius on andekas kindral nii maal kui ka merel, kel ei tule puudu ka logistilistest oskustest. See oli Pompeiuse tähetund ning teda peeti Rooma kangelaseks.
Pompeius oli nii sama aasta lõpul kui ka järgmise aasta algul hõivatud Kiliikia ja Pamphylia linnade külastamisega, kus ta hoolitses äsjavallutatud alade valitsuse eest. Lucius Licinius Lucullus polnud Kolmandas Mithridatese sõjas erilist edu saavutanud ning ta kutsuti idast tagasi. Sel ajal, kui Pompeius Roomast eemal oli (66 eKr.), nimetati ta idapoolse sõja uueks komandöriks. Lucullus, kes pärines kõrgest patriitslikust perest, ärritus selle peale väga, et ta asendatakse nn. "uue mehega". Pompeius vastas sellele, kutsudes Lucullust "toogas Xerxeseks". Lucullus ei kavatsenudki end tagasi hoida ning nimetas seepeale Pompeiust "raisakotkaks", kuna too pidi toituma alati teiste tööst ja saavutustest, viidates sellega Pompeiuse uuele juhtpositsioonile idas, lisaks ka varasemale võitlusele Spartacusega. Cicero oli üks neist, kes toetas Pompeiusele sõjakäigu juhtimise üleandmist. Aristokraadid üritasid taaskord ükskõik milliseid meetmeid kasutusele võttes seda takistada, kuid paraku ei läinud nende üritus läbi. Pompeius valiti edukalt Kolmandat Mithridatese sõda juhtima ning peagi alustas ta oma uue ülesande täitmist. Kuna Mithridatese väed ja kuninga enda jõud oli juba Luculluse poolt murtud, pidi Pompeius vaid sõjale otsustava lõpu tooma.
Niipea, kui Mithridates Pompeiuse lähenemisest kuulis, taandus ta Armeenia suunas. Paraku sai ta roomlastelt lüüa ja kuna liitlane Tigranes Suur keeldus teda oma valdustesse sisse laskmast, otsustas Mithridates tungida Kolhiidasse, ning sealt edasi oma poja poolt valitsetavasse Bosporuse kuningriiki. Pompeius otsustas vahepeal Armeenia kuninga vastu pöörduda, kuid Tigranes alistus talle ilma võitluseta. Kuningal lubati Roomaga rahu teha ning tal lasti riiki edasi valitseda. 65 eKr. asus Pompeius Mithridatest jälitama. Paraku osutasid ibeerlased ja albaanlased tugevat vastupanu ja pärast seda, kui Pompeius jõudis Phasise jõeni (nüüdisajal Fax või ka Rioni jõgi), otsustas ta sellest piirkonnast lahkuda. Taibates vajadust kerge puhkuse järele, otsustas Pompeius veeta talve Pontosel, mis oli nüüdsest Rooma provints. 64 eKr. marssis ta Süüriasse ning kõrvaldas troonilt kuningas Antiochos XIII Asiaticuse. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma provintsiks. 63 eKr. marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka Foiniikias, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Iisraelis. Peale seda vallutas ta Jeruusalemma. Samal ajal toimus Juudamaal kodusõda, mille algatasid kaks venda, kes olid loonud erinevad religioossed fraktsioonid (Hyrcanus ja Aristobulus). Kodusõda tekitas ebastabiilsust ning see seadis ohtu Pompeiuse kaitsmata tiiva, misjärel otsustas ta sellesse sekkuda. Mõlemad vaenupooled andsid Pompeiusele abistamise eest raha ning viimane pidi otsustama, kelle poolele ta sõjas astub. Viimaks otsustati Hyrcanuse kasuks ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. Paraku oli Aristobulus kaval ja osav mees ning hiljem õnnestus tal ajutiselt oma vend troonilt kõrvaldada. 31 eKr. lasi kuningas Herodes I Hyrcanuse hukata.
Pompeius oli väga huvitatud juutide jumalast ning ta sisenes Jeruusalemma templisse. Suur oli tema üllatus, kui ta ei leidnud mitte ühtegi jumalat kujutavat kuju, skulptuuri ega isegi mitte pühapilti. Tema jaoks oli vastuvõetamatu kummardada jumalat, kel polnud mingit füüsilist vormi ega isegi mitte kuju templis. Midagi sellist polnud tema silmad enne näinud ning ta sattus sellest segadusse.
Kuna Tigranes Suurest sai Rooma liitlane, ulatus Rooma protektoraatide ahel nüüd idas kuni Musta mereni ja Kaukaasiani. Pompeius tõi Rooma meeletult tribuuti ning varandust. Plutarchos kirjutab, et riigi varamusse lisati 20 000 talenti (1 talent = 100 naela, 1 nael = 45 kg) kulda ja hõbedat.
Pompeius jätkas sõjakäikudega Aasias (65 eKr. - 62 eKr.) ning tõi sellest suurema osa Rooma kontrolli alla.
Pompeiuse kolmas triumf leidis aset tema neljakümne viiendal sünnipäeval, 29. septembril 61 eKr. Seekord oli põhjust tähistada võitu piraatide ja Kesk - Aasia sõjakäigu üle. Pidustused olid suured ning ennenägematud, nende lõppedes korraldas Pompeius suure pidusöögi ning tegi rahvale mitmeid annetusi, tõstes sellega veelgi oma populaarsust.
Ehkki Pompeiuse kuulsus oli nüüdseks tõusnud haripunkti, oli vahepeal Roomas tema viieaastase äraoleku ajal tõusnud esile uus noor ja särav täht: Caesar. Sel ajal, kui Pompeius oli Aasias hõivatud, oli Caesar Optimateste ja Cicero vastu üles tõusnud. Pompeiuse vana kolleeg ja rivaal Crassus oli Caesarile raha laenanud, mida viimane enda võimuletõusmiseks oskuslikult ära kasutas. Peagi kerkisid Roomas esile uued liidud ning võim hakkas vahetuma.
Niipea, kui Pompeius Rooma naases ja oma edukat triumfi tähistas, saatis ta oma armee laiali. Optimateste fraktsioon ei tunnustanud paraku Pompeiuse suuri tegusid ning sulges tema ees uksed. Pompeius ei taibanud, miks Optimateste fraktsioon keeldus tema saavutusi tunnustamast. See sundis aga Pompeiust uusi liite otsima ning peagi ühe sellise ta leidiski.
Ehkki Pompeius ja Crassus teineteist ei usaldanud ega ka sallinud, astusid nad 61 eKr. Caesariga poliitilisse liitu. Caesar, kes oli Pompeiusest kuus aastat noorem, oli äsja Hispaaniast saabunud ning soovis 59 eKr. saada konsuliks. Mingil moel õnnestus tal meelitada nii Crassust kui Pompeiust endaga liitu astuma ning moodustati nn. "Esimene Triumviraat". Pompeiuse ja Crassuse kohuseks oli Caesarist konsul teha, et tema saaks omakorda nende huvide eest võidelda.
Caesari maruline konsuliaeg 59 eKr. ei toonud Pompeiusele mitte ainult maid veteranidele ja poliitilisi lepinguid, vaid ka uue elu: Caesar andis oma noore tütre Julia Pompeiusele naiseks. Pärast seda, kui Caesar kindlustas konsuliaja lõppedes endale prokonsulaarjuhtimise Gallias, oli Pompeiusele antud Kaug - Hispaania juhtimine, kuid paraku pidi ta jääma Rooma kriitiliste viljavarude ülevaatajaks. Pompeius sai edukalt viljavarude käsitlemisega hakkama, kuid tema poliitiline edu nii kindel polnud (ta pidi käskluseid jagama oma asetäitjatele Hispaanias, kes tema asemel provintsi juhtisid, vähendades sellega oma mõjukust).
Optimatesed polnud Pompeiusele kunagi andestanud Cicero hülgamist, kui Publius Clodius ta eksiili sundis. Alles siis, kui Clodius hakkas Pompeiust ründama, oli too sunnitud koos teistega koostööd tegema Cicero tagasikutsumise nimel 57 eKr. Kui Cicero tagasi jõudis, aitas tema kõne Pompeiuse positsiooni veidigi parandada, ent kuna viimane oli Caesariga liitu astunud, nägid paljud temas endiselt reeturit. Pompeiust üritati ka mitmete agitaatorite poolt veenda, et Crassus kavandab ta mõrva. Samuti levis ka kuulujutt (tsiteeritud Plutarchose poolt), et vananev Pompeius on poliitika vastu huvi kaotamas ning soovib pühenduda kodusele elule koos oma noore naisega. Pompeius oli tegelikult hõivatud hiiglasliku hoonekompleksi ehitusdetailidega, mis sai hiljem tuntuks Pompeiuse teatrina. Tegu polnud mitte ainult esimese alalise teatriga, mis kunagi Rooma ehitatud, vaid sisaldas endas ka poode ning paljusid teisi hooneid.
Samal ajal Caesari kuulsus aga veelgi tõusis. 56 eKr. hakkasid sidemed kolme mehe vahel katkema. Caesar kutsus esmalt Crassuse ning seejärel Pompeiuse Põhja - Itaalias asuvasse Luccase linna salajasele kohtumisele, et arutada nii strateegiaid kui taktikaid. Caesar polnud enam trio vaikiv partner ning ta asus võimu enda kätte koondama. Luccas lepiti kokku, et Pompeius ja Crassus toetavad taaskord Caesarit uutel konsulivalimistel 55 eKr. Sellega pikendati Caesari juhtimist Gallias viie aasta võrra ning Crassus pidi saama Süüria kuberneriks. Pompeius pidi jätkama Hispaania valitsemist ilma enda kohalolekuta pärast Crassuse ja Caesari konsuliaja lõppemist. Sel korral oli aga vastuseis kolmele mehele oluliselt tugevnenud ning läks vaja meeletuid altkäemakse ja korruptsiooni, et kindlustada 55 eKr. Pompeiuse ja Crassuse valimist. Nende toetajad said aga kõige tähtsamad ametikohad. Vägivald Clodiuse ja teiste fraktsioonide vahel oli kasvamas ning tsiviilrahutused muutusid tavaliseks nähtuseks.
Triumviraat oli lõppemas: esmalt suri Caesari ainus laps ja Pompeiuse naine Julia 54 eKr. sünnitusel. Hiljem samal aastal tapeti aga Crassus partialaste vastu võideldes Carrhae lahingus. Caesarist oli nüüdseks saanud uus Rooma kangelane ning osav kindral ja Pompeiuse kuulsus ja paremad päevad olid sellega mööda läinud. Peale Julia surma üritas Caesar Pompeiusega liitu tugevdada ning pakkus talle abikaasaks oma sugulast Octaviat (tulevase keisri Augustuse õde). Sel korral aga Pompeius paraku keeldus ning ta abiellus 52 eKr. Cornelia Metellaga, kes oli Caesari ühe suurima vaenlase, Quintus Caecilius Metellus Scipio tütar. Pompeius hakkas samuti Optimateste poolele üle liikuma, eemaldudes sellega üha enam Caesarist.
Samal aastal mõrvati Publius Clodius ning Kuuria (Senatikoda) süüdati pööbli poolt põlema. Senat pöördus Pompeiuse poole ning palus tal korra taastada. Seda Pompeius ka tegi ning peagi oli riigis olukord taas turvaline. Pärast korra taastamist nimetas Senat Pompeiuse ainukonsuliks (kuna talle kardeti anda diktaatori absoluutset võimu).
Samal ajal sõdis Caesar Gallias Vercingetorixi vastu ning Pompeius kindlustas salaja Caesari vaenlastega üha tugevnevat liitu. Ta algatas mitmeid olulisi reforme ning reorganiseeris ümber vanu. Samuti andis Pompeius välja seaduseid, mis raskendasid Caesari positsiooni ning keelasid tal uuele konsulitiitlile ilma kohalolekuta kandideerida. See andis tõsise hoobi Caesari plaanidele kui tema ametiaeg Gallias lõppes. 51 eKr. kindlustas Pompeius, et Caesar ei saaks enne konsuliks kandideerida, kui ta on oma armee üle andnud. See oleks aga Caesari vaenlaste ees kaitsetuks jätnud. Cicero märkis kurbusega, et Pompeius oli Caesarit kartma hakanud. Saabuv konflikt Caesari ja Pompeiuse vahel oli vältimatu.
Alguses väitis Pompeius, et ta suudab Caesarit võita ja armeesid koguda pelgalt Itaalia pinnale astudes, aga kui Caesar ületas 49 eKr. Rubico jõe koos oma leegionidega ning lähenes Roomale, andis Pompeius käsu linna mahajätmiseks. Pompeius taganes oma leegionidega lõunasse Brundisiumi suunas, lootes sealt leida abivägesid ning seejärel Caesarile idas vastu astuda. Paraku ei võtnud Senat ega ka Pompeius endaga kaasa hiiglaslikku varandust, mis oli jäetud Rooma Saturni templisse.
Brundisiumis pääses Pompeius napilt Caesari käest. Seejärel saatis Pompeiust väike edu, kui ta väed purustasid Dyrrhachiumi piiramisel 1 000 Caesari meest. Paraku ei osanud ta oma edu piiramisel ära kasutada ning võimalus Caesari palju väiksema armee purustamiseks oli käest libisenud. Caesar oli selle peale ütelnud: "Kui vaenlastel oleks olnud võitjast komandör, oleksid nad täna võidu saavutanud." Siinkohal olevat Caesar ka öelnud, et: "See mees (Pompeius) ei tea, kuidas sõda võita." Seejärel otsustasid Pompeiuse poolt juhitavad konservatiivid Kreekasse pageda. Viimane ja otsustav lahing leidis aset Farsaloses 48 eKr. Caesar väljus sellest võidukalt ning tema vastase armee oli purustatud. Pompeius pidi koos teiste konservatiividega elu eest põgenema ning seejärel kohtus ta oma naise Cornelia ja poja Sextus Pompeiusega Mütilene saarel. Nüüd pidi Pompeius otsustama, kuhu järgmisena põgeneda. Valida oli idapoolsete kuningriikide ja Egiptuse vahel ning ta otsustas lõpuks viimase kasuks.
Peagi saabus Pompeius Egiptusesse ning tema saatus oli nüüdsest noore kuninga Ptolemaios XIII nõunike kätes. Sel ajal kui Pompeius ootas kaldal sõna, vaidlesid nõustajad selle üle, kas pakkuda talle pelgupaika või mitte. Neile oli juba teada, et Caesar on Egiptusesse teel ning nad ei soovinud temaga mingeid pahandusi. Selleks, et Caesari silmis poolehoidu võita, otsustati Pompeius viimaks mõrvata. 29. septembril, oma viiekümne kaheksandal sünnipäeval leidiski suur Pompeius oma lõpu. Ta meelitati kaldal väikesesse paati, kus ta tundis ära oma kaks kunagist kamraadi: Achillase ja Lucius Septimiuse. Sel ajal, kui Pompeius paati istus ning asus kuningale mõeldud kõnet harjutama, ründasid kaks kaaslast teda selja tagant nii pistoda kui mõõgaga. Pompeiusel raiuti pea maha ning tema alasti keha jäeti rannale. Pompeiuse vabakslastud ori Philipus põletas oma endise isanda lihtsal tuleriidal ning tema tuhk ja sõrmus anti hiljem Caesari poolt Corneliale.
Veidi aja pärast jõudis Caesar Egiptusesse. Tervituskingina anti talle korvis üle Pompeiuse pea ja sõrmus. Caesar, nähes, et tema endine liitlane ja sõber on reeturite poolt sellisel viisil tapetud, pöördus pakutud kingitusest jälestusega eemale ning puhkes seejärel nutma. Raevuga lasi ta Ptolemaios XIII troonilt kõrvaldada ning seejärel hukata tema regendi Pothinuse. Caesar määras Egiptuse uueks valitsejaks kuninga õe Kleopatra VII'da.
Pompeius oli paljudele suureks eeskujuks. Läbi pingutuste ja raskuste saavutas ta mitmeid triumfe, oli pikka aega Rooma suurim kangelane ning vabariigi eestvõitleja, kuid sellest hoolimata kukkus ta viimaks võimult ning leidis oma lõpu reeturite käe läbi. Plutarchos kujutas Pompeiust Rooma Aleksander Suurena, kel oli puhas süda ja rikkumata mõtted.
Pompeiusel oli viis naist ja mitmeid järglaseid. Esimeseks naiseks oli Antistia ning teiseks Aemilia Scaura, neist kummagagi polnud tal lapsi. Kolmas naine oli Mucia Tertia, kellest Pompeius abielurikkumise pärast lahutas. Neil oli kolm last: poeg Gnaeus Pompeius, kes hukati 45 eKr. peale Munda lahingut, tütar Pompeia Magna, kes abiellus Faustus Cornelius Sullaga, ning viimaks poeg Sextus Pompeius, kes mässas hiljem Sitsiilias Augustuse vastu. Neljas naine oli Caesari tütar Julia, kes sünnitusel suri ning viies ja viimane oli Cornelia Metella, Metellus Scipio tütar.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Pompeiuse näol oli tegu ühe hilise Rooma vabariigi tähelepanuväärsema poliitiku ja kindraliga, kes hoolimata oma madalamast seisust tõusis läbi raske töö ning saavutuste Rooma poliitika tippu. Pompeius oli samuti hiilgav kindral, kes oskas suurepäraselt ümber korraldada vallutatud provintse ning ka neid tõhusalt juhtida.
Aastatel 2007-2008 kirjutatud ning tõlgitud artiklid tähelepanuväärsematest antiikaja väejuhtidest, valitsejatest, liidritest ja sõdalastest, kes suutsid muuta maailma või oma riiki, uuendasid strateegiaid ja taktikaid ning lõid uuendusi relvastuses ja üldises sõjapidamises.
Tuesday, November 29, 2011
Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.
Lucius Cornelius Sulla - c. 138. eKr. - 78. eKr.
Hilise Rooma vabariigi üks tähtsamaid mehi, oli nii edukas kindral, konsul, kui ka diktaator. Oskusliku kindralina marssis Sullal kahel korral relvajõudu kasutades Rooma, sai diktaatorina absoluutse võimu ning rajas hirmuvalitsuse. Peagi loobus Sulla absoluutsest võimust ning astus tagasi. Sellest hoolimata oli samm vabariigi lõpu kiirendamiseks astutud, mitmed hilisemad kindralid ning riigimehed jälgisid Sulla eeskuju, nt. Caesar, kes marssis samuti leegionidega Rooma. Sulla oli kaval ning vapper mees, tema karakterit samastati nii lõvi kui rebasega.
Sulla sündis patriitsidest Corneliide suguvõssa. Perekonna paremad päevad olid ammu mööda läinud ning Sulla sünniajal hakkas neid ka vaesus kimbutama. Raha vähesuse tõttu veetis nooruk suurema osa ajast Rooma põhjakihi -- koomikute, näitlejate, lautomängijate ning tantsijate hulgas. Sel ajal kohtus Sulla näitleja Metrobiusega, kellest sai tema eluaegne kaaslane ja meesarmuke. Ta ei üritanud suhet ega kiindumust kunagi avalikkuse eest varjata.
Hoolimata pere majanduslikust olukorrast ning põhjakihiga seltsimisest omandas Sulla hea hariduse. Kuna ta luges ja rääkis sujuvalt kreeka keelt, oli see kindel märk sellest, et tegu on haritud mehega. Plutarchos viitab kahele pärandusele, mis lubasid Sullal hilisemalt Rooma poliitikaredelist ülespoole tõusta. Üks pärines kasuemalt ja teine madala päritoluga, kuid see-eest rikkalt vallaliselt naiselt.
107 eKr. määrati Sulla Gaius Mariuse kvestoriks. Marius oli samal aastal konsuliks valitud ning ta asus Numiidia kuninga Jugurtha vastu sõjakäigule. Jugurtha sõda oli alanud 112 eKr. Seni oli Rooma leegione Põhja - Aafrikas juhtinud Quintus Caecilius Metellus, kuid ta ei suutnud sõjale kiiret lõppu tuua. Gaius Marius, kes oli Metelluse leitnant, nägi selles võimalust oma komandöri usurpeerimiseks ja levitas kuulujutte tema ebakompetentsusest ning saamatusest. Mariuse riukalikud võtted kandsid vilja ning Metellus kõrvaldati juhtpositsioonilt. Marius naases seejärel Rooma ning kandideeris konsuliks. Ta võitis valimised ning võttis sõjakäigu juhtimise üle.
Mariuse juhtimise all järgisid Rooma väed Metellusele sarnast plaani ning võitsid viimaks numiidlasi 106 eKr. Naabruses paikneva Mauretaania kuningas Bocchus -- kes oli samuti Jugurtha äi ning liitlane -- jõudis Sullaga kokkuleppele ning ta reetis Jugurtha roomlastele. Seega mängis Sulla Jugurtha vangistamises väga suurt rolli, kuid komandörina läks kogu au Mariusele. Sellest hoolimata tõmbas Sulla saavutus avalikkuse silmis palju tähelepanu ning see tõstis märkimisväärselt tema poliitilist karjääri.
104 eKr. suundusid sissetungivad germaani hõimud kimbrid ja teutoonid Itaalia poole. Tänu oskamatutele kindralitele ning omavahel tülis olevatele konsulitele said roomlased raskete kaotuste osaliseks. Marius valiti kiiruga konsuliks ning ta asus armeed koguma ja ettevalmistusi läbi viima, Sulla jätkas tema all teenimist. Teadmata põhjustel aga kimbrid Rooma ei tunginud ning liikusid selle asemel Hispaania suunas, teutoonid liikusid samal ajal ringi Põhja - Gallias. See andis roomlastele ja Mariusele aega armee kogumiseks ning treenimiseks. Tänu sellele ohule valiti Marius viiel aastal järjest pretsedenditult konsuliks. Gaius Marius võitis teutoone Aquae Sextiae lahingus, hävitades nad täielikult. Sulla suunati sel ajal Quintus Lutatius Catulus Caesari armeesse. Viimaks kohtus Marius (koos oma konsulaarist kolleegi Catulusega) kimbride väega Vercellaes 101 eKr. Kimbrid purustati täielikult ning oht Roomale oli kõrvaldatud. Kuna Catulus oli lootusetu kindral ega suutnud Mariusega korralikult koostööd teha, kuulus suur osa võidust Sullale. Kuna Marius ja Catulus olid mõlemad konsulid ning seega armee ülemjuhatajad, kuulus kogu au võidu eest vaid neile ning mõlemad tähistasid triumfi.
Peale Rooma naasemist valiti Sulla 97 eKr. "Praetor urbanuseks". Vastavalt ühele kuulujutule sai Sulla ametikoha tänu suurele pistisele. Järgmisel aastal määrati ta Anatoolias asuvasse Kiliikia provintsi prokonsuliks. Ühel saadikute kohtumisel ennustas Kaldea prohvet Sullale, et ta sureb oma kuulsuse ja õnne tipul. See ennustus mõjutas Sullat kogu ülejäänud elu ning ta võttis seda väga tõsiselt. Umbes 93 eKr. lahkus Sulla idast ning naases Rooma, kus ta liitus optimateste fraktsiooniga, saades sellega Gaius Mariuse poliitiliseks vastaseks. 92 eKr. lõi Sulla Armeenia kuninga Tigranes Suure Kapadookiast välja.
91 eKr. - 88 eKr. võitlesid roomlased Liitlassõda Socii'de, oma itaallastest liitlaste vastu. Itaalia provintsid pidid küll vastuvaidlematult tagama Roomale vajaliku armee ning maksma erakorralisi makse, kuid neil puudus igasugune sõna - ja hääletusõigus. Liitlassõda sai osaliselt alguse ka Marcus Livius Drusus Noorema mõrvamise pärast. Drususe reformid pidid tagama Rooma itaallastest liitlastele täieõigusliku kodakondsuse, mis andnuks neile sõnaõiguse nii Rooma sise - kui välispoliitikas. Kui Drusus mõrvati, kuulutati enamus tema reformidest kehtetuks ning Senat tühistas nende kasutuselevõtu. See vihastas aga Itaalia provintse suuresti ning selle tulemusena astus enamus neist Rooma - vastasesse liitu.
Liitlassõja algul hakkasid Rooma Senat ja aristokraadid kartma Gaius Mariuse ambitsioone. Marius oli Senati poolt valitud konsuliks juba viiel korral järjest (104 eKr. - 100 eKr.). Senat ja aristokraadid otsustasid ühiselt, et Mariusele sõja juhtimist Itaalias ei anta. Itaalia liitlaste viimases ülestõusus näitas Sulla oma hiilgavaid sõjalisi oskuseid, ületades isegi Gaius Mariuse ja konsul Gnaeus Pompeius Strabo (Gnaeus Pompeius Magnuse isa) võimeid. Tänu oma oskustele ning sõja edukale lõpetamisele valiti ta esimest korda 88 eKr. konsuliks koos Quintus Pompeius Rufusega.
Sulla ei teeninud Liitlassõjas mitte ainult hiilgava kindralina, vaid näitas ka isiklikult üles suurt vaprust. Nolas autasustati teda Corona Obsidionalis'ega (Blokaadikroon), mis samuti tuntud ka Corona Graminea'na (Heinakroon - Rohukroon). Tegu oli Rooma kõrgeima sõjalise autasuga, mida anti välja isikliku vapruse eest kindralile, kes päästab Rooma leegioni või armee lahinguväljalt. Erinevalt kõikidest teistest Rooma sõjalistest autasudest anti see ühiselt välja päästetud armee sõdurite poolt ning seda olid saanud vaid väga vähesed kogu senise Rooma ajaloo jooksul. Kroon valmistati traditsioonide kohaselt heinast ning teistest taimedest, mis lahinguväljalt kokku koguti.
Sulla määrati peagi Senati poolt juhtima idapoolset sõjakäiku Pontose kuninga Mithridates VI vastu, kes oli tunginud sisse Rooma idaprovintsidesse. Marius oli nüüd juba vana mees, kuid sellest hoolimata tahtis ta ise armeed itta juhtida. Tribuun Publius Sulpicius Rufusele räägiti Mariuse poolt auk pähe ning ta kutsus kokku assamblee, et Senati otsus ümber pöörata ning anda Rooma armee juhtimine idas üle Mariusele. Tekkinud tülide tagajärjel puhkes Foorumis vägivald. Sulla oli sunnitud Mariuse majast pelgupaika otsima ning arvatavasti palus ka, et vägivald lõpetatakse. Sulla palvet paraku ignoreeriti ning rahutused jätkusid.
Sulla otsustas seejärel Roomast põgeneda ning minna oma võidukate Liitlassõja veteranide laagrisse. Sulla teatas sõduritele meetmetest, mis tema vastu olid kasutusele võetud ning käskis armeel tunnustada teda ülemjuhatajana. Peagi saabusid Sulla juurde Assambleest pärit saadikud, kes teatasid, et armee juhtimine on üle antud Mariusele. Sõdurid külvasid saadikud seepeale kivirahega üle. Seejärel võttis Sulla kuus kõige ustavamat leegioni ning marssis nendega Rooma peale. Tegu oli ennenägematu sündmusega, kuna mitte ükski kindral Rooma ajaloos polnud veel varem oma armeega linnapiire ületanud. Tegelikult oli see nii ebaeetiline, et suurem osa komandöridest (vaid Lucullus oli sellega nõus) keeldusid Sullaga kaasa tulemast. Marius asus kiiruga Rooma kaitset organiseerima ning koondas enda ümber gladiaatoreid, kellest polnud paraku Sulla veteranleegionäride vastu mingit kasu. Marius pakkus igale orjale, kes Sulla vastu võitleb, vabadust, kuid sellest hoolimata oli ta koos oma järgijatega sunnitud linnast pagema.
Seejärel asus Sulla Roomas oma positsiooni tugevdama. Ta kuulutas Mariuse ja tolle liitlased riigi vaenlasteks ning pöördus karmi tooniga Senati poole, kujutades ennast ohvri, mitte sissetungijana. Pärast Rooma poliitika ümberstruktureerimist ning Senati võimu tugevdamist naases Sulla oma laagrisse ning jätkas Esimese Mithridatese sõja juhtimist.
Sulpicius reedeti ning ta tapeti ühe oma orja käe läbi. Sulla lasi orja peagi vabastada ning seejärel tappa. Aafrikast leidis Marius endale turvalise paiga ning ta asus armeed koguma, kavatsedes sellega peagi Rooma naasta. 87 eKr. lõpuks naases Marius Rooma, leides toetust Lucius Cornelius Cinnalt. Sulla äraoleku ajal haaras Marius taaskord Roomas võimu. Ta kuulutas Sulla reformid ja seadused kehtetuks ning määras ta ametlikult eksiili. Marius ja Cinna valiti 86 eKr. konsuliteks. Paraku suri Marius paari nädala pärast ning seega sai Roomas ülemvõimu Cinna.
87 eKr. kevadel maabus Sulla Kreekas, Dyrrachiumis. Aasia oli hõivatud Mithridatese vägede poolt, mida juhtis kindral Archelaus. Sulla esimeseks sihtmärgiks oli Ateena, mida valitses Mithridatese marionettvalitseja, türann Aristion. Sulla liikus kagu suunas, korjates samal ajal varusid ning abivägesid. Tema armee ülemjuhataja Lucullus liikus veidi eespool ning uuris maad ja pidas läbirääkimisi Kreekas kohaloleva Rooma komandöri Bruttius Suraga. Peale lühikest nõupidamist andis Sura oma armee juhtimise üle Sullale. Chaironeias kohtusid kõikide Kreeka suurimate linnade (välja arvatud Ateena) saadikud Sullaga. Peale kohtumist liikus Sulla edasi Ateena suunas.
Kohalesaabudes piiras Sulla sisse mitte ainult Ateena, vaid ka Piraeuse sadama. Sulla esimeseks eesmärgiks oli vallutada Piraeus, mille kaotamine tähendanuks ateenlastele merd mööda saabuva varustuse lõppemist. Paraku puudus roomlastel vajalik merevägi, millega Archelausele vastu astuda. Sulla saatis Luculluse idapoolsete Vahemere liitlaste juurde laevastikku koguma. Alustati hiiglaslike kaevetöödega, mis isoleerisid Ateena ja selle sadama maapoolsest küljest. Sulla vajas puitu ning selleks saeti kõik metsad maha, kaasa arvatud Kreeka pühad lehtpuusalud. Piiramistööd nõudsid ka kõvasti raha ning kui see otsa hakkas lõppema, "laenati" seda ümberkaudsetest templitest.
Hoolimata Ateena ja selle sadama täielikust ümberpiiramisest ei paistnud asjad sujuvat ning kujunes patiseis. Sulla jäi sellest hoolimata kannatlikuks ning piiramine jätkus. Peagi täitus tema laager Mariuse ja Cinna tapatalgude eest põgenevate roomlastega. Põgenejate hulgas oli samuti Sulla naine ja laps, lisaks ka mitmed optimates'te parteisse kuulunud liikmed, kel õnnestus Roomast eluga pääseda.
Nüüdseks olid ateenlased nälgimas ja söödi kõike, mida kätte saadi, ka jalatsite nahka ning rohtu. Ateenast väljus delegatsioon, mis pidi Sullat võõrustama, kuid tõsiste läbirääkimiste asemel kiideti oma linna au ja kuulsust. Seepeael saatis Sulla delegatsiooni minema ning piiramine jätkus.
Sulla luurajad tõid peagi väga vajalikku informatsiooni. Nagu selgus, oli Aristion jätnud ühe linnamüüri tähelepanuta ning Sulla saatis kaevikukaevajad koheselt müüri õõnestama. Üsna pea oli linna edelapoolses osas üheksasada jalga müürist lammutatud ning roomlased tungisid keskööl Ateenasse, alustades selle rüüstamist. Peale pikale veninud piiramist ning ateenlaste üleolevat käitumist polnud Sullal mingit tuju olla suuremeelne ning peagi ujusid tänavad sõna otseses mõttes verest. Alles siis, kui Sulla kreeklastest sõbrad (Midias ja Calliphon) ning Rooma senaatorid laagris palusid tal veresauna lõpetada, otsustas Sulla, et nüüd piisab. Seejärel koondas ta oma väed Piraeuse sadamale ning Archelaus, kes nägi, et olukord on lootusetu, taandus kindlusesse ja hülgas seejärel sadama, et liituda oma vägedega. Kuna Lucullus polnud veel laevastikuga kohale saabunud, ei suutnud Sulla mingil moel Archelause põgenemist takistada. Enne Ateenast lahkumist põletas Sulla sadama maha ning liikus seejärel Boiootiasse, et lõplikult Archelause armee purustada ning Kreekast eemaldada.
Sulla ei kavatsenud sekunditki kaotada ning ta liikus kiirelt Philoboetuse kõrgendikule, et see hõivata. Künkalt avanes samuti hea ülevaade Elateani tasandikule. Archelause armee, mida hetkel juhtis Taxiles, pidi lähenema põhjast ja liikuma edasi piki orgu Chaironeia poole. Armee oli vähemalt 120 000 meest tugev, ületades suuresti Sulla oma. Archelaus eelistas kasutada kurnamistaktikaid, kuid Mithridates käskis Taxilesel otsemaid rünnata. Vahepeal oli Sulla oma mehed kaevamistöödele pannud ning hõivas järgmisena varemetes oleva Parapotamii linna. Seejärel tegi ta pettekäigu, mis paistis Archelausele taganemisena. Peagi hülgas Sulla linna läheduses asuvad koolmekohad ja liikus pihttaraga kindlustatud kaevikute taha. Teivasaedade taga paiknesid ka Ateena piiramisest pärinevad välikahuriväed, mis mängisid hilisemas lahingus suurt rolli. Archelaus liikus üle koolmekohtade ja üritas Sulla mehi tiibadelt haarata, kuid Mithridatese armee parem tiib löödi roomlaste poolt tagasi. Seejärel üritasid sõjakaarikud tungida roomlaste tsentrisse, kuid ka neil ei vedanud paremini ning nad hävitati pihttarade ees. Järgmisena läkitati teele faalanksid, kes taipasid üsna pea, et nii kergelt nad üle pihttarade ega kaevikute ei tungi. Lisaks sellele rünnati neid pidevalt teivasaedade taha paigutatud välikahuriväe poolt ning Pontose armee kaotused suurenesid iga sekundiga. Järgmisena paiskas Archelaus oma parema tiiva Rooma vasaku tiiva vastu. Sulla, kes taipas selle manöövri ohtlikkust, kiirustas Rooma paremalt tiivalt vasakule appi. Olukord Rooma vasakul tiival stabiliseeriti, kuid sellest hoolimata saatis Archelaus veelgi sõdureid oma paremalt tiivalt roomlastele peale. Sulla liikus tagasi oma paremale tiivale ning andis käsu üldiseks pealetungiks. Leegionid, toetatuna ratsaväe poolt, sööstsid edasi ja Archelause armee murdus kokku. Sõdurid vajusid sõna otseses mõttes teineteisele peale nagu kokkuvarisev kaardipakk ning neil puudus igasugune liikumisruum. Algas selline veresaun, mida polnud kaua nähtud: väidetavalt jäi 120 000 mehelisest Pontose armeest ellu vaid 10 000 sõdurit. Chaironeia lahingu näol oli tegu ühe antiikajaloo suurima võitlusega, mille võitis oluliselt väiksem armee tänu oskuslikult valitud lahinguplatsile, treeningule ning kindrali juhtimisoskusele. Samuti kasutati esimest korda ajaloos lahinguväljal kaevikuid.
Rooma valitsus (Cinna) saatis seejärel koos armeega välja Lucius Valerius Flaccuse, kes pidi idas Sulla positsiooni üle võtma. Flaccuse paremaks käeks sai Gaius Flavius Fimbria, kes peagi oma komandöri vastu üles tõusis ja algatas mässu, milles sõdurid Flaccuse mõrvasid. Vahepeal asusid nii Sulla kui Flaccuse armeed teineteise kõrvale laagrisse. Sulla, kelle jaoks polnud see esimene kord, lasi oma sõduritel Flaccuse armees erimeelsusi külvata. Selleks ajaks, kui Flaccus laagri kokku pakkis ja põhjapoole liikus, olid paljud tema sõdurid jooksnud üle Sulla poolele. Peagi liikus Sulla uut Pontose armeed purustama ning valis lahinguväljaks Orchomenose. See oli looduslikult hästi kaitstud ala ning sobis ideaalselt Sulla väiksema armee jaoks. Orchomenoses sai Sulla edukalt rakendada kaitserajatisi ning kaevikuid, mis olid talle eelmises lahingus võidu toonud. Sel korral oli uue Pontose armee suurus üle 150 000 mehe. Mithridatese väed asusid otse roomlaste ette laagrisse, nende kõrvale jäi suur järv. Varsti Archelaus taipas, mis Sullal plaanis on. Roomlased ei kaevanud mitte ainult kraave, vaid ka muldvalle, ja õige pea leidis Pontose armee end suurest hädast. Pontose armee meeleheitlikud pealetungid löödi roomlaste poolt tagasi ning muldvallid liikusid järk-järgult edasi. Lahingu teisel päeval otsustas Archelaus kindlameelselt Sulla muldvallide rägastikust välja tungida. Kogu Pontose armee tormas roomlastele peale, kuid viimased olid üksteise vastu nii tihedalt kokku surutud, et nende lühimõõgad olid nagu läbistamatu barjäär. Mithridatese armeel polnud lootustki roomlastest läbi tungida ning lahingust sai korratu põgenemine. Sellele järgnes veelgi hullem nottimine kui varasemas lahingus ning üsna pea nõretas kogu maa verest. Antiikajaloolane Plutarchos märgib, et isegi kahesaja aasta pärast leiti lahinguväljalt turviseid ning relvi.
Peale edukat sõjakäiku otsustas Sulla Itaaliasse naasta ning Rooma juhtimise taaskord üle võtta. Metellus Piuse ja teiste toetusel marssis Sulla armee Brundisiumi sadamast Itaaliasse. Ta ajas allesjäänud Mariuse toetajad -- kes olid Mariuse poja Gaius Marius Noorema juhtimise all -- Praenestesse ja purustas nad. Peale Rooma marssimist võitis Sulla armee 82 eKr. novembris samniitide vägesid, mida juhtis Pontius Telesinus. Sulla armee parem tiib, mida juhtis Marcus Licinius Crassus, mängis võidus väga suurt rolli. Sullat abistas samuti noor Gnaeus Pompeius, kes võitis Gnaeus Papirius Carbo toetajaid Sitsiilias ja Aafrikas.
82 eKr. lõpus või 81 eKr. algul nimetati Sulla Senati poolt diktaatoriks (rei publicae constituendae causa). Järgnevalt andis Rahvaassamblee Sullale ajalise limiidita valitsusaja. Sullal oli täielik kontroll üle linna ja Rooma vabariigi, erandiks oli vaid Hispaania, kus Mariuse kindral Quintus Sertorius oli rajanud iseseisva riigi. Diktaatorlust kasutati Roomas vaid äärmiselt ohtlikel aegadel, nagu näiteks Teises Puunia sõjas. Tavaliselt kestis ametiaeg kuus kuud ning selle aja jooksul läks absoluutne võim vaid ühe mehe kätte.
Nüüd, kui Sullal oli kogu riigis totaalne võim, algatas ta hirmuvalitsuse. Riigist heideti välja või pagendati kõik Sulla poliitilised vastased. Lisaks sellele andis diktaator käsu umbes 1 500 Rooma üliku (nii senaatori kui rüütli) hukkamiseks. Tegelikult arvatakse, et see arv tõusis kuni 9 000'ni. Veresaun kestis Rooma mitu kuud ning inimesi hukati ilma mingi põhjuseta. Elanikud, kes pakkusid väljaheidetutele varjualust või üritasid neid aidata, mõisteti samuti surma. Riik konfiskeeris tapetute ning pagendatute vara ja müüs selle oksjonil maha, tehes nõnda Sulla ja ta toetajad tohutult rikasteks. Riigist pagendatute pojad ja pojapojad said seadusliku keelu, mis ei lubanud neil ühelegi poliitilisele ametikohale kandideerida vähemalt kolmekümne aasta jooksul.
Noor Caesar oli Cinna väimees ning seega Sulla üks peamiseid sihtmärke. Ta pages linnast ning pääses hukkamisest tänu oma sugulaste jõupingutustele, kellest paljud olid Sulla toetajad. Sulla kahetses oma memuaarides Caesari ellujätmist tolle ambitsioonide pärast. Väidetavalt oli Sulla Caesari eestkostjatele ütelnud: "Selles Caesaris on palju Mariust."
Ainsaks ja viimaseks Mariuse toetajaks oli Quintus Sertorius, kes pidas Hispaanias edukalt Sulla vägedele vastu. Sertorius mõrvati 72 eKr. ning Hispaania vallutati Metelluse ja Pompeiuse poolt.
Sulla sätestas mitmeid reforme, mis andsid riigi juhtimise kindlalt Senati kätesse. Senaatorite arvu tõsteti kolmesajalt kuuesajale, kvestorite ametikohti kergitati kaheksalt kahekümnele ning preetorite arvu tõsteti kuuelt kaheksale. Sulla andis välja veel mitmeid seaduseid ning reforme, mis tugevdasid Senati positsiooni märkimisväärselt.
81 eKr. lõpus loobus Sulla oma diktaatoripositsioonist ning absoluutsest võimust üle kogu Rooma vabariigi. Ta saatis leegionid laiali ning taastas seejärel normaalse konsulaarvalitsuse (Sulla valiti 80 eKr. konsuliks).
Peale teise konsuliaja lõppemist taandus Sulla poliitikast ning kolis oma villasse, mis asus Puteoli lähedal. Riigiasjadesse sekkus ta vaid siis, kui küsimused puudutasid tema poliitikaid.
Sulla ainsaks eesmärgiks oli nüüd memuaaride kirjutamine ning ta sai need valmis veidi enne oma surma. Paraku on need nüüdseks kadunud. Elu viimastel päevadel ümbritseti teda näitlejate ning tantsijate poolt, kelle hulgas oli ka Metrobius. Oma viimases pöördumises Senati poole tunnistas Sulla üles ka oma eluaegse armusuhte Metrobiusega, mis pani kuulajaskonna ärevusest kihama. Selle lõbusa seltskonna keskel suri Sulla 78 eKr. peale lühiajalist haigust. Kuna Sulla oli kogu elu tarbinud ohtralt alkoholi, oli tegu ilmselt maksarikkega. Järgnenud matused olid äärmiselt suurejoonelised ning pidulikud.
Paljud Sulla poolt kehtestatud seadused ning läbiviidud reformid tunnistati üsna pea kehtetuteks ning need asendati vanadega. Sulla rajas teed edasistele kindralitele ja riigimeestele, kes kasutasid oma armee lojaalsust ära, et haarata Roomas võim. Nende hulgas ilmselt tähelepanuväärseim on Gaius Julius Caesar. See viis aga lõpuks Vabariigi lõpuni ning impeeriumi alguseni.
Ka Sulla järeltulijad olid Rooma poliitikas tähtsatel positsioonidel kuni keiserliku perioodini. Tema poeg Faustus Cornelius Sulla ja lapselaps Quintus Pompeius Rufus lasid välja teenarid (Rooma hõbemünt), mis kandsid esivanema nime. Teine lapselaps Faustus II Cornelius Sulla oli Germaanias Tiberiuse legaat ning sai 7 A.D. konsuliks. Paraku hukati ta Augustuse mõrvakatse eest 9 A.D. Sulla lapselapselaps Lucius Cornelius Sulla Faustus oli Germanicuse sõber ning ta määrati kolmekümneaastaselt Augustuse poolt konsuliks.
Sullal oli elu jooksul neli naist, neist esimesega sai ta tütre ja poja. Poeg suri noorelt. Teise naisega Sullal lapsi polnud ning ta lasi abielu lahutada. Kolmanda naisega sai Sulla kaks last, poja ning tütre. Viimase, neljanda naisega sai Sulla tütre, kes sündis peale tema surma.
Lucius Cornelius Sulla oli hilise Rooma vabariigi üks märkimisväärsemaid mehi nii kindrali, poliitiku kui türannina. Ta oli äärmiselt osav kindral, kelle võib julgelt liigitada Rooma ajaloo parimate komandöride hulka. Sulla oli samuti väga vapper ning julge mees, kuid tema häid omadusi varjutas ta julmus nii poliitiliste vastaste kui ka vaenlaste vastu. Ta loobus absoluutsest võimust oma elu tipphetkel ning taandus nii Roomast kui ka selle poliitilistest intriigidest.
Hilise Rooma vabariigi üks tähtsamaid mehi, oli nii edukas kindral, konsul, kui ka diktaator. Oskusliku kindralina marssis Sullal kahel korral relvajõudu kasutades Rooma, sai diktaatorina absoluutse võimu ning rajas hirmuvalitsuse. Peagi loobus Sulla absoluutsest võimust ning astus tagasi. Sellest hoolimata oli samm vabariigi lõpu kiirendamiseks astutud, mitmed hilisemad kindralid ning riigimehed jälgisid Sulla eeskuju, nt. Caesar, kes marssis samuti leegionidega Rooma. Sulla oli kaval ning vapper mees, tema karakterit samastati nii lõvi kui rebasega.
Sulla sündis patriitsidest Corneliide suguvõssa. Perekonna paremad päevad olid ammu mööda läinud ning Sulla sünniajal hakkas neid ka vaesus kimbutama. Raha vähesuse tõttu veetis nooruk suurema osa ajast Rooma põhjakihi -- koomikute, näitlejate, lautomängijate ning tantsijate hulgas. Sel ajal kohtus Sulla näitleja Metrobiusega, kellest sai tema eluaegne kaaslane ja meesarmuke. Ta ei üritanud suhet ega kiindumust kunagi avalikkuse eest varjata.
Hoolimata pere majanduslikust olukorrast ning põhjakihiga seltsimisest omandas Sulla hea hariduse. Kuna ta luges ja rääkis sujuvalt kreeka keelt, oli see kindel märk sellest, et tegu on haritud mehega. Plutarchos viitab kahele pärandusele, mis lubasid Sullal hilisemalt Rooma poliitikaredelist ülespoole tõusta. Üks pärines kasuemalt ja teine madala päritoluga, kuid see-eest rikkalt vallaliselt naiselt.
107 eKr. määrati Sulla Gaius Mariuse kvestoriks. Marius oli samal aastal konsuliks valitud ning ta asus Numiidia kuninga Jugurtha vastu sõjakäigule. Jugurtha sõda oli alanud 112 eKr. Seni oli Rooma leegione Põhja - Aafrikas juhtinud Quintus Caecilius Metellus, kuid ta ei suutnud sõjale kiiret lõppu tuua. Gaius Marius, kes oli Metelluse leitnant, nägi selles võimalust oma komandöri usurpeerimiseks ja levitas kuulujutte tema ebakompetentsusest ning saamatusest. Mariuse riukalikud võtted kandsid vilja ning Metellus kõrvaldati juhtpositsioonilt. Marius naases seejärel Rooma ning kandideeris konsuliks. Ta võitis valimised ning võttis sõjakäigu juhtimise üle.
Mariuse juhtimise all järgisid Rooma väed Metellusele sarnast plaani ning võitsid viimaks numiidlasi 106 eKr. Naabruses paikneva Mauretaania kuningas Bocchus -- kes oli samuti Jugurtha äi ning liitlane -- jõudis Sullaga kokkuleppele ning ta reetis Jugurtha roomlastele. Seega mängis Sulla Jugurtha vangistamises väga suurt rolli, kuid komandörina läks kogu au Mariusele. Sellest hoolimata tõmbas Sulla saavutus avalikkuse silmis palju tähelepanu ning see tõstis märkimisväärselt tema poliitilist karjääri.
104 eKr. suundusid sissetungivad germaani hõimud kimbrid ja teutoonid Itaalia poole. Tänu oskamatutele kindralitele ning omavahel tülis olevatele konsulitele said roomlased raskete kaotuste osaliseks. Marius valiti kiiruga konsuliks ning ta asus armeed koguma ja ettevalmistusi läbi viima, Sulla jätkas tema all teenimist. Teadmata põhjustel aga kimbrid Rooma ei tunginud ning liikusid selle asemel Hispaania suunas, teutoonid liikusid samal ajal ringi Põhja - Gallias. See andis roomlastele ja Mariusele aega armee kogumiseks ning treenimiseks. Tänu sellele ohule valiti Marius viiel aastal järjest pretsedenditult konsuliks. Gaius Marius võitis teutoone Aquae Sextiae lahingus, hävitades nad täielikult. Sulla suunati sel ajal Quintus Lutatius Catulus Caesari armeesse. Viimaks kohtus Marius (koos oma konsulaarist kolleegi Catulusega) kimbride väega Vercellaes 101 eKr. Kimbrid purustati täielikult ning oht Roomale oli kõrvaldatud. Kuna Catulus oli lootusetu kindral ega suutnud Mariusega korralikult koostööd teha, kuulus suur osa võidust Sullale. Kuna Marius ja Catulus olid mõlemad konsulid ning seega armee ülemjuhatajad, kuulus kogu au võidu eest vaid neile ning mõlemad tähistasid triumfi.
Peale Rooma naasemist valiti Sulla 97 eKr. "Praetor urbanuseks". Vastavalt ühele kuulujutule sai Sulla ametikoha tänu suurele pistisele. Järgmisel aastal määrati ta Anatoolias asuvasse Kiliikia provintsi prokonsuliks. Ühel saadikute kohtumisel ennustas Kaldea prohvet Sullale, et ta sureb oma kuulsuse ja õnne tipul. See ennustus mõjutas Sullat kogu ülejäänud elu ning ta võttis seda väga tõsiselt. Umbes 93 eKr. lahkus Sulla idast ning naases Rooma, kus ta liitus optimateste fraktsiooniga, saades sellega Gaius Mariuse poliitiliseks vastaseks. 92 eKr. lõi Sulla Armeenia kuninga Tigranes Suure Kapadookiast välja.
91 eKr. - 88 eKr. võitlesid roomlased Liitlassõda Socii'de, oma itaallastest liitlaste vastu. Itaalia provintsid pidid küll vastuvaidlematult tagama Roomale vajaliku armee ning maksma erakorralisi makse, kuid neil puudus igasugune sõna - ja hääletusõigus. Liitlassõda sai osaliselt alguse ka Marcus Livius Drusus Noorema mõrvamise pärast. Drususe reformid pidid tagama Rooma itaallastest liitlastele täieõigusliku kodakondsuse, mis andnuks neile sõnaõiguse nii Rooma sise - kui välispoliitikas. Kui Drusus mõrvati, kuulutati enamus tema reformidest kehtetuks ning Senat tühistas nende kasutuselevõtu. See vihastas aga Itaalia provintse suuresti ning selle tulemusena astus enamus neist Rooma - vastasesse liitu.
Liitlassõja algul hakkasid Rooma Senat ja aristokraadid kartma Gaius Mariuse ambitsioone. Marius oli Senati poolt valitud konsuliks juba viiel korral järjest (104 eKr. - 100 eKr.). Senat ja aristokraadid otsustasid ühiselt, et Mariusele sõja juhtimist Itaalias ei anta. Itaalia liitlaste viimases ülestõusus näitas Sulla oma hiilgavaid sõjalisi oskuseid, ületades isegi Gaius Mariuse ja konsul Gnaeus Pompeius Strabo (Gnaeus Pompeius Magnuse isa) võimeid. Tänu oma oskustele ning sõja edukale lõpetamisele valiti ta esimest korda 88 eKr. konsuliks koos Quintus Pompeius Rufusega.
Sulla ei teeninud Liitlassõjas mitte ainult hiilgava kindralina, vaid näitas ka isiklikult üles suurt vaprust. Nolas autasustati teda Corona Obsidionalis'ega (Blokaadikroon), mis samuti tuntud ka Corona Graminea'na (Heinakroon - Rohukroon). Tegu oli Rooma kõrgeima sõjalise autasuga, mida anti välja isikliku vapruse eest kindralile, kes päästab Rooma leegioni või armee lahinguväljalt. Erinevalt kõikidest teistest Rooma sõjalistest autasudest anti see ühiselt välja päästetud armee sõdurite poolt ning seda olid saanud vaid väga vähesed kogu senise Rooma ajaloo jooksul. Kroon valmistati traditsioonide kohaselt heinast ning teistest taimedest, mis lahinguväljalt kokku koguti.
Sulla määrati peagi Senati poolt juhtima idapoolset sõjakäiku Pontose kuninga Mithridates VI vastu, kes oli tunginud sisse Rooma idaprovintsidesse. Marius oli nüüd juba vana mees, kuid sellest hoolimata tahtis ta ise armeed itta juhtida. Tribuun Publius Sulpicius Rufusele räägiti Mariuse poolt auk pähe ning ta kutsus kokku assamblee, et Senati otsus ümber pöörata ning anda Rooma armee juhtimine idas üle Mariusele. Tekkinud tülide tagajärjel puhkes Foorumis vägivald. Sulla oli sunnitud Mariuse majast pelgupaika otsima ning arvatavasti palus ka, et vägivald lõpetatakse. Sulla palvet paraku ignoreeriti ning rahutused jätkusid.
Sulla otsustas seejärel Roomast põgeneda ning minna oma võidukate Liitlassõja veteranide laagrisse. Sulla teatas sõduritele meetmetest, mis tema vastu olid kasutusele võetud ning käskis armeel tunnustada teda ülemjuhatajana. Peagi saabusid Sulla juurde Assambleest pärit saadikud, kes teatasid, et armee juhtimine on üle antud Mariusele. Sõdurid külvasid saadikud seepeale kivirahega üle. Seejärel võttis Sulla kuus kõige ustavamat leegioni ning marssis nendega Rooma peale. Tegu oli ennenägematu sündmusega, kuna mitte ükski kindral Rooma ajaloos polnud veel varem oma armeega linnapiire ületanud. Tegelikult oli see nii ebaeetiline, et suurem osa komandöridest (vaid Lucullus oli sellega nõus) keeldusid Sullaga kaasa tulemast. Marius asus kiiruga Rooma kaitset organiseerima ning koondas enda ümber gladiaatoreid, kellest polnud paraku Sulla veteranleegionäride vastu mingit kasu. Marius pakkus igale orjale, kes Sulla vastu võitleb, vabadust, kuid sellest hoolimata oli ta koos oma järgijatega sunnitud linnast pagema.
Seejärel asus Sulla Roomas oma positsiooni tugevdama. Ta kuulutas Mariuse ja tolle liitlased riigi vaenlasteks ning pöördus karmi tooniga Senati poole, kujutades ennast ohvri, mitte sissetungijana. Pärast Rooma poliitika ümberstruktureerimist ning Senati võimu tugevdamist naases Sulla oma laagrisse ning jätkas Esimese Mithridatese sõja juhtimist.
Sulpicius reedeti ning ta tapeti ühe oma orja käe läbi. Sulla lasi orja peagi vabastada ning seejärel tappa. Aafrikast leidis Marius endale turvalise paiga ning ta asus armeed koguma, kavatsedes sellega peagi Rooma naasta. 87 eKr. lõpuks naases Marius Rooma, leides toetust Lucius Cornelius Cinnalt. Sulla äraoleku ajal haaras Marius taaskord Roomas võimu. Ta kuulutas Sulla reformid ja seadused kehtetuks ning määras ta ametlikult eksiili. Marius ja Cinna valiti 86 eKr. konsuliteks. Paraku suri Marius paari nädala pärast ning seega sai Roomas ülemvõimu Cinna.
87 eKr. kevadel maabus Sulla Kreekas, Dyrrachiumis. Aasia oli hõivatud Mithridatese vägede poolt, mida juhtis kindral Archelaus. Sulla esimeseks sihtmärgiks oli Ateena, mida valitses Mithridatese marionettvalitseja, türann Aristion. Sulla liikus kagu suunas, korjates samal ajal varusid ning abivägesid. Tema armee ülemjuhataja Lucullus liikus veidi eespool ning uuris maad ja pidas läbirääkimisi Kreekas kohaloleva Rooma komandöri Bruttius Suraga. Peale lühikest nõupidamist andis Sura oma armee juhtimise üle Sullale. Chaironeias kohtusid kõikide Kreeka suurimate linnade (välja arvatud Ateena) saadikud Sullaga. Peale kohtumist liikus Sulla edasi Ateena suunas.
Kohalesaabudes piiras Sulla sisse mitte ainult Ateena, vaid ka Piraeuse sadama. Sulla esimeseks eesmärgiks oli vallutada Piraeus, mille kaotamine tähendanuks ateenlastele merd mööda saabuva varustuse lõppemist. Paraku puudus roomlastel vajalik merevägi, millega Archelausele vastu astuda. Sulla saatis Luculluse idapoolsete Vahemere liitlaste juurde laevastikku koguma. Alustati hiiglaslike kaevetöödega, mis isoleerisid Ateena ja selle sadama maapoolsest küljest. Sulla vajas puitu ning selleks saeti kõik metsad maha, kaasa arvatud Kreeka pühad lehtpuusalud. Piiramistööd nõudsid ka kõvasti raha ning kui see otsa hakkas lõppema, "laenati" seda ümberkaudsetest templitest.
Hoolimata Ateena ja selle sadama täielikust ümberpiiramisest ei paistnud asjad sujuvat ning kujunes patiseis. Sulla jäi sellest hoolimata kannatlikuks ning piiramine jätkus. Peagi täitus tema laager Mariuse ja Cinna tapatalgude eest põgenevate roomlastega. Põgenejate hulgas oli samuti Sulla naine ja laps, lisaks ka mitmed optimates'te parteisse kuulunud liikmed, kel õnnestus Roomast eluga pääseda.
Nüüdseks olid ateenlased nälgimas ja söödi kõike, mida kätte saadi, ka jalatsite nahka ning rohtu. Ateenast väljus delegatsioon, mis pidi Sullat võõrustama, kuid tõsiste läbirääkimiste asemel kiideti oma linna au ja kuulsust. Seepeael saatis Sulla delegatsiooni minema ning piiramine jätkus.
Sulla luurajad tõid peagi väga vajalikku informatsiooni. Nagu selgus, oli Aristion jätnud ühe linnamüüri tähelepanuta ning Sulla saatis kaevikukaevajad koheselt müüri õõnestama. Üsna pea oli linna edelapoolses osas üheksasada jalga müürist lammutatud ning roomlased tungisid keskööl Ateenasse, alustades selle rüüstamist. Peale pikale veninud piiramist ning ateenlaste üleolevat käitumist polnud Sullal mingit tuju olla suuremeelne ning peagi ujusid tänavad sõna otseses mõttes verest. Alles siis, kui Sulla kreeklastest sõbrad (Midias ja Calliphon) ning Rooma senaatorid laagris palusid tal veresauna lõpetada, otsustas Sulla, et nüüd piisab. Seejärel koondas ta oma väed Piraeuse sadamale ning Archelaus, kes nägi, et olukord on lootusetu, taandus kindlusesse ja hülgas seejärel sadama, et liituda oma vägedega. Kuna Lucullus polnud veel laevastikuga kohale saabunud, ei suutnud Sulla mingil moel Archelause põgenemist takistada. Enne Ateenast lahkumist põletas Sulla sadama maha ning liikus seejärel Boiootiasse, et lõplikult Archelause armee purustada ning Kreekast eemaldada.
Sulla ei kavatsenud sekunditki kaotada ning ta liikus kiirelt Philoboetuse kõrgendikule, et see hõivata. Künkalt avanes samuti hea ülevaade Elateani tasandikule. Archelause armee, mida hetkel juhtis Taxiles, pidi lähenema põhjast ja liikuma edasi piki orgu Chaironeia poole. Armee oli vähemalt 120 000 meest tugev, ületades suuresti Sulla oma. Archelaus eelistas kasutada kurnamistaktikaid, kuid Mithridates käskis Taxilesel otsemaid rünnata. Vahepeal oli Sulla oma mehed kaevamistöödele pannud ning hõivas järgmisena varemetes oleva Parapotamii linna. Seejärel tegi ta pettekäigu, mis paistis Archelausele taganemisena. Peagi hülgas Sulla linna läheduses asuvad koolmekohad ja liikus pihttaraga kindlustatud kaevikute taha. Teivasaedade taga paiknesid ka Ateena piiramisest pärinevad välikahuriväed, mis mängisid hilisemas lahingus suurt rolli. Archelaus liikus üle koolmekohtade ja üritas Sulla mehi tiibadelt haarata, kuid Mithridatese armee parem tiib löödi roomlaste poolt tagasi. Seejärel üritasid sõjakaarikud tungida roomlaste tsentrisse, kuid ka neil ei vedanud paremini ning nad hävitati pihttarade ees. Järgmisena läkitati teele faalanksid, kes taipasid üsna pea, et nii kergelt nad üle pihttarade ega kaevikute ei tungi. Lisaks sellele rünnati neid pidevalt teivasaedade taha paigutatud välikahuriväe poolt ning Pontose armee kaotused suurenesid iga sekundiga. Järgmisena paiskas Archelaus oma parema tiiva Rooma vasaku tiiva vastu. Sulla, kes taipas selle manöövri ohtlikkust, kiirustas Rooma paremalt tiivalt vasakule appi. Olukord Rooma vasakul tiival stabiliseeriti, kuid sellest hoolimata saatis Archelaus veelgi sõdureid oma paremalt tiivalt roomlastele peale. Sulla liikus tagasi oma paremale tiivale ning andis käsu üldiseks pealetungiks. Leegionid, toetatuna ratsaväe poolt, sööstsid edasi ja Archelause armee murdus kokku. Sõdurid vajusid sõna otseses mõttes teineteisele peale nagu kokkuvarisev kaardipakk ning neil puudus igasugune liikumisruum. Algas selline veresaun, mida polnud kaua nähtud: väidetavalt jäi 120 000 mehelisest Pontose armeest ellu vaid 10 000 sõdurit. Chaironeia lahingu näol oli tegu ühe antiikajaloo suurima võitlusega, mille võitis oluliselt väiksem armee tänu oskuslikult valitud lahinguplatsile, treeningule ning kindrali juhtimisoskusele. Samuti kasutati esimest korda ajaloos lahinguväljal kaevikuid.
Rooma valitsus (Cinna) saatis seejärel koos armeega välja Lucius Valerius Flaccuse, kes pidi idas Sulla positsiooni üle võtma. Flaccuse paremaks käeks sai Gaius Flavius Fimbria, kes peagi oma komandöri vastu üles tõusis ja algatas mässu, milles sõdurid Flaccuse mõrvasid. Vahepeal asusid nii Sulla kui Flaccuse armeed teineteise kõrvale laagrisse. Sulla, kelle jaoks polnud see esimene kord, lasi oma sõduritel Flaccuse armees erimeelsusi külvata. Selleks ajaks, kui Flaccus laagri kokku pakkis ja põhjapoole liikus, olid paljud tema sõdurid jooksnud üle Sulla poolele. Peagi liikus Sulla uut Pontose armeed purustama ning valis lahinguväljaks Orchomenose. See oli looduslikult hästi kaitstud ala ning sobis ideaalselt Sulla väiksema armee jaoks. Orchomenoses sai Sulla edukalt rakendada kaitserajatisi ning kaevikuid, mis olid talle eelmises lahingus võidu toonud. Sel korral oli uue Pontose armee suurus üle 150 000 mehe. Mithridatese väed asusid otse roomlaste ette laagrisse, nende kõrvale jäi suur järv. Varsti Archelaus taipas, mis Sullal plaanis on. Roomlased ei kaevanud mitte ainult kraave, vaid ka muldvalle, ja õige pea leidis Pontose armee end suurest hädast. Pontose armee meeleheitlikud pealetungid löödi roomlaste poolt tagasi ning muldvallid liikusid järk-järgult edasi. Lahingu teisel päeval otsustas Archelaus kindlameelselt Sulla muldvallide rägastikust välja tungida. Kogu Pontose armee tormas roomlastele peale, kuid viimased olid üksteise vastu nii tihedalt kokku surutud, et nende lühimõõgad olid nagu läbistamatu barjäär. Mithridatese armeel polnud lootustki roomlastest läbi tungida ning lahingust sai korratu põgenemine. Sellele järgnes veelgi hullem nottimine kui varasemas lahingus ning üsna pea nõretas kogu maa verest. Antiikajaloolane Plutarchos märgib, et isegi kahesaja aasta pärast leiti lahinguväljalt turviseid ning relvi.
Peale edukat sõjakäiku otsustas Sulla Itaaliasse naasta ning Rooma juhtimise taaskord üle võtta. Metellus Piuse ja teiste toetusel marssis Sulla armee Brundisiumi sadamast Itaaliasse. Ta ajas allesjäänud Mariuse toetajad -- kes olid Mariuse poja Gaius Marius Noorema juhtimise all -- Praenestesse ja purustas nad. Peale Rooma marssimist võitis Sulla armee 82 eKr. novembris samniitide vägesid, mida juhtis Pontius Telesinus. Sulla armee parem tiib, mida juhtis Marcus Licinius Crassus, mängis võidus väga suurt rolli. Sullat abistas samuti noor Gnaeus Pompeius, kes võitis Gnaeus Papirius Carbo toetajaid Sitsiilias ja Aafrikas.
82 eKr. lõpus või 81 eKr. algul nimetati Sulla Senati poolt diktaatoriks (rei publicae constituendae causa). Järgnevalt andis Rahvaassamblee Sullale ajalise limiidita valitsusaja. Sullal oli täielik kontroll üle linna ja Rooma vabariigi, erandiks oli vaid Hispaania, kus Mariuse kindral Quintus Sertorius oli rajanud iseseisva riigi. Diktaatorlust kasutati Roomas vaid äärmiselt ohtlikel aegadel, nagu näiteks Teises Puunia sõjas. Tavaliselt kestis ametiaeg kuus kuud ning selle aja jooksul läks absoluutne võim vaid ühe mehe kätte.
Nüüd, kui Sullal oli kogu riigis totaalne võim, algatas ta hirmuvalitsuse. Riigist heideti välja või pagendati kõik Sulla poliitilised vastased. Lisaks sellele andis diktaator käsu umbes 1 500 Rooma üliku (nii senaatori kui rüütli) hukkamiseks. Tegelikult arvatakse, et see arv tõusis kuni 9 000'ni. Veresaun kestis Rooma mitu kuud ning inimesi hukati ilma mingi põhjuseta. Elanikud, kes pakkusid väljaheidetutele varjualust või üritasid neid aidata, mõisteti samuti surma. Riik konfiskeeris tapetute ning pagendatute vara ja müüs selle oksjonil maha, tehes nõnda Sulla ja ta toetajad tohutult rikasteks. Riigist pagendatute pojad ja pojapojad said seadusliku keelu, mis ei lubanud neil ühelegi poliitilisele ametikohale kandideerida vähemalt kolmekümne aasta jooksul.
Noor Caesar oli Cinna väimees ning seega Sulla üks peamiseid sihtmärke. Ta pages linnast ning pääses hukkamisest tänu oma sugulaste jõupingutustele, kellest paljud olid Sulla toetajad. Sulla kahetses oma memuaarides Caesari ellujätmist tolle ambitsioonide pärast. Väidetavalt oli Sulla Caesari eestkostjatele ütelnud: "Selles Caesaris on palju Mariust."
Ainsaks ja viimaseks Mariuse toetajaks oli Quintus Sertorius, kes pidas Hispaanias edukalt Sulla vägedele vastu. Sertorius mõrvati 72 eKr. ning Hispaania vallutati Metelluse ja Pompeiuse poolt.
Sulla sätestas mitmeid reforme, mis andsid riigi juhtimise kindlalt Senati kätesse. Senaatorite arvu tõsteti kolmesajalt kuuesajale, kvestorite ametikohti kergitati kaheksalt kahekümnele ning preetorite arvu tõsteti kuuelt kaheksale. Sulla andis välja veel mitmeid seaduseid ning reforme, mis tugevdasid Senati positsiooni märkimisväärselt.
81 eKr. lõpus loobus Sulla oma diktaatoripositsioonist ning absoluutsest võimust üle kogu Rooma vabariigi. Ta saatis leegionid laiali ning taastas seejärel normaalse konsulaarvalitsuse (Sulla valiti 80 eKr. konsuliks).
Peale teise konsuliaja lõppemist taandus Sulla poliitikast ning kolis oma villasse, mis asus Puteoli lähedal. Riigiasjadesse sekkus ta vaid siis, kui küsimused puudutasid tema poliitikaid.
Sulla ainsaks eesmärgiks oli nüüd memuaaride kirjutamine ning ta sai need valmis veidi enne oma surma. Paraku on need nüüdseks kadunud. Elu viimastel päevadel ümbritseti teda näitlejate ning tantsijate poolt, kelle hulgas oli ka Metrobius. Oma viimases pöördumises Senati poole tunnistas Sulla üles ka oma eluaegse armusuhte Metrobiusega, mis pani kuulajaskonna ärevusest kihama. Selle lõbusa seltskonna keskel suri Sulla 78 eKr. peale lühiajalist haigust. Kuna Sulla oli kogu elu tarbinud ohtralt alkoholi, oli tegu ilmselt maksarikkega. Järgnenud matused olid äärmiselt suurejoonelised ning pidulikud.
Paljud Sulla poolt kehtestatud seadused ning läbiviidud reformid tunnistati üsna pea kehtetuteks ning need asendati vanadega. Sulla rajas teed edasistele kindralitele ja riigimeestele, kes kasutasid oma armee lojaalsust ära, et haarata Roomas võim. Nende hulgas ilmselt tähelepanuväärseim on Gaius Julius Caesar. See viis aga lõpuks Vabariigi lõpuni ning impeeriumi alguseni.
Ka Sulla järeltulijad olid Rooma poliitikas tähtsatel positsioonidel kuni keiserliku perioodini. Tema poeg Faustus Cornelius Sulla ja lapselaps Quintus Pompeius Rufus lasid välja teenarid (Rooma hõbemünt), mis kandsid esivanema nime. Teine lapselaps Faustus II Cornelius Sulla oli Germaanias Tiberiuse legaat ning sai 7 A.D. konsuliks. Paraku hukati ta Augustuse mõrvakatse eest 9 A.D. Sulla lapselapselaps Lucius Cornelius Sulla Faustus oli Germanicuse sõber ning ta määrati kolmekümneaastaselt Augustuse poolt konsuliks.
Sullal oli elu jooksul neli naist, neist esimesega sai ta tütre ja poja. Poeg suri noorelt. Teise naisega Sullal lapsi polnud ning ta lasi abielu lahutada. Kolmanda naisega sai Sulla kaks last, poja ning tütre. Viimase, neljanda naisega sai Sulla tütre, kes sündis peale tema surma.
Lucius Cornelius Sulla oli hilise Rooma vabariigi üks märkimisväärsemaid mehi nii kindrali, poliitiku kui türannina. Ta oli äärmiselt osav kindral, kelle võib julgelt liigitada Rooma ajaloo parimate komandöride hulka. Sulla oli samuti väga vapper ning julge mees, kuid tema häid omadusi varjutas ta julmus nii poliitiliste vastaste kui ka vaenlaste vastu. Ta loobus absoluutsest võimust oma elu tipphetkel ning taandus nii Roomast kui ka selle poliitilistest intriigidest.
Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.
Gaius Marius - 157. eKr. - 86. eKr.
Rooma kindral ja edukas poliitik, keda valiti konsuliks seitsmel korral oma karjääri jooksul. Marius on ennekõike tuntud sõjaväereformide poolest: kui varem pääsesid leegionidesse teenima vaid teatud väärtusega maatükki omavad mehed, kes pidid ka ise oma varustuse ostma, siis nüüd värbati vägedesse ka maata kodanikke, sõjaväeteenistus muutus kohustuslikuks ning paljude meeste jaoks sai sellest elustiil. Marius korraldas ümber ka leegionide struktuuri, jaotades need eraldi kohortideks ja tsentuuriateks.
Kõige olulisemad ja mõjukamad muudatused, mida Marius Rooma armees läbi viis, nimetati Mariuse Reformideks. Varasemalt olid Rooma aladele sisse tunginud Germaani hõimud - kimbrid ja teutoonid, kes võitsid roomlaseid mitmel korral, tekitades neile hävitavaid kaotuseid. Marius valiti 107 eKr. konsuliks, et barbarite oht kõrvaldada. Kuna roomlased olid eelnevates lahingutes talunud suuri kaotuseid, siis puudus neil vajalik arv sõdureid, et ohule vastu astuda. Kuni selle ajani olid sõduriks saamise tingimused Roomas väga karmid. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 000 sestertsi. Peale selle pidid sõdurid ise relvastuse ja varustuse ostma. Marius kergendas värbamispoliitikat, tühistades vajaduse maalapi järele. Kuna roomlased olid sõdiv rahvas, vajati ka pidevalt uusi jõude mitmel rindel võitlemiseks, seetõttu lubati kõikidel Rooma kodanikel armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides, vähendades sellega rahulolematust ja alandas ülestõusude võimalusi Rooma vastu. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Suurenev armee tagas ka selle, et roomlaseid saadab sõjakäikudel jätkuv edu, kuna nüüd oli värskeid sõdureid pidevalt käepärast võtta.
Marius sündis 157 eKr. Arpinumi linnas Lõuna - Lazios. Roomlased olid linna vallutanud 4. saj. eKr. lõpus ja elanikele anti Rooma kodakondsus ilma hääletamisõiguseta. Alles 188 eKr. anti elanikele täiskodakondsus ning hääletusõigus. Plutarchos väidab, et Mariuse isa oli tavatööline, kuid arvatavasti on see vale, kuna Mariusel oli Roomas kõrgema klassiga sidemeid. Seega pidi Marius sündima tähtsasse peresse, mis lubas tal ka hilisemalt kodulinnas ametnikuks kandideerida. Oma karjääri alguspäevadel pidi Marius taluma Roomas mitmeid raskuseid ja probleeme, mis olid "novus homo" (nn. "uus mees", kes ei pärinenud traditsioonilisest Rooma ülikkonnast) jaoks tavapärased.
Legend räägib, et poisikesena leidis Marius kotkapesa, milles oli seitse kotkapoega. Kotkaid peeti roomlaste peajumala Jupiteri pühadeks lindudeks. Kuna Marius sai Rooma konsuliks seitsmel korral, siis suhtuti sellesse hiljem kui oomenisse. Kui Marius konsuliks sai, andis ta välja dekreedi, millega kuulutati kotkas Senati ja Rooma rahva sümboliks.
134 eKr. teenis Marius armeega Numantias ja tema hea teenistuskäik tõi ta Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanuse tähelepanu alla. Pole teada, kas Marius saabus koos Scipio Aemilianusega või juba teenis demoraliseeritud armees, mille Aemilianus Numantias üle võttis.
Pärast seda, kui Marius kaotas Arpinumis ametikoha valimistel, kandideeris ta kvestoriks. Marius oli aga juba enne kvestoriks kandideerimist huvitatud Rooma poliitikast. Paraku pole tema tegemistest kvestorina midagi teada.
120 eKr. valiti Marius järgmise aasta plebeide tribuuniks. Ta võitis Quintus Caecilius Metelluse toetusel. Metellid polnud ei iidne ega ka patriitslik perekond, kuid sellest hoolimata kuulusid nad sel ajal Rooma mõjuvõimsamate suguvõsade hulka. Ametiajal surus Marius läbi seaduse, mis keelas jõukate sekkumist valimistesse. Marius andis välja veel mitmeid seaduseid, mis rikaste mõjuvõimu valimistel piirasid, kuid sellega võõrandus ta Metellusest, kes teatud seadustele vastu oli.
Seejärel kandideeris Marius kahele ametipostile, kuid edutult. 116 eKr. võitis ta napilt järgmise aasta preetorite valimised ning koheselt süüdistati teda valimiskorruptsioonis. Marius mõisteti õigeks ning ta säilitas ametikoha. Sama aasta veetis ta preetorina sündmustevaeselt Roomas. 114 eKr. oli Mariuse tööaeg peatatud ja ta saadeti Lusitaaniat valitsema.
Hispaaniast naastes (arvatavasti 113 eKr. kuna tavaliselt valitsesid kubernerid Hispaanias kaks aastat) abiellus Marius Juliaga, Julius Caesari tädiga. Juliid olid patriitslik suguvõsa, kuid sel perioodil ei õnnestunud neil preetori ametipostilt kõrgemale tõusta.
109 eKr. võttis Metellus Mariuse Numiidia sõjakäigule kaasa ning määras ta legaadiks. Legaadid (legati) olid tavaliselt lihtsalt saadikud, kuid mehi, kes olid Senati poolt legaadiks määratud, kasutati kindralite poolt alamkomandöridena. Need mehed said tavaliselt kindrali kõige usaldusväärsemaks leitnandiks. Seega pöördus Metellus Senati poole, lastes Mariuse enda legaadiks määrata.
Kuna Metelluse sõjakäigus pole teisi legaate nimetatud, siis võib eeldada, et Marius oli Metelluse parem käsi. Metellus kasutas ära Mariuse sõjalisi kogemusi, ning Marius tugevdas oma positsiooni, et kandideerida konsuliks.
108 eKr. avaldas Marius soovi kandideerida konsuliks. Metellus ei kiitnud seda üldiselt heaks ning tuletas Mariusele meelde, et "uue mehena" läheb tal väga raskeks. Sellest hoolimata alustas Marius konsuliks pürgimise kampaaniat. Järgnevalt Mariuse ning Metelluse ülalmainitud vestlust veetis Marius kogu suve sõdurite hulgas, üritades nende poolehoidu võita sõjalise distsipliini kergendamisega. Marius üritas soosingut võita ka Itaalia kaupmeeste hulgas ning väitis, et suudab Numiidia kuninga Jugurtha vangistada paari päevaga ning vajab selleks vaid pooli Metelluse sõdureid. Mariuse poolt mõjutatud grupid kirjutasid kodudesse ja ülistasid teda, vihjates, et Marius suudab erinevalt Metellusest sõjale kiirelt lõpu tuua.
Polnud midagi üllatavat, kui Marius 107 eKr. konsuliks sai. Metellus naases peagi Numiidiast Rooma, üritades Mariust vältida. Metellus sai triumfi ning aunime Numidicus (Numiidia vallutaja).
Marius vajas algavaks sõjakäiguks rohkem sõdureid ning selleks muutis ta sõdurite värbamise protseduuri. Soovides astuda leegioni, pidi kodanik omama teatud väärtusega maatükki ning ostma endale ise relvad ning varustuse. 107 eKr. otsustas Marius ignoreerida vajadust maalapi järele ning armeesse said kõik astuda. Nüüdsest koosnesid Rooma leegionid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik peale teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Seega kuulus sõdurite toetus nüüdsest kindralile, mitte enam Senatile, paljud hilisemad väejuhid kasutasid seda ära, et tõsta ülestõusu Rooma vastu. Marius ei kasutanud seda uut potensiaalset toetusallikat oma huvides ära, ent vähem kui kahe dekaadi pärast tegi seda Mariuse eks-kvestor Lucius Cornelius Sulla Felix, kes toetus oma truule armeele, et tõusta üles Rooma ja Mariuse vastu.
Marius avastas peagi, et sõja lõpetamine Numiidias polegi nii lihtne, nagu ta lubanud oli. Ta saabus Numiidiasse 107 eKr. lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole Mauretaania suunas. 107 eKr. oli Mariuse kvestoriks olnud Lucius Cornelius Sulla Felix, kes pärines patriitslikust perest. Marius polnud eriti rahul, et tema alluvaks määrati moraalitu nooruk, kuid peagi osutus Sulla oskuslikuks juhiks. 105 eKr. muretses Mauretaania kuningas Bocchus (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus sai sõna, et roomlastega on võimalik kokkuleppele jõuda ja ta kutsus Sulla oma pealinna. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati Sullale üle. Sellega jõudis sõda lõpule. Kuna Marius oli kindral ning Sulla tema alluv, siis läks au Jugurtha vangistamise eest täielikult Mariusele.
109 eKr. saabus Germaani hõim kimbrid Galliasse ja nad võitsid Marcus Junius Silanust. Hiljuti Lõuna - Gallias roomlaste poolt alistatud keldi hõimudes tekitas see rahutust. 107 eKr. võideti konsul Lucius Cassius Longinust tiguriinide klanni poolt. Järgmisel aastal marssis teine konsul Quintus Servilius Caepio Galliasse ja vallutas ebalojaalse Tolosa kogukonna. Templitest korjati kokku meeletu summa raha, millest suurem osa salapäraselt Massiliasse transportides haihtus. Järgmisel aastal sai üheks konsuliks (igal aastal valiti Senati poolt kaks konsulit, et tasakaalustada võimu) Gnaeus Mallius Maximus, kes tegutses samuti Lõuna - Gallias. Kuna Mallius oli novus homo, keeldus Caepio temaga koostööd tegemast.
Kimbrid ja teutoonid ilmusid peagi Rhone'i jõele. Tänu erimeelsustele kahe konsuli vahel ning eraldatud armeedele purustasid germaanid esmalt Caepio ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr. Arausio lahingus. Kuna jõgi jäi sõdivatele roomlastele seljataha, siis polnud neid kusagile põgeneda ja 80 000 roomlast tapeti. Eelmisel aastakümnel olid roomlased saanud halbade kaotuste osaliseks, kuid see oli neist kõige raskem. Roomlased polnud mitte ainult kaotanud hulga sõdureid, vaid nüüd oli ka Itaalia barbarite sissetungidele avatud.
105 eKr. lõpus valiti Marius taaskord konsuliks, viibides ise samal ajal Aafrikas. Seaduste kohaselt sai varem konsuliks valitud isik taas samale ametikohale kandideerida alles kümne aasta pärast peale viimase ametiaja lõppemist. Vahepeal eksisteeris ka seadus, mis keelas üldse teist korda konsuliks kandideerida. Selleks ajaks, kui uudised lähenevast kimbri hõimust jõudsid roomlaste kõrvu, valiti Marius seadustest hoolimata taaskord konsuliks. Seejärel valiti Marius pretsedenditult viiel järjestikusel korral konsuliks (104 - 100 eKr.). Marius naases Rooma 1. jaanuaril 104 eKr. ning tähistas triumfi Jugurtha üle, keda esitleti esmalt paraadil ning seejärel tapeti avalikus vanglas.
Kimbrid marssisid sel ajal vabalt Hispaaniasse ja teutoonid liikusid Põhja - Gallias ringi. Marius kasutas seda aega armee ettevalmistamiseks ja treenimiseks. Üks tema legaatidest oli Lucius Cornelius Sulla, kes oli varem Mariust kvestorina teeninud. 104 eKr. valiti Marius järgmiseks aastaks konsuliks. 103 eKr. olid germaanid endiselt Hispaanias ja Mariuse kolleeg L. Aurelius Orestes suri, seega pidi Marius Rooma naasema ning uusi valimisi üle vaatama. Nagu oligi arvata, valiti Marius ka järgmiseks (102 eKr.) aastaks konsuliks.
102 eKr. liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid Alpe ületada ning liikuda läbi Brenneri kuru loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast. Hõimude otsus oma väed teineteisest lahutada osutus aga saatuslikuks veaks.
Teutoonid olid samal ajal Narbonensise provintsis ning marssisid Alpide suunas. Seega otsustas Marius esmalt nendega tegeleda ning taandus Aquae Sextiasse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaani sõdalaste juhtiv väeosa (ambroonid) ründas mõtlematult ja ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni. Läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlaseid ründama. Just sel hetkel tormasid varitsusest välja 3 000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlaseid ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.
Mariuse kolleegil Quintus Lutatius Catulusel 102 eKr. nii hästi ei läinud. Ta ei suutnud Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja - Itaaliasse. Marius asus sel ajal Roomas ja pärast taaskordset konsuliks valimist 101 eKr. marssis ta põhja suunas, et liituda Catulusega. Triumfi tähistamine teutoonide üle pidi seega ootama, kuid suurem võit oli alles ees. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle Vercellaes Lõuna - Alpi Gallias. Taaskord võitsid roomlased oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest ning pöördusid koju. Catulus ja Marius tähistasid ühiselt triumfi, kuid tegelikult kuulus ja läks kogu au võidu eest Mariusele. Catulus võõrandus peagi Mariusest ning sai hiljem üheks tema peamiseks vastaseks. Autasuna valiti Marius konsuliks ka 100 eKr.
Samal aastal oli tribuuniks Lucius Appuleius Saturninus. Ta toetas reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. Paraku oli Senat taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis Mariusele käsu konsulina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta Senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Peale rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.
Mariuse eemaloleku ajal oli Roomas üpris rahulik ning mingeid mässe ei toimunud. Paraku ei kestnud see kaua, kuna Rooma andis 95 eKr. välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud Rooma kodanikud. 91 eKr. valiti tribuuniks Marcus Livius Drusus, kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senati laiendamise ja Rooma kodakondsuse andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Paraku Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said. Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91 - 88 eKr.). Marius haaras juhtimise ja võitles koos Sullaga mässavate linnade vastu.
Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. 88 eKr. valiti Senati poolt konsuliks Sulla ning ta määrati armee etteotsa, mis pidi abistama Rooma kreeklastest liitlaseid ning sõdima Pontose kuninga vastu. Assamblee valis aga armeed juhtima Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta.
Peagi jõudis Sulla Nolasse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus leegioni ning marssis nendega Rooma, et alustada kodusõda. See oli pöördeline sündmus, mida polnud isegi Marius ette näinud, kuna ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud. See oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud.
Niipea, kui roomlased Sulla plaanidest aru said, üritas Marius organiseerida kaitseväge, mis koosnes gladiaatoritest. Nagu oligi arvata, polnud Mariuse kogutud üksusest Sulla kogenud leegionäride jaoks vastast ning ta sai lüüa. Seejärel põgenes Marius Roomast ning Sulla koos oma toetajatega Senatis määras Gaius Mariusele ning mitmele tema toetajale surmanuhtluse. Mariusel õnnestus mitmel korral nii vangistamisest kui surmasuust pääseda ning viimaks leidis ta Aafrikas varjupaika.
Paljud roomlased mõistsid Sulla tegevuse hukka. Paraku määrati mõned tema vastased isegi 87 eKr. ametikohtadele (Sulla toetaja Gnaeus Octavius ja Mariuse toetaja Lucius Cornelius Cinna valiti konsuliteks). Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja, marssides itta.
Sel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja Cinna populaaridest toetajate vahel võitlus. Marius saabus koos oma pojaga ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti Octaviust.
Mõned sõdurid liikusid läbi Rooma ning tapsid Sulla suuremaid toetajaid, kaasa arvatud Octaviuse. Pärast viit päeva kestnud tapmisi käskis Cinna oma distsiplineeritud sõduritel mõrtsukad kinni püüda ning nad hukata. Selleks ajaks olid mõrtsukatest leegionärid tapnud mitu tosinat Rooma ülikut.
Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna valiti teist korda konsuliks ning Marius seitsmendat. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemist Marius aga äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane.
Cinna valiti veel kahel korral konsuliks. Ta üritas oma vägesid Kreekasse juhtida, kuid suri puhkenud ülestõusu ajal. Sulla väed naasesid Itaaliasse Brundisiumi 83 eKr. Sellega algas teine kodusõda. Gaius Marius Noorem suri Praeneste linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Peale Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem. Tuhanded rüütlid, senaatorid ja teised ülikud, kes olid vähegi Mariust toetanud, kuulutati lindpriideks ning nad hukati. Julius Caesar, kes oli Mariuse sugulane ja abielus Cinna tütrega, oli üks neist paljudest, keda Sulla tappa üritas. Mitmed Sulla nõuandjad veenasid oma isanda viimaks ümber ning ta jättis Caesari ellu.
Gaius Marius oli nii edukas kindral kui ka reformija. Ta täiendas edukalt Rooma leegioni struktuuri ja organisatsiooni. Marius võitis edukalt ka germaani hõime, mis oleksid võinud Roomale hukatuse tuua. Samas vastutas Marius osaliselt ka Sulla läbiviidud veresauna ning Rooma peale marssimise eest, mis tähistas Rooma Vabariigi lõpu algust. Mariuse ja Sulla vaheline võitlus rebis Vabariigi tükkideks ning sellest ei taastutud enam kunagi.
Rooma kindral ja edukas poliitik, keda valiti konsuliks seitsmel korral oma karjääri jooksul. Marius on ennekõike tuntud sõjaväereformide poolest: kui varem pääsesid leegionidesse teenima vaid teatud väärtusega maatükki omavad mehed, kes pidid ka ise oma varustuse ostma, siis nüüd värbati vägedesse ka maata kodanikke, sõjaväeteenistus muutus kohustuslikuks ning paljude meeste jaoks sai sellest elustiil. Marius korraldas ümber ka leegionide struktuuri, jaotades need eraldi kohortideks ja tsentuuriateks.
Kõige olulisemad ja mõjukamad muudatused, mida Marius Rooma armees läbi viis, nimetati Mariuse Reformideks. Varasemalt olid Rooma aladele sisse tunginud Germaani hõimud - kimbrid ja teutoonid, kes võitsid roomlaseid mitmel korral, tekitades neile hävitavaid kaotuseid. Marius valiti 107 eKr. konsuliks, et barbarite oht kõrvaldada. Kuna roomlased olid eelnevates lahingutes talunud suuri kaotuseid, siis puudus neil vajalik arv sõdureid, et ohule vastu astuda. Kuni selle ajani olid sõduriks saamise tingimused Roomas väga karmid. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 000 sestertsi. Peale selle pidid sõdurid ise relvastuse ja varustuse ostma. Marius kergendas värbamispoliitikat, tühistades vajaduse maalapi järele. Kuna roomlased olid sõdiv rahvas, vajati ka pidevalt uusi jõude mitmel rindel võitlemiseks, seetõttu lubati kõikidel Rooma kodanikel armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides, vähendades sellega rahulolematust ja alandas ülestõusude võimalusi Rooma vastu. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Suurenev armee tagas ka selle, et roomlaseid saadab sõjakäikudel jätkuv edu, kuna nüüd oli värskeid sõdureid pidevalt käepärast võtta.
Marius sündis 157 eKr. Arpinumi linnas Lõuna - Lazios. Roomlased olid linna vallutanud 4. saj. eKr. lõpus ja elanikele anti Rooma kodakondsus ilma hääletamisõiguseta. Alles 188 eKr. anti elanikele täiskodakondsus ning hääletusõigus. Plutarchos väidab, et Mariuse isa oli tavatööline, kuid arvatavasti on see vale, kuna Mariusel oli Roomas kõrgema klassiga sidemeid. Seega pidi Marius sündima tähtsasse peresse, mis lubas tal ka hilisemalt kodulinnas ametnikuks kandideerida. Oma karjääri alguspäevadel pidi Marius taluma Roomas mitmeid raskuseid ja probleeme, mis olid "novus homo" (nn. "uus mees", kes ei pärinenud traditsioonilisest Rooma ülikkonnast) jaoks tavapärased.
Legend räägib, et poisikesena leidis Marius kotkapesa, milles oli seitse kotkapoega. Kotkaid peeti roomlaste peajumala Jupiteri pühadeks lindudeks. Kuna Marius sai Rooma konsuliks seitsmel korral, siis suhtuti sellesse hiljem kui oomenisse. Kui Marius konsuliks sai, andis ta välja dekreedi, millega kuulutati kotkas Senati ja Rooma rahva sümboliks.
134 eKr. teenis Marius armeega Numantias ja tema hea teenistuskäik tõi ta Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanuse tähelepanu alla. Pole teada, kas Marius saabus koos Scipio Aemilianusega või juba teenis demoraliseeritud armees, mille Aemilianus Numantias üle võttis.
Pärast seda, kui Marius kaotas Arpinumis ametikoha valimistel, kandideeris ta kvestoriks. Marius oli aga juba enne kvestoriks kandideerimist huvitatud Rooma poliitikast. Paraku pole tema tegemistest kvestorina midagi teada.
120 eKr. valiti Marius järgmise aasta plebeide tribuuniks. Ta võitis Quintus Caecilius Metelluse toetusel. Metellid polnud ei iidne ega ka patriitslik perekond, kuid sellest hoolimata kuulusid nad sel ajal Rooma mõjuvõimsamate suguvõsade hulka. Ametiajal surus Marius läbi seaduse, mis keelas jõukate sekkumist valimistesse. Marius andis välja veel mitmeid seaduseid, mis rikaste mõjuvõimu valimistel piirasid, kuid sellega võõrandus ta Metellusest, kes teatud seadustele vastu oli.
Seejärel kandideeris Marius kahele ametipostile, kuid edutult. 116 eKr. võitis ta napilt järgmise aasta preetorite valimised ning koheselt süüdistati teda valimiskorruptsioonis. Marius mõisteti õigeks ning ta säilitas ametikoha. Sama aasta veetis ta preetorina sündmustevaeselt Roomas. 114 eKr. oli Mariuse tööaeg peatatud ja ta saadeti Lusitaaniat valitsema.
Hispaaniast naastes (arvatavasti 113 eKr. kuna tavaliselt valitsesid kubernerid Hispaanias kaks aastat) abiellus Marius Juliaga, Julius Caesari tädiga. Juliid olid patriitslik suguvõsa, kuid sel perioodil ei õnnestunud neil preetori ametipostilt kõrgemale tõusta.
109 eKr. võttis Metellus Mariuse Numiidia sõjakäigule kaasa ning määras ta legaadiks. Legaadid (legati) olid tavaliselt lihtsalt saadikud, kuid mehi, kes olid Senati poolt legaadiks määratud, kasutati kindralite poolt alamkomandöridena. Need mehed said tavaliselt kindrali kõige usaldusväärsemaks leitnandiks. Seega pöördus Metellus Senati poole, lastes Mariuse enda legaadiks määrata.
Kuna Metelluse sõjakäigus pole teisi legaate nimetatud, siis võib eeldada, et Marius oli Metelluse parem käsi. Metellus kasutas ära Mariuse sõjalisi kogemusi, ning Marius tugevdas oma positsiooni, et kandideerida konsuliks.
108 eKr. avaldas Marius soovi kandideerida konsuliks. Metellus ei kiitnud seda üldiselt heaks ning tuletas Mariusele meelde, et "uue mehena" läheb tal väga raskeks. Sellest hoolimata alustas Marius konsuliks pürgimise kampaaniat. Järgnevalt Mariuse ning Metelluse ülalmainitud vestlust veetis Marius kogu suve sõdurite hulgas, üritades nende poolehoidu võita sõjalise distsipliini kergendamisega. Marius üritas soosingut võita ka Itaalia kaupmeeste hulgas ning väitis, et suudab Numiidia kuninga Jugurtha vangistada paari päevaga ning vajab selleks vaid pooli Metelluse sõdureid. Mariuse poolt mõjutatud grupid kirjutasid kodudesse ja ülistasid teda, vihjates, et Marius suudab erinevalt Metellusest sõjale kiirelt lõpu tuua.
Polnud midagi üllatavat, kui Marius 107 eKr. konsuliks sai. Metellus naases peagi Numiidiast Rooma, üritades Mariust vältida. Metellus sai triumfi ning aunime Numidicus (Numiidia vallutaja).
Marius vajas algavaks sõjakäiguks rohkem sõdureid ning selleks muutis ta sõdurite värbamise protseduuri. Soovides astuda leegioni, pidi kodanik omama teatud väärtusega maatükki ning ostma endale ise relvad ning varustuse. 107 eKr. otsustas Marius ignoreerida vajadust maalapi järele ning armeesse said kõik astuda. Nüüdsest koosnesid Rooma leegionid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik peale teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Seega kuulus sõdurite toetus nüüdsest kindralile, mitte enam Senatile, paljud hilisemad väejuhid kasutasid seda ära, et tõsta ülestõusu Rooma vastu. Marius ei kasutanud seda uut potensiaalset toetusallikat oma huvides ära, ent vähem kui kahe dekaadi pärast tegi seda Mariuse eks-kvestor Lucius Cornelius Sulla Felix, kes toetus oma truule armeele, et tõusta üles Rooma ja Mariuse vastu.
Marius avastas peagi, et sõja lõpetamine Numiidias polegi nii lihtne, nagu ta lubanud oli. Ta saabus Numiidiasse 107 eKr. lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole Mauretaania suunas. 107 eKr. oli Mariuse kvestoriks olnud Lucius Cornelius Sulla Felix, kes pärines patriitslikust perest. Marius polnud eriti rahul, et tema alluvaks määrati moraalitu nooruk, kuid peagi osutus Sulla oskuslikuks juhiks. 105 eKr. muretses Mauretaania kuningas Bocchus (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus sai sõna, et roomlastega on võimalik kokkuleppele jõuda ja ta kutsus Sulla oma pealinna. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati Sullale üle. Sellega jõudis sõda lõpule. Kuna Marius oli kindral ning Sulla tema alluv, siis läks au Jugurtha vangistamise eest täielikult Mariusele.
109 eKr. saabus Germaani hõim kimbrid Galliasse ja nad võitsid Marcus Junius Silanust. Hiljuti Lõuna - Gallias roomlaste poolt alistatud keldi hõimudes tekitas see rahutust. 107 eKr. võideti konsul Lucius Cassius Longinust tiguriinide klanni poolt. Järgmisel aastal marssis teine konsul Quintus Servilius Caepio Galliasse ja vallutas ebalojaalse Tolosa kogukonna. Templitest korjati kokku meeletu summa raha, millest suurem osa salapäraselt Massiliasse transportides haihtus. Järgmisel aastal sai üheks konsuliks (igal aastal valiti Senati poolt kaks konsulit, et tasakaalustada võimu) Gnaeus Mallius Maximus, kes tegutses samuti Lõuna - Gallias. Kuna Mallius oli novus homo, keeldus Caepio temaga koostööd tegemast.
Kimbrid ja teutoonid ilmusid peagi Rhone'i jõele. Tänu erimeelsustele kahe konsuli vahel ning eraldatud armeedele purustasid germaanid esmalt Caepio ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr. Arausio lahingus. Kuna jõgi jäi sõdivatele roomlastele seljataha, siis polnud neid kusagile põgeneda ja 80 000 roomlast tapeti. Eelmisel aastakümnel olid roomlased saanud halbade kaotuste osaliseks, kuid see oli neist kõige raskem. Roomlased polnud mitte ainult kaotanud hulga sõdureid, vaid nüüd oli ka Itaalia barbarite sissetungidele avatud.
105 eKr. lõpus valiti Marius taaskord konsuliks, viibides ise samal ajal Aafrikas. Seaduste kohaselt sai varem konsuliks valitud isik taas samale ametikohale kandideerida alles kümne aasta pärast peale viimase ametiaja lõppemist. Vahepeal eksisteeris ka seadus, mis keelas üldse teist korda konsuliks kandideerida. Selleks ajaks, kui uudised lähenevast kimbri hõimust jõudsid roomlaste kõrvu, valiti Marius seadustest hoolimata taaskord konsuliks. Seejärel valiti Marius pretsedenditult viiel järjestikusel korral konsuliks (104 - 100 eKr.). Marius naases Rooma 1. jaanuaril 104 eKr. ning tähistas triumfi Jugurtha üle, keda esitleti esmalt paraadil ning seejärel tapeti avalikus vanglas.
Kimbrid marssisid sel ajal vabalt Hispaaniasse ja teutoonid liikusid Põhja - Gallias ringi. Marius kasutas seda aega armee ettevalmistamiseks ja treenimiseks. Üks tema legaatidest oli Lucius Cornelius Sulla, kes oli varem Mariust kvestorina teeninud. 104 eKr. valiti Marius järgmiseks aastaks konsuliks. 103 eKr. olid germaanid endiselt Hispaanias ja Mariuse kolleeg L. Aurelius Orestes suri, seega pidi Marius Rooma naasema ning uusi valimisi üle vaatama. Nagu oligi arvata, valiti Marius ka järgmiseks (102 eKr.) aastaks konsuliks.
102 eKr. liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid Alpe ületada ning liikuda läbi Brenneri kuru loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast. Hõimude otsus oma väed teineteisest lahutada osutus aga saatuslikuks veaks.
Teutoonid olid samal ajal Narbonensise provintsis ning marssisid Alpide suunas. Seega otsustas Marius esmalt nendega tegeleda ning taandus Aquae Sextiasse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaani sõdalaste juhtiv väeosa (ambroonid) ründas mõtlematult ja ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni. Läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlaseid ründama. Just sel hetkel tormasid varitsusest välja 3 000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlaseid ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.
Mariuse kolleegil Quintus Lutatius Catulusel 102 eKr. nii hästi ei läinud. Ta ei suutnud Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja - Itaaliasse. Marius asus sel ajal Roomas ja pärast taaskordset konsuliks valimist 101 eKr. marssis ta põhja suunas, et liituda Catulusega. Triumfi tähistamine teutoonide üle pidi seega ootama, kuid suurem võit oli alles ees. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle Vercellaes Lõuna - Alpi Gallias. Taaskord võitsid roomlased oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest ning pöördusid koju. Catulus ja Marius tähistasid ühiselt triumfi, kuid tegelikult kuulus ja läks kogu au võidu eest Mariusele. Catulus võõrandus peagi Mariusest ning sai hiljem üheks tema peamiseks vastaseks. Autasuna valiti Marius konsuliks ka 100 eKr.
Samal aastal oli tribuuniks Lucius Appuleius Saturninus. Ta toetas reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. Paraku oli Senat taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis Mariusele käsu konsulina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta Senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Peale rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.
Mariuse eemaloleku ajal oli Roomas üpris rahulik ning mingeid mässe ei toimunud. Paraku ei kestnud see kaua, kuna Rooma andis 95 eKr. välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud Rooma kodanikud. 91 eKr. valiti tribuuniks Marcus Livius Drusus, kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senati laiendamise ja Rooma kodakondsuse andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Paraku Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said. Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91 - 88 eKr.). Marius haaras juhtimise ja võitles koos Sullaga mässavate linnade vastu.
Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. 88 eKr. valiti Senati poolt konsuliks Sulla ning ta määrati armee etteotsa, mis pidi abistama Rooma kreeklastest liitlaseid ning sõdima Pontose kuninga vastu. Assamblee valis aga armeed juhtima Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta.
Peagi jõudis Sulla Nolasse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus leegioni ning marssis nendega Rooma, et alustada kodusõda. See oli pöördeline sündmus, mida polnud isegi Marius ette näinud, kuna ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud. See oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud.
Niipea, kui roomlased Sulla plaanidest aru said, üritas Marius organiseerida kaitseväge, mis koosnes gladiaatoritest. Nagu oligi arvata, polnud Mariuse kogutud üksusest Sulla kogenud leegionäride jaoks vastast ning ta sai lüüa. Seejärel põgenes Marius Roomast ning Sulla koos oma toetajatega Senatis määras Gaius Mariusele ning mitmele tema toetajale surmanuhtluse. Mariusel õnnestus mitmel korral nii vangistamisest kui surmasuust pääseda ning viimaks leidis ta Aafrikas varjupaika.
Paljud roomlased mõistsid Sulla tegevuse hukka. Paraku määrati mõned tema vastased isegi 87 eKr. ametikohtadele (Sulla toetaja Gnaeus Octavius ja Mariuse toetaja Lucius Cornelius Cinna valiti konsuliteks). Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja, marssides itta.
Sel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja Cinna populaaridest toetajate vahel võitlus. Marius saabus koos oma pojaga ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti Octaviust.
Mõned sõdurid liikusid läbi Rooma ning tapsid Sulla suuremaid toetajaid, kaasa arvatud Octaviuse. Pärast viit päeva kestnud tapmisi käskis Cinna oma distsiplineeritud sõduritel mõrtsukad kinni püüda ning nad hukata. Selleks ajaks olid mõrtsukatest leegionärid tapnud mitu tosinat Rooma ülikut.
Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna valiti teist korda konsuliks ning Marius seitsmendat. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemist Marius aga äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane.
Cinna valiti veel kahel korral konsuliks. Ta üritas oma vägesid Kreekasse juhtida, kuid suri puhkenud ülestõusu ajal. Sulla väed naasesid Itaaliasse Brundisiumi 83 eKr. Sellega algas teine kodusõda. Gaius Marius Noorem suri Praeneste linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Peale Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem. Tuhanded rüütlid, senaatorid ja teised ülikud, kes olid vähegi Mariust toetanud, kuulutati lindpriideks ning nad hukati. Julius Caesar, kes oli Mariuse sugulane ja abielus Cinna tütrega, oli üks neist paljudest, keda Sulla tappa üritas. Mitmed Sulla nõuandjad veenasid oma isanda viimaks ümber ning ta jättis Caesari ellu.
Gaius Marius oli nii edukas kindral kui ka reformija. Ta täiendas edukalt Rooma leegioni struktuuri ja organisatsiooni. Marius võitis edukalt ka germaani hõime, mis oleksid võinud Roomale hukatuse tuua. Samas vastutas Marius osaliselt ka Sulla läbiviidud veresauna ning Rooma peale marssimise eest, mis tähistas Rooma Vabariigi lõpu algust. Mariuse ja Sulla vaheline võitlus rebis Vabariigi tükkideks ning sellest ei taastutud enam kunagi.
Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.
Juudas Makkabeus - surn. 160. eKr.
Juudas oli juudi preestri Mattathiase kolmas poeg. Ta juhtis Makkabeede ülestõusu Seleukiidi impeeriumi vastu 167 - 160 eKr. ning teda peetakse üheks suurimaks juutide sõdalaseks läbi aegade.
Juudase isa pärines Modiini külakesest ja ta alustas 167 eKr. koos oma poegade Juudase, Eleazari, Siimoni, Jochanani ja Joonataniga Seleukiidi valitseja Antiochos IV Epiphanese vastu mässu, kuna kuningas oli 175 eKr. andnud välja seadused, mis keelasid juutide religioossed tavad. Pärast Mattathiase surma 166 eKr. võttis Juudas vastavalt isa soovile ülestõusu juhtimise enda peale. Juudast ülistati tema vapruse ja sõjalise talendi poolest, mistõttu oli ta just sobiv mees ülestõusu juhtima.
Ülestõusu alguspäevadel sai Juudas endale liignimeks Makkabee, mis tähendab haamrit või sepavasarat. Juudas oli teadlik seleukiidi vägede üleolekust ning mässu kahe esimese aasta jooksul kasutas ta nende vastu võitlemiseks peamiselt geriljataktikaid, keeldudes otsesesse lahingusse astumast. Tänu nendele strateegiatele saavutas Juudas terve võitude seeria. Nahal-el-Haramiah lahingus võitis ta väikest Süüria väge, mida juhtis Samaaria kuberner Apollonius. Lahingus sai kuberner surma ning Juudas haaras ta mõõga endale, kasutades seda kui kättemaksusümbolit kuni oma surmani.
Veidi aja pärast purustas Juudas oluliselt suurema Seleukiidi armee Seroni juhtimise all Beth-Horoni lähedal. Otsustavat rolli võidus mängis lahinguvälja valik. Seejärel lõi Juudas Emmause lahingus seleukiidide armeed, mida juhiti kindralite Nicanori ja Gorgiase poolt. Mainitud väe saatis teele Antiochose poolt määratud asevalitseja Lysias, sest kuningas ise oli asunud sõjakäigule partialaste vastu. Juudasel õnnestus öösel Gorgiasest märkamatult mööda marssida. Süüria kindral kavatses juute rünnata ja nad laagris oma ratsaväega purustada. Gorgias asus Juudast mägedest otsima, kuid just sel ajal ründas Juudas ootamatult seleukiidide laagrit ja võitis neid ülalpool mainitud Emmause lahingus. Gorgiasel polnud muud valikut, kui rannikule taganeda.
Lysias mõistis, et ta peab valmistuma pikaks ja raskeks sõjaks. Seejärel kogus ta uue ning suurema armee ja marssis sellega Juudamaale. Pärast mitmeid aastaid kestnud konflikte õnnestus Juudasel viimaks oma vaenlased Jeruusalemmast välja ajada, erandiks jäi vaid garnison Acra tsitadellis. Juudas puhastas seejärel rüvetatud Jeruusalemma templi ja 14. detsembril 164 eKr. taastas selles jumalateenistused. Jeruusalemma vabastamine oli esimene samm teel lõpliku iseseisvuseni.
Antiochos suri 163 eKr. Juudas otsustas, et aeg Acre tsitadelli ründamiseks on sobiv. Lysias, kes oli ennast peale kuninga surma impeeriumi asevalitsejaks kuulutanud, asus vasturünnakule ja võitis Juudast Bet Zecharias 162 eKr. Juudas oli seepeale sunnitud taganema.
Lysias pidi sõja edasi lükkama, et tegeleda Antiochose poolt määratud regendi Philipposega. Seega nõustus ta juutidega 162 eKr. rahu tegema, millega viimased said täieliku õiguse ja vabaduse jumalateenistuste pidamiseks ja oma jumala kummardamiseks. Lysias võitis küll Philippost, kuid sai ise lüüa Süüria trooni tõelise pärija Demetriose käest.
Kuuldes, et juutide kommuune Gileas, Taga - Jordaanias ja Galileas rünnatakse naabruses asuvate Kreeka linnade poolt, liikus Juudas koheselt neile appi. Ta saatis oma venna Siimeoni 3 000 mehe eesotsas Galileasse. Siimeon täitis edukalt oma kohust ja saavutas arvukaid võite. Seejärel juhtis Siimeon isiklikult sõjakäiku Taga - Jordaaniasse, võttes oma venna Joonatani retkele kaasa. Pärast raevukat võitlust lõi ta Araabia hõime ja päästis Gilea kindlustatud linnadesse taandunud juudid. Makkabeede poolt vallutatud aladel elanud juutide populatsioon evakueeriti Juudamaale. Pärast seda, kui sõjakäik Taga - Jordaanias oli lõppenud, asus Juudas võitlema lõunas elavate edomiitidega, vallutades ning purustades Hebroni. Seejärel marssis ta Vahemere rannikule ja hävitas Ashdodis paiknevad ebajumalate altarid ja kujud. Peale seda naases ta edukalt sõjasaagiga Juudamaale.
Järgnevalt asuti piirama Süüria garnisoni Hakras. Piiratud, kelle hulgas oli ka helleniseeritud juute, palusid kiirelt Lysiaselt abi, kes oli saanud noore kuninga Antiochos V Eupatori regendiks pärast Antiochos Epiphanese surma 164 eKr. lõpus. Partia sõjakäigu ajal. Lysias asus koos Eupatoriga Juudamaale uuele sõjakäigule. Ta sisenes Juudamaale lõuna poolt ning asus Beth - Zuri piirama. Juudas lõpetas Hakra piiramise ning liikus Lysiase poole. Beth - zechariah lahingus, mis leidis aset Petlemmast lõuna pool, saavutasid seleukiidid oma esimese suurvõidu makkabeede üle, mispeale oli Juudas sunnitud Jeruusalemma taanduma. Beth - Zur oli sunnitud alistuma ning Lysias jõudis peagi Jeruusalemma, asudes seda piirama. Kaitsjad leidsid end täbarast olukorrast, kuna toiduvarud olid otsakorral. Just siis, kui kapituleerumine paistis iga hetk saabuvat, pidid Lysias ja Eupator taanduma: Antiochos Epiphanese armee ülemjuhataja Philippos, kes oli hukkunud kuninga poolt määratud impeeriumi regendiks, tõstis Lysiase vastu mässu ja kavatses Antiookiasse siseneda, et haarata võim. Lysias otsustas juutidele pakkuda rahumeelse kokkuleppe, mis sõlmiti 163 eKr. lõpus. Rahutingimused taastasid usulise vabaduse, juutidel lubati elada oma seaduste järgi ning samuti anti Jeruusalemma tempel ametlikult rahvale tagasi.
Kui sõda välisvaenlase vastu lõpule jõudis, puhkes sisemine võimuvõitlus Juudase juhitud juutide ning hellenistliku partei vahel. Helleniseerijate mõjuvõim oli seleukiidide kaotusega kokku varisenud, nende ülempreester Menelaus oli ametist kõrvaldatud ja hukatud. Tema järeltulijaks oli teine helleniseerija Alcimus. Uus ülempreester lasi hukata kuuskümmend preestrit, kes talle vastupanu osutasid. See viis ta aga konflikti makkabeedega, ja peagi oli Alcimus sunnitud Jeruusalemmast pagema, otsides Seleukiidi kuninga juurest abi.
Vahepeal oli Seleukos IV Philopatori poeg ja Antiochos IV Epiphanese sugulane Demetrios I Soter Roomast põgenenud ning saabunud Süüriasse. Ta vangistas ja lasi hukata nii Lysiase kui ka Antiochos Eupatori ning haaras seejärel Seleukiidi impeeriumi trooni. Alcimuse delegatsioon pöördus seega Demetriose poole ning kurtis uuele kuningale oma murest Juudamaal. Demetrios rahuldas Alcimuse palve ning määras ta ülempreestriks, saates seejärel armee Bacchidese juhtimise all Juudamaale. Nõrgem juutide vägi ei astunud seleukiididele vastu ja nad taandusid Jeruusalemmast. Juudas pöördus tagasi geriljataktikate juurde. Peagi pidi seleukiidide armee turbulentse poliitilise olukorra pärast Antiookiasse tagasi naasema ning Juudase väed liikusid Jeruusalemma tagasi. Seleukiidid saatsid teise armee Nicanori juhtimise all Juudasele vastu. Lahingus, mis toimus Adasa lähedal 161 eKr. hävitati Süüria armee ning Nicanor tapeti.
Niipea, kui Demetrios kuulis Nicanori kaotusest, otsustas ta teele saata uue armee, mida juhiti taaskord Bacchidese poolt. Sel korral koosnes Süüria armee 20 000 mehest ning neid oli juutide jaoks liiga palju. Enamus Juudase meestest otsustasid lahinguväljalt taanduda ning soovitasid oma liidril sedasama teha ja paremat võimalust oodata. Juudas ei loobunud siiski võimalusest seleukiidide vastu võidelda ja Elasa lahingus hukkus ta koos oma käputäie truuks jäänud meestega. Surnukeha viidi Juudase vendade poolt lahinguväljalt minema ja ta maeti oma pere hauakambrisse Modiini.
Juudase surm 160 eKr. sütitas juute taaskord mässu tõstma. Sõda jätkati Juudase vendade Joonatani ning Siimeoni all ja pärast mitmeaastast sõjategevust saavutasid juudid viimaks iseseisvuse ja vabaduse oma jumalat kummardada.
Juudas Makkabeus oli sõdalaskangelane ning rahvuslik liberaator. Tema teod on inspireerinud paljusid kirjanikke, muusikuid ning teisi artiste läbi aegade. Leiame Juudase nii Dante "Jumalikust komöödiast" kui ka Shakespeare'i teostest. Tema elu on olnud aluseks paljudele näidenditele ning Juudase kangelaslikkust kirjeldatakse ka poeemides.
Juudas oli juudi preestri Mattathiase kolmas poeg. Ta juhtis Makkabeede ülestõusu Seleukiidi impeeriumi vastu 167 - 160 eKr. ning teda peetakse üheks suurimaks juutide sõdalaseks läbi aegade.
Juudase isa pärines Modiini külakesest ja ta alustas 167 eKr. koos oma poegade Juudase, Eleazari, Siimoni, Jochanani ja Joonataniga Seleukiidi valitseja Antiochos IV Epiphanese vastu mässu, kuna kuningas oli 175 eKr. andnud välja seadused, mis keelasid juutide religioossed tavad. Pärast Mattathiase surma 166 eKr. võttis Juudas vastavalt isa soovile ülestõusu juhtimise enda peale. Juudast ülistati tema vapruse ja sõjalise talendi poolest, mistõttu oli ta just sobiv mees ülestõusu juhtima.
Ülestõusu alguspäevadel sai Juudas endale liignimeks Makkabee, mis tähendab haamrit või sepavasarat. Juudas oli teadlik seleukiidi vägede üleolekust ning mässu kahe esimese aasta jooksul kasutas ta nende vastu võitlemiseks peamiselt geriljataktikaid, keeldudes otsesesse lahingusse astumast. Tänu nendele strateegiatele saavutas Juudas terve võitude seeria. Nahal-el-Haramiah lahingus võitis ta väikest Süüria väge, mida juhtis Samaaria kuberner Apollonius. Lahingus sai kuberner surma ning Juudas haaras ta mõõga endale, kasutades seda kui kättemaksusümbolit kuni oma surmani.
Veidi aja pärast purustas Juudas oluliselt suurema Seleukiidi armee Seroni juhtimise all Beth-Horoni lähedal. Otsustavat rolli võidus mängis lahinguvälja valik. Seejärel lõi Juudas Emmause lahingus seleukiidide armeed, mida juhiti kindralite Nicanori ja Gorgiase poolt. Mainitud väe saatis teele Antiochose poolt määratud asevalitseja Lysias, sest kuningas ise oli asunud sõjakäigule partialaste vastu. Juudasel õnnestus öösel Gorgiasest märkamatult mööda marssida. Süüria kindral kavatses juute rünnata ja nad laagris oma ratsaväega purustada. Gorgias asus Juudast mägedest otsima, kuid just sel ajal ründas Juudas ootamatult seleukiidide laagrit ja võitis neid ülalpool mainitud Emmause lahingus. Gorgiasel polnud muud valikut, kui rannikule taganeda.
Lysias mõistis, et ta peab valmistuma pikaks ja raskeks sõjaks. Seejärel kogus ta uue ning suurema armee ja marssis sellega Juudamaale. Pärast mitmeid aastaid kestnud konflikte õnnestus Juudasel viimaks oma vaenlased Jeruusalemmast välja ajada, erandiks jäi vaid garnison Acra tsitadellis. Juudas puhastas seejärel rüvetatud Jeruusalemma templi ja 14. detsembril 164 eKr. taastas selles jumalateenistused. Jeruusalemma vabastamine oli esimene samm teel lõpliku iseseisvuseni.
Antiochos suri 163 eKr. Juudas otsustas, et aeg Acre tsitadelli ründamiseks on sobiv. Lysias, kes oli ennast peale kuninga surma impeeriumi asevalitsejaks kuulutanud, asus vasturünnakule ja võitis Juudast Bet Zecharias 162 eKr. Juudas oli seepeale sunnitud taganema.
Lysias pidi sõja edasi lükkama, et tegeleda Antiochose poolt määratud regendi Philipposega. Seega nõustus ta juutidega 162 eKr. rahu tegema, millega viimased said täieliku õiguse ja vabaduse jumalateenistuste pidamiseks ja oma jumala kummardamiseks. Lysias võitis küll Philippost, kuid sai ise lüüa Süüria trooni tõelise pärija Demetriose käest.
Kuuldes, et juutide kommuune Gileas, Taga - Jordaanias ja Galileas rünnatakse naabruses asuvate Kreeka linnade poolt, liikus Juudas koheselt neile appi. Ta saatis oma venna Siimeoni 3 000 mehe eesotsas Galileasse. Siimeon täitis edukalt oma kohust ja saavutas arvukaid võite. Seejärel juhtis Siimeon isiklikult sõjakäiku Taga - Jordaaniasse, võttes oma venna Joonatani retkele kaasa. Pärast raevukat võitlust lõi ta Araabia hõime ja päästis Gilea kindlustatud linnadesse taandunud juudid. Makkabeede poolt vallutatud aladel elanud juutide populatsioon evakueeriti Juudamaale. Pärast seda, kui sõjakäik Taga - Jordaanias oli lõppenud, asus Juudas võitlema lõunas elavate edomiitidega, vallutades ning purustades Hebroni. Seejärel marssis ta Vahemere rannikule ja hävitas Ashdodis paiknevad ebajumalate altarid ja kujud. Peale seda naases ta edukalt sõjasaagiga Juudamaale.
Järgnevalt asuti piirama Süüria garnisoni Hakras. Piiratud, kelle hulgas oli ka helleniseeritud juute, palusid kiirelt Lysiaselt abi, kes oli saanud noore kuninga Antiochos V Eupatori regendiks pärast Antiochos Epiphanese surma 164 eKr. lõpus. Partia sõjakäigu ajal. Lysias asus koos Eupatoriga Juudamaale uuele sõjakäigule. Ta sisenes Juudamaale lõuna poolt ning asus Beth - Zuri piirama. Juudas lõpetas Hakra piiramise ning liikus Lysiase poole. Beth - zechariah lahingus, mis leidis aset Petlemmast lõuna pool, saavutasid seleukiidid oma esimese suurvõidu makkabeede üle, mispeale oli Juudas sunnitud Jeruusalemma taanduma. Beth - Zur oli sunnitud alistuma ning Lysias jõudis peagi Jeruusalemma, asudes seda piirama. Kaitsjad leidsid end täbarast olukorrast, kuna toiduvarud olid otsakorral. Just siis, kui kapituleerumine paistis iga hetk saabuvat, pidid Lysias ja Eupator taanduma: Antiochos Epiphanese armee ülemjuhataja Philippos, kes oli hukkunud kuninga poolt määratud impeeriumi regendiks, tõstis Lysiase vastu mässu ja kavatses Antiookiasse siseneda, et haarata võim. Lysias otsustas juutidele pakkuda rahumeelse kokkuleppe, mis sõlmiti 163 eKr. lõpus. Rahutingimused taastasid usulise vabaduse, juutidel lubati elada oma seaduste järgi ning samuti anti Jeruusalemma tempel ametlikult rahvale tagasi.
Kui sõda välisvaenlase vastu lõpule jõudis, puhkes sisemine võimuvõitlus Juudase juhitud juutide ning hellenistliku partei vahel. Helleniseerijate mõjuvõim oli seleukiidide kaotusega kokku varisenud, nende ülempreester Menelaus oli ametist kõrvaldatud ja hukatud. Tema järeltulijaks oli teine helleniseerija Alcimus. Uus ülempreester lasi hukata kuuskümmend preestrit, kes talle vastupanu osutasid. See viis ta aga konflikti makkabeedega, ja peagi oli Alcimus sunnitud Jeruusalemmast pagema, otsides Seleukiidi kuninga juurest abi.
Vahepeal oli Seleukos IV Philopatori poeg ja Antiochos IV Epiphanese sugulane Demetrios I Soter Roomast põgenenud ning saabunud Süüriasse. Ta vangistas ja lasi hukata nii Lysiase kui ka Antiochos Eupatori ning haaras seejärel Seleukiidi impeeriumi trooni. Alcimuse delegatsioon pöördus seega Demetriose poole ning kurtis uuele kuningale oma murest Juudamaal. Demetrios rahuldas Alcimuse palve ning määras ta ülempreestriks, saates seejärel armee Bacchidese juhtimise all Juudamaale. Nõrgem juutide vägi ei astunud seleukiididele vastu ja nad taandusid Jeruusalemmast. Juudas pöördus tagasi geriljataktikate juurde. Peagi pidi seleukiidide armee turbulentse poliitilise olukorra pärast Antiookiasse tagasi naasema ning Juudase väed liikusid Jeruusalemma tagasi. Seleukiidid saatsid teise armee Nicanori juhtimise all Juudasele vastu. Lahingus, mis toimus Adasa lähedal 161 eKr. hävitati Süüria armee ning Nicanor tapeti.
Niipea, kui Demetrios kuulis Nicanori kaotusest, otsustas ta teele saata uue armee, mida juhiti taaskord Bacchidese poolt. Sel korral koosnes Süüria armee 20 000 mehest ning neid oli juutide jaoks liiga palju. Enamus Juudase meestest otsustasid lahinguväljalt taanduda ning soovitasid oma liidril sedasama teha ja paremat võimalust oodata. Juudas ei loobunud siiski võimalusest seleukiidide vastu võidelda ja Elasa lahingus hukkus ta koos oma käputäie truuks jäänud meestega. Surnukeha viidi Juudase vendade poolt lahinguväljalt minema ja ta maeti oma pere hauakambrisse Modiini.
Juudase surm 160 eKr. sütitas juute taaskord mässu tõstma. Sõda jätkati Juudase vendade Joonatani ning Siimeoni all ja pärast mitmeaastast sõjategevust saavutasid juudid viimaks iseseisvuse ja vabaduse oma jumalat kummardada.
Juudas Makkabeus oli sõdalaskangelane ning rahvuslik liberaator. Tema teod on inspireerinud paljusid kirjanikke, muusikuid ning teisi artiste läbi aegade. Leiame Juudase nii Dante "Jumalikust komöödiast" kui ka Shakespeare'i teostest. Tema elu on olnud aluseks paljudele näidenditele ning Juudase kangelaslikkust kirjeldatakse ka poeemides.
Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.
Zhang Liang - surn. 189. eKr.
Üks suurimaid strateege Hiina ajaloos. Zhang pärines Hani riigi aadellikust perest, nii tema isa, vanaisa kui vana-vanaisa olid kõik Hani ametnikud olnud. Kunagi oli Zhang plaaninud Qin Shi Huangi mõrva, et maksta kätte Hani riigi hävitamise eest. Ta kulutas kogu oma pere varanduse mõrtsukate palkamiseks ja 217 eKr. asuti plaani läbi viima, kuid palgamõrvar hävitas eksikombel peibutussõiduki. Läbikukkunud mõrvakatse sundis Zhang Liangi põgenema ning ta liitus 208 eKr. Liu Bangiga. Koos alustati mässu Qini valitsuse vastu ning Zhang aitas Liul rajada Hani dünastiat. Kui see saavutatud oli, läks Zhang erru ja hakkas taoistiks.
Ebaõnnestunud mõrvakatsest hoolimata ei loobunud Zhang Hani taasrajamisest. Pärast seda, kui Chen Sheng alustas 209 eKr. Qini dünastia vastu mässu, kogus Zhang umbes sada meest ja plaanis mässajatega liituda. Zhang kohtus järgnevalt Liu Bangiga ning viimane jättis talle sügava mulje. Zhang otsustas seejärel Liuga liituda ning teda teenida. Liu nõustus sageli Zhangi ettepanekutega kui koos sõjastrateegiaid arutleti ning peagi sai Zhangist Liu Bangi põhiline strateeg.
Zhangi peamiseks eesmärgiks jäi siiski Hani taasrajamine. Xiang Liang kukutas Chu printsi Jingi troonilt ja asendas tolle Chu kuningliku pere liikme Mi Xiniga 208 eKr. Zhang rääkis Xiangile, et sama võiks ka Hanis teha, millega viimane nõustus. Mehed leidsid troonipärijaks sobiva kandidaadi, kelleks oli Hani kuninglikust soost pärit Han Cheng. Han oli varasemalt hoidnud Hengyangi lordi tiitlit, kuid nüüd tegi Xiang temast Hani printsi. Zhang määrati Xiangi poolt Hani peaministriks ning koos uue printsiga asus ta endiseid Hani territooriumeid tagasi vallutama. Vallutused ei kandnud erilist vilja ning Qini vägede vastu sõdimiseks kasutati peamiselt geriljataktikaid.
207 eKr. suvel pärast Xiang Liangi surma määrati Liu Bang Chu printsi Huai poolt juhtima vägesid Qini valduste vastu. Liu ühendas ajutiselt väed Zhangi ja prints Han Chengiga ning ühiselt vallutati tagasi Hani vana pealinn Yangzhai. Zhang liitus Hani palvel Liuga ning seejärel asuti sõjakäigule Qini vastu. Tänu Zhangi osavatele strateegiatele võideti palju kokkupõrkeid ning lahinguid. Kui Liu väed lähenesid raskelt tugevdatud Qini kindlusele, mis paiknes Qini pealinna Xianyangi lähedal, soovitas Zhang pakkuda Liul esmalt relvarahu, ja seejärel, kui Qini väed seda kõige vähem ootavad, liikuda ümber Yao värava ja rünnata neid tagant. Plaan oli edukas ning Qini väed purustati täielikult. Peale seda alistus Qini dünastia viimane kuningas Ziying 207 eKr. talvel.
Xiang Yu eeldas, et Qini vallutamine jääb tema hooleks ning ta liikus kiirelt pealinna suunas. Kui ta aga nägi, et Qin oli juba langenud Liu Bangile, sattus ta metsikusse raevu. Järgnevalt kutsus Xiang Liu enda korraldatud pidusöögile, kavatsedes ta peol tappa. Tänu Zhangi sekkumisele ja Xiangi onu Xiang Bo abile suudeti kõige hullem ära hoida. Sellest hoolimata pidas Xiang Yu Liu Bangi vastu viha edasi.
Chu prints Huai oli lubanud, et kes esimesena Qini valdustesse siseneb, saab selle printsiks. Liu Bang uskus, et tiitel kuulub talle, kuid selle asemel jaotas Xiang Yu endise Qini territooriumi üheksateistkümneks provintsiks ja andis Liule kaugel asetseva Hani provintsi. Kokkuleppe kohaselt pidi Han Cheng oma Hani provintsi edasi säilitama. Zhang jättis Liuga hüvasti ning naases Hani provintsi, teenides seal peaministrina. Lahkumiskingina andis Liu talle 120 kg. kulda ja kaks urni pärleid, Zhang andis need kõik Xiang Bole.
Xiang Yu kandis Zhangi ja prints Han Chengi vastu vimma edasi, kuna nood olid Liud abistanud. Ehkki Hanil lubati enda territooriumit säilitada, ei lubanud Xiang tal seda valitseda. Xiang käskis Hanil endaga Lääne - Chu pealinna Pengchengi tagasi pöörduda ja ta määras peagi Hani Rangi markiiks. Peagi lasi ta teadmata põhjustel Hani hukata. Xiang tegi ühe oma abilise Zheng Changi uueks Hani printsiks. Zhang jäi (nime poolest) Hani peaministriks, kuid ta oli teadlik oma ohtlikust positsioonist, samuti oli Xiang hävitanud kõik Zhangi lootused Hani provintsi taastamisest. Mõne aja pärast otsustas Zhang põgeneda ja ta liitus Liuga 206 eKr. talvel. Liu tegi seejärel Zhangist Chengxini markii.
Xiangi ja Liu vahel leidis järgnevalt aset nelja - aastane sõda. Tänu Zhangi oskuslikele strateegiatele tuli sõjast võidukana välja Liu Bang. Liu tegi (arvatavasti Zhangi nõuandel) Hani kuningliku pere liikme Han Xini (mitte segi ajada samanimelise Liu Bangi kindraliga) uueks Hani printsiks ja saatis ta Zheng Changi ründama. Hani rünnak läks edukalt ja vana Hani territoorium oli kogu ülejäänud sõja vältel Liu Bangi käes.
Teised olulised strateegilised käigud, mida Liu Bang Zhangi soovitusel sõja jooksul tegi:
Jiujiangi printsile Ying Bu'le räägiti auk pähe ning ta liitus Liu Bangiga, sellega kaotas Xiang Yu liitlase. (205 eKr. talv)
Liu Bang külastas haavadest hoolimata oma sõdurite laagreid, julgustas oma mehi ning näitas, et vigastused pole tõsised. (204 eKr. talv)
Han Xin tehti Qi printsiks, et vältida igasuguseid Hani-poolseid katseid iseseisvuse kuulutamiseks. (203 eKr. kevad)
Viidi läbi viimane rünnak Xiang Yu vastu hoolimata varasemast rahuleppest, see viis Lääne - Chu hävinguni. (203 eKr. sügis)
Han Xin lubati teha Chu printsiks ning Peng Yue Liangi printsiks, kui nad liituvad Liu Bangiga otsustavas sõjakäigus Xiang Yu vastu. (203 eKr. talv)
Liu Bang võitis viimaks sõja 203 eKr. talvel ja kuulutas end seejärel keisriks (hilisemalt tuntud keiser Gao'na, Hani dünastia rajajana) 202. eKr. rajades sellega Hani dünastia. Pärast dünastia rajamist teenis Zhang keiser Gaod nõunikuna. Mõne aja pärast hakkas Zhang järgima taoismi põhimõtteid ja ta otsustas valitsusafääridest eemalduda. 201 eKr. talvel andis keiser Gao oma paljudele toetajatele markii tiitli, Zhang määrati Liu markiiks.
Keiser Gao hakkas oma võimsate printside ja markiide usaldusväärsuses kahtlema ja ta lasi Peng Yue hukata ning keisrinna käsul vangistati peagi ka Han Xin, kes seejärel samuti hukati. Gao asus sõjakäigule Ying Bu vastu, kes oli hirmuga mässu tõstnud, kartes samamoodi lõpetada nagu Han Xin ja Peng Yue. Keiser Gao palvel tuli Zhang 196 eKr. talvel ajutiselt erust välja, et abistada keisri poega, kroonprints Yingi. Zhangi kohuseks oli Yingi aidata koduterritooriumi valitsemisel. Gao saavutas Ying Bu üle võidu, kuid sai võitluses haavata, mis viis hiljem surmani. Gao soovis kroonprints Yingi asendada oma noorema poja, Zhao printsi Liu Ruyi'ga. Zhang üritas keisrit ümber veenda, kuid edutult. Peale seda pöördus Zhang erru tagasi. Viimaks õnnestus teistel ametnikel keiser ümber veenda ja Ying jäi kroonprintsiks edasi. Pärast keiser Gao surma 195 eKr. suvel tõusis prints Ying troonile, omandades tiitli "keiser Hui". Zhangil puudusid kokkupuuted uue keisriga ja ta suri 189 eKr. suvel.
Zhang Liangi peetakse Hiina ajaloo üheks suurimaks strateegiks. Ta ei osalenud kunagi poliitilistes intriigides ning hoidis neist kõrvale. Zhang Liang, nagu ka hiilgav kindral Han Xin mängisid Hiina Hani dünastia loomises ülimalt suurt rolli. Zhangi jaoks oli alati esmatähtis riigi heaolu, mitte enda isiklikud ambitsioonid. Ta ei kadestanud teisi keiser Gao strateege, pigem arutles nendega koos, toetas strateegiaid, kui need olid mõistlikud, ja ei kartnud ka neile vastu vaielda, kui strateegiad sobilikuna ei paistnud.
Üks suurimaid strateege Hiina ajaloos. Zhang pärines Hani riigi aadellikust perest, nii tema isa, vanaisa kui vana-vanaisa olid kõik Hani ametnikud olnud. Kunagi oli Zhang plaaninud Qin Shi Huangi mõrva, et maksta kätte Hani riigi hävitamise eest. Ta kulutas kogu oma pere varanduse mõrtsukate palkamiseks ja 217 eKr. asuti plaani läbi viima, kuid palgamõrvar hävitas eksikombel peibutussõiduki. Läbikukkunud mõrvakatse sundis Zhang Liangi põgenema ning ta liitus 208 eKr. Liu Bangiga. Koos alustati mässu Qini valitsuse vastu ning Zhang aitas Liul rajada Hani dünastiat. Kui see saavutatud oli, läks Zhang erru ja hakkas taoistiks.
Ebaõnnestunud mõrvakatsest hoolimata ei loobunud Zhang Hani taasrajamisest. Pärast seda, kui Chen Sheng alustas 209 eKr. Qini dünastia vastu mässu, kogus Zhang umbes sada meest ja plaanis mässajatega liituda. Zhang kohtus järgnevalt Liu Bangiga ning viimane jättis talle sügava mulje. Zhang otsustas seejärel Liuga liituda ning teda teenida. Liu nõustus sageli Zhangi ettepanekutega kui koos sõjastrateegiaid arutleti ning peagi sai Zhangist Liu Bangi põhiline strateeg.
Zhangi peamiseks eesmärgiks jäi siiski Hani taasrajamine. Xiang Liang kukutas Chu printsi Jingi troonilt ja asendas tolle Chu kuningliku pere liikme Mi Xiniga 208 eKr. Zhang rääkis Xiangile, et sama võiks ka Hanis teha, millega viimane nõustus. Mehed leidsid troonipärijaks sobiva kandidaadi, kelleks oli Hani kuninglikust soost pärit Han Cheng. Han oli varasemalt hoidnud Hengyangi lordi tiitlit, kuid nüüd tegi Xiang temast Hani printsi. Zhang määrati Xiangi poolt Hani peaministriks ning koos uue printsiga asus ta endiseid Hani territooriumeid tagasi vallutama. Vallutused ei kandnud erilist vilja ning Qini vägede vastu sõdimiseks kasutati peamiselt geriljataktikaid.
207 eKr. suvel pärast Xiang Liangi surma määrati Liu Bang Chu printsi Huai poolt juhtima vägesid Qini valduste vastu. Liu ühendas ajutiselt väed Zhangi ja prints Han Chengiga ning ühiselt vallutati tagasi Hani vana pealinn Yangzhai. Zhang liitus Hani palvel Liuga ning seejärel asuti sõjakäigule Qini vastu. Tänu Zhangi osavatele strateegiatele võideti palju kokkupõrkeid ning lahinguid. Kui Liu väed lähenesid raskelt tugevdatud Qini kindlusele, mis paiknes Qini pealinna Xianyangi lähedal, soovitas Zhang pakkuda Liul esmalt relvarahu, ja seejärel, kui Qini väed seda kõige vähem ootavad, liikuda ümber Yao värava ja rünnata neid tagant. Plaan oli edukas ning Qini väed purustati täielikult. Peale seda alistus Qini dünastia viimane kuningas Ziying 207 eKr. talvel.
Xiang Yu eeldas, et Qini vallutamine jääb tema hooleks ning ta liikus kiirelt pealinna suunas. Kui ta aga nägi, et Qin oli juba langenud Liu Bangile, sattus ta metsikusse raevu. Järgnevalt kutsus Xiang Liu enda korraldatud pidusöögile, kavatsedes ta peol tappa. Tänu Zhangi sekkumisele ja Xiangi onu Xiang Bo abile suudeti kõige hullem ära hoida. Sellest hoolimata pidas Xiang Yu Liu Bangi vastu viha edasi.
Chu prints Huai oli lubanud, et kes esimesena Qini valdustesse siseneb, saab selle printsiks. Liu Bang uskus, et tiitel kuulub talle, kuid selle asemel jaotas Xiang Yu endise Qini territooriumi üheksateistkümneks provintsiks ja andis Liule kaugel asetseva Hani provintsi. Kokkuleppe kohaselt pidi Han Cheng oma Hani provintsi edasi säilitama. Zhang jättis Liuga hüvasti ning naases Hani provintsi, teenides seal peaministrina. Lahkumiskingina andis Liu talle 120 kg. kulda ja kaks urni pärleid, Zhang andis need kõik Xiang Bole.
Xiang Yu kandis Zhangi ja prints Han Chengi vastu vimma edasi, kuna nood olid Liud abistanud. Ehkki Hanil lubati enda territooriumit säilitada, ei lubanud Xiang tal seda valitseda. Xiang käskis Hanil endaga Lääne - Chu pealinna Pengchengi tagasi pöörduda ja ta määras peagi Hani Rangi markiiks. Peagi lasi ta teadmata põhjustel Hani hukata. Xiang tegi ühe oma abilise Zheng Changi uueks Hani printsiks. Zhang jäi (nime poolest) Hani peaministriks, kuid ta oli teadlik oma ohtlikust positsioonist, samuti oli Xiang hävitanud kõik Zhangi lootused Hani provintsi taastamisest. Mõne aja pärast otsustas Zhang põgeneda ja ta liitus Liuga 206 eKr. talvel. Liu tegi seejärel Zhangist Chengxini markii.
Xiangi ja Liu vahel leidis järgnevalt aset nelja - aastane sõda. Tänu Zhangi oskuslikele strateegiatele tuli sõjast võidukana välja Liu Bang. Liu tegi (arvatavasti Zhangi nõuandel) Hani kuningliku pere liikme Han Xini (mitte segi ajada samanimelise Liu Bangi kindraliga) uueks Hani printsiks ja saatis ta Zheng Changi ründama. Hani rünnak läks edukalt ja vana Hani territoorium oli kogu ülejäänud sõja vältel Liu Bangi käes.
Teised olulised strateegilised käigud, mida Liu Bang Zhangi soovitusel sõja jooksul tegi:
Jiujiangi printsile Ying Bu'le räägiti auk pähe ning ta liitus Liu Bangiga, sellega kaotas Xiang Yu liitlase. (205 eKr. talv)
Liu Bang külastas haavadest hoolimata oma sõdurite laagreid, julgustas oma mehi ning näitas, et vigastused pole tõsised. (204 eKr. talv)
Han Xin tehti Qi printsiks, et vältida igasuguseid Hani-poolseid katseid iseseisvuse kuulutamiseks. (203 eKr. kevad)
Viidi läbi viimane rünnak Xiang Yu vastu hoolimata varasemast rahuleppest, see viis Lääne - Chu hävinguni. (203 eKr. sügis)
Han Xin lubati teha Chu printsiks ning Peng Yue Liangi printsiks, kui nad liituvad Liu Bangiga otsustavas sõjakäigus Xiang Yu vastu. (203 eKr. talv)
Liu Bang võitis viimaks sõja 203 eKr. talvel ja kuulutas end seejärel keisriks (hilisemalt tuntud keiser Gao'na, Hani dünastia rajajana) 202. eKr. rajades sellega Hani dünastia. Pärast dünastia rajamist teenis Zhang keiser Gaod nõunikuna. Mõne aja pärast hakkas Zhang järgima taoismi põhimõtteid ja ta otsustas valitsusafääridest eemalduda. 201 eKr. talvel andis keiser Gao oma paljudele toetajatele markii tiitli, Zhang määrati Liu markiiks.
Keiser Gao hakkas oma võimsate printside ja markiide usaldusväärsuses kahtlema ja ta lasi Peng Yue hukata ning keisrinna käsul vangistati peagi ka Han Xin, kes seejärel samuti hukati. Gao asus sõjakäigule Ying Bu vastu, kes oli hirmuga mässu tõstnud, kartes samamoodi lõpetada nagu Han Xin ja Peng Yue. Keiser Gao palvel tuli Zhang 196 eKr. talvel ajutiselt erust välja, et abistada keisri poega, kroonprints Yingi. Zhangi kohuseks oli Yingi aidata koduterritooriumi valitsemisel. Gao saavutas Ying Bu üle võidu, kuid sai võitluses haavata, mis viis hiljem surmani. Gao soovis kroonprints Yingi asendada oma noorema poja, Zhao printsi Liu Ruyi'ga. Zhang üritas keisrit ümber veenda, kuid edutult. Peale seda pöördus Zhang erru tagasi. Viimaks õnnestus teistel ametnikel keiser ümber veenda ja Ying jäi kroonprintsiks edasi. Pärast keiser Gao surma 195 eKr. suvel tõusis prints Ying troonile, omandades tiitli "keiser Hui". Zhangil puudusid kokkupuuted uue keisriga ja ta suri 189 eKr. suvel.
Zhang Liangi peetakse Hiina ajaloo üheks suurimaks strateegiks. Ta ei osalenud kunagi poliitilistes intriigides ning hoidis neist kõrvale. Zhang Liang, nagu ka hiilgav kindral Han Xin mängisid Hiina Hani dünastia loomises ülimalt suurt rolli. Zhangi jaoks oli alati esmatähtis riigi heaolu, mitte enda isiklikud ambitsioonid. Ta ei kadestanud teisi keiser Gao strateege, pigem arutles nendega koos, toetas strateegiaid, kui need olid mõistlikud, ja ei kartnud ka neile vastu vaielda, kui strateegiad sobilikuna ei paistnud.
Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.
Han Xin - surn. 196. eKr.
Võimekas Hiina kindral, teenis tulevase Hiina Hani dünastia rajaja Liu Bangi all. Hani isa suri varakult, ja nagu paljud tolleaegsed hiinlased, elas ka tema lapsepõlves suures viletsuses. Usuti, et ta pärines aadellikust perest, mis lubas tal mõõka kanda. Räägiti, et kunagi nägi üks huligaan Hani mõõgaga. Too käskis Hanil endaga võidelda või jalge ees roomata. Han Xin teadis, et kui ta otsustab võitlemise kasuks, on ta suuresti ebasoodsas olukorras, kuna tülinorija oli palju suurem ja tugevam. Seega otsustas Han talle alistuda ja teha, nagu kästud. Han rääkis hiljem, et see intsident oli parim asi, mis temaga kunagi juhtunud. Selle asemel, et lasta ebaõnnel oma eluga ümber käia, kasutas ta seda sündmust kui suurt edusammu oma elus. Paari aasta pärast omandas ta teadmiseid sõjakunstist, saades peagi üheks suurimaks strateegiks läbi aegade. Ükskord, kui Han oli väga näljane, pakkus vana naine talle einet. Han lubas naisele lahkuse eest tasuda, kui ta kunagi võimsaks meheks saab. Naine puhkes selle peale naerma ja ütles Hanile, et tasumise asemel peaks ta hoopis oma eluga midagi ette võtma, kui tahab endale ise sööki võimaldada.
Hiinas toimus sel ajal palju ülestõuse ja mässe Qini valitsuse vastu. Han Xin astus üsna pea mässuliste ridadesse ning teenis esialgu tavasõdurina Xiang Liangi ning pärast tolle surma Xiang Yu all. Sel ajal oli Xiang Yu mässuliste võimsaim kindral ning teda saatis Qini vastu sõdimises edu. Kuigi Han Xin näitas oma suuri sõjalisi oskuseid, ei usaldatud ega ülendatud teda Xiangi poolt, mispeale otsustas Han armeest lahkuda. Pärast seda kui Qin langenud oli ja Xiang selle territooriumi paljude printside vahel ära jagas, liitus Han Xin Liu Bangiga. Liu oli Xiangi poolt Hani printsiks määratud 206 eKr. Ükskord rikkus Han Xin täpsustamata seadust ning karistuseks ootas teda hukkamine pea maharaiumise läbi. Kui hukkamiskord jõudis Hanini, ütles ta: "Ma arvasin, et kuningas otsib kangelasi...miks ta siis neil päid maha raiub?" Vastutav ohvitser Xiahou Ying oli üks Liu Bangi usaldusväärsem kindral. Millegipärast pidas ta Hani eriliseks ning otsustas teda hukkamisest säästa. Xiahou soovitas Hani isegi Liu Bangile, kes paraku noores sõduris midagi erilist ei näinud ning pani ta armee toiduvarude eest vastutama. Umbes samal ajal tutvus Han Liu Bangi ülemnõustaja ning peaministri Xiao He'ga, kellele ta endast sügava mulje jättis.
Liu väed, kes enamjaolt pärinesid Chu regioonist, polnud eriti vaimustatud Hani liikuma, mis sai nüüdsest nende uueks pealinnaks. Selleks, et Xiang Yu tähelepanu kõrvale juhtida, põletas Liu Bang maha peamise Hani ning Qini ühendava jalgraja. Enamus Liu järgijatest arvasid, et ta oli oma saavutustega juba rahul ega soovigi enam linna vallutada. 206 eKr. deserteerusid paljud, nii kindralid kui tavasõdurid. Liu Bang oli aga kõige rohkem šokeeritud sellest, et ta enim usaldatud nõuandja lahkus samuti. Ta käskis kõikidel Xiao He üles otsida. Xiao naases kahe päeva pärast ise ning Liu küsis temalt: "Miks sa otsustasid mind hüljata? Kas sul pole enam minusse usku?" Xiao He vastas: "Mu isand, ma ei hüljanud sind, vaid ma läksin Han Xini järel." Vastus üllatas Liu Bangi ning ta küsis: "Nii paljud kindralid lahkusid, kuid sa ei järgnenud neile, mida nii erilist siis Han Xinis on?" Xiao He vastas: "Võimalus sellise talendi leidmiseks nagu Han Xinil on üks miljonile. Sa ei leia kedagi teist samasuguste võimetega ka pärast tuhandeaastaseid otsinguid."
Xiao tegi Liule mitmel korral ettepanekuid Hani edutamiseks, kuid need ei läinud läbi. Han otsustas peagi lahkuda. Kui Xiao Hani lahkumisest kuulis, tormas ta kiiruga viimasele järele. Kahe päeva pärast naasesid mõlemad. Liu Bang, kes sõltus suuresti Xiao nõuannetest ning administratsioonist, kannatas selle kahe päeva jooksul suurte paanikahoogude all. Kui Xiao naases ja taaskord Liule Hani edutamiseks ettepaneku tegi, nõustus esimene sellega ja tegi Hanist oma armee ülemjuhataja.
Han pani ette üksikasjaliku plaani, millega sundida Xiangi Lääne - Chu provints alistuma. Hani soovituse kohaselt valmistus Liu Xiangi vastu sõjaks. Liu Bangi esimesteks sihtmärkideks olid kolm Qini -- Yongi, Sai ja Zhai provintsid. Xiang oli loonud need riigid kolmele alistatud Qini kindralile. 206 eKr. sügisel ning talvel tegid Liu väed Hani juhtimise all kolme Qini vastu üllatusrünnaku ja vallutasid need kergusega.
Mõnda aega teeskles Liu Bang (Hani plaani kohaselt), et ta on rahul ainult algupäraste territooriumitega, mida Xiangi eelkäija Chu keiser Yi talle lubanud oli -- selleks olid endised Qini maad. Paraku ei kestnud see kaua. Sel ajal, kui Xiang Qi ja Zhao provintsidega sõjas hõivatud oli, vallutas Liu Lääne - Wei provintsi ja Yini. Liu ei järginud Hani plaani ning ta otsustas teha täieulatusliku frontaalrünnaku Lääne - Chu pealinnale Pengchengile, vallutades selle 205 eKr. suvel. Xiang taandus kiirelt sõjast ja ründas Liu vägesid, purustades need pea täielikult, Liul endal õnnestus napilt eluga pääseda.
Pärast seda pea totaalset hävingut otsustas Liu Hani plaani rakendada. Plaani toetas samuti Liu usaldatud sõjastrateeg Zhang Liang. Liu andis Hani käsutusse suure armee ja tegi talle ülesandeks vallutada Lääne - Chust põhja pool asuvad provintsid. Kui vallutus aga peaks ebaõnnestuma, oli Hani kohuseks sundida provintse Liu koalitsiooniga liituma, et ühiselt Lääne - Chu vastu astuda.
Hani väed lahkusid Liu territooriumilt 205 eKr. sügisel. Tema esimene sihtmärk oli Lääne - Wei, mis oli selleks ajaks taaskord mässu tõstnud ja liitunud Lääne - Chuga. Lääne - Wei langes peagi Hanile. Tema järgmisteks sihtmärkideks olid Zhao ja Dai provintsid. 205 eKr. hilissügisel võitis Han Dai vägesid, valmistudes seejärel Zhaosse tungima. 205 eKr. talvel kasutas Han Tao jõe lahingus ebatavalist, kuid see-eest hiilgavat strateegiat. Hani armee seljataga oli jõgi, mis kõrvaldas igasuguse taganemisvõimaluse ja seega olid sõdurid sunnitud surmani võitlema. Hani armee moraal oli nii kõrge, et nad purustasid Zhao väed, tapsid peaminister Cheni ja vangistasid Zhao printsi Zhao Xie. Hani soovitusel tegi Liu uueks Zhao printsiks Zhang Er'i, kes jagas Haniga armees juhtpositsiooni. Han Xin ise sai peaministiks, jagades seda positsiooni Xiaoga. Yani provints alistus peagi samuti.
204 eKr. sügisel valmistus Han Liu käskude kohaselt Qi'sse tungima. Kuigi Liu diplomaat Li Yiji oli juba Qi ümber rääkinud ja riik pidi Liu koalitsiooniga liituma, otsustas Han sellegipoolest Qi vallutada. 204 eKr. talvel võitis Han Qi vägesid, tabades neid ootamatult Lishas. Xiang saatis oma kindrali Long Qie Qi'le appi, kuid abi oli hiljaks jäänud. Han võitis ühendatud Qi ja Lääne - Chu vägesid Wei jõe lahingus, tappes nii Longi kui Qi printsi Tian Guangi. Lahingus kasutas Han taaskord uudset strateegiat: ta võttis tarvitusele ajutise tammi, alandades nõnda jõe veetaset ja meelitas ülbe Longi end ründama. Long asus armeega jõesängi ületama, mispeale avas Han tammi ning uputas kogu Longi armee. Han palus seejärel Liud, et too ta Qi printsiks teeks. Ehkki see oli Liule vastumeelt, täitis ta Hani palve.
Xiang saatis oma diplomaadi Wu She Hani juurde, et üritada teda enda poolele võita ja koos liit moodustada. Han, kes mäletas veel piisavalt hästi, kuidas teda Xiangi poolt ei ülendatud, keeldus ettepanekust. Hani nõuandja Kuai Che üritas teda samuti ümber veenda, et saada Liust sõltumatuks. Han, kes oli Liule usalduse eest tänulik, keeldus ka sellest nõust.
Han Xin jätkas seejärel vägede juhtimist Xiangi vastu. Xiang Yu kannatas raskete kaotuste all mitmel rindel ning ta otsustas Liu Bangiga rahu teha. Lahingud olid kestnud järjest pea kaheksa aastat ning nõrgestanud oluliselt Xiangi armeed.
203 eKr. sügisel jõudis Xiang Yu Liuga rahu osas kokkuleppele. Provintside piirid seati Hongi Kanali juurde, sellega läksid Hongist lääne pool asuvad territooriumid Liule. Xiang tagastas ka Liule tolle isa Liu Zhijia ja naise Lü Zhi, kelle ta oli Pengchengi lahingus vangistanud.
Strateegid Zhang ja Chen Ping veensid Liud, et ta tühistaks rahuleppe. Kahe kuu pärast see juhtuski ning Liu kutsus enda juurde Han Xini ja Peng Yue. Liu kartis, et Xiang võib teda esimesena rünnata ning otsustas seega teda ennetada. Paraku olid nii Han Xin kui Peng Yue üleolevad ega kavatsenudki niipea saabuda. Kuna kumbagi neist koheselt ei saabunud, oli Liu sunnitud neile suuri tasusid jagama. Ta lubas Pengi teha Liangi printsiks ja anda Hanile suuri osasid Lääne - Chu territooriumist. Mõlemad kindralid jäid sellega rahule ja saabusid üsna pea Liule appi. Liu Bang oli nende käitumisest haavatud ning otsustas nendega peagi omal viisil tegeleda.
Han Xini juhtimise all piirasid Liu väed Gaixia lahingus 203 eKr. talvel Xiangi väed ümber. Xiangil õnnestus nende vahelt läbi tungida, kuid hiljem sooritas ta Wujiangis enesetapu. 202 eKr. täitis Liu oma lubaduse ning tegi Hanist Chu printsi, andes talle suurema osa Xiangi varasemast territooriumist.
Han näitas seejärel üles suurt tänulikkust nende vastu, kes olid temaga lahkelt ümber käinud, ja kombekust nende, kes teda varasemalt solvanud olid. Vanale naisele, kes talle kunagi süüa pakkus, andis Han tasuks 2 500 naela kulda (1 nael = 45 kg.). Kunagine tülinorija, kes sundis Hani enda jalge ees roomama, määrati pealinna politseiülemaks.
Peale seda, kui Liu sai Hani dünastia esimeseks keisriks, hakkas ta võimsate printside kavatsustes kahtlema. Ta pidas neid ohuks oma vastloodud impeeriumile ning otsis vabandusi, millega neid kõrvaldada. 202 eKr. kutsuti Han tähtsale kohtumisele ning ta vangistati. Ta jäi oma riigist ilma ning sai madalama ametikoha.
198 eKr. või 197 eKr. määras Liu Yangxia markii Chen Xi, kes oli Hani sõber, juhtima põhjapoolse piiri vägesid ning kaitsma piiri Xiongnu rünnakute vastu. Niipea, kui Chen piirile jõudis, tõstis ta mässu. Liu lahkus pealinnast et juhtida armeed Cheni vastu. Sel ajal, kui keiser oma pealinnast Chang'anist eemal oli, kuulis keisrinna Lü kuulujutte, et Han on vandenõus kaasosaline ning valmis alustama keisrinna vastu mässu. Lü otsustas esimesena tegutseda ning ta lasi Hani hukata. Samuti tapeti ka Hani sugulased ning naine.
Hani traagilisest surmast hoolimata peetakse teda üheks Hiina suurimaks kindraliks. Kõik tulevased kindralid olid kohustatud tema strateegiaid õppima. Hani peetakse samuti Hiina Aleksander Suureks, ta ei saanud kunagi ühegi kaotuse osaliseks ning vallutas peaaegu kogu Hiina. Kuigi Liu Bangist sai Hani dünastia rajaja ja esimene keiser, oli Han see, kes talle impeeriumi võitis.
Võimekas Hiina kindral, teenis tulevase Hiina Hani dünastia rajaja Liu Bangi all. Hani isa suri varakult, ja nagu paljud tolleaegsed hiinlased, elas ka tema lapsepõlves suures viletsuses. Usuti, et ta pärines aadellikust perest, mis lubas tal mõõka kanda. Räägiti, et kunagi nägi üks huligaan Hani mõõgaga. Too käskis Hanil endaga võidelda või jalge ees roomata. Han Xin teadis, et kui ta otsustab võitlemise kasuks, on ta suuresti ebasoodsas olukorras, kuna tülinorija oli palju suurem ja tugevam. Seega otsustas Han talle alistuda ja teha, nagu kästud. Han rääkis hiljem, et see intsident oli parim asi, mis temaga kunagi juhtunud. Selle asemel, et lasta ebaõnnel oma eluga ümber käia, kasutas ta seda sündmust kui suurt edusammu oma elus. Paari aasta pärast omandas ta teadmiseid sõjakunstist, saades peagi üheks suurimaks strateegiks läbi aegade. Ükskord, kui Han oli väga näljane, pakkus vana naine talle einet. Han lubas naisele lahkuse eest tasuda, kui ta kunagi võimsaks meheks saab. Naine puhkes selle peale naerma ja ütles Hanile, et tasumise asemel peaks ta hoopis oma eluga midagi ette võtma, kui tahab endale ise sööki võimaldada.
Hiinas toimus sel ajal palju ülestõuse ja mässe Qini valitsuse vastu. Han Xin astus üsna pea mässuliste ridadesse ning teenis esialgu tavasõdurina Xiang Liangi ning pärast tolle surma Xiang Yu all. Sel ajal oli Xiang Yu mässuliste võimsaim kindral ning teda saatis Qini vastu sõdimises edu. Kuigi Han Xin näitas oma suuri sõjalisi oskuseid, ei usaldatud ega ülendatud teda Xiangi poolt, mispeale otsustas Han armeest lahkuda. Pärast seda kui Qin langenud oli ja Xiang selle territooriumi paljude printside vahel ära jagas, liitus Han Xin Liu Bangiga. Liu oli Xiangi poolt Hani printsiks määratud 206 eKr. Ükskord rikkus Han Xin täpsustamata seadust ning karistuseks ootas teda hukkamine pea maharaiumise läbi. Kui hukkamiskord jõudis Hanini, ütles ta: "Ma arvasin, et kuningas otsib kangelasi...miks ta siis neil päid maha raiub?" Vastutav ohvitser Xiahou Ying oli üks Liu Bangi usaldusväärsem kindral. Millegipärast pidas ta Hani eriliseks ning otsustas teda hukkamisest säästa. Xiahou soovitas Hani isegi Liu Bangile, kes paraku noores sõduris midagi erilist ei näinud ning pani ta armee toiduvarude eest vastutama. Umbes samal ajal tutvus Han Liu Bangi ülemnõustaja ning peaministri Xiao He'ga, kellele ta endast sügava mulje jättis.
Liu väed, kes enamjaolt pärinesid Chu regioonist, polnud eriti vaimustatud Hani liikuma, mis sai nüüdsest nende uueks pealinnaks. Selleks, et Xiang Yu tähelepanu kõrvale juhtida, põletas Liu Bang maha peamise Hani ning Qini ühendava jalgraja. Enamus Liu järgijatest arvasid, et ta oli oma saavutustega juba rahul ega soovigi enam linna vallutada. 206 eKr. deserteerusid paljud, nii kindralid kui tavasõdurid. Liu Bang oli aga kõige rohkem šokeeritud sellest, et ta enim usaldatud nõuandja lahkus samuti. Ta käskis kõikidel Xiao He üles otsida. Xiao naases kahe päeva pärast ise ning Liu küsis temalt: "Miks sa otsustasid mind hüljata? Kas sul pole enam minusse usku?" Xiao He vastas: "Mu isand, ma ei hüljanud sind, vaid ma läksin Han Xini järel." Vastus üllatas Liu Bangi ning ta küsis: "Nii paljud kindralid lahkusid, kuid sa ei järgnenud neile, mida nii erilist siis Han Xinis on?" Xiao He vastas: "Võimalus sellise talendi leidmiseks nagu Han Xinil on üks miljonile. Sa ei leia kedagi teist samasuguste võimetega ka pärast tuhandeaastaseid otsinguid."
Xiao tegi Liule mitmel korral ettepanekuid Hani edutamiseks, kuid need ei läinud läbi. Han otsustas peagi lahkuda. Kui Xiao Hani lahkumisest kuulis, tormas ta kiiruga viimasele järele. Kahe päeva pärast naasesid mõlemad. Liu Bang, kes sõltus suuresti Xiao nõuannetest ning administratsioonist, kannatas selle kahe päeva jooksul suurte paanikahoogude all. Kui Xiao naases ja taaskord Liule Hani edutamiseks ettepaneku tegi, nõustus esimene sellega ja tegi Hanist oma armee ülemjuhataja.
Han pani ette üksikasjaliku plaani, millega sundida Xiangi Lääne - Chu provints alistuma. Hani soovituse kohaselt valmistus Liu Xiangi vastu sõjaks. Liu Bangi esimesteks sihtmärkideks olid kolm Qini -- Yongi, Sai ja Zhai provintsid. Xiang oli loonud need riigid kolmele alistatud Qini kindralile. 206 eKr. sügisel ning talvel tegid Liu väed Hani juhtimise all kolme Qini vastu üllatusrünnaku ja vallutasid need kergusega.
Mõnda aega teeskles Liu Bang (Hani plaani kohaselt), et ta on rahul ainult algupäraste territooriumitega, mida Xiangi eelkäija Chu keiser Yi talle lubanud oli -- selleks olid endised Qini maad. Paraku ei kestnud see kaua. Sel ajal, kui Xiang Qi ja Zhao provintsidega sõjas hõivatud oli, vallutas Liu Lääne - Wei provintsi ja Yini. Liu ei järginud Hani plaani ning ta otsustas teha täieulatusliku frontaalrünnaku Lääne - Chu pealinnale Pengchengile, vallutades selle 205 eKr. suvel. Xiang taandus kiirelt sõjast ja ründas Liu vägesid, purustades need pea täielikult, Liul endal õnnestus napilt eluga pääseda.
Pärast seda pea totaalset hävingut otsustas Liu Hani plaani rakendada. Plaani toetas samuti Liu usaldatud sõjastrateeg Zhang Liang. Liu andis Hani käsutusse suure armee ja tegi talle ülesandeks vallutada Lääne - Chust põhja pool asuvad provintsid. Kui vallutus aga peaks ebaõnnestuma, oli Hani kohuseks sundida provintse Liu koalitsiooniga liituma, et ühiselt Lääne - Chu vastu astuda.
Hani väed lahkusid Liu territooriumilt 205 eKr. sügisel. Tema esimene sihtmärk oli Lääne - Wei, mis oli selleks ajaks taaskord mässu tõstnud ja liitunud Lääne - Chuga. Lääne - Wei langes peagi Hanile. Tema järgmisteks sihtmärkideks olid Zhao ja Dai provintsid. 205 eKr. hilissügisel võitis Han Dai vägesid, valmistudes seejärel Zhaosse tungima. 205 eKr. talvel kasutas Han Tao jõe lahingus ebatavalist, kuid see-eest hiilgavat strateegiat. Hani armee seljataga oli jõgi, mis kõrvaldas igasuguse taganemisvõimaluse ja seega olid sõdurid sunnitud surmani võitlema. Hani armee moraal oli nii kõrge, et nad purustasid Zhao väed, tapsid peaminister Cheni ja vangistasid Zhao printsi Zhao Xie. Hani soovitusel tegi Liu uueks Zhao printsiks Zhang Er'i, kes jagas Haniga armees juhtpositsiooni. Han Xin ise sai peaministiks, jagades seda positsiooni Xiaoga. Yani provints alistus peagi samuti.
204 eKr. sügisel valmistus Han Liu käskude kohaselt Qi'sse tungima. Kuigi Liu diplomaat Li Yiji oli juba Qi ümber rääkinud ja riik pidi Liu koalitsiooniga liituma, otsustas Han sellegipoolest Qi vallutada. 204 eKr. talvel võitis Han Qi vägesid, tabades neid ootamatult Lishas. Xiang saatis oma kindrali Long Qie Qi'le appi, kuid abi oli hiljaks jäänud. Han võitis ühendatud Qi ja Lääne - Chu vägesid Wei jõe lahingus, tappes nii Longi kui Qi printsi Tian Guangi. Lahingus kasutas Han taaskord uudset strateegiat: ta võttis tarvitusele ajutise tammi, alandades nõnda jõe veetaset ja meelitas ülbe Longi end ründama. Long asus armeega jõesängi ületama, mispeale avas Han tammi ning uputas kogu Longi armee. Han palus seejärel Liud, et too ta Qi printsiks teeks. Ehkki see oli Liule vastumeelt, täitis ta Hani palve.
Xiang saatis oma diplomaadi Wu She Hani juurde, et üritada teda enda poolele võita ja koos liit moodustada. Han, kes mäletas veel piisavalt hästi, kuidas teda Xiangi poolt ei ülendatud, keeldus ettepanekust. Hani nõuandja Kuai Che üritas teda samuti ümber veenda, et saada Liust sõltumatuks. Han, kes oli Liule usalduse eest tänulik, keeldus ka sellest nõust.
Han Xin jätkas seejärel vägede juhtimist Xiangi vastu. Xiang Yu kannatas raskete kaotuste all mitmel rindel ning ta otsustas Liu Bangiga rahu teha. Lahingud olid kestnud järjest pea kaheksa aastat ning nõrgestanud oluliselt Xiangi armeed.
203 eKr. sügisel jõudis Xiang Yu Liuga rahu osas kokkuleppele. Provintside piirid seati Hongi Kanali juurde, sellega läksid Hongist lääne pool asuvad territooriumid Liule. Xiang tagastas ka Liule tolle isa Liu Zhijia ja naise Lü Zhi, kelle ta oli Pengchengi lahingus vangistanud.
Strateegid Zhang ja Chen Ping veensid Liud, et ta tühistaks rahuleppe. Kahe kuu pärast see juhtuski ning Liu kutsus enda juurde Han Xini ja Peng Yue. Liu kartis, et Xiang võib teda esimesena rünnata ning otsustas seega teda ennetada. Paraku olid nii Han Xin kui Peng Yue üleolevad ega kavatsenudki niipea saabuda. Kuna kumbagi neist koheselt ei saabunud, oli Liu sunnitud neile suuri tasusid jagama. Ta lubas Pengi teha Liangi printsiks ja anda Hanile suuri osasid Lääne - Chu territooriumist. Mõlemad kindralid jäid sellega rahule ja saabusid üsna pea Liule appi. Liu Bang oli nende käitumisest haavatud ning otsustas nendega peagi omal viisil tegeleda.
Han Xini juhtimise all piirasid Liu väed Gaixia lahingus 203 eKr. talvel Xiangi väed ümber. Xiangil õnnestus nende vahelt läbi tungida, kuid hiljem sooritas ta Wujiangis enesetapu. 202 eKr. täitis Liu oma lubaduse ning tegi Hanist Chu printsi, andes talle suurema osa Xiangi varasemast territooriumist.
Han näitas seejärel üles suurt tänulikkust nende vastu, kes olid temaga lahkelt ümber käinud, ja kombekust nende, kes teda varasemalt solvanud olid. Vanale naisele, kes talle kunagi süüa pakkus, andis Han tasuks 2 500 naela kulda (1 nael = 45 kg.). Kunagine tülinorija, kes sundis Hani enda jalge ees roomama, määrati pealinna politseiülemaks.
Peale seda, kui Liu sai Hani dünastia esimeseks keisriks, hakkas ta võimsate printside kavatsustes kahtlema. Ta pidas neid ohuks oma vastloodud impeeriumile ning otsis vabandusi, millega neid kõrvaldada. 202 eKr. kutsuti Han tähtsale kohtumisele ning ta vangistati. Ta jäi oma riigist ilma ning sai madalama ametikoha.
198 eKr. või 197 eKr. määras Liu Yangxia markii Chen Xi, kes oli Hani sõber, juhtima põhjapoolse piiri vägesid ning kaitsma piiri Xiongnu rünnakute vastu. Niipea, kui Chen piirile jõudis, tõstis ta mässu. Liu lahkus pealinnast et juhtida armeed Cheni vastu. Sel ajal, kui keiser oma pealinnast Chang'anist eemal oli, kuulis keisrinna Lü kuulujutte, et Han on vandenõus kaasosaline ning valmis alustama keisrinna vastu mässu. Lü otsustas esimesena tegutseda ning ta lasi Hani hukata. Samuti tapeti ka Hani sugulased ning naine.
Hani traagilisest surmast hoolimata peetakse teda üheks Hiina suurimaks kindraliks. Kõik tulevased kindralid olid kohustatud tema strateegiaid õppima. Hani peetakse samuti Hiina Aleksander Suureks, ta ei saanud kunagi ühegi kaotuse osaliseks ning vallutas peaaegu kogu Hiina. Kuigi Liu Bangist sai Hani dünastia rajaja ja esimene keiser, oli Han see, kes talle impeeriumi võitis.
Subscribe to:
Posts (Atom)