Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Lucius Cornelius Sulla - c. 138. eKr. - 78. eKr.

Hilise Rooma vabariigi üks tähtsamaid mehi, oli nii edukas kindral, konsul, kui ka diktaator. Oskusliku kindralina marssis Sullal kahel korral relvajõudu kasutades Rooma, sai diktaatorina absoluutse võimu ning rajas hirmuvalitsuse. Peagi loobus Sulla absoluutsest võimust ning astus tagasi. Sellest hoolimata oli samm vabariigi lõpu kiirendamiseks astutud, mitmed hilisemad kindralid ning riigimehed jälgisid Sulla eeskuju, nt. Caesar, kes marssis samuti leegionidega Rooma. Sulla oli kaval ning vapper mees, tema karakterit samastati nii lõvi kui rebasega.

Sulla sündis patriitsidest Corneliide suguvõssa. Perekonna paremad päevad olid ammu mööda läinud ning Sulla sünniajal hakkas neid ka vaesus kimbutama. Raha vähesuse tõttu veetis nooruk suurema osa ajast Rooma põhjakihi -- koomikute, näitlejate, lautomängijate ning tantsijate hulgas. Sel ajal kohtus Sulla näitleja Metrobiusega, kellest sai tema eluaegne kaaslane ja meesarmuke. Ta ei üritanud suhet ega kiindumust kunagi avalikkuse eest varjata.

Hoolimata pere majanduslikust olukorrast ning põhjakihiga seltsimisest omandas Sulla hea hariduse. Kuna ta luges ja rääkis sujuvalt kreeka keelt, oli see kindel märk sellest, et tegu on haritud mehega. Plutarchos viitab kahele pärandusele, mis lubasid Sullal hilisemalt Rooma poliitikaredelist ülespoole tõusta. Üks pärines kasuemalt ja teine madala päritoluga, kuid see-eest rikkalt vallaliselt naiselt.

107 eKr. määrati Sulla Gaius Mariuse kvestoriks. Marius oli samal aastal konsuliks valitud ning ta asus Numiidia kuninga Jugurtha vastu sõjakäigule. Jugurtha sõda oli alanud 112 eKr. Seni oli Rooma leegione Põhja - Aafrikas juhtinud Quintus Caecilius Metellus, kuid ta ei suutnud sõjale kiiret lõppu tuua. Gaius Marius, kes oli Metelluse leitnant, nägi selles võimalust oma komandöri usurpeerimiseks ja levitas kuulujutte tema ebakompetentsusest ning saamatusest. Mariuse riukalikud võtted kandsid vilja ning Metellus kõrvaldati juhtpositsioonilt. Marius naases seejärel Rooma ning kandideeris konsuliks. Ta võitis valimised ning võttis sõjakäigu juhtimise üle.

Mariuse juhtimise all järgisid Rooma väed Metellusele sarnast plaani ning võitsid viimaks numiidlasi 106 eKr. Naabruses paikneva Mauretaania kuningas Bocchus -- kes oli samuti Jugurtha äi ning liitlane -- jõudis Sullaga kokkuleppele ning ta reetis Jugurtha roomlastele. Seega mängis Sulla Jugurtha vangistamises väga suurt rolli, kuid komandörina läks kogu au Mariusele. Sellest hoolimata tõmbas Sulla saavutus avalikkuse silmis palju tähelepanu ning see tõstis märkimisväärselt tema poliitilist karjääri.

104 eKr. suundusid sissetungivad germaani hõimud kimbrid ja teutoonid Itaalia poole. Tänu oskamatutele kindralitele ning omavahel tülis olevatele konsulitele said roomlased raskete kaotuste osaliseks. Marius valiti kiiruga konsuliks ning ta asus armeed koguma ja ettevalmistusi läbi viima, Sulla jätkas tema all teenimist. Teadmata põhjustel aga kimbrid Rooma ei tunginud ning liikusid selle asemel Hispaania suunas, teutoonid liikusid samal ajal ringi Põhja - Gallias. See andis roomlastele ja Mariusele aega armee kogumiseks ning treenimiseks. Tänu sellele ohule valiti Marius viiel aastal järjest pretsedenditult konsuliks. Gaius Marius võitis teutoone Aquae Sextiae lahingus, hävitades nad täielikult. Sulla suunati sel ajal Quintus Lutatius Catulus Caesari armeesse. Viimaks kohtus Marius (koos oma konsulaarist kolleegi Catulusega) kimbride väega Vercellaes 101 eKr. Kimbrid purustati täielikult ning oht Roomale oli kõrvaldatud. Kuna Catulus oli lootusetu kindral ega suutnud Mariusega korralikult koostööd teha, kuulus suur osa võidust Sullale. Kuna Marius ja Catulus olid mõlemad konsulid ning seega armee ülemjuhatajad, kuulus kogu au võidu eest vaid neile ning mõlemad tähistasid triumfi.

Peale Rooma naasemist valiti Sulla 97 eKr. "Praetor urbanuseks". Vastavalt ühele kuulujutule sai Sulla ametikoha tänu suurele pistisele. Järgmisel aastal määrati ta Anatoolias asuvasse Kiliikia provintsi prokonsuliks. Ühel saadikute kohtumisel ennustas Kaldea prohvet Sullale, et ta sureb oma kuulsuse ja õnne tipul. See ennustus mõjutas Sullat kogu ülejäänud elu ning ta võttis seda väga tõsiselt. Umbes 93 eKr. lahkus Sulla idast ning naases Rooma, kus ta liitus optimateste fraktsiooniga, saades sellega Gaius Mariuse poliitiliseks vastaseks. 92 eKr. lõi Sulla Armeenia kuninga Tigranes Suure Kapadookiast välja.
91 eKr. - 88 eKr. võitlesid roomlased Liitlassõda Socii'de, oma itaallastest liitlaste vastu. Itaalia provintsid pidid küll vastuvaidlematult tagama Roomale vajaliku armee ning maksma erakorralisi makse, kuid neil puudus igasugune sõna - ja hääletusõigus. Liitlassõda sai osaliselt alguse ka Marcus Livius Drusus Noorema mõrvamise pärast. Drususe reformid pidid tagama Rooma itaallastest liitlastele täieõigusliku kodakondsuse, mis andnuks neile sõnaõiguse nii Rooma sise - kui välispoliitikas. Kui Drusus mõrvati, kuulutati enamus tema reformidest kehtetuks ning Senat tühistas nende kasutuselevõtu. See vihastas aga Itaalia provintse suuresti ning selle tulemusena astus enamus neist Rooma - vastasesse liitu.

Liitlassõja algul hakkasid Rooma Senat ja aristokraadid kartma Gaius Mariuse ambitsioone. Marius oli Senati poolt valitud konsuliks juba viiel korral järjest (104 eKr. - 100 eKr.). Senat ja aristokraadid otsustasid ühiselt, et Mariusele sõja juhtimist Itaalias ei anta. Itaalia liitlaste viimases ülestõusus näitas Sulla oma hiilgavaid sõjalisi oskuseid, ületades isegi Gaius Mariuse ja konsul Gnaeus Pompeius Strabo (Gnaeus Pompeius Magnuse isa) võimeid. Tänu oma oskustele ning sõja edukale lõpetamisele valiti ta esimest korda 88 eKr. konsuliks koos Quintus Pompeius Rufusega.

Sulla ei teeninud Liitlassõjas mitte ainult hiilgava kindralina, vaid näitas ka isiklikult üles suurt vaprust. Nolas autasustati teda Corona Obsidionalis'ega (Blokaadikroon), mis samuti tuntud ka Corona Graminea'na (Heinakroon - Rohukroon). Tegu oli Rooma kõrgeima sõjalise autasuga, mida anti välja isikliku vapruse eest kindralile, kes päästab Rooma leegioni või armee lahinguväljalt. Erinevalt kõikidest teistest Rooma sõjalistest autasudest anti see ühiselt välja päästetud armee sõdurite poolt ning seda olid saanud vaid väga vähesed kogu senise Rooma ajaloo jooksul. Kroon valmistati traditsioonide kohaselt heinast ning teistest taimedest, mis lahinguväljalt kokku koguti.

Sulla määrati peagi Senati poolt juhtima idapoolset sõjakäiku Pontose kuninga Mithridates VI vastu, kes oli tunginud sisse Rooma idaprovintsidesse. Marius oli nüüd juba vana mees, kuid sellest hoolimata tahtis ta ise armeed itta juhtida. Tribuun Publius Sulpicius Rufusele räägiti Mariuse poolt auk pähe ning ta kutsus kokku assamblee, et Senati otsus ümber pöörata ning anda Rooma armee juhtimine idas üle Mariusele. Tekkinud tülide tagajärjel puhkes Foorumis vägivald. Sulla oli sunnitud Mariuse majast pelgupaika otsima ning arvatavasti palus ka, et vägivald lõpetatakse. Sulla palvet paraku ignoreeriti ning rahutused jätkusid.
Sulla otsustas seejärel Roomast põgeneda ning minna oma võidukate Liitlassõja veteranide laagrisse. Sulla teatas sõduritele meetmetest, mis tema vastu olid kasutusele võetud ning käskis armeel tunnustada teda ülemjuhatajana. Peagi saabusid Sulla juurde Assambleest pärit saadikud, kes teatasid, et armee juhtimine on üle antud Mariusele. Sõdurid külvasid saadikud seepeale kivirahega üle. Seejärel võttis Sulla kuus kõige ustavamat leegioni ning marssis nendega Rooma peale. Tegu oli ennenägematu sündmusega, kuna mitte ükski kindral Rooma ajaloos polnud veel varem oma armeega linnapiire ületanud. Tegelikult oli see nii ebaeetiline, et suurem osa komandöridest (vaid Lucullus oli sellega nõus) keeldusid Sullaga kaasa tulemast. Marius asus kiiruga Rooma kaitset organiseerima ning koondas enda ümber gladiaatoreid, kellest polnud paraku Sulla veteranleegionäride vastu mingit kasu. Marius pakkus igale orjale, kes Sulla vastu võitleb, vabadust, kuid sellest hoolimata oli ta koos oma järgijatega sunnitud linnast pagema.

Seejärel asus Sulla Roomas oma positsiooni tugevdama. Ta kuulutas Mariuse ja tolle liitlased riigi vaenlasteks ning pöördus karmi tooniga Senati poole, kujutades ennast ohvri, mitte sissetungijana. Pärast Rooma poliitika ümberstruktureerimist ning Senati võimu tugevdamist naases Sulla oma laagrisse ning jätkas Esimese Mithridatese sõja juhtimist.

Sulpicius reedeti ning ta tapeti ühe oma orja käe läbi. Sulla lasi orja peagi vabastada ning seejärel tappa. Aafrikast leidis Marius endale turvalise paiga ning ta asus armeed koguma, kavatsedes sellega peagi Rooma naasta. 87 eKr. lõpuks naases Marius Rooma, leides toetust Lucius Cornelius Cinnalt. Sulla äraoleku ajal haaras Marius taaskord Roomas võimu. Ta kuulutas Sulla reformid ja seadused kehtetuks ning määras ta ametlikult eksiili. Marius ja Cinna valiti 86 eKr. konsuliteks. Paraku suri Marius paari nädala pärast ning seega sai Roomas ülemvõimu Cinna.

87 eKr. kevadel maabus Sulla Kreekas, Dyrrachiumis. Aasia oli hõivatud Mithridatese vägede poolt, mida juhtis kindral Archelaus. Sulla esimeseks sihtmärgiks oli Ateena, mida valitses Mithridatese marionettvalitseja, türann Aristion. Sulla liikus kagu suunas, korjates samal ajal varusid ning abivägesid. Tema armee ülemjuhataja Lucullus liikus veidi eespool ning uuris maad ja pidas läbirääkimisi Kreekas kohaloleva Rooma komandöri Bruttius Suraga. Peale lühikest nõupidamist andis Sura oma armee juhtimise üle Sullale. Chaironeias kohtusid kõikide Kreeka suurimate linnade (välja arvatud Ateena) saadikud Sullaga. Peale kohtumist liikus Sulla edasi Ateena suunas.

Kohalesaabudes piiras Sulla sisse mitte ainult Ateena, vaid ka Piraeuse sadama. Sulla esimeseks eesmärgiks oli vallutada Piraeus, mille kaotamine tähendanuks ateenlastele merd mööda saabuva varustuse lõppemist. Paraku puudus roomlastel vajalik merevägi, millega Archelausele vastu astuda. Sulla saatis Luculluse idapoolsete Vahemere liitlaste juurde laevastikku koguma. Alustati hiiglaslike kaevetöödega, mis isoleerisid Ateena ja selle sadama maapoolsest küljest. Sulla vajas puitu ning selleks saeti kõik metsad maha, kaasa arvatud Kreeka pühad lehtpuusalud. Piiramistööd nõudsid ka kõvasti raha ning kui see otsa hakkas lõppema, "laenati" seda ümberkaudsetest templitest.

Hoolimata Ateena ja selle sadama täielikust ümberpiiramisest ei paistnud asjad sujuvat ning kujunes patiseis. Sulla jäi sellest hoolimata kannatlikuks ning piiramine jätkus. Peagi täitus tema laager Mariuse ja Cinna tapatalgude eest põgenevate roomlastega. Põgenejate hulgas oli samuti Sulla naine ja laps, lisaks ka mitmed optimates'te parteisse kuulunud liikmed, kel õnnestus Roomast eluga pääseda.

Nüüdseks olid ateenlased nälgimas ja söödi kõike, mida kätte saadi, ka jalatsite nahka ning rohtu. Ateenast väljus delegatsioon, mis pidi Sullat võõrustama, kuid tõsiste läbirääkimiste asemel kiideti oma linna au ja kuulsust. Seepeael saatis Sulla delegatsiooni minema ning piiramine jätkus.

Sulla luurajad tõid peagi väga vajalikku informatsiooni. Nagu selgus, oli Aristion jätnud ühe linnamüüri tähelepanuta ning Sulla saatis kaevikukaevajad koheselt müüri õõnestama. Üsna pea oli linna edelapoolses osas üheksasada jalga müürist lammutatud ning roomlased tungisid keskööl Ateenasse, alustades selle rüüstamist. Peale pikale veninud piiramist ning ateenlaste üleolevat käitumist polnud Sullal mingit tuju olla suuremeelne ning peagi ujusid tänavad sõna otseses mõttes verest. Alles siis, kui Sulla kreeklastest sõbrad (Midias ja Calliphon) ning Rooma senaatorid laagris palusid tal veresauna lõpetada, otsustas Sulla, et nüüd piisab. Seejärel koondas ta oma väed Piraeuse sadamale ning Archelaus, kes nägi, et olukord on lootusetu, taandus kindlusesse ja hülgas seejärel sadama, et liituda oma vägedega. Kuna Lucullus polnud veel laevastikuga kohale saabunud, ei suutnud Sulla mingil moel Archelause põgenemist takistada. Enne Ateenast lahkumist põletas Sulla sadama maha ning liikus seejärel Boiootiasse, et lõplikult Archelause armee purustada ning Kreekast eemaldada.

Sulla ei kavatsenud sekunditki kaotada ning ta liikus kiirelt Philoboetuse kõrgendikule, et see hõivata. Künkalt avanes samuti hea ülevaade Elateani tasandikule. Archelause armee, mida hetkel juhtis Taxiles, pidi lähenema põhjast ja liikuma edasi piki orgu Chaironeia poole. Armee oli vähemalt 120 000 meest tugev, ületades suuresti Sulla oma. Archelaus eelistas kasutada kurnamistaktikaid, kuid Mithridates käskis Taxilesel otsemaid rünnata. Vahepeal oli Sulla oma mehed kaevamistöödele pannud ning hõivas järgmisena varemetes oleva Parapotamii linna. Seejärel tegi ta pettekäigu, mis paistis Archelausele taganemisena. Peagi hülgas Sulla linna läheduses asuvad koolmekohad ja liikus pihttaraga kindlustatud kaevikute taha. Teivasaedade taga paiknesid ka Ateena piiramisest pärinevad välikahuriväed, mis mängisid hilisemas lahingus suurt rolli. Archelaus liikus üle koolmekohtade ja üritas Sulla mehi tiibadelt haarata, kuid Mithridatese armee parem tiib löödi roomlaste poolt tagasi. Seejärel üritasid sõjakaarikud tungida roomlaste tsentrisse, kuid ka neil ei vedanud paremini ning nad hävitati pihttarade ees. Järgmisena läkitati teele faalanksid, kes taipasid üsna pea, et nii kergelt nad üle pihttarade ega kaevikute ei tungi. Lisaks sellele rünnati neid pidevalt teivasaedade taha paigutatud välikahuriväe poolt ning Pontose armee kaotused suurenesid iga sekundiga. Järgmisena paiskas Archelaus oma parema tiiva Rooma vasaku tiiva vastu. Sulla, kes taipas selle manöövri ohtlikkust, kiirustas Rooma paremalt tiivalt vasakule appi. Olukord Rooma vasakul tiival stabiliseeriti, kuid sellest hoolimata saatis Archelaus veelgi sõdureid oma paremalt tiivalt roomlastele peale. Sulla liikus tagasi oma paremale tiivale ning andis käsu üldiseks pealetungiks. Leegionid, toetatuna ratsaväe poolt, sööstsid edasi ja Archelause armee murdus kokku. Sõdurid vajusid sõna otseses mõttes teineteisele peale nagu kokkuvarisev kaardipakk ning neil puudus igasugune liikumisruum. Algas selline veresaun, mida polnud kaua nähtud: väidetavalt jäi 120 000 mehelisest Pontose armeest ellu vaid 10 000 sõdurit. Chaironeia lahingu näol oli tegu ühe antiikajaloo suurima võitlusega, mille võitis oluliselt väiksem armee tänu oskuslikult valitud lahinguplatsile, treeningule ning kindrali juhtimisoskusele. Samuti kasutati esimest korda ajaloos lahinguväljal kaevikuid.

Rooma valitsus (Cinna) saatis seejärel koos armeega välja Lucius Valerius Flaccuse, kes pidi idas Sulla positsiooni üle võtma. Flaccuse paremaks käeks sai Gaius Flavius Fimbria, kes peagi oma komandöri vastu üles tõusis ja algatas mässu, milles sõdurid Flaccuse mõrvasid. Vahepeal asusid nii Sulla kui Flaccuse armeed teineteise kõrvale laagrisse. Sulla, kelle jaoks polnud see esimene kord, lasi oma sõduritel Flaccuse armees erimeelsusi külvata. Selleks ajaks, kui Flaccus laagri kokku pakkis ja põhjapoole liikus, olid paljud tema sõdurid jooksnud üle Sulla poolele. Peagi liikus Sulla uut Pontose armeed purustama ning valis lahinguväljaks Orchomenose. See oli looduslikult hästi kaitstud ala ning sobis ideaalselt Sulla väiksema armee jaoks. Orchomenoses sai Sulla edukalt rakendada kaitserajatisi ning kaevikuid, mis olid talle eelmises lahingus võidu toonud. Sel korral oli uue Pontose armee suurus üle 150 000 mehe. Mithridatese väed asusid otse roomlaste ette laagrisse, nende kõrvale jäi suur järv. Varsti Archelaus taipas, mis Sullal plaanis on. Roomlased ei kaevanud mitte ainult kraave, vaid ka muldvalle, ja õige pea leidis Pontose armee end suurest hädast. Pontose armee meeleheitlikud pealetungid löödi roomlaste poolt tagasi ning muldvallid liikusid järk-järgult edasi. Lahingu teisel päeval otsustas Archelaus kindlameelselt Sulla muldvallide rägastikust välja tungida. Kogu Pontose armee tormas roomlastele peale, kuid viimased olid üksteise vastu nii tihedalt kokku surutud, et nende lühimõõgad olid nagu läbistamatu barjäär. Mithridatese armeel polnud lootustki roomlastest läbi tungida ning lahingust sai korratu põgenemine. Sellele järgnes veelgi hullem nottimine kui varasemas lahingus ning üsna pea nõretas kogu maa verest. Antiikajaloolane Plutarchos märgib, et isegi kahesaja aasta pärast leiti lahinguväljalt turviseid ning relvi.

Peale edukat sõjakäiku otsustas Sulla Itaaliasse naasta ning Rooma juhtimise taaskord üle võtta. Metellus Piuse ja teiste toetusel marssis Sulla armee Brundisiumi sadamast Itaaliasse. Ta ajas allesjäänud Mariuse toetajad -- kes olid Mariuse poja Gaius Marius Noorema juhtimise all -- Praenestesse ja purustas nad. Peale Rooma marssimist võitis Sulla armee 82 eKr. novembris samniitide vägesid, mida juhtis Pontius Telesinus. Sulla armee parem tiib, mida juhtis Marcus Licinius Crassus, mängis võidus väga suurt rolli. Sullat abistas samuti noor Gnaeus Pompeius, kes võitis Gnaeus Papirius Carbo toetajaid Sitsiilias ja Aafrikas.
82 eKr. lõpus või 81 eKr. algul nimetati Sulla Senati poolt diktaatoriks (rei publicae constituendae causa). Järgnevalt andis Rahvaassamblee Sullale ajalise limiidita valitsusaja. Sullal oli täielik kontroll üle linna ja Rooma vabariigi, erandiks oli vaid Hispaania, kus Mariuse kindral Quintus Sertorius oli rajanud iseseisva riigi. Diktaatorlust kasutati Roomas vaid äärmiselt ohtlikel aegadel, nagu näiteks Teises Puunia sõjas. Tavaliselt kestis ametiaeg kuus kuud ning selle aja jooksul läks absoluutne võim vaid ühe mehe kätte.
Nüüd, kui Sullal oli kogu riigis totaalne võim, algatas ta hirmuvalitsuse. Riigist heideti välja või pagendati kõik Sulla poliitilised vastased. Lisaks sellele andis diktaator käsu umbes 1 500 Rooma üliku (nii senaatori kui rüütli) hukkamiseks. Tegelikult arvatakse, et see arv tõusis kuni 9 000'ni. Veresaun kestis Rooma mitu kuud ning inimesi hukati ilma mingi põhjuseta. Elanikud, kes pakkusid väljaheidetutele varjualust või üritasid neid aidata, mõisteti samuti surma. Riik konfiskeeris tapetute ning pagendatute vara ja müüs selle oksjonil maha, tehes nõnda Sulla ja ta toetajad tohutult rikasteks. Riigist pagendatute pojad ja pojapojad said seadusliku keelu, mis ei lubanud neil ühelegi poliitilisele ametikohale kandideerida vähemalt kolmekümne aasta jooksul.
Noor Caesar oli Cinna väimees ning seega Sulla üks peamiseid sihtmärke. Ta pages linnast ning pääses hukkamisest tänu oma sugulaste jõupingutustele, kellest paljud olid Sulla toetajad. Sulla kahetses oma memuaarides Caesari ellujätmist tolle ambitsioonide pärast. Väidetavalt oli Sulla Caesari eestkostjatele ütelnud: "Selles Caesaris on palju Mariust."

Ainsaks ja viimaseks Mariuse toetajaks oli Quintus Sertorius, kes pidas Hispaanias edukalt Sulla vägedele vastu. Sertorius mõrvati 72 eKr. ning Hispaania vallutati Metelluse ja Pompeiuse poolt.
Sulla sätestas mitmeid reforme, mis andsid riigi juhtimise kindlalt Senati kätesse. Senaatorite arvu tõsteti kolmesajalt kuuesajale, kvestorite ametikohti kergitati kaheksalt kahekümnele ning preetorite arvu tõsteti kuuelt kaheksale. Sulla andis välja veel mitmeid seaduseid ning reforme, mis tugevdasid Senati positsiooni märkimisväärselt.

81 eKr. lõpus loobus Sulla oma diktaatoripositsioonist ning absoluutsest võimust üle kogu Rooma vabariigi. Ta saatis leegionid laiali ning taastas seejärel normaalse konsulaarvalitsuse (Sulla valiti 80 eKr. konsuliks).
Peale teise konsuliaja lõppemist taandus Sulla poliitikast ning kolis oma villasse, mis asus Puteoli lähedal. Riigiasjadesse sekkus ta vaid siis, kui küsimused puudutasid tema poliitikaid.

Sulla ainsaks eesmärgiks oli nüüd memuaaride kirjutamine ning ta sai need valmis veidi enne oma surma. Paraku on need nüüdseks kadunud. Elu viimastel päevadel ümbritseti teda näitlejate ning tantsijate poolt, kelle hulgas oli ka Metrobius. Oma viimases pöördumises Senati poole tunnistas Sulla üles ka oma eluaegse armusuhte Metrobiusega, mis pani kuulajaskonna ärevusest kihama. Selle lõbusa seltskonna keskel suri Sulla 78 eKr. peale lühiajalist haigust. Kuna Sulla oli kogu elu tarbinud ohtralt alkoholi, oli tegu ilmselt maksarikkega. Järgnenud matused olid äärmiselt suurejoonelised ning pidulikud.

Paljud Sulla poolt kehtestatud seadused ning läbiviidud reformid tunnistati üsna pea kehtetuteks ning need asendati vanadega. Sulla rajas teed edasistele kindralitele ja riigimeestele, kes kasutasid oma armee lojaalsust ära, et haarata Roomas võim. Nende hulgas ilmselt tähelepanuväärseim on Gaius Julius Caesar. See viis aga lõpuks Vabariigi lõpuni ning impeeriumi alguseni.

Ka Sulla järeltulijad olid Rooma poliitikas tähtsatel positsioonidel kuni keiserliku perioodini. Tema poeg Faustus Cornelius Sulla ja lapselaps Quintus Pompeius Rufus lasid välja teenarid (Rooma hõbemünt), mis kandsid esivanema nime. Teine lapselaps Faustus II Cornelius Sulla oli Germaanias Tiberiuse legaat ning sai 7 A.D. konsuliks. Paraku hukati ta Augustuse mõrvakatse eest 9 A.D. Sulla lapselapselaps Lucius Cornelius Sulla Faustus oli Germanicuse sõber ning ta määrati kolmekümneaastaselt Augustuse poolt konsuliks.
Sullal oli elu jooksul neli naist, neist esimesega sai ta tütre ja poja. Poeg suri noorelt. Teise naisega Sullal lapsi polnud ning ta lasi abielu lahutada. Kolmanda naisega sai Sulla kaks last, poja ning tütre. Viimase, neljanda naisega sai Sulla tütre, kes sündis peale tema surma.

Lucius Cornelius Sulla oli hilise Rooma vabariigi üks märkimisväärsemaid mehi nii kindrali, poliitiku kui türannina. Ta oli äärmiselt osav kindral, kelle võib julgelt liigitada Rooma ajaloo parimate komandöride hulka. Sulla oli samuti väga vapper ning julge mees, kuid tema häid omadusi varjutas ta julmus nii poliitiliste vastaste kui ka vaenlaste vastu. Ta loobus absoluutsest võimust oma elu tipphetkel ning taandus nii Roomast kui ka selle poliitilistest intriigidest.