Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Juudas Makkabeus - surn. 160. eKr.

Juudas oli juudi preestri Mattathiase kolmas poeg. Ta juhtis Makkabeede ülestõusu Seleukiidi impeeriumi vastu 167 - 160 eKr. ning teda peetakse üheks suurimaks juutide sõdalaseks läbi aegade.

Juudase isa pärines Modiini külakesest ja ta alustas 167 eKr. koos oma poegade Juudase, Eleazari, Siimoni, Jochanani ja Joonataniga Seleukiidi valitseja Antiochos IV Epiphanese vastu mässu, kuna kuningas oli 175 eKr. andnud välja seadused, mis keelasid juutide religioossed tavad. Pärast Mattathiase surma 166 eKr. võttis Juudas vastavalt isa soovile ülestõusu juhtimise enda peale. Juudast ülistati tema vapruse ja sõjalise talendi poolest, mistõttu oli ta just sobiv mees ülestõusu juhtima.

Ülestõusu alguspäevadel sai Juudas endale liignimeks Makkabee, mis tähendab haamrit või sepavasarat. Juudas oli teadlik seleukiidi vägede üleolekust ning mässu kahe esimese aasta jooksul kasutas ta nende vastu võitlemiseks peamiselt geriljataktikaid, keeldudes otsesesse lahingusse astumast. Tänu nendele strateegiatele saavutas Juudas terve võitude seeria. Nahal-el-Haramiah lahingus võitis ta väikest Süüria väge, mida juhtis Samaaria kuberner Apollonius. Lahingus sai kuberner surma ning Juudas haaras ta mõõga endale, kasutades seda kui kättemaksusümbolit kuni oma surmani.

Veidi aja pärast purustas Juudas oluliselt suurema Seleukiidi armee Seroni juhtimise all Beth-Horoni lähedal. Otsustavat rolli võidus mängis lahinguvälja valik. Seejärel lõi Juudas Emmause lahingus seleukiidide armeed, mida juhiti kindralite Nicanori ja Gorgiase poolt. Mainitud väe saatis teele Antiochose poolt määratud asevalitseja Lysias, sest kuningas ise oli asunud sõjakäigule partialaste vastu. Juudasel õnnestus öösel Gorgiasest märkamatult mööda marssida. Süüria kindral kavatses juute rünnata ja nad laagris oma ratsaväega purustada. Gorgias asus Juudast mägedest otsima, kuid just sel ajal ründas Juudas ootamatult seleukiidide laagrit ja võitis neid ülalpool mainitud Emmause lahingus. Gorgiasel polnud muud valikut, kui rannikule taganeda.

Lysias mõistis, et ta peab valmistuma pikaks ja raskeks sõjaks. Seejärel kogus ta uue ning suurema armee ja marssis sellega Juudamaale. Pärast mitmeid aastaid kestnud konflikte õnnestus Juudasel viimaks oma vaenlased Jeruusalemmast välja ajada, erandiks jäi vaid garnison Acra tsitadellis. Juudas puhastas seejärel rüvetatud Jeruusalemma templi ja 14. detsembril 164 eKr. taastas selles jumalateenistused. Jeruusalemma vabastamine oli esimene samm teel lõpliku iseseisvuseni.

Antiochos suri 163 eKr. Juudas otsustas, et aeg Acre tsitadelli ründamiseks on sobiv. Lysias, kes oli ennast peale kuninga surma impeeriumi asevalitsejaks kuulutanud, asus vasturünnakule ja võitis Juudast Bet Zecharias 162 eKr. Juudas oli seepeale sunnitud taganema.

Lysias pidi sõja edasi lükkama, et tegeleda Antiochose poolt määratud regendi Philipposega. Seega nõustus ta juutidega 162 eKr. rahu tegema, millega viimased said täieliku õiguse ja vabaduse jumalateenistuste pidamiseks ja oma jumala kummardamiseks. Lysias võitis küll Philippost, kuid sai ise lüüa Süüria trooni tõelise pärija Demetriose käest.

Kuuldes, et juutide kommuune Gileas, Taga - Jordaanias ja Galileas rünnatakse naabruses asuvate Kreeka linnade poolt, liikus Juudas koheselt neile appi. Ta saatis oma venna Siimeoni 3 000 mehe eesotsas Galileasse. Siimeon täitis edukalt oma kohust ja saavutas arvukaid võite. Seejärel juhtis Siimeon isiklikult sõjakäiku Taga - Jordaaniasse, võttes oma venna Joonatani retkele kaasa. Pärast raevukat võitlust lõi ta Araabia hõime ja päästis Gilea kindlustatud linnadesse taandunud juudid. Makkabeede poolt vallutatud aladel elanud juutide populatsioon evakueeriti Juudamaale. Pärast seda, kui sõjakäik Taga - Jordaanias oli lõppenud, asus Juudas võitlema lõunas elavate edomiitidega, vallutades ning purustades Hebroni. Seejärel marssis ta Vahemere rannikule ja hävitas Ashdodis paiknevad ebajumalate altarid ja kujud. Peale seda naases ta edukalt sõjasaagiga Juudamaale.

Järgnevalt asuti piirama Süüria garnisoni Hakras. Piiratud, kelle hulgas oli ka helleniseeritud juute, palusid kiirelt Lysiaselt abi, kes oli saanud noore kuninga Antiochos V Eupatori regendiks pärast Antiochos Epiphanese surma 164 eKr. lõpus. Partia sõjakäigu ajal. Lysias asus koos Eupatoriga Juudamaale uuele sõjakäigule. Ta sisenes Juudamaale lõuna poolt ning asus Beth - Zuri piirama. Juudas lõpetas Hakra piiramise ning liikus Lysiase poole. Beth - zechariah lahingus, mis leidis aset Petlemmast lõuna pool, saavutasid seleukiidid oma esimese suurvõidu makkabeede üle, mispeale oli Juudas sunnitud Jeruusalemma taanduma. Beth - Zur oli sunnitud alistuma ning Lysias jõudis peagi Jeruusalemma, asudes seda piirama. Kaitsjad leidsid end täbarast olukorrast, kuna toiduvarud olid otsakorral. Just siis, kui kapituleerumine paistis iga hetk saabuvat, pidid Lysias ja Eupator taanduma: Antiochos Epiphanese armee ülemjuhataja Philippos, kes oli hukkunud kuninga poolt määratud impeeriumi regendiks, tõstis Lysiase vastu mässu ja kavatses Antiookiasse siseneda, et haarata võim. Lysias otsustas juutidele pakkuda rahumeelse kokkuleppe, mis sõlmiti 163 eKr. lõpus. Rahutingimused taastasid usulise vabaduse, juutidel lubati elada oma seaduste järgi ning samuti anti Jeruusalemma tempel ametlikult rahvale tagasi.

Kui sõda välisvaenlase vastu lõpule jõudis, puhkes sisemine võimuvõitlus Juudase juhitud juutide ning hellenistliku partei vahel. Helleniseerijate mõjuvõim oli seleukiidide kaotusega kokku varisenud, nende ülempreester Menelaus oli ametist kõrvaldatud ja hukatud. Tema järeltulijaks oli teine helleniseerija Alcimus. Uus ülempreester lasi hukata kuuskümmend preestrit, kes talle vastupanu osutasid. See viis ta aga konflikti makkabeedega, ja peagi oli Alcimus sunnitud Jeruusalemmast pagema, otsides Seleukiidi kuninga juurest abi.
Vahepeal oli Seleukos IV Philopatori poeg ja Antiochos IV Epiphanese sugulane Demetrios I Soter Roomast põgenenud ning saabunud Süüriasse. Ta vangistas ja lasi hukata nii Lysiase kui ka Antiochos Eupatori ning haaras seejärel Seleukiidi impeeriumi trooni. Alcimuse delegatsioon pöördus seega Demetriose poole ning kurtis uuele kuningale oma murest Juudamaal. Demetrios rahuldas Alcimuse palve ning määras ta ülempreestriks, saates seejärel armee Bacchidese juhtimise all Juudamaale. Nõrgem juutide vägi ei astunud seleukiididele vastu ja nad taandusid Jeruusalemmast. Juudas pöördus tagasi geriljataktikate juurde. Peagi pidi seleukiidide armee turbulentse poliitilise olukorra pärast Antiookiasse tagasi naasema ning Juudase väed liikusid Jeruusalemma tagasi. Seleukiidid saatsid teise armee Nicanori juhtimise all Juudasele vastu. Lahingus, mis toimus Adasa lähedal 161 eKr. hävitati Süüria armee ning Nicanor tapeti.

Niipea, kui Demetrios kuulis Nicanori kaotusest, otsustas ta teele saata uue armee, mida juhiti taaskord Bacchidese poolt. Sel korral koosnes Süüria armee 20 000 mehest ning neid oli juutide jaoks liiga palju. Enamus Juudase meestest otsustasid lahinguväljalt taanduda ning soovitasid oma liidril sedasama teha ja paremat võimalust oodata. Juudas ei loobunud siiski võimalusest seleukiidide vastu võidelda ja Elasa lahingus hukkus ta koos oma käputäie truuks jäänud meestega. Surnukeha viidi Juudase vendade poolt lahinguväljalt minema ja ta maeti oma pere hauakambrisse Modiini.

Juudase surm 160 eKr. sütitas juute taaskord mässu tõstma. Sõda jätkati Juudase vendade Joonatani ning Siimeoni all ja pärast mitmeaastast sõjategevust saavutasid juudid viimaks iseseisvuse ja vabaduse oma jumalat kummardada.

Juudas Makkabeus oli sõdalaskangelane ning rahvuslik liberaator. Tema teod on inspireerinud paljusid kirjanikke, muusikuid ning teisi artiste läbi aegade. Leiame Juudase nii Dante "Jumalikust komöödiast" kui ka Shakespeare'i teostest. Tema elu on olnud aluseks paljudele näidenditele ning Juudase kangelaslikkust kirjeldatakse ka poeemides.

No comments:

Post a Comment