Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Augustus - sünd. 23. sept. 63. eKr. - surn. 19. aug. 14. AD.

Augustus (sündinud Gaius Octavius Thurinus) (pärast lapsendamist tuntud Gaius Julius Caesar Octavianusena) oli esimene Rooma Impeeriumi keiser, kes valitses alates 27 eKr. kuni oma surmani AD 14. Noor Octavianus adopteeriti oma vanaonu Julius Caesari poolt, saades sellega tema otseseks pärijaks ja õigusjärgseks järglaseks. 43 eKr. ühendas Octavianus jõud Marcus Antoniuse ja Marcus Aemilius Lepidusega, luues Teise Triumviraadi. Triumviirina valitses Octavianus tõhusalt Roomat ja enamusi selle provintse, haarates konsulaarvõimu pärast konsulite Hirtiuse ja Pansa surma ning lasi end ametikohale korduvalt tagasi valida. Triumviraat ei kestnud aga kaua, see lagunes kolme mehe vahelistes võimuvõitlustes. Lepidus sunniti eksiili ja Antonius sooritas enesetapu pärast Aktioni lahingus saadud kaotust 31 eKr.

Pärast Teise Triumviraadi lõppemist taastas Octavianus Rooma vabariigi välise fassaadi, andes valitsusvõimu Rooma Senatile tagasi, kuid tegelikkuses säilitas ta oma autokraatliku võimu. Paari aasta jooksul sai Rooma vabariigist Rooma impeerium, mida valitses ainuvalitseja. Imperaatoriseisus polnud kunagi ametipost nagu diktatuur, mida Caesar ja Sulla olid enne Octavianust pidanud. Rooma elanikkond palus Octavianust, et too diktaatoripostile asuks, kuid ta keeldus sellest. Seaduse järgi kuulus Augustusele mitmeid volitusi ja võime, mis Senat talle kogu eluks andnud oli, kaasa arvatud plebeide tribuuni ja tsensori võim. Ta oli konsul kuni 23 eKr. Augustuse suur võim tulenes majanduslikust edust ja ressurssidest, mis vallutuste käigus saadud, samuti paljude sõdurite ja veteranide lojaalsusest, paljudest Senati poolt jagatud tiitlite autoriteedist ja rahva lugupidamisest. Kuna Augustuse juhtimise alla kuulus suurem osa Rooma leegionidest, siis oli tal võimalus kasutada relvajõudu Senati vastu ja muuta selle otsuseid endale sobivaks. Tänu Augustuse võimele kõrvaldada igasugune senaatorlik vastupanu relvajõudu kasutades, muutus Senat talle kuulekaks, tunnustades tema ülimat positsiooni ja võimu.

Augustuse valitsusaeg algatas rahuajastu, mis tuntud Pax Romana'na, või ka Rooma rahuna. Hoolimata jätkuvatest piirisõdadest ja aasta kestnud kodusõjast imperaatorliku pärimisliini üle nautis Vahemeremaailm rohkem kui kaks sajandit kestnud rahu. Augustus laiendas Rooma impeeriumi piire ja kindlustas need klientriikidega, samuti tegi ta Parthiaga diplomaatiat kasutades rahu. Augustus reformis Rooma maksusüsteemi, lõi Rooma jaoks ametlikud politsei - ja tuletõrjeüksused, arendas teedevõrku koos ametliku kullerisüsteemiga, rajas püsiva armee (ja väikese laevastiku) ja Pretoriaanide kaardiväe. Suurem osa linnast ehitati Augustuse all ümber. Keiser pani oma saavutused kirja dokumenti, mil nimeks Res Gestae Divi Augusti ja mis on tänini säilinud. Kui Augustus AD 14 suri, kuulutati ta Senati poolt jumalaks. Kõik järgnevad keisrid võtsid tema nimed "Augustus" ja "Caesar" üle. Kuues kuu Rooma ajaarvestuses (Sextilis) nimetati ametlikult Augustuse auks augustiks ümber. Tema järeltulijaks ja uueks keisriks sai kasupoeg Tiberius.

Varane elu

Augustuse isapoolne pere pärines Velitrae linnast, mis asus umbes 25 miili Roomast eemal. Poiss ise sündis Rooma linnas 23. septembril, 63 eKr. Rooma Foorumi lähedal. Hoolimata astroloogi poolsest hoiatusest otsustas isa lapse alles hoida, mitte teda avamaale koertele kõhutäieks jätta. Poisile anti nimeks Gaius Octavianus ja ta viidi isa kodukülla Velitrae's.

Octavianus ise mainib memuaarides oma isa peret ainult põgusalt, öeldes, et ta "tuli vanast ja rikkast rüütliperest". Tema isapoolne vana-vanaisa oli Sitsiilias Teise Puunia sõja kestel sõjatribuun. Vanaisa oli teeninud mitmetes kohalikes poliitilistes ametites. Tema isa, kel samuti nimeks Gaius Octavianus, oli olnud Makedoonia kuberner. Lühidalt peale Octavianuse sündi andis isa talle lisanimeks Thurinus, mis tähistas ilmselt tema võitu Thuriis mässulise orjakamba üle. Octavianuse ema Atia oli Julius Caesari õetütar.

Kuna Octavianuse isa oli plebei, siis oli seda ka poiss ise, hoolimata sellest, et tema ema oli patriits. Octavianus sai patriitsi staatuse siis, kui ta Caesari poolt 44. eKr. adopteeriti.

Kui Octavianus oli nelja aastane, suri tema isa (59 eKr.). Ema abiellus uuesti endise Süüria kuberneri Lucius Marcius Philippusega. Philippus, kes väitis end põlvnevat Aleksander Suurest, valiti 56 eKr. konsuliks. Kasuisa ei pööranud Octavianusele kunagi erilist tähelepanu ja sellepärast kasvatati teda vanaema (ja Julius Caesari õe) Julia Caesarise poolt.

52 eKr. või 51 eKr. Julia Caesaris suri ning Octavianus esitas vanaemale mõeldud matusekõne. Octavianuse ema ja kasuisa hakkasid nüüdsest poissi aktiivsemalt kasvatama. 47 eKr. valiti Octavianus pontifekside instituuti. Vastavalt Damaskuse Nicolausele soovis Octavianus liituda Caesari Aafrika sõjakäiguks mõeldud personaliga, ent kui Atia plaani vaidlustas, otsustas Octavianus sellest loobuda. 46 eKr. lubas ema tal Caesariga Hispaanias liituda, kus Octavianus plaanis võidelda Pompeiuse vägede vastu, kuid kahjuks jäi ta haigeks ega suutnud reisida.

Kui Octavianus viimaks paranenud oli, otsustas ta Caesari juurde purjetada. Paraku tegi Octavianus koos oma meeskonnaga läbi laevahuku ning ta jõudis vaid käputäie meestega rannikule, läbides seejärel vaenuliku territooriumi. Lõpuks jõudis ta Caesari laagrisse ning viimasele avaldas noore sugulase retk märkimisväärselt muljet. Kui nad viimaks Rooma tagasi pöördusid, koostas Caesar uue testamendi, nimetades Octavianuse oma peamiseks pärijaks.

Tõus võimule

Caesari pärija

Caesari tapmise ajal märtsi iididel 15. märts 44 eKr. õppis Octavianus Illüürias, Apollonias. Mõned armeeohvitserid soovitasid Octavianusel koos sõduritega Makedoonias varjupaika otsida, kuid too keeldus sellest. Varjupaiga leidmise asemel otsustas nooruk Itaaliasse purjetada ja teha kindlaks, kas tal on mingit poliitilist õnne ja vedamist. Peale maabumist Lupiae's, Brundisiumi lähedal, sai Octavianus teada Caesari testamendi sisust. Temast sai Caesari poliitiline pärija ja järeltulija, samuti kuulus talle ka nüüd kaks kolmandikku vanaonu varadest. Pärast adopteerimist sai Octavianus nimeks Gaius Julius Caesar. Et osutada oma bioloogilisele perele, pidi Octavianus Rooma traditsiooni kohaselt lisama uuele nimele ka oma vana lisanime (Octavianus). Selle kohta, kas ta seda nime ka kasutas, tõendid puuduvad, sest see oleks tema tagasihoidliku päritolu esile toonud. Hiljem süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et Caesar oli ta adopteerinud ainult seksuaalsuhete pärast.

Selleks, et pääseda edukalt Rooma poliitikasse, ei piisanud vähesest varandusest, mis Octavianusel oli. Pärast seda, kui Caesari sõdurid võtsid Octavianuse Brundisiumis soojalt vastu, nõudis viimane endale osa Caesari kogutud varast, (kogusumma 700 miljonit sestertsi) mis oli mõeldud sõjaks Parthia vastu. Hoolimata sellest, et riigiraha niimoodi kadus, ei võetud Octavianuse vastu midagi ette, kuna ta kasutas seda raha selleks, et koguda sõdureid Senati peavaenlase, Marcus Antoniuse vastu. Octavianus tegi järjekordse julge käigu 44 eKr. kui ta omastas ilma ametliku loata iga-aastase tribuudi, mis oli saadetud Rooma Lähis-Ida provintsist Itaaliasse. Samuti hakkas Octavianus oma isiklikke vägesid tugevdama Caesari veteranleegionäride ja teiste üksustega, mis olid mõeldud Parthia sõjaks. Kui Octavianus läbi Itaalia Rooma marssis, äratas tema kohalolek ja äsja hangitud vara paljudes tähelepanu. Tänu sellele liitusid temaga ka Caesari endised veteranid, kes paiknesid Campanias. Juuniks oli Octavianus kogunud endale kolme tuhande pealise lojaalsete veteranide armee, makstes igale mehele 500 dinaari.

Kui Octavianus 6. mail 44 eKr. Rooma saabus, leidis ta eest konsul Marcus Antoniuse, kes oli teinud diktaatori mõrvaritega vaherahu. Neile anti üldine amnestia 17. märtsil. Sellest hoolimata õnnestus Antoniusel suurem osa neist Roomast välja ajada, ja seda tänu sütitavale ülistuskõnele, mida ta Caesari matustel oli pidanud. Rahvas pöördus sellega mõrvarite vastu ja viimastel polnud muud väljapääsu, kui linnast pageda. Vaatamata sellele, et Marcus Antonius kogus poliitilist toetust, oli Octavianusel endiselt võimalus temaga konkureerida. Antonius oli kaotanud paljude roomlaste ja Caesari pooldajate toetuse, kui ta oli Caesari jumalikustamise ettepanekule vastu. Hoolimata Octavianuse veenmisest ei loovutanud Antonius talle Caesari rahasid, kuid tal õnnestus suve jooksul endale Caesari pooldajate toetus hankida. Septembris hakkas Optimateste oraator Marcus Tullius Cicero Antoniust mitmete kõnedega ründama, nähes temas Senatile suurimat ohtu. Kuna arvamus Antoniuse vastu oli Roomas tema vastu pöördumas ja samuti hakkas tema aeg konsulina otsa saama, üritas ta läbi suruda seaduseid, mis andnuks talle kontrolli Tsisalpiini Gallia üle. Vahepeal ehitas Octavianus Itaalias oma armeed üles, värbates Caesari veterane ja 28. novembril võitis ta enda poolele üle kaks Antoniuse leegionit. Antonius nägi Octavianuse suures armees endale hädaohtu ning Senati kergenduseks lahkus ta Roomast Tsisalpiini Galliasse, mis pidi alates 1. jaanuarist talle kuuluma.

Esimene konflikt Antoniusega

Pärast seda, kui Decimus Brutus ei mõelnudki niisama lihtsalt Tsisalpiini Galliast loobuda, piiras Antonius ta Mutinas ümber. Senat andis välja küll mitmeid otsuseid, millega vägivald lõpetada, ent kuna neil puudus armee, siis ei võtnud Antonius Senatit kuuldagi. See andis võimaluse Octavianusele, kel oli piisavalt suur armee, et Antoniusele vastu astuda. Cicero kaitses samuti Octavianust Antoniuse mõnituste eest pärast seda, kui viimane oli poisile öelnud, et too võlgneb kõik ainult tänu oma nimele. Senat nimetas Octavianuse 1. jaanuaril 43 eKr. senaatoriks, samuti anti talle ka võim hääletada koos endiste konsulitega. Lisaks tagati talle imperium (juhtiv võim), mis tegi sõdurite juhtimise seaduslikuks ning ta saadeti koos konsulite Hirtiuse ja Pansaga piiramist lõpetama. 43 eKr. aprillis said Antoniuse väed Forum Gallorumi ja Mutina lahingus lüüa ning ta taganes Transalpiini Galliasse. Paraku said lahingutes mõlemad konsulid surma ning Octavianusest sai nende armeede ainujuht.

Senat külvas Decimus Brutuse paljude autasudega üle, kuid jättis Octavianuse nendest ilma. Seejärel üritas Senat anda konsulaarleegionide juhtimise Decimus Brutusele, kuid Octavianus otsustas nendega koostööd mitte teha. Selle asemel jäi ta Po orgu ning ei mõelnudki enam Antoniuse vastu sõdida. Juulis saatis Octavianus tsentuuriote saatkonna Rooma ja nõudis endale konsulipositsiooni, mis oli Hirtiuse ja Pansa surmaga tühjaks jäänud. Octavianus nõudis ka seda, et Antoniuse rahvavaenlaseks kuulutanud dekreet tühistataks. Kui sellest aga keelduti, marssis ta kaheksa leegioni eesotsas linna. Roomas ei osutanud talle mitte keegi sõjalist vastupanu ja 19. augustil 43 eKr. kuulutati ta koos sugulase Quintus Pediusega konsuliks. Vahepeal lõi Antonius liidu Marcus Aemilius Lepidusega.

Teine Triumviraat

Rooma revolutsioon

Octavianus, Antonius ja Lepidus kohtusid oktoobris 43 eKr. Bologna lähedal. Kolm meest lõid Teise Triumviraadi, nagu olid seda minevikus teinud Caesar, Pompeius ja Crassus. Seda viis aastat kestvat erivolituste ja võimu usurpeerimist toetati plebeide poolt läbiantud seadusega, erinevalt mitteametlikust Esimesest Triumviraadist. Seejärel kuulutasid triumviirid 300 senaatorit ja 2 000 equites'it (rüütel, ülik) lindpriiks ja konfiskeerisid nende varad. Need, kel ebaõnnestus põgeneda, hukati. Kuna triumviiridel oli kavas peagi Caesari mõrvarite vastu võidelda, siis kulus konfiskeeritud vara hädasti ära, et armeele hiljem palka maksta. Lindpriide eest pandi välja ka autasud, mis innustas roomlaseid tagaaetavaid kinni püüdma. Arreteeritute varad ja omandid arestiti triumviiride poolt. Octavianus vaidles esmalt taolisele tegevusele vastu, kuna ta soovis säästa oma äsjaleitud liitlase Marcus Tullius Cicero elu (Cicero nimi oli samuti väljaheidetute hulgas). Kahjuks oli Antoniuse viha Cicero vastu järeleandmatu ja viimane tapeti. Paljude vabariiklike senaatorite surm võimaldas triumviiridel need positsioonid enda toetajatega täita. Seda on nimetatud kahekümnenda sajandi ajaloolaste poolt "Rooma revolutsiooniks", sest sellega kõrvaldati vana kord ja rajati tugev poliitiline alus Augustuse valitsuseks.

1. jaanuaril 42 eKr. tunnistati Caesar Senati poolt Rooma riigi jumaluseks (Divus Iulius). Octavianus sai seda osavalt ära kasutada, nimetades end Divi filius'eks, ehk "Jumala Pojaks". Antonius ja Octavianus saatsid merd mööda Kreekasse 28 leegioni, et võidelda konspiraatorite Brutuse ja Cassiusega. Pärast kahte Philippi lahingut Makedoonias 42 eKr. oktoobris oli Triumviraadi armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu. Antonius halvustas hiljem Octavianust ja tema armeed, kuna mõlemad lahingud võideti otsustavalt Antoniuse vägede poolt. Vähe sellest, et Antonius nõudis endale au mõlema võidu eest, süüdistas ta Octavianust ka selles, et too on argpüks, kuna andis armee juhtimise üle oma sõbrale ja kindralile Marcus Vipsanius Agrippale.

Pärast Philippit lõid triumviirid uue territoriaalse korralduse. Antonius pidi jätma Gallia, Hispaania provintsid ja Itaalia Octavianusele ning läks ise Egiptusesse, kus ta liitus Julius Caesari endise armukese Kleopatra VII'ga. Octavianus pidi nüüd üksi otsustama, kuhu panna Itaalias elama kõik need kümned tuhanded Makedoonias võidelnud veteranid. Need kümned tuhanded mehed, kes olid võidelnud vabariigi poolel koos Brutuse ja Cassiusega, vajasid samuti maad. Kuna enam riigi poolt kontrollitavat maad polnud, kuhu sõdurid oleksid saanud elama asuda, pidi Octavianus tegema valiku: kas võõranduda roomlastest ja konfiskeerida nende maad või jätta maadest ilma sõdurid, kes oleksid tema vastu üles tõusnud ja hädaohuks muutunud. Triumviir otsustas esimese valiku kasuks. Vähemalt kaheksateistkümnesse Rooma linna rajati sõdurite jaoks kodud ja suuremas osas aeti kõik endised linnaelanikud oma majadest välja.

Ülestõus ja abieluliidud

Paljudes roomlastes tekitas Octavianuse käitumine suurt meelepaha, mille tagajärjel liitusid paljud Marcus Antoniuse venna, Lucius Antoniusega. Luciust toetas samuti suurem osa Senatist. Vahepeal soovis Octavianus end lahutada Clodia Pulchrast, kes oli Fulvia ja tolle esimese abikaasa Publius Clodius Pulcheri tütar. Väites, et tema abielu Clodiaga polnud kunagi teostatud, lasi ta naise tolle ema ja Marcus Antoniuse naise juurde tagasi toimetada. Fulvia, keda oli sellega ägedalt solvatud, otsustas midagi ette võtta ja koos Lucius Antoniusega kogus ta Itaalias kokku armee, et võidelda Antoniuse õiguste eest Octavianuse vastu. Paraku polnud nad arvestanud sellega, et Rooma sõdurite palk sõltub siiski triumviiridest. Lucius ja tema liitlased alistusid Octavianusele viimaks Perusias (tänapäevane Perugia) 40 eKr. algul. Tänu sellele, et Lucius oli Antoniuse vend, säästis Octavianus tema elu, samuti jättis ta puutumata ka tolle armee. Sellest hoolimata saadeti Fulvia Sicyoni eksiili. Octavianus ei näidanud aga halastust üles Luciuse liitlaste vastu; 15. märtsil, Julius Caesari mõrva-aastapäeval lasi ta hukata 300 Rooma senaatorit ja ülikut. Hoiatuseks teistele rüüstati ja põletati maha ka Perusia. See verine sündmus määris mõnevõrra Octavianuse karjääri ja paljud kritiseerisid teda sellise teo eest, nagu näiteks poeet Sextus Propertius.

Gnaeus Pompeius Magnuse mässavast kindralist poeg Sextus Pompeius oli Teise Triumviraadiga 39 eKr. kokkuleppele jõudnud ja seadnud end sisse Sitsiilias ja Sardiinias. Nii Antonius kui Octavianus üritasid Pompeiusega liitu rajada hoolimata sellest, et ta kuulus vabariiklikusse, mitte Caesari toetajate fraktsiooni. Octavianusel õnnestus luua ajutine liit, kui ta abiellus 40 eKr. Pompeiuse järgija Lucius Scribonius Libo tütre Scriboniaga. Scribonia sünnitas Octavianusele tütre (Julia) samal päeval, kui mees end temast lahutas, et abielluda Livia Drusillaga. Tema abielu Scriboniaga oli kestnud veidi üle aasta.

Egiptuses olles oli Antonius Kleopatraga kolm last saanud - Aleksander Helios, Kleopatra Selene II ja Ptolemaios Philadelphus. Antonius oli teadlik oma halvenevast suhtest Octavianusega ning ta lahkus Kleopatrast, et purjetada suure armee eesotsas 40 eKr. Itaaliasse. Kohale saabudes asus ta Brundisiumi piirama. Uus konflikt ei toonud ühelegi osapoolele mingit kasu, sest nende poliitiliselt tähtsateks tegelasteks muutunud tsentuuriod keeldusid võitlemast. Sama keeldusid tegemast nende juhtimise all olevad leegionid. Vahepeal oli Sicyonil haigusesse surnud ka Antoniuse naine Fulvia. Naise surm ja tsentuuriote mäss võimaldas kahel triumviiril rahu teha. 40 eKr. sügisel kiitsid nii Octavianus kui Antonius heaks Brundisiumi lepingu, mille kohaselt pidi Lepidusele jääma Aafrika, Antoniusele Ida ja Octavianusele Lääs. Itaalia poolsaar oli avatud kõigile kolmele sõdurite värbamiseks, kuid idas paikneva Antoniuse jaoks oli see säte tegelikkuses kasutu. Selleks, et tugevdada oma liitu Antoniusega, andis Octavianus talle naiseks oma õe Octavia Noorema. Octavia sünnitus Antoniusele kaks tütart, Antonia Vanema ja Antonia Noorema.

Sõda Pompeiusega

Sextus Pompeius tekitas aga Octavianusele Itaalias suurt probleemi, takistades mööda Vahemerd liikuvatel viljasaadetistel poolsaarele jõudmist. Pompeius pani oma poja laevastiku juhiks ning tolle ülesandeks sai Itaalias laialdast näljahäda külvata. Ajutisele rahuleppele jõuti 39 eKr. Misenumi lepinguga. Pompeius peatas blokaadi Itaaliale pärast seda, kui Octavianus andis talle Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Peloponnesose. Samuti kindlustati Pompeiusele konsulipositsioon aastaks 35 eKr. Territoriaalne korraldus triumviiride ja Sextus Pompeiuse vahel hakkas kokku varisema pärast seda, kui Octavianus lahutas Scriboniast ja abiellus Liviaga 17. jaanuaril 38 eKr. Üks Pompeiuse admiralidest reetis oma isanda ja andis nii Korsika kui Sardiinia Octavianusele tagasi. Kuna Octavianus vajas Pompeiuse ründamiseks Antoniuse toetust, siis pikendati Teise Triumviraadi kestvust viie aasta võrra. Antonius lootis Octavianust abistades saada ka ise toetust oma sõjakäiguks Parthia vastu, soovides kunagise Rooma kaotuse eest Carrhae lahingus kätte maksta. Tarentumis jõudsid mehed kokkuleppele ja Antonius andis Octavianusele 120 laeva ning viimane pidi Antoniusele saatma 20 000 leegionäri. Paraku saatis Octavianus lubatud leegionäride arvust vaid kümnendiku.

Octavianus ja Lepidus käivitasid 36 eKr. Sextuse vastu Sitsiilias ühisoperatsiooni. Hoolimata mitmetest tagasilöökidest hävitas Octavianuse laevastik kindral Agrippa all peaaegu kogu Sextus Pompeiuse laevastiku Naulochuse merelahingus 3. septembril 36 eKr. Sextus põgenes oma allesjäänud vägedega itta, kus ta järgmisel aastal tabati ja seejärel hukati Miletusel ühe Antoniuse kindrali poolt. Lepidus ja Octavianus kogusid Pompeiuse alistunud sõdurid kokku ning esimene andis Octavianusele käsu lahkuda, soovides Sitsiilia endale saada. Paraku hülgasid kurnatud sõdurid Lepiduse ja liitusid Octavianusega, kes lubas neile rohkem maksta. Lepidus alistus seejärel Octavianusele ning ta heideti Triumviraadist välja. Sellega jõudis tema karjäär lõpule ning ta saadeti Itaaliasse Cape Circeis asuvasse villasse eksiili. Rooma valitsusalad ja ülemvõim jagunesid nüüd ainult Octavianuse ja Antoniuse vahel. Et säilitada omapoolses impeeriumi osas rahu ja stabiilsust, andis Octavianus Rooma kodanikele õiguse oma maade üle. Sel korral lasi ta ametist vabastatud sõdurite jaoks luua kodud väljapoole Itaaliat ning tagastas endistele omanikele 30 000 orja, kes olid varasemalt põgenenud Pompeiuse juurde, et liituda tolle armee ja laevastikuga. Kui Octavianus Rooma naases, lasi ta Senatil tagada endale, oma naisele ja õele tribunaalse puutumatuse, ehk sacrosanctitas'e.

Sõda Antoniusega

Vahepeal oli Antoniuse sõjakäik Parthia vastu osutunud täielikuks katastroofiks, rikkudes tema mainet kindralina. Octavianuse poolt saadetud 2 000 leegionärist ei piisanud samuti vägede täiendamiseks. Antonius polnud aga rumal ning ta teadis, et Kleopatra suudaks tema vägesid suuresti täiendada. Kuna tal oli juba Egiptuse kuningannaga suhe, otsustas ta Octavia tagasi Rooma saata. Antoniuse jaoks oli vaid tähtis armee suurendamine. Seda kasutas propaganda eesmärgil ära Octavianus, andes sellega mõista, et Antonius hülgab pigem oma seadusliku naise, et luua suhe võõra maa kuningannaga, kes polnud Rooma kodanik. 36 eKr. kasutas Octavianus poliitilist võtet, et näidata end vähem autokraatlikuna ja Antoniust rohkem kaabakana. Ta kuulutas, et kodusõjad on lõppemas ja et ta loobub triumviiri staatusest, kui Antonius sama teeb. Viimane loomulikult keeldus sellest. Kui Rooma sõdurid 34 eKr. Armeenia vallutasid, kuulutas Antonius oma poja Aleksander Heliose selle valitsejaks. Samuti andis ta Kleopatrale tiitli "Kuningate Kuninganna". Kui Octavianus taaskord 1. jaanuaril 33 eKr. konsuliks sai, avas ta istungi Senatis tulise ründekõnega Antoniuse vastu, süüdistades teda tiitlite ja territooriumite jagamises oma sugulastele ja kuningannale. Paljud konsulid ja senaatorid tormasid Antoniuse poolele üle, võtmata taolist propagandat kuulda. Samuti hülgasid mitmed ministrid Antoniuse ning liitusid Octavianusega 32 eKr. sügisel. Ülejooksikud Munatius Plancus ja Marcus Titius andsid Octavianusele vajalikku informatsiooni, millega ta tõestas Senatis kõiki Antoniuse vastu öeldud süüdistusi. Octavianus andis käsu tungida Vesta neitsite pühamusse ning sundis ülempreestrinnat andma üle Antoniuse salajast testamenti, mis pidi andma kõik Rooma vallutatud territooriumid tema poegadele. Samuti oli testamendis ära mainitud hauakambri ehitamine Aleksandriasse, kuhu nii Antonius kui Kleopatra pidid pärast surma maetama. 32 eKr. lõpus tühistas Senat Antoniuse volitused konsulina ja kuulutas sõja Kleopatra režiimile.

Octavianus sai eelvõidu varakult 31 eKr. kui Agrippa poolt juhitud mereväel õnnestus sõdurid edukalt üle Aadria mere vedada. Sel ajal kui Agrippa lõikas Antoniuse ja Kleopatra peaväe varustusliinid merel ära, maabus Octavianus maismaal Corcyra (tänapäevane Korfu) saare vastas ning marssis lõunasse. Kuna Antonius oli nii maad kui merd mööda lõksu püütud, hülgasid paljud sõdurid oma juhi ning liitusid iga päev Octavianusega. Et pääseda mereblokaadist välja, viis Antonius läbi meeleheitliku katse ning purjetas Kreeka läänerannikul asuvast Aktioni lahest läbi. Siinsamas kohtus Antoniuse laevastik 2. septembril 31 eKr. palju suurema ja manööverdusvõimelisema Octavianuse mereväega, mida juhtisid Agrippa ja Gaius Sosius. Antonius ja tema allesjäänud väed pääsesid vaid tänu lähedal paiknevale Kleopatra laevastikule. Octavianus asus neid jälitama ja pärast teist võitu Aleksandrias Antoniuse ja Kleopatra üle 1. augustil 30 eKr. sooritasid mõlemad enesetapu. Antonius heitis end mõõgale ning ta viidi hiljem Kleopatra käte vahele, kuninganna lasi end salvata mürkmaol. Octavianus andis samuti käsu tappa Caesari poeg Caesarion, kommenteerides "Kaks Caesarit on liiga palju". Antoniuse ja Kleopatra lapsed säästeti ning nad viidi Rooma, kus Octavia nende eest hoolitses.

Octavianus saab Augustuseks

Pärast Aktioni lahingut ja Antoniuse ning Kleopatra kaotust oli Octavianus positsioonil, mis lubas ta valitseda kogu vabariiki. Pärast Rooma marssimist valiti Octavianus ja Marcus Agrippa Senati poolt konsuliteks. Aastaid kestnud kodusõjad olid jätnud Rooma peaaegu seadustest ja korrast ilma, kuid vabariik polnud veel valmis tunnustama Octavianuse juhtimist despoodina. Samal ajal poleks saanud Octavianus nii lihtsalt oma mõjuvõimust loobuda, kuna see oleks käivitanud uue kodusõja kindralite vahel. Isegi kui ta poleks võimu ihaldanud, pidi ta oma kõrge positsiooni pärast kandma hoolt Rooma linna ja selle provintside eest. Siitpeale sai Octavianuse eesmärgiks taastada Roomas stabiilsus, traditsionaalne seaduslikkus ja tsiviliseeritus.

Esimene akord

27 eKr. andis Octavianus võimu ametlikult Senatile tagasi ja loobus kontrollist Rooma provintside ja nende armeede üle. Ehkki ta ei juhtinud enam provintse ega armeesid, kuulus talle endiselt paljude sõdurite ja veteranide toetus. Kuna Octavianus oli Rooma vabariigi rikkaim mees, siis sõltus paljude klientide ja pooldajate karjäär tema patronaažist ja toetusest. Kui senaatorid polnud nõus rahastama Itaalias teede ehitust ja hooldust, lasi Augustus oma varade eest ise 20 eKr. Itaaliasse teedevõrgu rajada. Keiser annetas suuri summasid ka riigi varakambrisse.

Senat tegi Octavianusele ettepaneku, et ta võtaks uuesti provintside juhtimise üle. Järgmiseks kümneks aastaks sai Octavianuse kohuseks kaootilises seisus olevate provintside ülevaatamine ja nende kontrollimine. Provintsid hõlmasid kogu Hispaaniat ja Galliat, Süüriat, Kiliikiat, Küprost ja Egiptust. Provintside valitsemisega sai Octavianus kontrolli ka enamuse Rooma leegionide üle. Sel ajal kui Octavianus Roomas konsulikohuseid täitis, saatis ta oma juhtimise all olevatesse provintsidesse senaatoreid, kellest said seal tema esindajad ja kes hoolitsesid selle eest, et tema käske ellu viiakse. Octavianuse võimu alla mittekuuluvaid provintse juhtisid Senati poolt valitud kubernerid. Octavianusest sai Rooma linnas ja enamustes provintsides kõige võimsam poliitiline figuur. Senat kontrollis endiselt Põhja-Aafrikat, mis tagas Roomale enamuse viljasaagist. Samuti kuulus Senatile veel Illüüria ja Makedoonia, mis olid strateegiliselt tähtsad regioonid ning varustatud mitmete leegionidega. Kuna Octavianuse juhtimise all oli 20 leegioni ja kolme senaatorist prokonsuli vahel oli ära jagatud vaid 5-6 leegioni, siis ei tekitanud Senati kontroll nende regioonide üle Octavianusele mingisugust poliitilist või sõjalist väljakutset. Samuti aitas Senati kontroll mitmete provintside üle säilitada vabariiklikku fassaadi.

27 eKr. jaanuaris andis Senat Octavianusele uued tiitlid Augustus ja Princeps. Augustus tuleb ladinakeelsest sõnast Augere ja see tähendab suurenemist, tugevnemist või kasvamist. Tegu polnud mitte poliitilise mõjuvõimu ja autoriteediga, vaid religioosse tiitliga. Nimetus Princeps tuleb ladinakeelsest fraasist primum caput, tähendades esimest pead või juhti. Princepsi tiitlit oli ka varem Rooma vabariigis kasutatud ja see anti neile, kes olid riiki hästi teeninud, nagu näiteks Gnaeus Magnus Pompeius.

Augustusele anti õigus riputada oma ukse kohale tammepuust tehtud corona civica (kodaniku - või linnakroon). Seda krooni hoiti tavaliselt triumfi ajal kindrali pea kohal ning selle hoidja pidi aina kindralile kordama fraasi "memento mori", ehk "ära unusta, et sa oled surelik". Augustus keeldus võimutunnuste, nagu näiteks valitsuskepi, diadeemi või kuldse krooni ja purpurse tooga kandmisest. Sellest hoolimata autasustas Senat teda kuldse kilbiga, mis kandis pealiskirja virtus, pietas, clementia, iustitia - "vaprus, kartmatus, andestus, õiglus".

Teine akord

23 eKr. leidis aset poliitiline kriis, millesse oli segatud ka Augustuse kaaskonsul Terentius Varro Murena. Kriis kujutas endast vandenõu Augustuse vastu, kuid selle täpsed detailid pole teada. Hiliskevadel tabas Augustust tõsine haigus. Oma eeldataval surivoodil pidi ta pitsatsõrmuse üle andma oma kindralile ja sõbrale Agrippale. Kõikide üllatuseks andis Augustus hoopiski kõik oma ametlikud dokumendid ja riigi rahaasjade aruanded kaaskonsul Pisole. Piso sai võimu ka Augustuse provintsides paiknevate sõdurite üle. Augustuse eeldatavalt soositud sugulane Marcus Claudius Marcellus naases surivoodilt tühjade kätega. See oli üllatuseks paljudele, kes uskusid, et Augustus valib enda positsioonile järeltulija. Kuna keisritiitli pärimine oleks kutsunud vabariiki toetavates roomlastes esile vastupanu ja vaenulikkust, jagas Augustus oma pärijatele vaid kinnisvara ja muid omandeid.

Pärast seda kui haigus kadus, loobus Augustus oma alalisest konsulistaatusest. Hoolimata sellest, et ta astus konsuliametist tagasi, säilitas Augustus oma konsulaarse imperiumi, mis viis tema ja Senati vahelisele teisele kompromissile (tuntud Teise lepingu või akordina). Augustus polnud küll enam ametlikul positsioonil, mis võimaldanuks tal riiki juhtida, kuid pärast prokonsuliks saamist püsis tema võim endiselt Rooma provintside üle. Senat tagas Augustusele samuti imperium proconsulare maius'e, ehk "võimu üle kõikide prokonsulite" (konsulitel oli võim prokonsulitelt juhitav provints üle võtta, kui selleks vajadus pidi tekkima. Kuna Augustus oli nüüd pelgalt prokonsul, siis tal see võim puudus).

Augustusele anti ka kogu eluks tribuunivõim (tribunicia potestas), kuid mitte ametlikku tribuunitiitlit. See lubas tal igal ajal kutsuda kokku Senati ja rahva ning arutleda teemade üle. Niisamuti sai ta panna veto Assamblee või Senati tegemistele ning juhatada valimisi. Võim tagas Augustusele ka õiguse igal koosolekul esimesena vestlust alustada. Tema tribuunivõimu hulka kuulusid ka volitused, mida said tavaliselt kasutada vaid Rooma tsensorid; need sisaldasid endas õigust jälgida avalikku moraali ja uurida üksikasjalikult seaduseid, et teha kindlaks, kas need on ikka üldsuse huvides. Rooma riigisüsteemis oli tegu esmakordse juhusega, kui tribuuni ja tsensori volitused ühe isiku käes ühendati. Samuti polnud Augustust veel kunagi tsensoriks valitud.

Lisaks tribuunivolitustele ja võimule tagati Augustusele ka kogu Rooma linnas ainuimperium. See tähendas seda, et kui varem olid linnas paiknenud relvastatud üksused prefektide ja konsulite võimu all, siis kuulusid nad nüüd ainult Augustuse juhtimise alla. Maius imperium proconsulare'ga sai Augustus ainsa isikuna triumfi tähistada, sest ta oli iga Rooma armee pea. Hoolimata faktist, et Rooma vägesid juhtisid legaadid, kes olid provintsides princepsite asetäitjad, tunnustati iga järgneva võidu eest vaid Augustust.

22 eKr. ei õnnestunud Augustusel konsuliks saada. See tekitas paljudes hirmu, et aristokraatlik Senat üritab teda võimult tõrjuda. 22, 21 ja 19 eKr. hakkas rahvas mässama ning nõudis neil aastatel, et teine konsulipositsioon jäetakse Augustuse jaoks vabaks. 22 eKr. külvas Roomas paanikat toidunappus ja paljud linnaplebeid nõudsid, et Augustus võtaks endale diktaatorlikud volitused ning aitaks kriisi lahendada. Pärast Senati ees eitava vastuse andmist nõustus ta lõpuks kontrollima Rooma viljavarusid ning lõpetas kriisi peaaegu koheselt. AD 8 lõi Augustus praefectus annonae ehk alalise prefekti, kes vastutas Rooma toiduvarude hankimise eest. 19 eKr. hääletuse kohaselt lubas Senat kanda Augustusel nii avalikult kui Senati ees konsuli ametimärki ning istuda sümboolses toolis kahe konsuli vahel, hoides samal ajal konsulaarvõimu embleemi. Pärast Lepiduse surma 6. märtsil 12 eKr. võttis Augustus üle ka pontifex maximuse positsiooni. Tegu oli kõige tähtsama positsiooniga Rooma religioonis. 5. veebruaril 2 eKr. anti talle ka tiitel pater patriae, ehk "isamaa isa".

Sõda ja ekspansioon Augustuse all

Selleks, et võidu puhul ainult teda tunnustatakse, valis Imperator Caesar Divi Filius Augustus oma esimeseks nimeks Imperator'i (võidukas komandör). Peaaegu kogu neljas peatükk Augustuse koostatud saavutuste memuaarides (Res Gestae) oli pühendatud tema sõjalistele võitudele.

Augustuse valitsusaja lõpuks olid tema armeed vallutanud Põhja-Hispaania (Hispaania ja Portugal), Raetia ja Noricumi Alpi regioonid (Šveits, Baierimaa, Austria ja Sloveenia) ning Illüürikumi ja Pannoonia (Albaania, Horvaatia, Ungari, Serbia jne.). Samuti laiendati Aafrika provintsi piire nii ida kui lõuna suunas. Pärast klientkuninga Herodes Suure valitsemist (73 - 4 eKr.) lisati Süüria provintsi ka Juudamaa, kui Augustus kõrvaldas troonilt selle uue valitseja Herodes Archelause. Sarnaselt Egiptusele valitses ka Süüriat ülikute klassist pärit ülemprefekt. Sõjalist konflikti ei läinud vaja ka 25 eKr. kui Galaatia (Türgi) muudeti lühidalt peale Galaatia Amyntase tapmist Rooma provintsiks. Kui Hispaanias asuvad mässulised Cantabria hõimud viimaks 19 eKr. alistati, liideti nende territoorium Hispaania ja Lusitaania provintsiga. Provints oli mineraalide poolest väga rikas ja see aitas suuresti Augustuse hilisemaid sõjakäike rahastada. Alpirahvaste vallutamine 16 eKr. oli Rooma jaoks samuti tähtis võit, sest see tagas Itaalias asuvate Rooma kodanike ja põhjas elavate germaanlaste vahele suure territoriaalse puhvri.

Et kaitsta Impeeriumi idapoolseid alasid Parthia ohu eest, toetus Augustus idas asuvatele klientriikidele, mis toimisid territoriaalsete puhvrite ja piirkondadena, mis kogusid vajadusel kokku ka oma armee. Selleks, et kindlustada Impeeriumi idapoolse külje turvalisus, paigutas Augustus igaks juhuks Süüriasse Rooma armee. Tema oskuslik kasupoeg Tiberius pidas samal ajal Rooma diplomaadina idas parthialastega läbirääkimisi. Tiberiuse üheks suurimaks diplomaatiliseks saavutuseks oli Crassuse lahingustandardite tagasisaamine parthialastelt, mis olid Carrhae lahingus viimaste poolt saagiks võetud. Roomlastele tähendas see suurt sümboolset võitu ja moraalset innustust.

Ehkki Parthia kujutas endast alati Roomale idas ohtu, asus tegelik lahingu eesrinne Reini ja Doonau jõgede ääres. Võit lahingus ei toonud alati püsivat edu, sest germaanlased võtsid üha uuesti roomlaste poolt vallutatud alad üle. Peamine näide Rooma kaotusest on Teutoburgi metsa lahing (AD 9), kus cheruscide liider Arminius hävitas kolm Publius Quinctilius Varuse juhtimise all olevat leegioni. Augustus saatis seejärel Tiberiuse ja Drususe Reinimaad ründama ning see sõjakäik osutus AD 13 vägagi edukaks. Rooma kindral Germanicus kasutas Cheruscide kodusõda Arminiuse ja Segestese vahel ära ning peagi sai Arminius lahingus kaotuse osaliseks. Tal õnnestus küll lahingust pääseda, kuid AD 19 ta tapeti.

Augustuse surm ja tema pärija

Augustuse haigus tõstatas 23 eKr. küsimuse, kellest saab tema pärija ja tiitliomanik. Selleks, et säilitada riigis stabiilsus, pidi ta määrama endale järeltulija. Mõned Augustuse ajaloolased väidavad, et pärijaks pidi saama tema õepoeg Marcellus, kes oli abiellunud Augustuse tütre Julia Vanemaga. Teised jällegi lükkavad selle tagasi ja ütlevad, et kui keegi üldse pidi pärijaks saama, siis oli see Augustuse kindral ja parim sõber Marcus Agrippa. Pärast Marcelluse surma 23 eKr. andis Augustus oma tütre Agrippale naiseks. Julia ja Agrippa said kolm poega ja kaks tütart: Gaius Caesar, Lucius Caesar, Vipsania Julia, Agrippina Vanem ja Postumus Agrippa (sündis pärast Marcus Agrippa surma).

Augustuse kavatsus teha Gaius ja Lucius Caesar oma pärijateks oli arusaadav, kui ta nad adopteeris ja nende poliitilise karjääri sisse juhatas. Augustus pooldas ka oma kasupoegi esimesest abielust Liviaga; Nero Claudius Drusus Germanicusele ja Tiberius Claudiusele anti näiteks sõjaline juhtimine. Pärast seda kui Agrippa 12 ekr. suri, kästi Tiberiusel end oma naisest Vipsaniast lahutada ja abielluda Agrippa lese ja Augustuse tütre Juliaga niipea, kui Agrippa leinamise periood läbi saab.

Tiberius jagas Augustusega tribuunivõimu, kuid peagi otsustas ta poliitikast eemale tõmbuda ning minna Rhodosele eksiili. Tema lahkumispõhjus pole teada, ent osaliselt võis selle põhjustada ebaõnnestunud abielu Juliaga. Tõenäoliselt oli Tiberius kade ka Augustuse adopteeritud laste peale, kes olid noores eas astunud preestrite instituuti ning keda tutvustati samuti Gallias asuvale armeele. Pärast Luciuse ja Gaiuse varajast surma AD 2 ja 4 ning Tiberiuse venna Drususe surma 9 eKr. kutsuti ta juunis AD 4 Rooma tagasi. Augustus adopteeris Tiberiuse tingimusel, et too adopteerib omakorda enda sugulase Germanicuse. Samal aastal anti Tiberiusele nii tribuuni - kui prokonsulivõim. Aastal 13 autasustati teda teise triumfiga ja ta sai Augustusega võrdväärse imperiumi.

19. augustil AD 14 suri Augustus Nolas oma isa surmapaika külastades ja Tiberius, kes oli koos oma ema Liviaga Augustuse surivoodi ääres, kuulutati järeltulijaks. Augustuse surnukeha viidi Nolast Rooma ning seda saatsid paljud leinajad. Matusepäeval panid kõik avalikud - ja eraärid oma uksed kinni. Tiberius ja tema poeg Drusus pidasid Augustuse auks ülistava kõne. Imperaatori keha asetati kirstu ning see põletati tema mausoleumi lähedal asuval tuleriidal. Aastal 410 tungisid gootid Rooma ning hauakamber rüüstati.

Augustuse pärand

Augustuse valitsusaeg algatas režiimi, mis kestis veel mitusada aastat ja seda kuni Rooma Impeeriumi langemiseni. Nii tema laenatud perekonnanimi Caesar kui ka tiitel Augustus said jäädavalt kõikide Rooma impeeriumi valitsejate tiitliks. Keisrist on säilinud ka palju hiilgavaid kujusid ja büste. Augustus koostas ka oma saavutuste kogumiku, Res Gestae Divi Augusti. Imperaator kirjutas ka mitmeid teisi töid, mis pole kahjuks säilinud.

Paljud peavad Augustust Rooma suurimaks keisriks. Tema poliitika pikendas oluliselt Impeeriumi eluiga ja käivitas Pax Romana või Pax Augusta (Rooma rahu). Ta oli intelligentne, otsusekindel ja leidlik poliitik, kuid mitte nii karismaatiline kui Julius Caesar. Augustuse kolmandal naisel Livial oli oma mehe üle tihti suur mõju (ja alati mitte heas mõttes). Augustus muutis Rooma linna täielikult ümber ning lõi esimesed politsei - ja tuletõrjeüksused, samuti ka munitsipaalprefekti. Politseijõud jaotati viiesajamehelistesse kohortidesse ja tuletõrjeüksused viiesaja - kuni tuhandemehelistesse üksustesse ning need jaotati linnasektorite vahel ära. Tuletõrjet ja politseid asus juhtima Praefectus vigilum või "Valveprefekt". Kuna kodusõjad olid nüüd läbi, siis sai Augustus viimaks Rooma Impeeriumile luua ka püsiva armee, mille suurus oli 28 leegioni ehk umbes 170 000 sõdurit. Seda toetati arvukate abiüksuste poolt (üks üksus = viissada meest), keda sageli värbati äsjavallutatud aladelt. Augustus ehitas samuti Itaaliasse oma rahade eest teedevõrgu ning lasi seda ka hooldada. Keiser lõi samuti ametliku kulleriteenuse, mida jälgiti praefectus vehiculorum'i poolt. Tänu laialdasele teedevõrgule suutsid armeed ka oluliselt kiiremini Itaalia-siseseid vahemaid läbida. AD 6 rajas Augustus aerarium militare, annetades 170 miljonit sestertsi uude militaarvaramusse, mis toetas nii teenistuses kui ka erus olevaid sõdureid. Imperaator lõi 27 eKr. ka Pretoriaanide kaardiväe, mis oli algselt keisri isiklik ihukaitseüksus lahinguväljal. Hiljem muutus see keisri paleevalveks ning sellest sai Roomas tähtis poliitiline jõud. Pretoriaanidel oli võim heidutada Senatit, panna troonile uusi keisreid ja kõrvaldada endale mittesobivaid.

Augustus soovis ka lihtrahva eest hoolt kanda ja neile lähedasem paista ning selleks andis ta 29 eKr. 250 000 linnaelanikule 400 sestertsi, 120 000 koloonias asuvale veteranile 1 000 sestertsi ja ostis oma veteranidele 700 miljoni sestertsi eest maad. Augustus taastas ka 82 templit, et kanda hoolt Rooma jumaluste eest. 28 eKr. sulatas ta üles enese auks püstitatud 80 hõbekuju, et paista säästliku ja tagasihoidlikuna.

Augustikuu

Augustikuu on oma nime saanud Augustuse järgi. Kuni tema ajani kutsuti seda kuud Sextiliseks (sai nime selle järgi, et algupärases Rooma kalendris oli tegu kuuenda kuuga).

Ehitusprojektid

Augustus lasi ehitada ka palju hooneid, nende hulgas Caesari templi, Agrippa saunad ja Augustuse foorumi koos Mars Ultori templiga. Samuti toetas ja rahastas keiser paljude teiste hoonete ehitust. Augustus lasi hoolt kanda ka Rooma veevarustuse ja akveduktide paranduse eest. Samuti seati sisse teede ja avalike hoonete parandussüsteem.

Kokkuvõte

Augustuse näol on tegu Rooma esimese ja ühe suurima keisriga. Olgugi et tema varasemat valitsusaega Octavianusena varjutas vahel tema verine ja julm käitumine, tagas ta hiljem Roomale pea kaks sajandit kestva rahuaja.

No comments:

Post a Comment