Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Gnaeus Pompeius Magnus - 106. eKr. - 48. eKr.

Hilise Rooma vabariigi silmapaistev kindral ning poliitiline liider. Pompeius ei pärinenud Rooma ülikute hulgast, vaid lihtsast Itaalia provintsist. Oma madalamast taustast hoolimata tähistas ta sõjalisi triumfe ning tõusis viimaks Rooma ülikute sekka. Lucius Cornelius Sulla andis talle aunimetuse "Magnus" (Suur).
Pompeius oli Marcus Licinius Crassuse suur rivaal ning Gaius Julius Caesari toetaja. Kolm meest moodustasid peagi poliitilise liidu, mida teatakse Esimese Triumviraadina ning kogu võim Roomas oli praktiliselt nende käes. Peale Crassuse surma said Caesarist ja Pompeiusest rivaalid ning nende vahel tekkisid lahkarvamused. Tülid kasvasid suuremaks ning enne kui arugi saadi, puhkes konflikt, mida tänapäeval tuntakse Caesari kodusõjana. Pompeius võitles Senati konservatiivsema fraktsiooni (Optimates) poolel, kuid viimaks sai ta Caesarilt lüüa. Seejärel pages ta varjupaika otsides Egiptusesse, kus ta mõrvati.
Pompeiuse isa Pompeius Strabo pärines Itaaliast, Picenumi regioonist. Ta oli äärmiselt rikas mees, kuid vaatamata sellele ei kuulunud nende pere iidsete Rooma suguvõsade hulka, kes poliitikas domineerisid. Sellest hoolimata tõusis Strabo karjääriredelist ülespoole ning ta sai 104 eKr. kvestoriks, 92 eKr. preetoriks ning 89 eKr. konsuliks. Üsna pea hakkas noor Pompeius Liitlassõjas oma isa all teenima. Pompeius oli alles seitseteist aastat vana, kui ta alustas Liitlassõjas itaallase vastu võitlemist, kuid noorusele vaatamata lõi ta kaasa kõikides isa sõjalistes ning poliitilistes tegemistes.

Strabo suri Gaius Mariuse ja Lucius Cornelius Sulla vahelistes konfliktides 87 eKr. Nüüd oli noore Pompeiuse kohuseks hoolitseda oma pere ja varanduse eest. Järgmised paar aastat kuulus Itaalia Mariuse toetajatele ning Pompeius, kes kuulus aristokraatliku partei hulka, pidi sel ajal tagaplaanile hoidma. Pompeius liitus Sullaga pärast seda, kui viimane naases Kreekast 83 eKr. Roomas oli sel ajal võimul Mariuse partei suur toetaja Gnaeus Papirius Carbo ning Sulla leidis kahekümne kolme aastases Pompeiuses ja tema kolmes veteranleegionis endale väga kasuliku toetaja. Pompeiusel õnnestus viimaks Sullaga liituda (ta oli Mariuse kindralite poolt igal pool ümber piiratud) ning talle anti viimase poolt "Imperator'i" tiitel. See poliitiline liit tõstis Pompeiust oluliselt karjääriredelil ja Sulla, kes oli nüüd absoluutse võimuga diktaator, veenas Pompeiust, et too oma naisest lahutaks ja abielluks tema kasutütre Aemilia Scauraga, kes oli oma praegusest abikaasast rasedaks jäänud.

Pompeius ei saanud ühelegi poliitilisele ametikohale oma noore ea tõttu kandideerida, kuid see ei takistanud tal mujal edu saavutamast. Ta sai ülejäänud sõja kestel üheks Sulla kõige edukamaks kindraliks ning kui Liitlassõda lõpule jõudis, saatis Sulla ta Sitsiiliasse ja Aafrikasse Mariuse toetajate vastu võitlema.
82 eKr. sai Pompeius kerge vaevaga Sitsiilia isandaks. Saar oli Roomale strateegiliselt väga tähtis, kuna sealt tuli suurem osa viljavarudest. Ilma selleta oleksid roomlased nälga jäänud ning üle riigi puhkenuks rahutused. Pompeius võitles karmilt oma vastastega ning ta hukkas nii Gnaeus Papirius Carbo kui ka tolle toetajad. Seejärel purustas ta saarel allesjäänud vastased ja 81 eKr. liikus edasi Aafrikasse, kus ta võitis Gnaeus Domitius Ahenobarbust ja Numiidia kuningat Hiarbast.

Peale katkematut võitude seeriat kuulutati Pompeius Aafrikas oma sõdurite poolt Imperaatoriks. Kuna Pompeius võitles Mariuse toetajate vastu äärmise metsikusega, teenis ta ära hüüdnime adulescentulus carnifex ("Teismeline lihunik" või "Veristaja - poiss"). Pompeius naases samal aastal Rooma ning rahvas võttis teda suure innuga vastu. Diktaator Sulla tervitas samuti võidukat noort kindralit ning andis talle lisanime "Magnus" (Suur).

Pompeius polnud paraku taolise tunnustamisega rahul ning ta nõudis oma Aafrika võitude eest triumfi, millest Sulla esmalt keeldus. Seejärel keeldus Pompeius ise oma leegione laiali saatmast ning ta ilmus üsna pea oma nõudmisega Rooma väravate taha. Viimaks andis Sulla järele ning ta lubas Pompeiusele triumfi. Sulla polnud üldiselt nooruki üleoleva käitumise ning sellise nõudega rahul ning otsustas lasta tal viimasena triumfi tähistada, lootes sellega Pompeiuse tähtsust roomlaste silmis vähendada. Nõnda tähistaski esimesena triumfi Sulla, seejärel Metellus Pius ning viimasena Pompeius. Võidukas Pompeius kavatses linna siseneda elevandi poolt veetavas kaarikus, kuid paraku ei mahtunud elevant väravast läbi ning plaanid oli vaja kiirelt ümber teha. Kõikidele pealtvaatajatele pakkus see palju lõbu ning Pompeius tundis ennast üleni häbistatuna.

Pärast seda, kui Pompeius surus maha Lepiduse poolt algatatud ülestõusu (ta oli algul Lepiduse konsuliks kandideerimist toetanud), nõudis ta endale prokonsuli võimu (Pompeius polnud veel konsulikski saanud, kuid prokonsuliks saadi alles peale konsulina teenimist), et minna Hispaaniasse ning võidelda seal viimase Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse vastu. Aristokraadid olid juba noort ja ambitsioonikat kindralit kartma hakanud ning tema nõue paistis neile vastumeelsena. Pompeius keeldus seni oma leegione laiali saatmast, kuni ta palve täidetakse. Quintus Sertorius oli Hispaanias juba kolm viimast aastat edukalt ühe Sulla parima kindrali, Quintus Caecilius Metellus Piuse vastu võidelnud ning roomlased vajasid seal hädasti lisajõude. Selle tulemusena otsustas Senat viimaks Pompeiuse Hispaaniasse saata, kuigi seda ei tehtud erilise heameelega. Talle anti prokonsuli tiitel ning ta sai Metellusega samaväärse võimu.

Pompeius jäi Hispaaniasse viieks aastaks (76 eKr. - 71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. 72 eKr. mõrvati Sertorius reetlikult ühe omaenda ohvitseri, Marcus Perperna Vento poolt ning sõjale toodi kiire lõpp. Esimeses lahingus võitis Pompeius Perpernat mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr. alistati kogu Hispaania.

Paari kuu pärast peale Sertoriuse mõrva paljastus Pompeiuse üks kõige märkimisväärsemaid talente: nimelt oli ta geenius vallutatud provintsi organiseerimises ja juhtimises. Sel ajal kui Crassus sõdis Spartacusega Kolmandas Orjade sõjas 71 eKr. naases Pompeius koos oma armeega Itaaliasse. Samal ajal kui Pompeius marssis Rooma suunas, sattus ta vastamisi ülejäänud Spartacuse armeega ning tabas 5 000 orja, kes olid Crassuse eest põgenenud. Pompeius nottis orjad halastamatult maha ning nõudis kogu au sõja lõpetamise ja võidu eest Senatilt endale. Crassus sattus sellepeale raevu ning vaen kahe mehe vahel süvenes veelgi.
Vihased oponendid (eriti Crassus) rääkisid Roomas, et Pompeiusel on anne sõja lõppfaasis kohale ilmuda ning võtta endale kogu au selle eduka lõpule viimise eest. Pompeiuse ja Crassuse vihavaen kestis üle dekaadi, kuni viimaks Caesar sellele lõpu tõi (vähemalt osaliselt). Kuna Pompeius oli nüüd Roomas tagasi, võis ta julgelt konsuliks kandideerida. Hoolimata mitmetest seadustest, mis keelasid tal soovitud ametikohale kandideerida (Pompeius polnud veel piisavalt vana -- patriitsid (Rooma ülikud) võisid kandideerida 41 aastaselt, plebeid (lihtrahvas) 42 aastaselt -- samuti polnud ta varem ühtki madalamat ametikohta hoidnud), oli tema valimine kindel. Roomlaste silmis oli Pompeius äärmiselt edukas kindral, tema sõjalised saavutused olid rahvale palju muljet avaldanud ning seega nähti temas üht oma aja suurimat komandöri. Samuti lootis rahvas läbi Pompeiuse tagasi saada oma õigused ja privileegid, mis olid Sulla valitsusajal kõrvaldatud.
Oma teist triumfi tähistades sisenes Pompeius 31. detsembril 71 eKr. Rooma. Samal aastal valiti ta esimest korda konsuliks (olles vaid 35 aastane) ning 70 eKr. algas tema ametiaeg. Teiseks konsuliks sai Pompeiuse kauaaegne rivaal ning vastane Crassus.

Oma ametiajal 70 eKr. läks Pompeius avalikult aristokraatidega tülli ja eemaldus neist. Seda tehes sai temast rahva silmis suur kangelane. Aastaks 69 eKr. oli Pompeiusest saanud rahvamasside suur lemmik, kuid paljud optimates'ed kahtlesid sügavalt tema kavatsustes. Pompeius pakkus välja seaduse, mis pidi taastama Sulla valitsusajal tribuunidelt ära võetud võimu. Edukalt suruti läbi veel mitmeid olulisi seaduseid ning üsna pea sai Pompeiuse suurimaks toetajaks noor Caesar. Peagi said neist lähedased sõbrad ning liitlased. Järgmised kaks aastat (69 eKr. - 68 eKr.) veetis Pompeius Roomas. Tema võimu riigis tõsteti veelgi kahe erakorralise prokonsuli tiitliga (seninägematu sündmus Rooma ajaloos).

Kaks aastat pärast oma konsuliaja lõppemist (67 eKr.) nimetati Pompeius spetsiaalselt valitud mereväe komandöriks, et võidelda Vahemerd kontrollivate piraatide vastu. Nagu oli juba Pompeiusele määratud juhtpositsioonide puhul tavaline, tekitas ka see aristokraatide hulgas palju vastuväiteid. Senati konservatiivsem osa kahtles taaskord Pompeiuse kavatsustes ning tema võimu oli juba kaua kardetud. Seega üritasid Optimatesed igal võimalikul moel takistada Pompeiusele mereväe andmist, kuid taaskord oli Caesar üks senaatoritest, kes toetas oma uut liitlast ja sõpra algusest saadik. Hoolimata aristokraatide suurtest pingutustest saigi Pompeius juhtpositsiooni merel endale ning asus peagi piraate tabama.

Piraadid olid sel ajal Vahemere isandad ning nad ei rünnanud mitte ainult Kreeka ja Aasia rannikutel asuvaid linnasid, vaid tungisid isegi Itaaliasse. Niipea kui juhtimine Pompeiusele anti, asus ta koheselt ettevalmistusi sõjaks läbi viima ning lõpetas need talveks. Tema plaane saatis täielik edu: esmalt jaotas Pompeius Vahemere kolmeteistkümneks eraldiseisvaks alaks ning andis iga piirkonna ühele oma legaadile. Vaid neljakümne päevaga puhastas Pompeius kogu läänepoolse mere piraatidest ja taastas liikumisühenduse Hispaania, Aafrika ja Itaalia vahel. Seejärel asus ta piraate jälitama ning tabas nad Kiliikia rannikul asuvatest kindlustest. Ta purustas nende laevastiku, misjärel suurem osa mereröövlitest alistusid. Pompeius saatis neist enamuse Solisse kodu rajama, mida hakati nüüdsest kutsuma Pompeiopolis'eks.

Kolme lühikese kuuga (67 eKr. - 66 eKr.) sai kogu Vahemeri piraatidest puhtaks. Pompeiuse väed olid toiminud äärmise täpsusega, nad olid väga distsiplineeritud ning näitasid ka üles suurepärast organiseerimisvõimet.

Sõjakäigu kiirus näitas, et Pompeius on andekas kindral nii maal kui ka merel, kel ei tule puudu ka logistilistest oskustest. See oli Pompeiuse tähetund ning teda peeti Rooma kangelaseks.
Pompeius oli nii sama aasta lõpul kui ka järgmise aasta algul hõivatud Kiliikia ja Pamphylia linnade külastamisega, kus ta hoolitses äsjavallutatud alade valitsuse eest. Lucius Licinius Lucullus polnud Kolmandas Mithridatese sõjas erilist edu saavutanud ning ta kutsuti idast tagasi. Sel ajal, kui Pompeius Roomast eemal oli (66 eKr.), nimetati ta idapoolse sõja uueks komandöriks. Lucullus, kes pärines kõrgest patriitslikust perest, ärritus selle peale väga, et ta asendatakse nn. "uue mehega". Pompeius vastas sellele, kutsudes Lucullust "toogas Xerxeseks". Lucullus ei kavatsenudki end tagasi hoida ning nimetas seepeale Pompeiust "raisakotkaks", kuna too pidi toituma alati teiste tööst ja saavutustest, viidates sellega Pompeiuse uuele juhtpositsioonile idas, lisaks ka varasemale võitlusele Spartacusega. Cicero oli üks neist, kes toetas Pompeiusele sõjakäigu juhtimise üleandmist. Aristokraadid üritasid taaskord ükskõik milliseid meetmeid kasutusele võttes seda takistada, kuid paraku ei läinud nende üritus läbi. Pompeius valiti edukalt Kolmandat Mithridatese sõda juhtima ning peagi alustas ta oma uue ülesande täitmist. Kuna Mithridatese väed ja kuninga enda jõud oli juba Luculluse poolt murtud, pidi Pompeius vaid sõjale otsustava lõpu tooma.

Niipea, kui Mithridates Pompeiuse lähenemisest kuulis, taandus ta Armeenia suunas. Paraku sai ta roomlastelt lüüa ja kuna liitlane Tigranes Suur keeldus teda oma valdustesse sisse laskmast, otsustas Mithridates tungida Kolhiidasse, ning sealt edasi oma poja poolt valitsetavasse Bosporuse kuningriiki. Pompeius otsustas vahepeal Armeenia kuninga vastu pöörduda, kuid Tigranes alistus talle ilma võitluseta. Kuningal lubati Roomaga rahu teha ning tal lasti riiki edasi valitseda. 65 eKr. asus Pompeius Mithridatest jälitama. Paraku osutasid ibeerlased ja albaanlased tugevat vastupanu ja pärast seda, kui Pompeius jõudis Phasise jõeni (nüüdisajal Fax või ka Rioni jõgi), otsustas ta sellest piirkonnast lahkuda. Taibates vajadust kerge puhkuse järele, otsustas Pompeius veeta talve Pontosel, mis oli nüüdsest Rooma provints. 64 eKr. marssis ta Süüriasse ning kõrvaldas troonilt kuningas Antiochos XIII Asiaticuse. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma provintsiks. 63 eKr. marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka Foiniikias, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Iisraelis. Peale seda vallutas ta Jeruusalemma. Samal ajal toimus Juudamaal kodusõda, mille algatasid kaks venda, kes olid loonud erinevad religioossed fraktsioonid (Hyrcanus ja Aristobulus). Kodusõda tekitas ebastabiilsust ning see seadis ohtu Pompeiuse kaitsmata tiiva, misjärel otsustas ta sellesse sekkuda. Mõlemad vaenupooled andsid Pompeiusele abistamise eest raha ning viimane pidi otsustama, kelle poolele ta sõjas astub. Viimaks otsustati Hyrcanuse kasuks ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. Paraku oli Aristobulus kaval ja osav mees ning hiljem õnnestus tal ajutiselt oma vend troonilt kõrvaldada. 31 eKr. lasi kuningas Herodes I Hyrcanuse hukata.
Pompeius oli väga huvitatud juutide jumalast ning ta sisenes Jeruusalemma templisse. Suur oli tema üllatus, kui ta ei leidnud mitte ühtegi jumalat kujutavat kuju, skulptuuri ega isegi mitte pühapilti. Tema jaoks oli vastuvõetamatu kummardada jumalat, kel polnud mingit füüsilist vormi ega isegi mitte kuju templis. Midagi sellist polnud tema silmad enne näinud ning ta sattus sellest segadusse.

Kuna Tigranes Suurest sai Rooma liitlane, ulatus Rooma protektoraatide ahel nüüd idas kuni Musta mereni ja Kaukaasiani. Pompeius tõi Rooma meeletult tribuuti ning varandust. Plutarchos kirjutab, et riigi varamusse lisati 20 000 talenti (1 talent = 100 naela, 1 nael = 45 kg) kulda ja hõbedat.

Pompeius jätkas sõjakäikudega Aasias (65 eKr. - 62 eKr.) ning tõi sellest suurema osa Rooma kontrolli alla.
Pompeiuse kolmas triumf leidis aset tema neljakümne viiendal sünnipäeval, 29. septembril 61 eKr. Seekord oli põhjust tähistada võitu piraatide ja Kesk - Aasia sõjakäigu üle. Pidustused olid suured ning ennenägematud, nende lõppedes korraldas Pompeius suure pidusöögi ning tegi rahvale mitmeid annetusi, tõstes sellega veelgi oma populaarsust.

Ehkki Pompeiuse kuulsus oli nüüdseks tõusnud haripunkti, oli vahepeal Roomas tema viieaastase äraoleku ajal tõusnud esile uus noor ja särav täht: Caesar. Sel ajal, kui Pompeius oli Aasias hõivatud, oli Caesar Optimateste ja Cicero vastu üles tõusnud. Pompeiuse vana kolleeg ja rivaal Crassus oli Caesarile raha laenanud, mida viimane enda võimuletõusmiseks oskuslikult ära kasutas. Peagi kerkisid Roomas esile uued liidud ning võim hakkas vahetuma.

Niipea, kui Pompeius Rooma naases ja oma edukat triumfi tähistas, saatis ta oma armee laiali. Optimateste fraktsioon ei tunnustanud paraku Pompeiuse suuri tegusid ning sulges tema ees uksed. Pompeius ei taibanud, miks Optimateste fraktsioon keeldus tema saavutusi tunnustamast. See sundis aga Pompeiust uusi liite otsima ning peagi ühe sellise ta leidiski.

Ehkki Pompeius ja Crassus teineteist ei usaldanud ega ka sallinud, astusid nad 61 eKr. Caesariga poliitilisse liitu. Caesar, kes oli Pompeiusest kuus aastat noorem, oli äsja Hispaaniast saabunud ning soovis 59 eKr. saada konsuliks. Mingil moel õnnestus tal meelitada nii Crassust kui Pompeiust endaga liitu astuma ning moodustati nn. "Esimene Triumviraat". Pompeiuse ja Crassuse kohuseks oli Caesarist konsul teha, et tema saaks omakorda nende huvide eest võidelda.

Caesari maruline konsuliaeg 59 eKr. ei toonud Pompeiusele mitte ainult maid veteranidele ja poliitilisi lepinguid, vaid ka uue elu: Caesar andis oma noore tütre Julia Pompeiusele naiseks. Pärast seda, kui Caesar kindlustas konsuliaja lõppedes endale prokonsulaarjuhtimise Gallias, oli Pompeiusele antud Kaug - Hispaania juhtimine, kuid paraku pidi ta jääma Rooma kriitiliste viljavarude ülevaatajaks. Pompeius sai edukalt viljavarude käsitlemisega hakkama, kuid tema poliitiline edu nii kindel polnud (ta pidi käskluseid jagama oma asetäitjatele Hispaanias, kes tema asemel provintsi juhtisid, vähendades sellega oma mõjukust).

Optimatesed polnud Pompeiusele kunagi andestanud Cicero hülgamist, kui Publius Clodius ta eksiili sundis. Alles siis, kui Clodius hakkas Pompeiust ründama, oli too sunnitud koos teistega koostööd tegema Cicero tagasikutsumise nimel 57 eKr. Kui Cicero tagasi jõudis, aitas tema kõne Pompeiuse positsiooni veidigi parandada, ent kuna viimane oli Caesariga liitu astunud, nägid paljud temas endiselt reeturit. Pompeiust üritati ka mitmete agitaatorite poolt veenda, et Crassus kavandab ta mõrva. Samuti levis ka kuulujutt (tsiteeritud Plutarchose poolt), et vananev Pompeius on poliitika vastu huvi kaotamas ning soovib pühenduda kodusele elule koos oma noore naisega. Pompeius oli tegelikult hõivatud hiiglasliku hoonekompleksi ehitusdetailidega, mis sai hiljem tuntuks Pompeiuse teatrina. Tegu polnud mitte ainult esimese alalise teatriga, mis kunagi Rooma ehitatud, vaid sisaldas endas ka poode ning paljusid teisi hooneid.

Samal ajal Caesari kuulsus aga veelgi tõusis. 56 eKr. hakkasid sidemed kolme mehe vahel katkema. Caesar kutsus esmalt Crassuse ning seejärel Pompeiuse Põhja - Itaalias asuvasse Luccase linna salajasele kohtumisele, et arutada nii strateegiaid kui taktikaid. Caesar polnud enam trio vaikiv partner ning ta asus võimu enda kätte koondama. Luccas lepiti kokku, et Pompeius ja Crassus toetavad taaskord Caesarit uutel konsulivalimistel 55 eKr. Sellega pikendati Caesari juhtimist Gallias viie aasta võrra ning Crassus pidi saama Süüria kuberneriks. Pompeius pidi jätkama Hispaania valitsemist ilma enda kohalolekuta pärast Crassuse ja Caesari konsuliaja lõppemist. Sel korral oli aga vastuseis kolmele mehele oluliselt tugevnenud ning läks vaja meeletuid altkäemakse ja korruptsiooni, et kindlustada 55 eKr. Pompeiuse ja Crassuse valimist. Nende toetajad said aga kõige tähtsamad ametikohad. Vägivald Clodiuse ja teiste fraktsioonide vahel oli kasvamas ning tsiviilrahutused muutusid tavaliseks nähtuseks.

Triumviraat oli lõppemas: esmalt suri Caesari ainus laps ja Pompeiuse naine Julia 54 eKr. sünnitusel. Hiljem samal aastal tapeti aga Crassus partialaste vastu võideldes Carrhae lahingus. Caesarist oli nüüdseks saanud uus Rooma kangelane ning osav kindral ja Pompeiuse kuulsus ja paremad päevad olid sellega mööda läinud. Peale Julia surma üritas Caesar Pompeiusega liitu tugevdada ning pakkus talle abikaasaks oma sugulast Octaviat (tulevase keisri Augustuse õde). Sel korral aga Pompeius paraku keeldus ning ta abiellus 52 eKr. Cornelia Metellaga, kes oli Caesari ühe suurima vaenlase, Quintus Caecilius Metellus Scipio tütar. Pompeius hakkas samuti Optimateste poolele üle liikuma, eemaldudes sellega üha enam Caesarist.

Samal aastal mõrvati Publius Clodius ning Kuuria (Senatikoda) süüdati pööbli poolt põlema. Senat pöördus Pompeiuse poole ning palus tal korra taastada. Seda Pompeius ka tegi ning peagi oli riigis olukord taas turvaline. Pärast korra taastamist nimetas Senat Pompeiuse ainukonsuliks (kuna talle kardeti anda diktaatori absoluutset võimu).

Samal ajal sõdis Caesar Gallias Vercingetorixi vastu ning Pompeius kindlustas salaja Caesari vaenlastega üha tugevnevat liitu. Ta algatas mitmeid olulisi reforme ning reorganiseeris ümber vanu. Samuti andis Pompeius välja seaduseid, mis raskendasid Caesari positsiooni ning keelasid tal uuele konsulitiitlile ilma kohalolekuta kandideerida. See andis tõsise hoobi Caesari plaanidele kui tema ametiaeg Gallias lõppes. 51 eKr. kindlustas Pompeius, et Caesar ei saaks enne konsuliks kandideerida, kui ta on oma armee üle andnud. See oleks aga Caesari vaenlaste ees kaitsetuks jätnud. Cicero märkis kurbusega, et Pompeius oli Caesarit kartma hakanud. Saabuv konflikt Caesari ja Pompeiuse vahel oli vältimatu.

Alguses väitis Pompeius, et ta suudab Caesarit võita ja armeesid koguda pelgalt Itaalia pinnale astudes, aga kui Caesar ületas 49 eKr. Rubico jõe koos oma leegionidega ning lähenes Roomale, andis Pompeius käsu linna mahajätmiseks. Pompeius taganes oma leegionidega lõunasse Brundisiumi suunas, lootes sealt leida abivägesid ning seejärel Caesarile idas vastu astuda. Paraku ei võtnud Senat ega ka Pompeius endaga kaasa hiiglaslikku varandust, mis oli jäetud Rooma Saturni templisse.

Brundisiumis pääses Pompeius napilt Caesari käest. Seejärel saatis Pompeiust väike edu, kui ta väed purustasid Dyrrhachiumi piiramisel 1 000 Caesari meest. Paraku ei osanud ta oma edu piiramisel ära kasutada ning võimalus Caesari palju väiksema armee purustamiseks oli käest libisenud. Caesar oli selle peale ütelnud: "Kui vaenlastel oleks olnud võitjast komandör, oleksid nad täna võidu saavutanud." Siinkohal olevat Caesar ka öelnud, et: "See mees (Pompeius) ei tea, kuidas sõda võita." Seejärel otsustasid Pompeiuse poolt juhitavad konservatiivid Kreekasse pageda. Viimane ja otsustav lahing leidis aset Farsaloses 48 eKr. Caesar väljus sellest võidukalt ning tema vastase armee oli purustatud. Pompeius pidi koos teiste konservatiividega elu eest põgenema ning seejärel kohtus ta oma naise Cornelia ja poja Sextus Pompeiusega Mütilene saarel. Nüüd pidi Pompeius otsustama, kuhu järgmisena põgeneda. Valida oli idapoolsete kuningriikide ja Egiptuse vahel ning ta otsustas lõpuks viimase kasuks.

Peagi saabus Pompeius Egiptusesse ning tema saatus oli nüüdsest noore kuninga Ptolemaios XIII nõunike kätes. Sel ajal kui Pompeius ootas kaldal sõna, vaidlesid nõustajad selle üle, kas pakkuda talle pelgupaika või mitte. Neile oli juba teada, et Caesar on Egiptusesse teel ning nad ei soovinud temaga mingeid pahandusi. Selleks, et Caesari silmis poolehoidu võita, otsustati Pompeius viimaks mõrvata. 29. septembril, oma viiekümne kaheksandal sünnipäeval leidiski suur Pompeius oma lõpu. Ta meelitati kaldal väikesesse paati, kus ta tundis ära oma kaks kunagist kamraadi: Achillase ja Lucius Septimiuse. Sel ajal, kui Pompeius paati istus ning asus kuningale mõeldud kõnet harjutama, ründasid kaks kaaslast teda selja tagant nii pistoda kui mõõgaga. Pompeiusel raiuti pea maha ning tema alasti keha jäeti rannale. Pompeiuse vabakslastud ori Philipus põletas oma endise isanda lihtsal tuleriidal ning tema tuhk ja sõrmus anti hiljem Caesari poolt Corneliale.

Veidi aja pärast jõudis Caesar Egiptusesse. Tervituskingina anti talle korvis üle Pompeiuse pea ja sõrmus. Caesar, nähes, et tema endine liitlane ja sõber on reeturite poolt sellisel viisil tapetud, pöördus pakutud kingitusest jälestusega eemale ning puhkes seejärel nutma. Raevuga lasi ta Ptolemaios XIII troonilt kõrvaldada ning seejärel hukata tema regendi Pothinuse. Caesar määras Egiptuse uueks valitsejaks kuninga õe Kleopatra VII'da.

Pompeius oli paljudele suureks eeskujuks. Läbi pingutuste ja raskuste saavutas ta mitmeid triumfe, oli pikka aega Rooma suurim kangelane ning vabariigi eestvõitleja, kuid sellest hoolimata kukkus ta viimaks võimult ning leidis oma lõpu reeturite käe läbi. Plutarchos kujutas Pompeiust Rooma Aleksander Suurena, kel oli puhas süda ja rikkumata mõtted.

Pompeiusel oli viis naist ja mitmeid järglaseid. Esimeseks naiseks oli Antistia ning teiseks Aemilia Scaura, neist kummagagi polnud tal lapsi. Kolmas naine oli Mucia Tertia, kellest Pompeius abielurikkumise pärast lahutas. Neil oli kolm last: poeg Gnaeus Pompeius, kes hukati 45 eKr. peale Munda lahingut, tütar Pompeia Magna, kes abiellus Faustus Cornelius Sullaga, ning viimaks poeg Sextus Pompeius, kes mässas hiljem Sitsiilias Augustuse vastu. Neljas naine oli Caesari tütar Julia, kes sünnitusel suri ning viies ja viimane oli Cornelia Metella, Metellus Scipio tütar.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Pompeiuse näol oli tegu ühe hilise Rooma vabariigi tähelepanuväärsema poliitiku ja kindraliga, kes hoolimata oma madalamast seisust tõusis läbi raske töö ning saavutuste Rooma poliitika tippu. Pompeius oli samuti hiilgav kindral, kes oskas suurepäraselt ümber korraldada vallutatud provintse ning ka neid tõhusalt juhtida.