Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Aleksander Suur, Aleksander III, Megas Alexandros - sünd. 20. juuli, 356. eKr. - surn. 10. juuni, 323. eKr.

Makedoonia kuningas ja ühe suurima impeeriumi looja maailma ajaloos. Aleksander oli üks kõige edukam väejuht läbi ajaloo, saamata ühegi kaotuse osaliseks. Oma surmaajaks oli ta vallutanud enamuse maailmast, mida kreeklased teadsid. Pärast mitmete Kreeka linn-riikide ühendamist Philippose alla, vallutas Aleksander Pärsia Ahhemeniidi impeeriumi, kaasa arvatud Anatoolia, Süüria, Foiniikia, Juudamaa, Gaza, Egiptuse, Baktria ja Mesopotaamia, laiendades oma impeeriumi piire kuni Punjabini. Enne surma oli Aleksander teinud plaane läände pöördumiseks ja Euroopa vallutamiseks. Samuti soovis ta jätkata marssi ida poole, et leida tee maailma lõppu. Aleksander kaasas oma armeesse ka võõramaalaseid. Ta julgustas abielusid oma armee ja teiste rahvuste vahel, praktiseerides seda ka ise. Pärast kahtteist aastat kestnud pidevaid sõjakäike Aleksander suri, võimalikult malaaria või ravimata haavade tagajärjel. Tema vallutused kandsid Kreeka kultuuri ja selle mõju üle kaugete piirkondade, periood, mida tuntakse Hellenistliku ajana, mis oli Kreeka ja Lähis-Ida kultuuri kombinatsioon. Aleksander ise elas edasi nii Kreeka kui teiste piirkondade ajaloos ja müütides.

Aleksander sündis Pellas, Makedoonia pealinnas. Ta oli kuningas Philippos II ja tolle neljanda naise, Ipeirose printsessi, Olümpiase poeg. Ammoni oraakel Siwa's kuulutas, et Aleksandri isa on peajumal Zeus, mitte Philippos. Varasematel aastatel kasvatas Aleksandrit Lanike, kes oli Cleitose (Philippose ja Aleksandri sõber) vanem õde. Peale seda õpetati teda Leonidase poolt, kes oli Olympiase sugulane. Kumbki ei sallinud üksteist silmaotsaski. Pärast seda sai Aleksandri tuntuimaks õpetajaks Aristoteles, kes õpetas poisile nii kõnekunsti kui kirjandust ja tekitas Aleksandris huvi teaduse, meditsiini ja filosoofia vastu. Aristoteles andis talle "Iliase" koopia, mida Aleksander endaga alati kaasas kandis ja sagedasti luges. Kui Aleksander oli kümneaastane, tõi üks tessaallane Philipposele müügiks musta hobuse. Hobune osutus metsikuks ja kellelgi ei õnnestunud teda taltsutada. Noor Aleksander läks hobuse juurde ja pööras ta Päikese poole, olles märganud, et hobune kardab vaid oma varju. Seejärel ronis ta hobusele ning hakkas ilma mingi vaevata ratsutama. Philippos ja teised, kes seda nägid, olid sellest suuresti imestuses. Hobune sai nimeks Bukephalos. Temast sai Aleksandri kaaslane ja üks parimaid sõpru järgneva kahe dekaadi jooksul kuni hobuse surmani (kas vanadusse, kuna ta oli juba 30 aastane, või haavadesse, mis saadud Indias Hydaspese jõe lahingus.). Aleksander nimetas ühe linna Bukephalose auks Bokephiaks.

Kui Philippos juhtis rünnakut Bütsantsile 340 eKr. jättis ta Aleksandri kuueteistkümne aastaselt Makedoonia regendiks. 339 eKr. võttis Philippos viienda naise, Kleopatra Eurydice. Aleksandri ema Olümpias pärines Ipeiroselt (maa Kreeka poolsaare lääneosas, mis polnud Makedoonia osa), kuid Kleopatra Eurydice oli tõeline makedoonlane. See ähvardas aga Aleksandri troonipärimisõigust. Pulmasöögi ajal tõstis pruudi onu Attalus väidetavalt toosti abielule ja õiguspärasele järglasele Makedoonia troonile. Aleksander viskas selle peale oma karika Attaluse pihta, karjudes, "Kes mina siis olen, kas sohilaps?" Philippos haaras seepeale mõõga ja liikus Aleksandri poole, kuid kukkus purjus peaga. Seepeale märkis Aleksander: "Siin on mees, kes plaanib vallutada Kreeka kuni Aasiani, ja ta ei suuda isegi liikuda ühe laua juurest teiseni." Aleksander lahkus koos emaga Makedooniast, tema õde, kel samuti nimeks Kleopatra, jäi Makedooniasse. Viimaks leppis Philippos pojaga ära ja Aleksander naases koju. Olümpias jäi aga Ipeirosele. 338 eKr. abistas Aleksander oma isa otsustavas Chaironeia lahingus Ateena ja Teeba linn-riikide vastu, kus Aleksandri poolt juhitud ratsaväetiib purustas teebalaste eliitüksuse, mis seni võitmatu. Paari kuu pärast oli moodustatud Korintose Liiga, et tugevdada Makedoonia kontrolli üle Kreeka linn-riikide. 336 eKr. mõrvati Philippos oma tütre Kleopatra pulmas. Mõrvar oli arvatavasti kuninga endine armuke, noor ülik Pausanias, kes pidas Philippose vastu vimma, kuna viimane oli ignoreerinud tema kaebust. Mõrva peeti ka Aleksandri või Olümpiase kavandatuks. Teine võimalik mõrva kavandaja võis olla Ahhemeniidi Pärsia uus kuningas, Dareios III. Pärast Philippose surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks, kes oli kakskümmend aastat vana. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. Kogunenud kreeklased, välja arvatud spartalased, valisid ta uueks juhiks Pärsia sõjakäigule. Järgmisel aastal, 335 eKr. asus Aleksander võitlusse traakialaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapoolse piirina. Sel ajal, kui ta oli edukalt põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taaskord. Aleksander vastas sellele koheselt, ja kui teised linnad endiselt kõhklesid, otsustas Teeba seekord raevukalt Aleksandrile vastu astuda. Vastupanu oli paraku kasutu, linn oli vallutatud suure veresaunaga. See tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Säästeti vaid preestreid, Makedoonia partei toetajaid ja poeet Pindarose järeltulijaid, kelle maja jäi ainsana püsti. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.

Järgnevalt asus Aleksander sõjakäigule Pärsia vastu, mis oli sel ajal maailma suurim ja võimsam impeerium. Armee ületas Hellespontose umbes 42 000 sõduriga Makedooniast ja mitmetest Kreeka linn-riikidest, lisaks oli sõdureid Traakiast, Paiooniast ja Illüüriast. Esimese võidu saavutas Aleksander Granikose jõel, purustades talle vastu astunud satraapide armee. Alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusesse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia rannikut. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Aleksander jättis Kaaria valitsemise Ada kätte, kes oli selle valitseja enne seda, kui oli troonilt tõugatud oma venna Pixodaruse poolt. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Peagi suundus Aleksander sisemaale. 333 eKr. võitis ta suurt Pärsia armeed, eesotsas selle kuninga, Dareios III'ga Issose lahingus. Dareios oli sunnitud taganema ja jättis maha nii oma naise, kaks tütart, ema ja suurema osa isiklikust varandusest. Hiljem pakkus ta Aleksandrile rahulepet, millega viimane ei nõustunud. Liikudes allapoole Vahemere rannikut, vallutas ta Tüürose ja Gaza peale kuulsaid piiramisi. 332 eKr. - 331 eKr. tervitati Aleksandrit Egiptuses kui vabastajat ja ta kuulutati Zeusi pojaks jumal Ammoni preestrite poolt. Siit alates pidas Aleksander oma pärisisaks Zeus-Ammonit. Ta rajas Egiptusesse Aleksandria, mis sai peale ta surma rikkaks Ptolemaioste dünastia pealinnaks. Egiptusest lahkudes marssis Aleksander Assüüriasse (põhjapoolne Iraak) ja võitis Dareiost ja kolmandat Pärsia armeed ühes antiikmaailma suurimas ja otsustavamas, Gaugamela lahingus. Dareios oli sunnitud taanduma pärast seda, kui Aleksander Makedoonia paremalt tiivalt sööstis otse Dareiose tsentri tühimikku koos kompanjoni ratsaväega, ja oleks äärepealt Suure Kuninga enda tapnud. Sel ajal, kui Dareios pages üle mägede Ekbatanasse, marssis Aleksander Babülooniasse. Sealt edasi liikus ta Susasse, ühte Ahhemeniidi pealinnadest ja omistas selle varamu. Saates enamuse oma armeest Persepolisse, mis oli Pärsia pealinn, ründas ja vallutas Aleksander Pärsia Väravad, seejärel kiirustas ta Persepolisse, enne kui selle varamut rüüstama oleks hakatud. Pärast paari kuud lubas Aleksander sõduritel Persepolist rüüstama asuda. Tulekahju puhkes Xerxese idapalees ja levis ülejäänud linna. Pole teada, kas tegu oli tahtliku süütamise või eksimusega. Seejärel asus Aleksander Dareiost jälitama, kes oli röövitud ja seejärel mõrvatud Bessuse, Baktria satraabi järgijate poolt. Bessus kuulutas end sellega Dareiose järeltulijaks Artaxerxes Viiendaks ja taganes Kesk - Aasiasse, et algatada geriljasõda Aleksandri vastu. Dareiose surmaga kuulutas Aleksander kättemaksusõja lõppenuks ja vabastas oma Kreeka ja teised liitlased Liiga sõjakäigu teenistusest. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessuse ja seejärel Sogdiana satraabi, Spitamenese vastu, viis Aleksandri läbi Meedia, Partia, Aria (Lääne - Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna - ja Kesk - Afganistan), Baktria (Põhja - ja Kesk - Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ta ja taasrajas Herati ja Maracanda. Peale selle rajas ta rea uusi linnu, mida kõiki kutsuti Aleksandriaks. Sõjakäigu lõppedes olid mõlemad mehed, nii Bessus kui Spitamenes enda meeste poolt reedetud, Bessus 329 eKr. ja Spitamenes aasta hiljem.

Aleksander võttis õukonnas kasutusele mitmeid elemente Pärsia riietusest ja tavadest, märkimisväärselt sümboolse suudluse käele, mida pärslased kasutasid tähtsamate isikute poole pöördudes. Seda tava kreeklased heaks ei kiitnud. Peagi paljastati plaan Aleksandri mõrvaks, ja üks tema ohvitseridest, Philotas, Parmenioni poeg, oli selle konspiratsiooni taga. Philotas hukati. Aleksander kartis, et Parmenion võib talle poja hukkamise eest kätte maksta ja andis käsud ka Parmenioni tapmiseks. Sarnaseid juhtumeid oli hiljemgi, mille käigus hukati palju makedoonlaseid. Hilisema joomatüli käigus Marakandas tappis Aleksander mehe, kes päästis Granikose lahingus ta elu, selleks oli Cleitos, kes oli olnud ka Aleksandri isa Philippose sõber. Antud tegu kahetses Aleksander hiljem rängalt. Hilisemas Kesk - Aasia sõjakäigus paljastati teine vandenõu Aleksandri vastu, seekord kavandatud ta isiklike paažide ja Aleksandri isikliku ajaloolase, Callisthenese poolt.

Pärast Spitamenese surma ja abiellumist Roxana, Baktria printsessiga, oli Aleksander 326 eKr. võimeline pöörduma Indiasse. Aleksander kutsus kokku kõik endise Gandhara satraapia pealikud, et need talle alistuksid. Mitmete klannide pealikud ei võtnud seda mõttessegi. Aleksander võttis isiklikult juhtimise enda kätte ja viis armeed Kambodža klannide vastu. Talle osutati karmi vastupanu ja eriti keeruline oli Aleksandril vallutada Massaga ja Aornuse kindluseid. Raevukas võitlus jätkus Aspasiose klanniga, milles Aleksander sai ise õlga haavata. Viimaks kaotas klann võitluse ja 40 000 neist orjastati. Järgnevalt astus Aleksandrile vastu Assakenois'e hõim, pakkudes tugevat vastupanu paljudes kindluslinnades. Massaga fort vallutati alles pärast mitmepäevast metsikut võitlust, milles taaskord Aleksander tõsiselt viga sai. Kui Massaga pealik langes, läks armee ülemjuhatus ta vanale emale, Cleophis'ele, kes otsustas samuti kindlalt oma maad kaitsta. Cleophise eeskujul tulid samuti kõik naised piirkonnast võitlema. Viimaks läks Aleksandril korda Massaga vallutada, ta tappis kogu populatsiooni ja ei jätnud ühtki maja püsti. Sarnane veresaun toimus ka Ora's, teises Assakenois'i kindluses. Massaga ja Ora süütamise ja tapatalgude järelmängus pagesid paljud Assakeenia inimesed kindlusesse, mida kutsuti Aornoseks. Aleksander oli neil kannul ja vallutas strateegilise kindluse pärast neli päeva kestnud verist võitlust. Kordus sama asi, mis Massagaski ning sarnane veresaun järgnes. Sisikottos, kes oli abistanud Aleksandrit sõjakäigus, tehti Aornose kuberneriks. Pärast Aornose purustamist ületas Aleksander Induse ja võitles ilmselt oma raskeima lahingu 326 eKr, (Hydaspese jõe lahing) mille ka võitis, kohaliku valitseja Poruse vastu. India sõjaelevandid mängisid lahingus suurt rolli, kuna hobused kartsid elevantide lõhna ega lähenenud neile. Sõjaelevandid tormasid Makedoonia faalanksi ridadesse, tekitades jalaväele 4 000 mehelise kaotuse, siiski õnnestus faalanksil elevantidest jagu saada. Meeste julgust ei saa sõnades kirjeldada: ehkki sõjaelevandid olid ka Dareiose armees Gaugamela lahingus, ei kasutatud neid sellisel määral ega nii suure eduga, lisaks polnud suurem osa Aleksandri armeest elevante kohanudki. Seega, distsipliin ja vaprus hopliitide osast oli ülim, seistes vastu selle aja nn. "tankidele". Aleksander oli Poruse julgusest rabatud ja lõi temaga liidu, määrates ta enda kuningriigi satraabiks, lisades sellele maad, mida Porus polnud enne omanud. Aleksander nimetas ühe kahest rajatud linnast Bukephalaks, oma hobuse auks, kes oli Aleksandri Indiasse toonud ja tõenäoliselt lahingus surnud. Poruse kuningriigist idas, Gangese jõe lähedal, paiknes võimas Magadha Impeerium, mida valitses Nanda dünastia. Armee kartis järjekordset kohtumist palju võimsama India armeega ja alustas mässu Hyphasise jõel, lisaks sellele olid nad tüdinenud pidevatest sõjakäikudest ja keeldusid idapoole liikumast. See jõgi märkis seega ära Aleksandri vallutuste piiri itta. Aleksander, peale kohtumist oma ohvitseri Coenusega, oli veendunud, et on parem tagasi pöörduda. Seega oli ta sunnitud lõunasse liikuma. Teel olles kohtus armee Malli klannidega, kes olid sel ajal Lõuna - Aasia kõige sõjakam hõim. Aleksandri armee astus neile vastu ja järgnevas lahingus juhtis kuningas sõjaväge Malli kindluseni. Rünnaku ajal sai Aleksander tõsiselt noole poolt haavata. Väed pidasid oma kuningat surnuks ja ründasid raevukalt mallide kindlust, kuhu hõim oli varjunud. Peale seda alistusid allesjäänud mallid Aleksandri vägedele ja armee liikus edasi. Aleksander saatis suurema osa armeest Karmaaniasse (Lõuna - Iraan) eesotsas kindral Craterusega ning laevastiku Pärsia lahte admiral Nearchuse all. Aleksander ise juhtis ülejäänud väge tagasi Pärsiasse. Mõningad väed olid ka Indiasse jäetud, nt. Induse territooriumi satraabiks määras ta ohvitser Peithoni, kes hoidis antud positsiooni kümme aastat, kuni 316 eKr. Punjabisse jättis ta Eudemuse armee eesotsas. Hiljemalt valitses Eudemus osa Punjabist, pärast sealsete satraapide surma. Mõlemad valitsejad naasesid läände 316 eKr. koos armeedega. 321 eKr. rajas Tšandragupta Maurja Indias Maurja Impeeriumi ja lõi Kreeka satraabid minema. Saades teada, et paljud satraabid ja sõjalised valitsejad käitusid ta äraolekul valesti, lasi Aleksander mõned neist hukata, tuues nad teistele näiteks.

Tänuavaldusena maksis ta sõduritele nende teenistuse kinni ja kuulutas, et saadab veteranid ja vanemad sõdurid Makedooniasse Crateruse all tagasi, paraku said sõdurid asjast valesti aru ja tõstsid Opise linnas mässu, kritiseerides kibedalt Pärsia kommete ja riietuse kasutust, lisaks ka pärslaste lisandumist Makedoonia armeesse nii sõdurite kui ohvitseridena. Aleksander lasi hukata mässu juhid. Et luua kestvat harmooniat Makedoonia ja Pärsia alamate vahel, korraldas Aleksander masspulmad oma vanemohvitseride ja Pärsia ning Susa aadlisoost naiste vahel. Paraku kestsid vähesed abielud kauem kui aasta. Aleksander lasi treenida Pärsia poisse makedoonlaste kombel, et ühendada kultuuri. Peale Ekbatanasse reisimist suri Aleksandri lähim sõber ja arvatav armuke Hephaestion, kes oli Aleksandri kaaslane poisipõlvest alates. Aleksander leinas teda kuus kuud.

10. - 11. juunil, 323 eKr. suri Aleksander Babüloonias Nebukadnetsar II palees. Vaid ühe kuu pärast oleks ta saanud kolmekümne kolme aasta vanuseks. Surmapõhjuseid on palju pakutud: need sisaldavad Aleksandri mürgitamist Makedoonia asevalitseja Antipatrose või teiste poegade poolt, haigust, mis tabas peale joomapidu, malaariat või nõrgenenud tervist pärast aastaid kestnud raskeid joominguid ja ravimata haavu. Seega oli ainult aja küsimus, millal üks või teine haigus ta viimaks tapab. On teada, et 29. mail osales Aleksander banketil, mis oli korraldatud ta sõbra Mediuse poolt. Peale tõsist joomapidu, kas kohe või pärast vanni, oli ta sunnitud voodisse minema halva enesetunde pärast. Levima hakanud kuulujutud haigusest muutsid sõdureid väga kannatamatuteks. 9. juunil otsustasid kindralid, et on aeg sõduritele viimast korda kuningat näidata. Järgmisel päeval ta suri. Ükski ülalpool mainitud põhjustest ei ole kindel. Teada on vaid, et Aleksander suri kõrge palavikuga 10. või 11. juunil, 323 eKr. Surivoodil pöördusid kindralid ta poole, paludes anda troonipärija nime. Kuna Aleksandril polnud õigusjärgset pärijat (ta poeg Aleksander IV sündis pärast ta surma ja teine poeg sünnitati konkubiini, mitte õigusjärgse naise poolt), oli esitatud küsimus elulise tähtsusega. Aleksandri poolt antud vastus on tekitanud vaidlust, mõned usuvad, et ta vastas: "Kratisto", mis tähendab "kõige tugevaimale", teised aga, et vastuseks oli: "Krat'eroi", ehk: "tugevamale". Aleksander võis öelda: "Krater'oi", ehk: "Craterusele", kuna nimi Craterus ja sõna "tugevamale" olid väga sarnased. Enamus õpetlasi usuvad, et kui Aleksander tõesti kavatses oma impeeriumi ühele kindralitest pärandada, oleks ta valinud ilmselt Crateruse, kuna too oli suurema osa armee, täpsemalt jalaväe kindral. Lisaks oli ta end tõestanud suurepärase strateegina ja esindas "ideaalset" makedoonlast. Paraku polnud Craterust ise kohal, et seda kuulda, seega võisid teised kuulda Aleksandrit ütlemas: "Krat'eroi" - tugevamale. Impeerium jagunes hiljem tema kindralite (diadohhide) vahel. Aleksandri keha asetati kuldsesse sarkofaagi, mis paigutati omakorda teise kullast kasti ja kaeti purpurse kattega. Väidetavalt varastas Ptolemaios, üks kindralitest, Aleksandri keha ja tõi selle Aleksandriasse, kus see oli kuni hilise antiikajani. Ptolemaios IX, üks viimastest Ptolemaios I järeltulijatest, asendas Aleksandri sarkofaagi klaasist võltsinguga ja sulatas originaali üles, et saada vajalikku kulda. Aleksandria elanikud olid sellest raevunud ja peagi Ptolemaios IX tapeti. Väidetavalt olevat Rooma keiser Caligula hauakambrit rüüstanud ja Aleksandri rinnaturvise varastanud, kandes seda ise. Umbes 200 A.D. sulges keiser Septimius Severus Aleksandri hauakambri külastajatele. Tema poeg ja järeltulija oli Aleksandri suur austaja ja külastas hauakambrit oma valitsuse ajal. Pärast seda on aga andmed hauakambri saatusest lünklikud.

Aleksander abiellus kahe naisega: Baktria aadliku tütre Roxanaga ja Pärsia printsessi ja Dareios III tütre Stateiraga. Eeldatakse ka kolmandat naist, Parysatist, kellest eriti midagi teada pole. Teine persoon Dareiose õukonnast, kellega Aleksander oli lähedane, oli eunuhh Bagoas. Aleksandri ja Roxana poeg, Aleksander IV, tapeti peale kuninga surma.

Pärast Aleksandri surma 323 eKr. läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV'le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Esimesel õnnestus kiirelt ainuvõim endale saada. Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr. oli Perdikkas konflikti ajal Ptolemaiosega oma sõdurite poolt tapetud. Antipatros oli määratud uueks regendiks ja taaskord vahetusid satraapiad erinevate kindralite vahel. Viimaks lahendati konflikt pärast Ipsose lahingut Früügias 301 eKr. Aleksandri impeerium jaotati esmalt nelja ossa: Kassandros valitses Makedoonias, Lysimachos Traakias, Seleukos Mesopotaamias ja Pärsias, ja Ptolemaios Levantis ja Egiptuses. Mõnda aega valitses Antigonos Ükssilm Anatoolias ja Süürias, kuid ta sai lüüa ja tapeti Ipsose lahingus. India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hilisemalt oma valduseid pärast lepet Seleukosega. Aastaks 270 eKr. olid Hellenistlikud riigid ühendatud, Antigoniidi Impeerium paiknes Makedoonias ja Kreekas, Seleukiidi Impeerium Mesopotaamias ja Pärsias, Ptolemaiose kuningriik Egiptuses, Palestiinas ja Kürenaikal. Esimeseks sajandiks eKr. olid enamus Hellenistlikest territooriumitest Läänes Rooma Vabariigi poolt endale haaratud. Idas kahanesid valdused märgatavalt Partia Impeeriumi laienemise tõttu. Territooriumid kaugemal idas moodustasid Kreeka - Baktria kuningriigi (250 eKr. - 140 eKr.), mis hiljem laienes Indiasse ja moodustas Indo - Kreeka kuningriigi (180 eKr. - 10 A.D.). Ptolemaiose dünastia püsis Egiptuses kuni kuninganna Kleopatrani. Aleksandri vallutustel olid samuti pikaajalised kultuursed mõjud, Hellenistlik tsivilisatsioon õitses läbi Kesk - Ida ja Kesk - Aasia. Samuti arenes Kreeka - Budistlik kunst Indias. Aleksander ja tema järeltulijad olid tolerantsed mitte-Kreeka usuliste tavade vastu, ja huvitavad sünkretismid arenesid uutes Kreeka riikides välja, mis olid Aleksandri poolt rajatud Kesk - Aasiasse.

Aleksandrit ja tema saavutusi imetleti paljude roomlaste poolt, kes tahtsid end seostada tema saavutustega. Julius Caesar nuttis Hispaanias pelgalt Aleksandri kuju nähes. Aleksandrit on peetud nii megalomaaniks, kelle sooviks oli vaid maailma vallutus, kui ka inimrassi ühendajaks. Suurem osa tema karakterist jäävad mõistatuslikuks. Teda mäletatakse legendaarse kangelasena Euroopas. Edela - ja Kesk - Aasias tuntakse teda Iskanderina. Zoroastrid mäletavad teda ennekõike oma esimese suure impeeriumi vallutajana ja Persepolise hävitajana. Erinevatel aegadel on Aleksandrit nähtud ka erinevas valguses. Temast on loodud palju müüte ja legende nii Kreekas kui ka teistes maades, kus ta mõju avaldas.

Aleksander Suur on üks enimtuntud vallutaja, kuningas ja väejuht maailma ajaloos, kelle vallutused ja Kreeka kultuuri laiendamine Aasiasse ja teistesse idamaadesse muutsid senituntud maailmat igaveseks. Ta ühendas
rahvuseid ja sulatas kokku kultuure, luues ühe suurima impeeriumi maailmas.

No comments:

Post a Comment