Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Iphicrates - surn. c. 353 eKr.

Ateena kindral, saavutas tuntuse peltastite ehk kergelt relvastatud sõdurite varustuse täiendamise osas, samuti ka tuntud sõjalise edukuse poolest. Tema reformid sisaldasid hopliitide odade ja mõõkade pikendamist, täiendati kehaturvist jms. Sellele lisaks asendas ta raske hoploni/aspise (suur kilp) kergema peltega, mida sai käe külge kinnitada, vabastades sellega vasaku käe, et aidata hoida pikendatud oda. Need muudatused suurendasid oluliselt liikumiskiirust. Samuti pööras ta erilist tähelepanu distsipliinile, drillile ja manöövritele; pikemad relvad, kombineeritud kergema turvise ja kilbiga, sundisid sõdureid võtma agressiivsemat lähenemist taktikalises osas. Peltastitega (viskeodadega kergjalaväelased) tekitas Iphicrates spartalastele raske hoobi 391 eKr. Lechaeumi lahingus, peaaegu hävitades ühe mora (pataljon, mis sisaldas umbes 600 meest).

Iphicrates kasutas ära eelist, kui Sparta rügement liikus avatud maal, olles ilma vibulaskurite või peltastite toeta. Ta otsustas spartalasi varitseda, algatades korduvaid rünnakuid hopliitide vastu, nood oma raskete turviste ja kilpidega olid võimetud kiireid peltasteid jälitama ning pidevate uute rünnakutega õnnestus spartalased põgenema ajada ja umbes pooled neist tappa. Mainitud kokkupõrge märkis ära esimese korra Kreeka ajaloos, kui armee, mis koosnes täielikult kergjalaväelastest, võitis raskelt relvastatud hopliite. Järgnevalt saadeti ta Korintoselt Hellespontosele, kus teda saatis samuti edu. Pärast Antalcidase rahu (387 eKr.) abistas ta Traakia kuningat Seuthest kuningriigi tagasivallutamisel.

Umbes 378 eKr. saadeti ta palgasõdurite väega pärslaseid Egiptuse tagasivallutamisel abistama, kuid tüli Pharnabazusega (Pärsia satraap) viis sõjakäigu ebaõnnestumisele. Ateenasse naastes juhtis ta sõjakäiku 373 eKr. Corcyra vabastamiseks, mida piirati spartalaste poolt. Pärast rahu 371 eKr. naases Iphicrates Traakiasse, kus ta sõdis Cotysega Ateena vastu. Ateenlased andestasid talle peagi ja andsid talle ühendjuhtimise sõjas mõningate endiste liitlaste vastu. Teda ja ta kaht kolleegi süüdistati Charese, neljanda komandöri poolt, kuna nad olid lahingust keeldunud ägeda tormi ajal. Iphicrates mõisteti õigeks, kuid ta pidi tasuma ränga trahvi. Ta jäi Ateenasse (vastavalt mõningatele allikatele läks ta Traakiasse) kuni oma surmani umbes 353 eKr.