Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Traianus - sünd. 18. sept. 53. - surn. 9. aug. 117.

Marcus Ulpius Nerva Traianus (sündinud Marcus Ulpius Traianus) (tavapäraselt tuntud kui Traianus) oli Rooma keiser, kes valitses alates aastast 98 kuni oma surmani 117. Ta sündis Hispaania Baetica provintsis mittepatriitslikusse peresse. Traianus tõusis esile keiser Domitianuse valitsusajal, teenides Rooma armees kindralina Germaania piirialal. Noor kindral purustas 89. aastal edukalt Antonius Saturninuse poolt juhitud ülestõusu. 18. septembril 96 sai peale Domitianust keisriks vana ja lastetu senaator Marcus Cocceius Nerva. Armee teda ei pooldanud ja ta muutus kiiresti ebapopulaarseks. Nerva sai võimul olla vaid aasta, kui Pretoriaanide kaardivägi tõstis mässu ja sundis keisrit adopteerima palju populaarsemat Traianust. Nerva suri 27. jaanuaril 98 ning Traianusest sai uus Rooma keiser.

Traianus on hästi tuntud oma ulatusliku hoonete rajamise programmi poolest. Rooma linn muudeti täielikult tänu uutele ehitistele ümber. Eriti tuntud on Traianuse Foorum, Traianuse Market ja Traianuse Sammas. Need polnud aga ainsad saavutused, mis keisrile edu tõid. Sõjalised vallutused tegid Traianusest ühe suurima keisri Rooma impeeriumi ajaloos ja lasid tal suuri triumfe tähistada. 101. alustas ta sõjakäiku Daakia kuningriigi ja selle kuninga Decebaluse vastu. Keiser Domitianuse all olid roomlased varasemalt saanud kahe suure kaotuse osaliseks ja nagu sellest veel vähe oleks, pidid nad ka rahu tegema, mis alandas kogu Roomat ja selle rahvast. Traianusel õnnestus Daakia armee Tapae lähedal 102. aastal purustada ja Daakia vallutati täielikult aastal 106. Aastal 107 tungis Traianus kaugemale idasuunas ja vallutas Nabatea, saades sellega lühikeseks ajaks Rooma kontrolli alla Araabia Petraea provintsi. Mõneks ajaks laskus impeeriumi kohale rahu ja vaikus. Traianus viis oma viimase sõjakäigu läbi aastal 113 ning sel korral oli see suunatud Partia vastu. Imperaatoril õnnestus tungida kuni Susa linnani (116). Nii kaugele polnud veel ükski keiser suutnud kunagi tungida (ega teinud seda ka hiljem). Sõjakäigu ajal tabas keisrit haigus ja aastal 117 Rooma tagasi purjetades suri ta 9. augustil Selinuse linnas. Ta jumalikustati Senati poolt ja tema tuhk viidi Augustuse mausoleumi. Uueks keisriks sai Publius Aelius Hadrianus.

Tänu oma saavutustele tunnustati Traianust kui üht suurimat Rooma keisrit. Igat uut imperaatorit, kes pärast Traianust võimule sai, austati Senati poolt palvega felicior Augusto, melior Traiano (Olgu ta õnnelikum kui Augustus ja parem kui Traianus). Traianuse laitmatu reputatsioon on saatnud teda kuni tänapäevani. Samuti kuulub ta Viie Hea Keisri sekka.

Varajane elu ja tõus võimule

Traianuse vanemateks olid Marcia ja Marcus Ulpius Traianus. Tema isa oli prominentne senaator ja kindral. Pere oli asunud elama Hispaaniasse, Hispaania Baetica provintsi (nüüdne Andaluusia). Provints oli läbinisti romaniseeritud ja seda kutsuti Lõuna-Hispaaniaks. Traianusel oli ka vanem õde Ulpia Marciana.

Traianus sündis 18. septembril 53 AD. Italica linnas. Noore mehena tõusis ta kiirelt Rooma armees üha kõrgematele positsioonidele. Sõjakäigud viisid teda läbi kogu Rooma impeeriumi piirialade. 76-77 aastal oli Traianuse isa Süüria kuberner (Legatus pro praetore Syriae). Traianus ise jäi samuti Süüriasse Tribunus legionis'ena teenima. Üsna pea esitati ta Roomas konsulikandidaadiks. Traianus võttis endaga kaasa Apollodoruse Damaskusest ja umbes aastal 91 liiguti koos Rooma. Reini jõel võttis ta osa keiser Domitianuse sõdadest, teenides tolle järeltulija Nerva all. Viimane oli aga armee hulgas ebapopulaarne ja vajas kiiresti toetust. Ta adopteeris Traianuse ja tegi temast 97 aasta suvel oma järeltulija. Kui Nerva 27. jaanuaril 98 suri, sai Traianus Rooma impeeriumi uueks keisriks.

Keiser

Suhe Senatiga

Roomlased tervitasid uut keisrit suure entusiasmiga. Traianus osutus äärmiselt heaks ja õiglaseks valitsejaks. Samuti ei valanud ta niisama verd, erinevalt Domitianusest. Ta vabastas paljud inimesed, kes olid ülekohtuselt Domitianuse poolt vangistatud. Lisaks sellele tagastas ta isikutele ka nende eraomandid, mis olid Domitianuse poolt konfiskeeritud. Tema populaarsus oli niivõrd suur, et Rooma Senat andis keisrile austava tiitli Optimus ("Parim").

Antiikajaloolane Cassius Dio kirjutab, et Traianus jõi kõvasti ja tarvitas seksuaalselt noori poisse, kuid ei teinud neile kunagi viga. Samuti ei pannud ta kunagi purjus peaga toime mõnda rumalust, säilitades alati selge ja puhta mõistuse. Siinkohal ei erine keiser ühestki teisest antiikajal elanud suurmehest. Nii Kreekas kui Roomas olid seksuaalsuhted meeste vahel üpris tavapärased ja vahel isegi soovituslikud.

Daakia sõjad

Ajaloole on Traianus tuntud ennekõike suurepärase kindralina. Ta viis läbi edukaid vallutusi Lähis-Idas ja alistas samuti Daakia. Mainitud piirkond oli tekitanud Roomale peavalu juba üle dekaadi. Esimeses sõjas (c. märts-mai 101 AD.) liikus Traianus üle enda ehitatud kivisilla Doonau jõe põhjakaldale ja ründas seejärel nelja leegioniga Daakia kuningriiki. Roomlased purustasid edukalt Daakia armee Tapae mäekuru lähedal. Kuna Traianuse sõdurid said lahingus samuti kõvasti kannatada, siis otsustas ta sõjakäigu ajutiselt peatada ja alustada seda uuesti järgmisel aastal.

Järgneva talve kestel tegi kuningas Decebalus vasturünnaku, kuid ta löödi taganema. Traianuse armee liikus aina sügavamale Daakia territooriumile ja aasta hiljem, kui imperaator vallutas Daakia pealinna ja kindluse Sarmizegethusa, sunniti kuningas Decebalus alistuma. Keiser Domitianus oli Daakia vastu sõdinud alates aastast 86 kuni 87, kuid ta ei suutnud kunagi mingisugust edu saavutada.

Traianus naases seejärel võidukalt Rooma ja talle anti tiitel Dacicus Maximus. Decebalus jäeti oma riiki edasi valitsema. Sellest hoolimata tungis ta aastal 105 Rooma territooriumile, üritades mitmeid Doonau jõest põhja pool elavaid hõime Rooma vastu üles ässitada.

Traianusele sellest piisas ja pärast massiivse silla ehitamist üle Doonau asus ta uuesti Daakia vastasele sõjakäigule. Aastal 106 vallutati Daakia täielikult. Sarmizegethusa hävitati ja Decebalus sooritas enesetapu. Tema pea raiuti maha ja see viidi Rooma. Traianus ehitas uue linna, mis kandis nime "Colonia Ulpia Traiana Augusta Dacica Sarmizegetusa". Ta asustas Daakia roomlastega ümber ja annekteeris selle Rooma impeeriumi provintsina. Daakia sõjakäigud tulid impeeriumile suuresti kasuks, kui võeti üle vallutatud territooriumil asuvad kullakaevandused. Võit on samuti ära märgitud Traianuse sambal.

Ekspansioon idas

Umbes samal ajal suri Nabatea viimane kuningas Rabbel II Soter, kes oli samuti üks Rooma klientkuningatest. Traianus annekteeris seejärel Nabatea, kuid pole teada, kuidas ta seda täpsemalt tegi. Aastaks 107 paiknesid Rooma leegionid juba Petra ja Bostra piirkonnas. Impeerium sai sellega Araabia Petraea provintsi omanikuks (tänapäevane Lõuna-Jordaania ja loodepoolne Saudi-Araabia).

Rahuaeg

Järgmised seitse aastat valitses Traianus sama hästi nagu ta oli seda varemgi teinud. Ta ehitas mitmeid uusi hooneid, monumente ja teid Itaaliasse ja Hispaaniasse. Rooma rajati võrratu kompleks, mis tähistas Traianuse võite Daakias. See koosnes foorumist, Traianuse sambast ja marketist. Hooned on Roomas tänini alles. Samuti ehitas ta palju võidukaari, millest paljud on veel tänapäevalgi püsti. Lisaks sellele taasehitas Traianus mitmeid teid (Via Traiana ja Via Traiana Nova).

Impeeriumi maksimaalne ulatus

113 A.D. asus Traianus oma viimasele sõjakäigule Partia vastu. Põhjuseks oli see, et Partia soovis panna Armeenia troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga. Seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga. Imperaator pöördus siis lõunas asuva Partia vastu, vallutades Babüloni ja Seleuukia linnad ning viimaks alistas ta pealinna Ktesiphoni aastal 116. Traianus jätkas teed lõunas paikneva Pärsia lahe suunas, kus ta kuulutas Mesopotaamia uueks Rooma impeeriumi provintsiks.

Ka mitte seal ei otsustanud Traianus peatuda. Hiljem, aastal 116 vallutas ta suure Susa linna. Ta kõrvaldas troonilt Partia kuninga Osroes I ja pani tema asemel troonile endale meelepärase nukuvalitseja Parthamaspatese. Rooma impeerium ei tunginud enam mitte kunagi nii kaugele itta.

Siinkohal aga vedas Traianuse tervis teda alt. Tigrisel asuv kindluslinn Hatra pidas endiselt roomlaste jätkuvatele rünnakutele vastu. Traianus viibis isiklikult piiramise juures ja tõenäoliselt tabas teda kuumarabandus. Rooma impeeriumis elavad juudid tõstsid taaskord mässu ja sama tegi ka Mesopotaamias elav rahvas. Traianus oli sunnitud sõjaretke katkestama ja pöörduma tagasi impeeriumi, et rahutused maha suruda. Keisri jaoks oli tegu vaid ajutise tagasilöögiga, kuid paraku ei õnnestunud tal enam kunagi armeed juhtida. Idapoolsed armeed anti üle kõrge auastmega legaadile ja Juudamaa kubernerile, Brinius Carnix Maximusele.

116. aasta lõpus jäi Traianus haigeks ja ta otsustas Itaaliasse tagasi purjetada. Tema tervis muutus 117. aasta kevadel ja suvel aina halvemaks. Traianus suri 9. augustil Kiliikia linnas Selinuses. Hadrianusest sai uus keiser ja ta tagastas Mesopotaamia Partiale. Kõik teised Traianuse poolt vallutatud alad jäid endiselt Rooma valitsuse alla.

Traianuse pärand

Erinevalt paljudest teistest tuntud valitsejatest ajaloos pole Traianuse reputatsioon kahanenud. Läbi erinevate ajastute on teda peetud üheks parimaks Rooma keisriks ja väepealikuks. Traianuse võib leida ka Dante "Jumalikust komöödiast".

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Arminius - sünd. 18. eKr. - 17. eKr. - surn. 21. AD.

Arminius (samuti Armin) oli heruskide hõimu väepealik, kes purustas Rooma armee Teutoburgi metsa lahingus. Tema hõimukoalitsioon Rooma impeeriumi vastu blokeeris edukalt Germanicuse katsed vallutada tagasi Reinist idas asuvad Germaani territooriumid. Hoolimata sellest, et Arminiusel ei õnnestunud germaani hõime liita, oli Teutoburgi metsas toimunud lahingul kaugeleulatuv mõju.

Biograafia

Arminius oli Heruski sõjapealiku Segimeruse poeg. Enne Germaaniasse tagasipöördumist koolitati Arminius Roomas komandöriks ning talle anti Rooma kodakondsus ja rüütlistaatus. Reformatsiooni, kuid eriti 19. sajandi Saksamaa natsionalismi ajal oli Arminius saksa rahva sümbol (hoolimata sellest, et Arminiuse ajal ei eksisteerinud sakslaseid ega nende keelt).

Lahing Teutoburgi metsas

Umbes aastal 4 A.D. sai Arminius Rooma abiväeüksuste (heruskide väeosa) juhiks ja võitles tõenäoliselt Pannoonia sõdades Balkani poolsaarel. Ta naases Põhja-Germaaniasse aastal 7-8 AD. Rooma impeerium kontrollis territooriumeid Reinist idas koos Lippe ja Maini jõgedega. Augustuse poolt määratud kõrge ametniku Publius Quinctilius Varuse all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõgede suunas. Selleks, et roomlaste plaanid luhta ajada, hakkas Arminius kavandama plaani erinevate Germaani hõimude ühendamiseks.

A.D. 9. sügisel varitses kahekümne viie aastane Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult 17, 18 ja 19. leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Hiljutised arheoloogilised leiud viitavad sellele, et kolmepäevase lahingu täpne asukoht paikneb Kalkriese kõrgendiku lähedal, umbes 20 kilomeetrit Osnabrückist põhjas. Kui kaotus oli kindel, sooritas Varus enesetapu, heites end oma mõõgale.

Roomlaste vasturünnak ja tagasivallutused

Pärast oma võitu üritas Arminius mitu aastat Põhja-Germaani hõime ühendada, et panna vastu roomlaste vältimatule vasturünnakule. Saades Teutoburgi lahingus saavutatud suurvõidust julgust, hakkasid ka teised germaani hõimud roomlastele vastupanu osutama, kuid kõige võimsam Germaani valitseja, markomannide kuningas Marbod jäi sellest hoolimata neutraalseks. Arminius saatis talle kingituseks Varuse pea, ent kuningas loobus sellest ja saatis trofee Rooma. Enamus rannikuäärsetest hõimudest liitusid samuti roomlastega. Sellegipoolest õnnestus Arminiusel luua tugev Rooma-vastane liit.

11 A.D. ja 13 A.D. vahel viisid roomlased Tiberiuse all läbi mitmeid rünnakuid piki Ruhr'i, Lahn'i ja Ems'i jõgesid ja taasrajasid sinna mitmeid baase. Septembris 14 A.D. sai Tiberius keisriks ja tema sugulane Germanicus võttis Reinil asuva hiiglasliku armee juhtimise üle ja algatas koheselt eduka rünnaku. Järgmisel kevadel alustas ta kaheharulise sissetungiga piki Ruhri ja Lahni. Sõjakäik tõi edu siis, kui õnnestus tabada Arminiuse naine Thusnelda. Ta viidi Rooma ning teda esitleti Germanicuse võiduparaadil 17. mail. Tema hilisem elukäik on teadmata. Thusnelda sünnitas vangistuses ka Arminiuse poja, Thumelicuse. Poissi treeniti roomlaste poolt Ravennas gladiaatoriks ja ta suri arvatavasti areenil.

Sellele järgnes teine kahesuunaline rünnak, mis koosnes 100 000 mehelisest armeest. Roomlaste vägi lõikas Arminiuse väed Emsi jõel pooleks ja liikus seejärel idasuunas. Sellest hoolimata pöördus Arminius emotsionaalse palvega hõimude poole ja palus neil sissetungijatele vastu astuda. Tal õnnestus kokku koguda piisavalt suur vägi ning tekitada sellega roomlastele mitmeid raskeid kaotuseid.

Pärast ümbritseva territooriumi kindlustamist külastas Germanicus Teutoburgi metsa lahinguvälja ning lasi maha matta tapetud sõdurite jäänused. Seejärel ehitas ta monumentaalse hauakünka. See näitas seda, et tal polnud kavaski vallutatud territooriumist loobuda. Hiljem hävitati kalmuküngas germaanlaste poolt ja Germanicus loobus selle taasehitamise plaanist. Germanicus tegi seejärel kiire rünnaku Arminiusele, kuid too meelitas ta lõksu ja hävitas suurema osa roomlaste ratsaväest ja abiväelastest. Pärast seda andis Germanicus taganemissignaali ning roomlased liikusid piki Emsi põhjasuunas. Pool armeed saadeti lõunasse taastama tähtsat teetammi. Arminius piiras Caecina poolt juhitud väe ümber, hävitas parandatud teetammi ja ajas segaduses roomlased soisesse piirkonda. Öösel peeti armee nõukogus aru ja Arminiuse onu Inguiomer pani ette roomlaste laagri ründamise. Teda toetati ka sõdalaste poolt, kuid Arminius oli sellele vastu ja soovitas rünnata siis, kui roomlased uuesti põgeneda üritavad. Teda ei võetud aga kuulda ning rünnak ebaõnnestus ja germaanlased said raskete kaotuste osaliseks.

16 A.D. tungis Germanicus taas Germaaniasse, sel korral põhjast. Antiikajaloolane Tacitus mainib oma kirjutistes kolme suuremat lahingut: esimene oli Weseri jõe lahing, kus Arminius nägi viimast korda oma venda Flavust, kes võitles roomlaste poolel. Arminius hüüdis üle jõe oma vennale, et too kodumaale tagasi pöörduks. Flavus omakorda palus Arminiusel Roomaga rahu teha, mis väidetavalt kohtles tema vangistatud naist ja äsjasündinud poega hästi. Kumbki ei võtnud teise sõnu tõsiselt ja järgnevas lahingus ületasid roomlased jõe rasketest kaotustest hoolimata.

Järgmine lahing leidis aset Weserist ülalpool, Idistavisos, tõenäoliselt Rintelni kandis. Mõlemad pooled kannatasid raskeid kaotuseid ja ka Arminius sai haavata. Roomlased ei suutnud aga strateegilist eelist saada ja nad pidid heruskide maadele tungimise plaanidest loobuma. Selleks, et roomlased teda ära ei tunneks, määris Arminius oma näo verega kokku. Viimane lahing toimus Weserist kõvasti allpool põhjas Steinhude järve läheduses. Siin said taaskord mõlemad vaenupooled tõsiste kaotuste osaliseks ja Germanicusel ei õnnestunud jällegi germaanide vägesid hävitada. Taaskord anti taganemissignaal ja Germanicus hülgas kogu vallutatud territooriumi. Nagu eelmiselgi aastal, lõppes ka seekordne taganemine Emsi jõele katastroofiga; raevukas torm pillutas kogu roomlaste laevastiku laiali. Vaatamata sellele, et Germanicus algatas enne aasta lõppu veel mitu operatsiooni germaanlaste vastu ja et tal õnnestus tagasi saada ka kaks kolmest Teutoburgi metsa lahingus kaotatud leegionäride kotkastandarditest, otsustas keiser Tiberius kulukad sõjakäigud Germaaniasse peatada. Selle asemel lasi ta Germanicusel triumfi tähistada ja määras hiljem oma sugulase Süüriasse. Kolmas kotkas saadi hiljem tagasi keiser Claudiuse poolt.

Hõimusisesed konfliktid ja surm

Üsna pea puhkes Arminiuse ja markomannide kuninga Marbodi vahel sõda. See lõppes Marbodi taganemisega, kuid sellest hoolimata ei saavutanud ka Arminius mingisugust edu ning konflikt lõppes patiseisuga. 19 A.D. mõrvati Roomas Germanicus. Arminiust tabas samasugune saatus kahe aasta pärast ja ta leidis oma kurva lõpu hõimukaaslaste käes, kes kartsid, et ta saab liiga võimsaks.

Arminiuse pärand

Roomlastest vastased pidasid Arminiust hiilgavaks juhiks ja oma rahva vabaduse kaitsjaks. Arminiuse lugu taasavastati 16. sajandil, kui Saksa humanistid leidsid Tacituse ajaloolised kirjutised.

Arminius polnud ainsaks põhjuseks, miks roomlased otsustasid enam mitte Germaaniasse tungida. Augustus vajas Gallia kaitsmiseks turvalist piiri ja ta otsustas Elbe asemel Reini jõe kasuks. Samuti võis pärast pikki ja kurnavaid kodusõdasid nappida ressursse Germaania vallutuste jaoks, lisaks mängis tähtsat rolli kolme leegioni kaotamine Teutoburgi metsa lahingus.

Pärast Mariuse reforme võitsid roomlased germaanlaseid peaaegu iga kord. Arminiuse võit roomlaste üle muutis aga seda kõike ning roomlased loobusid edasistest Germaania vallutamise plaanidest.

Arminiuse võit roomlaste üle tagas seega germaani rahva ja nende kultuuri püsimajäämise, mis omakorda viis Saksamaa tekkele ja kujundas suuresti Euroopa edasist tulevikku.

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Augustus - sünd. 23. sept. 63. eKr. - surn. 19. aug. 14. AD.

Augustus (sündinud Gaius Octavius Thurinus) (pärast lapsendamist tuntud Gaius Julius Caesar Octavianusena) oli esimene Rooma Impeeriumi keiser, kes valitses alates 27 eKr. kuni oma surmani AD 14. Noor Octavianus adopteeriti oma vanaonu Julius Caesari poolt, saades sellega tema otseseks pärijaks ja õigusjärgseks järglaseks. 43 eKr. ühendas Octavianus jõud Marcus Antoniuse ja Marcus Aemilius Lepidusega, luues Teise Triumviraadi. Triumviirina valitses Octavianus tõhusalt Roomat ja enamusi selle provintse, haarates konsulaarvõimu pärast konsulite Hirtiuse ja Pansa surma ning lasi end ametikohale korduvalt tagasi valida. Triumviraat ei kestnud aga kaua, see lagunes kolme mehe vahelistes võimuvõitlustes. Lepidus sunniti eksiili ja Antonius sooritas enesetapu pärast Aktioni lahingus saadud kaotust 31 eKr.

Pärast Teise Triumviraadi lõppemist taastas Octavianus Rooma vabariigi välise fassaadi, andes valitsusvõimu Rooma Senatile tagasi, kuid tegelikkuses säilitas ta oma autokraatliku võimu. Paari aasta jooksul sai Rooma vabariigist Rooma impeerium, mida valitses ainuvalitseja. Imperaatoriseisus polnud kunagi ametipost nagu diktatuur, mida Caesar ja Sulla olid enne Octavianust pidanud. Rooma elanikkond palus Octavianust, et too diktaatoripostile asuks, kuid ta keeldus sellest. Seaduse järgi kuulus Augustusele mitmeid volitusi ja võime, mis Senat talle kogu eluks andnud oli, kaasa arvatud plebeide tribuuni ja tsensori võim. Ta oli konsul kuni 23 eKr. Augustuse suur võim tulenes majanduslikust edust ja ressurssidest, mis vallutuste käigus saadud, samuti paljude sõdurite ja veteranide lojaalsusest, paljudest Senati poolt jagatud tiitlite autoriteedist ja rahva lugupidamisest. Kuna Augustuse juhtimise alla kuulus suurem osa Rooma leegionidest, siis oli tal võimalus kasutada relvajõudu Senati vastu ja muuta selle otsuseid endale sobivaks. Tänu Augustuse võimele kõrvaldada igasugune senaatorlik vastupanu relvajõudu kasutades, muutus Senat talle kuulekaks, tunnustades tema ülimat positsiooni ja võimu.

Augustuse valitsusaeg algatas rahuajastu, mis tuntud Pax Romana'na, või ka Rooma rahuna. Hoolimata jätkuvatest piirisõdadest ja aasta kestnud kodusõjast imperaatorliku pärimisliini üle nautis Vahemeremaailm rohkem kui kaks sajandit kestnud rahu. Augustus laiendas Rooma impeeriumi piire ja kindlustas need klientriikidega, samuti tegi ta Parthiaga diplomaatiat kasutades rahu. Augustus reformis Rooma maksusüsteemi, lõi Rooma jaoks ametlikud politsei - ja tuletõrjeüksused, arendas teedevõrku koos ametliku kullerisüsteemiga, rajas püsiva armee (ja väikese laevastiku) ja Pretoriaanide kaardiväe. Suurem osa linnast ehitati Augustuse all ümber. Keiser pani oma saavutused kirja dokumenti, mil nimeks Res Gestae Divi Augusti ja mis on tänini säilinud. Kui Augustus AD 14 suri, kuulutati ta Senati poolt jumalaks. Kõik järgnevad keisrid võtsid tema nimed "Augustus" ja "Caesar" üle. Kuues kuu Rooma ajaarvestuses (Sextilis) nimetati ametlikult Augustuse auks augustiks ümber. Tema järeltulijaks ja uueks keisriks sai kasupoeg Tiberius.

Varane elu

Augustuse isapoolne pere pärines Velitrae linnast, mis asus umbes 25 miili Roomast eemal. Poiss ise sündis Rooma linnas 23. septembril, 63 eKr. Rooma Foorumi lähedal. Hoolimata astroloogi poolsest hoiatusest otsustas isa lapse alles hoida, mitte teda avamaale koertele kõhutäieks jätta. Poisile anti nimeks Gaius Octavianus ja ta viidi isa kodukülla Velitrae's.

Octavianus ise mainib memuaarides oma isa peret ainult põgusalt, öeldes, et ta "tuli vanast ja rikkast rüütliperest". Tema isapoolne vana-vanaisa oli Sitsiilias Teise Puunia sõja kestel sõjatribuun. Vanaisa oli teeninud mitmetes kohalikes poliitilistes ametites. Tema isa, kel samuti nimeks Gaius Octavianus, oli olnud Makedoonia kuberner. Lühidalt peale Octavianuse sündi andis isa talle lisanimeks Thurinus, mis tähistas ilmselt tema võitu Thuriis mässulise orjakamba üle. Octavianuse ema Atia oli Julius Caesari õetütar.

Kuna Octavianuse isa oli plebei, siis oli seda ka poiss ise, hoolimata sellest, et tema ema oli patriits. Octavianus sai patriitsi staatuse siis, kui ta Caesari poolt 44. eKr. adopteeriti.

Kui Octavianus oli nelja aastane, suri tema isa (59 eKr.). Ema abiellus uuesti endise Süüria kuberneri Lucius Marcius Philippusega. Philippus, kes väitis end põlvnevat Aleksander Suurest, valiti 56 eKr. konsuliks. Kasuisa ei pööranud Octavianusele kunagi erilist tähelepanu ja sellepärast kasvatati teda vanaema (ja Julius Caesari õe) Julia Caesarise poolt.

52 eKr. või 51 eKr. Julia Caesaris suri ning Octavianus esitas vanaemale mõeldud matusekõne. Octavianuse ema ja kasuisa hakkasid nüüdsest poissi aktiivsemalt kasvatama. 47 eKr. valiti Octavianus pontifekside instituuti. Vastavalt Damaskuse Nicolausele soovis Octavianus liituda Caesari Aafrika sõjakäiguks mõeldud personaliga, ent kui Atia plaani vaidlustas, otsustas Octavianus sellest loobuda. 46 eKr. lubas ema tal Caesariga Hispaanias liituda, kus Octavianus plaanis võidelda Pompeiuse vägede vastu, kuid kahjuks jäi ta haigeks ega suutnud reisida.

Kui Octavianus viimaks paranenud oli, otsustas ta Caesari juurde purjetada. Paraku tegi Octavianus koos oma meeskonnaga läbi laevahuku ning ta jõudis vaid käputäie meestega rannikule, läbides seejärel vaenuliku territooriumi. Lõpuks jõudis ta Caesari laagrisse ning viimasele avaldas noore sugulase retk märkimisväärselt muljet. Kui nad viimaks Rooma tagasi pöördusid, koostas Caesar uue testamendi, nimetades Octavianuse oma peamiseks pärijaks.

Tõus võimule

Caesari pärija

Caesari tapmise ajal märtsi iididel 15. märts 44 eKr. õppis Octavianus Illüürias, Apollonias. Mõned armeeohvitserid soovitasid Octavianusel koos sõduritega Makedoonias varjupaika otsida, kuid too keeldus sellest. Varjupaiga leidmise asemel otsustas nooruk Itaaliasse purjetada ja teha kindlaks, kas tal on mingit poliitilist õnne ja vedamist. Peale maabumist Lupiae's, Brundisiumi lähedal, sai Octavianus teada Caesari testamendi sisust. Temast sai Caesari poliitiline pärija ja järeltulija, samuti kuulus talle ka nüüd kaks kolmandikku vanaonu varadest. Pärast adopteerimist sai Octavianus nimeks Gaius Julius Caesar. Et osutada oma bioloogilisele perele, pidi Octavianus Rooma traditsiooni kohaselt lisama uuele nimele ka oma vana lisanime (Octavianus). Selle kohta, kas ta seda nime ka kasutas, tõendid puuduvad, sest see oleks tema tagasihoidliku päritolu esile toonud. Hiljem süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et Caesar oli ta adopteerinud ainult seksuaalsuhete pärast.

Selleks, et pääseda edukalt Rooma poliitikasse, ei piisanud vähesest varandusest, mis Octavianusel oli. Pärast seda, kui Caesari sõdurid võtsid Octavianuse Brundisiumis soojalt vastu, nõudis viimane endale osa Caesari kogutud varast, (kogusumma 700 miljonit sestertsi) mis oli mõeldud sõjaks Parthia vastu. Hoolimata sellest, et riigiraha niimoodi kadus, ei võetud Octavianuse vastu midagi ette, kuna ta kasutas seda raha selleks, et koguda sõdureid Senati peavaenlase, Marcus Antoniuse vastu. Octavianus tegi järjekordse julge käigu 44 eKr. kui ta omastas ilma ametliku loata iga-aastase tribuudi, mis oli saadetud Rooma Lähis-Ida provintsist Itaaliasse. Samuti hakkas Octavianus oma isiklikke vägesid tugevdama Caesari veteranleegionäride ja teiste üksustega, mis olid mõeldud Parthia sõjaks. Kui Octavianus läbi Itaalia Rooma marssis, äratas tema kohalolek ja äsja hangitud vara paljudes tähelepanu. Tänu sellele liitusid temaga ka Caesari endised veteranid, kes paiknesid Campanias. Juuniks oli Octavianus kogunud endale kolme tuhande pealise lojaalsete veteranide armee, makstes igale mehele 500 dinaari.

Kui Octavianus 6. mail 44 eKr. Rooma saabus, leidis ta eest konsul Marcus Antoniuse, kes oli teinud diktaatori mõrvaritega vaherahu. Neile anti üldine amnestia 17. märtsil. Sellest hoolimata õnnestus Antoniusel suurem osa neist Roomast välja ajada, ja seda tänu sütitavale ülistuskõnele, mida ta Caesari matustel oli pidanud. Rahvas pöördus sellega mõrvarite vastu ja viimastel polnud muud väljapääsu, kui linnast pageda. Vaatamata sellele, et Marcus Antonius kogus poliitilist toetust, oli Octavianusel endiselt võimalus temaga konkureerida. Antonius oli kaotanud paljude roomlaste ja Caesari pooldajate toetuse, kui ta oli Caesari jumalikustamise ettepanekule vastu. Hoolimata Octavianuse veenmisest ei loovutanud Antonius talle Caesari rahasid, kuid tal õnnestus suve jooksul endale Caesari pooldajate toetus hankida. Septembris hakkas Optimateste oraator Marcus Tullius Cicero Antoniust mitmete kõnedega ründama, nähes temas Senatile suurimat ohtu. Kuna arvamus Antoniuse vastu oli Roomas tema vastu pöördumas ja samuti hakkas tema aeg konsulina otsa saama, üritas ta läbi suruda seaduseid, mis andnuks talle kontrolli Tsisalpiini Gallia üle. Vahepeal ehitas Octavianus Itaalias oma armeed üles, värbates Caesari veterane ja 28. novembril võitis ta enda poolele üle kaks Antoniuse leegionit. Antonius nägi Octavianuse suures armees endale hädaohtu ning Senati kergenduseks lahkus ta Roomast Tsisalpiini Galliasse, mis pidi alates 1. jaanuarist talle kuuluma.

Esimene konflikt Antoniusega

Pärast seda, kui Decimus Brutus ei mõelnudki niisama lihtsalt Tsisalpiini Galliast loobuda, piiras Antonius ta Mutinas ümber. Senat andis välja küll mitmeid otsuseid, millega vägivald lõpetada, ent kuna neil puudus armee, siis ei võtnud Antonius Senatit kuuldagi. See andis võimaluse Octavianusele, kel oli piisavalt suur armee, et Antoniusele vastu astuda. Cicero kaitses samuti Octavianust Antoniuse mõnituste eest pärast seda, kui viimane oli poisile öelnud, et too võlgneb kõik ainult tänu oma nimele. Senat nimetas Octavianuse 1. jaanuaril 43 eKr. senaatoriks, samuti anti talle ka võim hääletada koos endiste konsulitega. Lisaks tagati talle imperium (juhtiv võim), mis tegi sõdurite juhtimise seaduslikuks ning ta saadeti koos konsulite Hirtiuse ja Pansaga piiramist lõpetama. 43 eKr. aprillis said Antoniuse väed Forum Gallorumi ja Mutina lahingus lüüa ning ta taganes Transalpiini Galliasse. Paraku said lahingutes mõlemad konsulid surma ning Octavianusest sai nende armeede ainujuht.

Senat külvas Decimus Brutuse paljude autasudega üle, kuid jättis Octavianuse nendest ilma. Seejärel üritas Senat anda konsulaarleegionide juhtimise Decimus Brutusele, kuid Octavianus otsustas nendega koostööd mitte teha. Selle asemel jäi ta Po orgu ning ei mõelnudki enam Antoniuse vastu sõdida. Juulis saatis Octavianus tsentuuriote saatkonna Rooma ja nõudis endale konsulipositsiooni, mis oli Hirtiuse ja Pansa surmaga tühjaks jäänud. Octavianus nõudis ka seda, et Antoniuse rahvavaenlaseks kuulutanud dekreet tühistataks. Kui sellest aga keelduti, marssis ta kaheksa leegioni eesotsas linna. Roomas ei osutanud talle mitte keegi sõjalist vastupanu ja 19. augustil 43 eKr. kuulutati ta koos sugulase Quintus Pediusega konsuliks. Vahepeal lõi Antonius liidu Marcus Aemilius Lepidusega.

Teine Triumviraat

Rooma revolutsioon

Octavianus, Antonius ja Lepidus kohtusid oktoobris 43 eKr. Bologna lähedal. Kolm meest lõid Teise Triumviraadi, nagu olid seda minevikus teinud Caesar, Pompeius ja Crassus. Seda viis aastat kestvat erivolituste ja võimu usurpeerimist toetati plebeide poolt läbiantud seadusega, erinevalt mitteametlikust Esimesest Triumviraadist. Seejärel kuulutasid triumviirid 300 senaatorit ja 2 000 equites'it (rüütel, ülik) lindpriiks ja konfiskeerisid nende varad. Need, kel ebaõnnestus põgeneda, hukati. Kuna triumviiridel oli kavas peagi Caesari mõrvarite vastu võidelda, siis kulus konfiskeeritud vara hädasti ära, et armeele hiljem palka maksta. Lindpriide eest pandi välja ka autasud, mis innustas roomlaseid tagaaetavaid kinni püüdma. Arreteeritute varad ja omandid arestiti triumviiride poolt. Octavianus vaidles esmalt taolisele tegevusele vastu, kuna ta soovis säästa oma äsjaleitud liitlase Marcus Tullius Cicero elu (Cicero nimi oli samuti väljaheidetute hulgas). Kahjuks oli Antoniuse viha Cicero vastu järeleandmatu ja viimane tapeti. Paljude vabariiklike senaatorite surm võimaldas triumviiridel need positsioonid enda toetajatega täita. Seda on nimetatud kahekümnenda sajandi ajaloolaste poolt "Rooma revolutsiooniks", sest sellega kõrvaldati vana kord ja rajati tugev poliitiline alus Augustuse valitsuseks.

1. jaanuaril 42 eKr. tunnistati Caesar Senati poolt Rooma riigi jumaluseks (Divus Iulius). Octavianus sai seda osavalt ära kasutada, nimetades end Divi filius'eks, ehk "Jumala Pojaks". Antonius ja Octavianus saatsid merd mööda Kreekasse 28 leegioni, et võidelda konspiraatorite Brutuse ja Cassiusega. Pärast kahte Philippi lahingut Makedoonias 42 eKr. oktoobris oli Triumviraadi armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu. Antonius halvustas hiljem Octavianust ja tema armeed, kuna mõlemad lahingud võideti otsustavalt Antoniuse vägede poolt. Vähe sellest, et Antonius nõudis endale au mõlema võidu eest, süüdistas ta Octavianust ka selles, et too on argpüks, kuna andis armee juhtimise üle oma sõbrale ja kindralile Marcus Vipsanius Agrippale.

Pärast Philippit lõid triumviirid uue territoriaalse korralduse. Antonius pidi jätma Gallia, Hispaania provintsid ja Itaalia Octavianusele ning läks ise Egiptusesse, kus ta liitus Julius Caesari endise armukese Kleopatra VII'ga. Octavianus pidi nüüd üksi otsustama, kuhu panna Itaalias elama kõik need kümned tuhanded Makedoonias võidelnud veteranid. Need kümned tuhanded mehed, kes olid võidelnud vabariigi poolel koos Brutuse ja Cassiusega, vajasid samuti maad. Kuna enam riigi poolt kontrollitavat maad polnud, kuhu sõdurid oleksid saanud elama asuda, pidi Octavianus tegema valiku: kas võõranduda roomlastest ja konfiskeerida nende maad või jätta maadest ilma sõdurid, kes oleksid tema vastu üles tõusnud ja hädaohuks muutunud. Triumviir otsustas esimese valiku kasuks. Vähemalt kaheksateistkümnesse Rooma linna rajati sõdurite jaoks kodud ja suuremas osas aeti kõik endised linnaelanikud oma majadest välja.

Ülestõus ja abieluliidud

Paljudes roomlastes tekitas Octavianuse käitumine suurt meelepaha, mille tagajärjel liitusid paljud Marcus Antoniuse venna, Lucius Antoniusega. Luciust toetas samuti suurem osa Senatist. Vahepeal soovis Octavianus end lahutada Clodia Pulchrast, kes oli Fulvia ja tolle esimese abikaasa Publius Clodius Pulcheri tütar. Väites, et tema abielu Clodiaga polnud kunagi teostatud, lasi ta naise tolle ema ja Marcus Antoniuse naise juurde tagasi toimetada. Fulvia, keda oli sellega ägedalt solvatud, otsustas midagi ette võtta ja koos Lucius Antoniusega kogus ta Itaalias kokku armee, et võidelda Antoniuse õiguste eest Octavianuse vastu. Paraku polnud nad arvestanud sellega, et Rooma sõdurite palk sõltub siiski triumviiridest. Lucius ja tema liitlased alistusid Octavianusele viimaks Perusias (tänapäevane Perugia) 40 eKr. algul. Tänu sellele, et Lucius oli Antoniuse vend, säästis Octavianus tema elu, samuti jättis ta puutumata ka tolle armee. Sellest hoolimata saadeti Fulvia Sicyoni eksiili. Octavianus ei näidanud aga halastust üles Luciuse liitlaste vastu; 15. märtsil, Julius Caesari mõrva-aastapäeval lasi ta hukata 300 Rooma senaatorit ja ülikut. Hoiatuseks teistele rüüstati ja põletati maha ka Perusia. See verine sündmus määris mõnevõrra Octavianuse karjääri ja paljud kritiseerisid teda sellise teo eest, nagu näiteks poeet Sextus Propertius.

Gnaeus Pompeius Magnuse mässavast kindralist poeg Sextus Pompeius oli Teise Triumviraadiga 39 eKr. kokkuleppele jõudnud ja seadnud end sisse Sitsiilias ja Sardiinias. Nii Antonius kui Octavianus üritasid Pompeiusega liitu rajada hoolimata sellest, et ta kuulus vabariiklikusse, mitte Caesari toetajate fraktsiooni. Octavianusel õnnestus luua ajutine liit, kui ta abiellus 40 eKr. Pompeiuse järgija Lucius Scribonius Libo tütre Scriboniaga. Scribonia sünnitas Octavianusele tütre (Julia) samal päeval, kui mees end temast lahutas, et abielluda Livia Drusillaga. Tema abielu Scriboniaga oli kestnud veidi üle aasta.

Egiptuses olles oli Antonius Kleopatraga kolm last saanud - Aleksander Helios, Kleopatra Selene II ja Ptolemaios Philadelphus. Antonius oli teadlik oma halvenevast suhtest Octavianusega ning ta lahkus Kleopatrast, et purjetada suure armee eesotsas 40 eKr. Itaaliasse. Kohale saabudes asus ta Brundisiumi piirama. Uus konflikt ei toonud ühelegi osapoolele mingit kasu, sest nende poliitiliselt tähtsateks tegelasteks muutunud tsentuuriod keeldusid võitlemast. Sama keeldusid tegemast nende juhtimise all olevad leegionid. Vahepeal oli Sicyonil haigusesse surnud ka Antoniuse naine Fulvia. Naise surm ja tsentuuriote mäss võimaldas kahel triumviiril rahu teha. 40 eKr. sügisel kiitsid nii Octavianus kui Antonius heaks Brundisiumi lepingu, mille kohaselt pidi Lepidusele jääma Aafrika, Antoniusele Ida ja Octavianusele Lääs. Itaalia poolsaar oli avatud kõigile kolmele sõdurite värbamiseks, kuid idas paikneva Antoniuse jaoks oli see säte tegelikkuses kasutu. Selleks, et tugevdada oma liitu Antoniusega, andis Octavianus talle naiseks oma õe Octavia Noorema. Octavia sünnitus Antoniusele kaks tütart, Antonia Vanema ja Antonia Noorema.

Sõda Pompeiusega

Sextus Pompeius tekitas aga Octavianusele Itaalias suurt probleemi, takistades mööda Vahemerd liikuvatel viljasaadetistel poolsaarele jõudmist. Pompeius pani oma poja laevastiku juhiks ning tolle ülesandeks sai Itaalias laialdast näljahäda külvata. Ajutisele rahuleppele jõuti 39 eKr. Misenumi lepinguga. Pompeius peatas blokaadi Itaaliale pärast seda, kui Octavianus andis talle Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Peloponnesose. Samuti kindlustati Pompeiusele konsulipositsioon aastaks 35 eKr. Territoriaalne korraldus triumviiride ja Sextus Pompeiuse vahel hakkas kokku varisema pärast seda, kui Octavianus lahutas Scriboniast ja abiellus Liviaga 17. jaanuaril 38 eKr. Üks Pompeiuse admiralidest reetis oma isanda ja andis nii Korsika kui Sardiinia Octavianusele tagasi. Kuna Octavianus vajas Pompeiuse ründamiseks Antoniuse toetust, siis pikendati Teise Triumviraadi kestvust viie aasta võrra. Antonius lootis Octavianust abistades saada ka ise toetust oma sõjakäiguks Parthia vastu, soovides kunagise Rooma kaotuse eest Carrhae lahingus kätte maksta. Tarentumis jõudsid mehed kokkuleppele ja Antonius andis Octavianusele 120 laeva ning viimane pidi Antoniusele saatma 20 000 leegionäri. Paraku saatis Octavianus lubatud leegionäride arvust vaid kümnendiku.

Octavianus ja Lepidus käivitasid 36 eKr. Sextuse vastu Sitsiilias ühisoperatsiooni. Hoolimata mitmetest tagasilöökidest hävitas Octavianuse laevastik kindral Agrippa all peaaegu kogu Sextus Pompeiuse laevastiku Naulochuse merelahingus 3. septembril 36 eKr. Sextus põgenes oma allesjäänud vägedega itta, kus ta järgmisel aastal tabati ja seejärel hukati Miletusel ühe Antoniuse kindrali poolt. Lepidus ja Octavianus kogusid Pompeiuse alistunud sõdurid kokku ning esimene andis Octavianusele käsu lahkuda, soovides Sitsiilia endale saada. Paraku hülgasid kurnatud sõdurid Lepiduse ja liitusid Octavianusega, kes lubas neile rohkem maksta. Lepidus alistus seejärel Octavianusele ning ta heideti Triumviraadist välja. Sellega jõudis tema karjäär lõpule ning ta saadeti Itaaliasse Cape Circeis asuvasse villasse eksiili. Rooma valitsusalad ja ülemvõim jagunesid nüüd ainult Octavianuse ja Antoniuse vahel. Et säilitada omapoolses impeeriumi osas rahu ja stabiilsust, andis Octavianus Rooma kodanikele õiguse oma maade üle. Sel korral lasi ta ametist vabastatud sõdurite jaoks luua kodud väljapoole Itaaliat ning tagastas endistele omanikele 30 000 orja, kes olid varasemalt põgenenud Pompeiuse juurde, et liituda tolle armee ja laevastikuga. Kui Octavianus Rooma naases, lasi ta Senatil tagada endale, oma naisele ja õele tribunaalse puutumatuse, ehk sacrosanctitas'e.

Sõda Antoniusega

Vahepeal oli Antoniuse sõjakäik Parthia vastu osutunud täielikuks katastroofiks, rikkudes tema mainet kindralina. Octavianuse poolt saadetud 2 000 leegionärist ei piisanud samuti vägede täiendamiseks. Antonius polnud aga rumal ning ta teadis, et Kleopatra suudaks tema vägesid suuresti täiendada. Kuna tal oli juba Egiptuse kuningannaga suhe, otsustas ta Octavia tagasi Rooma saata. Antoniuse jaoks oli vaid tähtis armee suurendamine. Seda kasutas propaganda eesmärgil ära Octavianus, andes sellega mõista, et Antonius hülgab pigem oma seadusliku naise, et luua suhe võõra maa kuningannaga, kes polnud Rooma kodanik. 36 eKr. kasutas Octavianus poliitilist võtet, et näidata end vähem autokraatlikuna ja Antoniust rohkem kaabakana. Ta kuulutas, et kodusõjad on lõppemas ja et ta loobub triumviiri staatusest, kui Antonius sama teeb. Viimane loomulikult keeldus sellest. Kui Rooma sõdurid 34 eKr. Armeenia vallutasid, kuulutas Antonius oma poja Aleksander Heliose selle valitsejaks. Samuti andis ta Kleopatrale tiitli "Kuningate Kuninganna". Kui Octavianus taaskord 1. jaanuaril 33 eKr. konsuliks sai, avas ta istungi Senatis tulise ründekõnega Antoniuse vastu, süüdistades teda tiitlite ja territooriumite jagamises oma sugulastele ja kuningannale. Paljud konsulid ja senaatorid tormasid Antoniuse poolele üle, võtmata taolist propagandat kuulda. Samuti hülgasid mitmed ministrid Antoniuse ning liitusid Octavianusega 32 eKr. sügisel. Ülejooksikud Munatius Plancus ja Marcus Titius andsid Octavianusele vajalikku informatsiooni, millega ta tõestas Senatis kõiki Antoniuse vastu öeldud süüdistusi. Octavianus andis käsu tungida Vesta neitsite pühamusse ning sundis ülempreestrinnat andma üle Antoniuse salajast testamenti, mis pidi andma kõik Rooma vallutatud territooriumid tema poegadele. Samuti oli testamendis ära mainitud hauakambri ehitamine Aleksandriasse, kuhu nii Antonius kui Kleopatra pidid pärast surma maetama. 32 eKr. lõpus tühistas Senat Antoniuse volitused konsulina ja kuulutas sõja Kleopatra režiimile.

Octavianus sai eelvõidu varakult 31 eKr. kui Agrippa poolt juhitud mereväel õnnestus sõdurid edukalt üle Aadria mere vedada. Sel ajal kui Agrippa lõikas Antoniuse ja Kleopatra peaväe varustusliinid merel ära, maabus Octavianus maismaal Corcyra (tänapäevane Korfu) saare vastas ning marssis lõunasse. Kuna Antonius oli nii maad kui merd mööda lõksu püütud, hülgasid paljud sõdurid oma juhi ning liitusid iga päev Octavianusega. Et pääseda mereblokaadist välja, viis Antonius läbi meeleheitliku katse ning purjetas Kreeka läänerannikul asuvast Aktioni lahest läbi. Siinsamas kohtus Antoniuse laevastik 2. septembril 31 eKr. palju suurema ja manööverdusvõimelisema Octavianuse mereväega, mida juhtisid Agrippa ja Gaius Sosius. Antonius ja tema allesjäänud väed pääsesid vaid tänu lähedal paiknevale Kleopatra laevastikule. Octavianus asus neid jälitama ja pärast teist võitu Aleksandrias Antoniuse ja Kleopatra üle 1. augustil 30 eKr. sooritasid mõlemad enesetapu. Antonius heitis end mõõgale ning ta viidi hiljem Kleopatra käte vahele, kuninganna lasi end salvata mürkmaol. Octavianus andis samuti käsu tappa Caesari poeg Caesarion, kommenteerides "Kaks Caesarit on liiga palju". Antoniuse ja Kleopatra lapsed säästeti ning nad viidi Rooma, kus Octavia nende eest hoolitses.

Octavianus saab Augustuseks

Pärast Aktioni lahingut ja Antoniuse ning Kleopatra kaotust oli Octavianus positsioonil, mis lubas ta valitseda kogu vabariiki. Pärast Rooma marssimist valiti Octavianus ja Marcus Agrippa Senati poolt konsuliteks. Aastaid kestnud kodusõjad olid jätnud Rooma peaaegu seadustest ja korrast ilma, kuid vabariik polnud veel valmis tunnustama Octavianuse juhtimist despoodina. Samal ajal poleks saanud Octavianus nii lihtsalt oma mõjuvõimust loobuda, kuna see oleks käivitanud uue kodusõja kindralite vahel. Isegi kui ta poleks võimu ihaldanud, pidi ta oma kõrge positsiooni pärast kandma hoolt Rooma linna ja selle provintside eest. Siitpeale sai Octavianuse eesmärgiks taastada Roomas stabiilsus, traditsionaalne seaduslikkus ja tsiviliseeritus.

Esimene akord

27 eKr. andis Octavianus võimu ametlikult Senatile tagasi ja loobus kontrollist Rooma provintside ja nende armeede üle. Ehkki ta ei juhtinud enam provintse ega armeesid, kuulus talle endiselt paljude sõdurite ja veteranide toetus. Kuna Octavianus oli Rooma vabariigi rikkaim mees, siis sõltus paljude klientide ja pooldajate karjäär tema patronaažist ja toetusest. Kui senaatorid polnud nõus rahastama Itaalias teede ehitust ja hooldust, lasi Augustus oma varade eest ise 20 eKr. Itaaliasse teedevõrgu rajada. Keiser annetas suuri summasid ka riigi varakambrisse.

Senat tegi Octavianusele ettepaneku, et ta võtaks uuesti provintside juhtimise üle. Järgmiseks kümneks aastaks sai Octavianuse kohuseks kaootilises seisus olevate provintside ülevaatamine ja nende kontrollimine. Provintsid hõlmasid kogu Hispaaniat ja Galliat, Süüriat, Kiliikiat, Küprost ja Egiptust. Provintside valitsemisega sai Octavianus kontrolli ka enamuse Rooma leegionide üle. Sel ajal kui Octavianus Roomas konsulikohuseid täitis, saatis ta oma juhtimise all olevatesse provintsidesse senaatoreid, kellest said seal tema esindajad ja kes hoolitsesid selle eest, et tema käske ellu viiakse. Octavianuse võimu alla mittekuuluvaid provintse juhtisid Senati poolt valitud kubernerid. Octavianusest sai Rooma linnas ja enamustes provintsides kõige võimsam poliitiline figuur. Senat kontrollis endiselt Põhja-Aafrikat, mis tagas Roomale enamuse viljasaagist. Samuti kuulus Senatile veel Illüüria ja Makedoonia, mis olid strateegiliselt tähtsad regioonid ning varustatud mitmete leegionidega. Kuna Octavianuse juhtimise all oli 20 leegioni ja kolme senaatorist prokonsuli vahel oli ära jagatud vaid 5-6 leegioni, siis ei tekitanud Senati kontroll nende regioonide üle Octavianusele mingisugust poliitilist või sõjalist väljakutset. Samuti aitas Senati kontroll mitmete provintside üle säilitada vabariiklikku fassaadi.

27 eKr. jaanuaris andis Senat Octavianusele uued tiitlid Augustus ja Princeps. Augustus tuleb ladinakeelsest sõnast Augere ja see tähendab suurenemist, tugevnemist või kasvamist. Tegu polnud mitte poliitilise mõjuvõimu ja autoriteediga, vaid religioosse tiitliga. Nimetus Princeps tuleb ladinakeelsest fraasist primum caput, tähendades esimest pead või juhti. Princepsi tiitlit oli ka varem Rooma vabariigis kasutatud ja see anti neile, kes olid riiki hästi teeninud, nagu näiteks Gnaeus Magnus Pompeius.

Augustusele anti õigus riputada oma ukse kohale tammepuust tehtud corona civica (kodaniku - või linnakroon). Seda krooni hoiti tavaliselt triumfi ajal kindrali pea kohal ning selle hoidja pidi aina kindralile kordama fraasi "memento mori", ehk "ära unusta, et sa oled surelik". Augustus keeldus võimutunnuste, nagu näiteks valitsuskepi, diadeemi või kuldse krooni ja purpurse tooga kandmisest. Sellest hoolimata autasustas Senat teda kuldse kilbiga, mis kandis pealiskirja virtus, pietas, clementia, iustitia - "vaprus, kartmatus, andestus, õiglus".

Teine akord

23 eKr. leidis aset poliitiline kriis, millesse oli segatud ka Augustuse kaaskonsul Terentius Varro Murena. Kriis kujutas endast vandenõu Augustuse vastu, kuid selle täpsed detailid pole teada. Hiliskevadel tabas Augustust tõsine haigus. Oma eeldataval surivoodil pidi ta pitsatsõrmuse üle andma oma kindralile ja sõbrale Agrippale. Kõikide üllatuseks andis Augustus hoopiski kõik oma ametlikud dokumendid ja riigi rahaasjade aruanded kaaskonsul Pisole. Piso sai võimu ka Augustuse provintsides paiknevate sõdurite üle. Augustuse eeldatavalt soositud sugulane Marcus Claudius Marcellus naases surivoodilt tühjade kätega. See oli üllatuseks paljudele, kes uskusid, et Augustus valib enda positsioonile järeltulija. Kuna keisritiitli pärimine oleks kutsunud vabariiki toetavates roomlastes esile vastupanu ja vaenulikkust, jagas Augustus oma pärijatele vaid kinnisvara ja muid omandeid.

Pärast seda kui haigus kadus, loobus Augustus oma alalisest konsulistaatusest. Hoolimata sellest, et ta astus konsuliametist tagasi, säilitas Augustus oma konsulaarse imperiumi, mis viis tema ja Senati vahelisele teisele kompromissile (tuntud Teise lepingu või akordina). Augustus polnud küll enam ametlikul positsioonil, mis võimaldanuks tal riiki juhtida, kuid pärast prokonsuliks saamist püsis tema võim endiselt Rooma provintside üle. Senat tagas Augustusele samuti imperium proconsulare maius'e, ehk "võimu üle kõikide prokonsulite" (konsulitel oli võim prokonsulitelt juhitav provints üle võtta, kui selleks vajadus pidi tekkima. Kuna Augustus oli nüüd pelgalt prokonsul, siis tal see võim puudus).

Augustusele anti ka kogu eluks tribuunivõim (tribunicia potestas), kuid mitte ametlikku tribuunitiitlit. See lubas tal igal ajal kutsuda kokku Senati ja rahva ning arutleda teemade üle. Niisamuti sai ta panna veto Assamblee või Senati tegemistele ning juhatada valimisi. Võim tagas Augustusele ka õiguse igal koosolekul esimesena vestlust alustada. Tema tribuunivõimu hulka kuulusid ka volitused, mida said tavaliselt kasutada vaid Rooma tsensorid; need sisaldasid endas õigust jälgida avalikku moraali ja uurida üksikasjalikult seaduseid, et teha kindlaks, kas need on ikka üldsuse huvides. Rooma riigisüsteemis oli tegu esmakordse juhusega, kui tribuuni ja tsensori volitused ühe isiku käes ühendati. Samuti polnud Augustust veel kunagi tsensoriks valitud.

Lisaks tribuunivolitustele ja võimule tagati Augustusele ka kogu Rooma linnas ainuimperium. See tähendas seda, et kui varem olid linnas paiknenud relvastatud üksused prefektide ja konsulite võimu all, siis kuulusid nad nüüd ainult Augustuse juhtimise alla. Maius imperium proconsulare'ga sai Augustus ainsa isikuna triumfi tähistada, sest ta oli iga Rooma armee pea. Hoolimata faktist, et Rooma vägesid juhtisid legaadid, kes olid provintsides princepsite asetäitjad, tunnustati iga järgneva võidu eest vaid Augustust.

22 eKr. ei õnnestunud Augustusel konsuliks saada. See tekitas paljudes hirmu, et aristokraatlik Senat üritab teda võimult tõrjuda. 22, 21 ja 19 eKr. hakkas rahvas mässama ning nõudis neil aastatel, et teine konsulipositsioon jäetakse Augustuse jaoks vabaks. 22 eKr. külvas Roomas paanikat toidunappus ja paljud linnaplebeid nõudsid, et Augustus võtaks endale diktaatorlikud volitused ning aitaks kriisi lahendada. Pärast Senati ees eitava vastuse andmist nõustus ta lõpuks kontrollima Rooma viljavarusid ning lõpetas kriisi peaaegu koheselt. AD 8 lõi Augustus praefectus annonae ehk alalise prefekti, kes vastutas Rooma toiduvarude hankimise eest. 19 eKr. hääletuse kohaselt lubas Senat kanda Augustusel nii avalikult kui Senati ees konsuli ametimärki ning istuda sümboolses toolis kahe konsuli vahel, hoides samal ajal konsulaarvõimu embleemi. Pärast Lepiduse surma 6. märtsil 12 eKr. võttis Augustus üle ka pontifex maximuse positsiooni. Tegu oli kõige tähtsama positsiooniga Rooma religioonis. 5. veebruaril 2 eKr. anti talle ka tiitel pater patriae, ehk "isamaa isa".

Sõda ja ekspansioon Augustuse all

Selleks, et võidu puhul ainult teda tunnustatakse, valis Imperator Caesar Divi Filius Augustus oma esimeseks nimeks Imperator'i (võidukas komandör). Peaaegu kogu neljas peatükk Augustuse koostatud saavutuste memuaarides (Res Gestae) oli pühendatud tema sõjalistele võitudele.

Augustuse valitsusaja lõpuks olid tema armeed vallutanud Põhja-Hispaania (Hispaania ja Portugal), Raetia ja Noricumi Alpi regioonid (Šveits, Baierimaa, Austria ja Sloveenia) ning Illüürikumi ja Pannoonia (Albaania, Horvaatia, Ungari, Serbia jne.). Samuti laiendati Aafrika provintsi piire nii ida kui lõuna suunas. Pärast klientkuninga Herodes Suure valitsemist (73 - 4 eKr.) lisati Süüria provintsi ka Juudamaa, kui Augustus kõrvaldas troonilt selle uue valitseja Herodes Archelause. Sarnaselt Egiptusele valitses ka Süüriat ülikute klassist pärit ülemprefekt. Sõjalist konflikti ei läinud vaja ka 25 eKr. kui Galaatia (Türgi) muudeti lühidalt peale Galaatia Amyntase tapmist Rooma provintsiks. Kui Hispaanias asuvad mässulised Cantabria hõimud viimaks 19 eKr. alistati, liideti nende territoorium Hispaania ja Lusitaania provintsiga. Provints oli mineraalide poolest väga rikas ja see aitas suuresti Augustuse hilisemaid sõjakäike rahastada. Alpirahvaste vallutamine 16 eKr. oli Rooma jaoks samuti tähtis võit, sest see tagas Itaalias asuvate Rooma kodanike ja põhjas elavate germaanlaste vahele suure territoriaalse puhvri.

Et kaitsta Impeeriumi idapoolseid alasid Parthia ohu eest, toetus Augustus idas asuvatele klientriikidele, mis toimisid territoriaalsete puhvrite ja piirkondadena, mis kogusid vajadusel kokku ka oma armee. Selleks, et kindlustada Impeeriumi idapoolse külje turvalisus, paigutas Augustus igaks juhuks Süüriasse Rooma armee. Tema oskuslik kasupoeg Tiberius pidas samal ajal Rooma diplomaadina idas parthialastega läbirääkimisi. Tiberiuse üheks suurimaks diplomaatiliseks saavutuseks oli Crassuse lahingustandardite tagasisaamine parthialastelt, mis olid Carrhae lahingus viimaste poolt saagiks võetud. Roomlastele tähendas see suurt sümboolset võitu ja moraalset innustust.

Ehkki Parthia kujutas endast alati Roomale idas ohtu, asus tegelik lahingu eesrinne Reini ja Doonau jõgede ääres. Võit lahingus ei toonud alati püsivat edu, sest germaanlased võtsid üha uuesti roomlaste poolt vallutatud alad üle. Peamine näide Rooma kaotusest on Teutoburgi metsa lahing (AD 9), kus cheruscide liider Arminius hävitas kolm Publius Quinctilius Varuse juhtimise all olevat leegioni. Augustus saatis seejärel Tiberiuse ja Drususe Reinimaad ründama ning see sõjakäik osutus AD 13 vägagi edukaks. Rooma kindral Germanicus kasutas Cheruscide kodusõda Arminiuse ja Segestese vahel ära ning peagi sai Arminius lahingus kaotuse osaliseks. Tal õnnestus küll lahingust pääseda, kuid AD 19 ta tapeti.

Augustuse surm ja tema pärija

Augustuse haigus tõstatas 23 eKr. küsimuse, kellest saab tema pärija ja tiitliomanik. Selleks, et säilitada riigis stabiilsus, pidi ta määrama endale järeltulija. Mõned Augustuse ajaloolased väidavad, et pärijaks pidi saama tema õepoeg Marcellus, kes oli abiellunud Augustuse tütre Julia Vanemaga. Teised jällegi lükkavad selle tagasi ja ütlevad, et kui keegi üldse pidi pärijaks saama, siis oli see Augustuse kindral ja parim sõber Marcus Agrippa. Pärast Marcelluse surma 23 eKr. andis Augustus oma tütre Agrippale naiseks. Julia ja Agrippa said kolm poega ja kaks tütart: Gaius Caesar, Lucius Caesar, Vipsania Julia, Agrippina Vanem ja Postumus Agrippa (sündis pärast Marcus Agrippa surma).

Augustuse kavatsus teha Gaius ja Lucius Caesar oma pärijateks oli arusaadav, kui ta nad adopteeris ja nende poliitilise karjääri sisse juhatas. Augustus pooldas ka oma kasupoegi esimesest abielust Liviaga; Nero Claudius Drusus Germanicusele ja Tiberius Claudiusele anti näiteks sõjaline juhtimine. Pärast seda kui Agrippa 12 ekr. suri, kästi Tiberiusel end oma naisest Vipsaniast lahutada ja abielluda Agrippa lese ja Augustuse tütre Juliaga niipea, kui Agrippa leinamise periood läbi saab.

Tiberius jagas Augustusega tribuunivõimu, kuid peagi otsustas ta poliitikast eemale tõmbuda ning minna Rhodosele eksiili. Tema lahkumispõhjus pole teada, ent osaliselt võis selle põhjustada ebaõnnestunud abielu Juliaga. Tõenäoliselt oli Tiberius kade ka Augustuse adopteeritud laste peale, kes olid noores eas astunud preestrite instituuti ning keda tutvustati samuti Gallias asuvale armeele. Pärast Luciuse ja Gaiuse varajast surma AD 2 ja 4 ning Tiberiuse venna Drususe surma 9 eKr. kutsuti ta juunis AD 4 Rooma tagasi. Augustus adopteeris Tiberiuse tingimusel, et too adopteerib omakorda enda sugulase Germanicuse. Samal aastal anti Tiberiusele nii tribuuni - kui prokonsulivõim. Aastal 13 autasustati teda teise triumfiga ja ta sai Augustusega võrdväärse imperiumi.

19. augustil AD 14 suri Augustus Nolas oma isa surmapaika külastades ja Tiberius, kes oli koos oma ema Liviaga Augustuse surivoodi ääres, kuulutati järeltulijaks. Augustuse surnukeha viidi Nolast Rooma ning seda saatsid paljud leinajad. Matusepäeval panid kõik avalikud - ja eraärid oma uksed kinni. Tiberius ja tema poeg Drusus pidasid Augustuse auks ülistava kõne. Imperaatori keha asetati kirstu ning see põletati tema mausoleumi lähedal asuval tuleriidal. Aastal 410 tungisid gootid Rooma ning hauakamber rüüstati.

Augustuse pärand

Augustuse valitsusaeg algatas režiimi, mis kestis veel mitusada aastat ja seda kuni Rooma Impeeriumi langemiseni. Nii tema laenatud perekonnanimi Caesar kui ka tiitel Augustus said jäädavalt kõikide Rooma impeeriumi valitsejate tiitliks. Keisrist on säilinud ka palju hiilgavaid kujusid ja büste. Augustus koostas ka oma saavutuste kogumiku, Res Gestae Divi Augusti. Imperaator kirjutas ka mitmeid teisi töid, mis pole kahjuks säilinud.

Paljud peavad Augustust Rooma suurimaks keisriks. Tema poliitika pikendas oluliselt Impeeriumi eluiga ja käivitas Pax Romana või Pax Augusta (Rooma rahu). Ta oli intelligentne, otsusekindel ja leidlik poliitik, kuid mitte nii karismaatiline kui Julius Caesar. Augustuse kolmandal naisel Livial oli oma mehe üle tihti suur mõju (ja alati mitte heas mõttes). Augustus muutis Rooma linna täielikult ümber ning lõi esimesed politsei - ja tuletõrjeüksused, samuti ka munitsipaalprefekti. Politseijõud jaotati viiesajamehelistesse kohortidesse ja tuletõrjeüksused viiesaja - kuni tuhandemehelistesse üksustesse ning need jaotati linnasektorite vahel ära. Tuletõrjet ja politseid asus juhtima Praefectus vigilum või "Valveprefekt". Kuna kodusõjad olid nüüd läbi, siis sai Augustus viimaks Rooma Impeeriumile luua ka püsiva armee, mille suurus oli 28 leegioni ehk umbes 170 000 sõdurit. Seda toetati arvukate abiüksuste poolt (üks üksus = viissada meest), keda sageli värbati äsjavallutatud aladelt. Augustus ehitas samuti Itaaliasse oma rahade eest teedevõrgu ning lasi seda ka hooldada. Keiser lõi samuti ametliku kulleriteenuse, mida jälgiti praefectus vehiculorum'i poolt. Tänu laialdasele teedevõrgule suutsid armeed ka oluliselt kiiremini Itaalia-siseseid vahemaid läbida. AD 6 rajas Augustus aerarium militare, annetades 170 miljonit sestertsi uude militaarvaramusse, mis toetas nii teenistuses kui ka erus olevaid sõdureid. Imperaator lõi 27 eKr. ka Pretoriaanide kaardiväe, mis oli algselt keisri isiklik ihukaitseüksus lahinguväljal. Hiljem muutus see keisri paleevalveks ning sellest sai Roomas tähtis poliitiline jõud. Pretoriaanidel oli võim heidutada Senatit, panna troonile uusi keisreid ja kõrvaldada endale mittesobivaid.

Augustus soovis ka lihtrahva eest hoolt kanda ja neile lähedasem paista ning selleks andis ta 29 eKr. 250 000 linnaelanikule 400 sestertsi, 120 000 koloonias asuvale veteranile 1 000 sestertsi ja ostis oma veteranidele 700 miljoni sestertsi eest maad. Augustus taastas ka 82 templit, et kanda hoolt Rooma jumaluste eest. 28 eKr. sulatas ta üles enese auks püstitatud 80 hõbekuju, et paista säästliku ja tagasihoidlikuna.

Augustikuu

Augustikuu on oma nime saanud Augustuse järgi. Kuni tema ajani kutsuti seda kuud Sextiliseks (sai nime selle järgi, et algupärases Rooma kalendris oli tegu kuuenda kuuga).

Ehitusprojektid

Augustus lasi ehitada ka palju hooneid, nende hulgas Caesari templi, Agrippa saunad ja Augustuse foorumi koos Mars Ultori templiga. Samuti toetas ja rahastas keiser paljude teiste hoonete ehitust. Augustus lasi hoolt kanda ka Rooma veevarustuse ja akveduktide paranduse eest. Samuti seati sisse teede ja avalike hoonete parandussüsteem.

Kokkuvõte

Augustuse näol on tegu Rooma esimese ja ühe suurima keisriga. Olgugi et tema varasemat valitsusaega Octavianusena varjutas vahel tema verine ja julm käitumine, tagas ta hiljem Roomale pea kaks sajandit kestva rahuaja.

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Gaius Julius Caesar - sünd. 12. juuli 100. eKr. - 102. eKr. surn. 15. märts 44. eKr.
 
Gaius Julius Caesar oli Rooma sõjaline ja poliitiline liider ja üks kõige mõjuvõimsamaid mehi maailma ajaloos. Caesar mängis samuti suurt rolli Rooma Impeeriumi väljakujunemises Rooma vabariigist.

Caesar, kes kuulus populares'te poliitilisse fraktsiooni, moodustas mitteametliku triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Gnaeus Pompeius Magnusega, mis domineeris Rooma poliitikas mitmeid aastaid, saades ka tugeva vastuseisu osaliseks Rooma Senatis optimates'te Marcus Porcius Cato ja Marcus Calpurnius Bibuluse poolt. Caesari edukas Gallia vallutus laiendas Rooma territooriumit kuni Atlandi ookeanini, samuti juhtis ta esimest Rooma-poolset sissetungi Britanniasse 55. eKr. Triumviraadi kokkuvarisemine viis aga konfliktini Pompeiuse ja Senatiga. 49 eKr. alustas Caesar kodusõda, juhtides oma leegione üle Rubico jõe, saades sellega vaieldamatult Rooma ainsaks juhiks.

Pärast valitsuse juhtimise ülevõtmist alustas Caesar ulatuslike reformide läbiviimisega nii ühiskonnas kui valitsuses. Ta kuulutati kogu eluks diktaatoriks (dictator perpetuus). Grupp senaatoreid, keda juhtis Caesari endine sõber Marcus Junius Brutus, mõrvasid diktaatori Märtsi iididel (15. märts) 44. eKr. Konspiraatorid lootsid taastada vabariigi, kuid tulemuseks oli hoopiski järgmine kodusõda, mis tegi lõplikult vabariigile otsa peale ning viis Impeeriumi rajamiseni Caesari adopteeritud pärija Gaius Octavianuse poolt.

Suurem osa Caesari elust on teada tema enda kirjutatud Kommentaaridest (Commentarii) sõjakäikude ajal, samuti ka teistest kaasaegsetest allikatest nagu näiteks tema poliitilise rivaali Cicero kirjadest ja kõnedest, Sallusti ajaloolistest kirjutistest ja Catulluse poeesiast. Paljusid detaile tema elust on üles märkinud ka hilisemad ajaloolased, näiteks Appianus, Suetonius, Plutarchos, Cassius Dio ja Strabo.

Caesari varajane elu

Caesar sündis patriitslikusse Juliuste perekonda, mis väitis end põlvnevat Iulusest (ka Julus), legendaarse Trooja printsi Aineiase pojast, kes oli omakorda legendi kohaselt jumalanna Venuse poeg.

Hoolimata oma iidsest sugupuust polnud Juliuste Caesarid eriti poliitiliselt mõjukad - nende suguvõsast pärines vaid kolm konsulit. Caesari isa, kelle nimi oli samuti Gaius Julius Caesar, jõudis preetori auastmele, mis oli paremuselt teine Vabariigis valitud ametipositsioonidest, ja valitses Aasia provintsi --- seda tõenäoliselt läbi oma prominentse sugulase, Gaius Mariuse, mõjuvõimu. Caesari ema Aurelia Cotta pärines mõjuvõimsast perekonnast, kust oli tulnud mitmeid konsuleid. Galli päritolu oraator ja grammatik Marcus Antonius Gnipho palgati noore Caesari õpetajaks. Caesaril oli ka kaks õde, mõlema nimeks Julia. Üldiselt on Caesari varasest lapsepõlvest üpris vähe teada.

Umbes samal ajal leidis aset ka Liitlassõda, mida võideldi 91 - 88 eKr. Rooma ja tolle Itaalia liitlaste vahel, põhjuseks oli Rooma kodakondsuse mitteandmine Itaalia liitlastele, ehkki nood pidid vastuvaidlematult tagama Roomale sõdureid ja ressursse, kuid poliitikas ja valimistes nad osaleda ei saanud. Samal ajal ähvardas Pontuse kuningas Mithridates Rooma idapoolseid provintse. Rooma enda poliitika oli jaotatud kahe fraktsiooni vahel - optimates'ed, kes pooldasid aristokraatlikku valitsust läbi Senati, ja populares'ed, kes eelistasid abi saamiseks pöörduda otse valijaskonna poole. Caesari onu Marius oli popularis; tolle protežee ja rivaal Lucius Cornelius Sulla aga optimas. Nii Marius kui Sulla olid Liitlassõjas silmapaistvad kindralid ja mõlemad tahtsid Mithridatese vastu armeed juhtida. Juhtimisõigus anti esialgu Sullale, ent kui viimane linnast lahkus, et oma armee juhtimine üle võtta, anti välja seadus, mille kohaselt läks sõjakäigu juhtimine üle Mariusele. Kui Sulla sellest teada sai, marssis ta oma armeega Roomale peale, saades tagasi oma juhtimise sõjas ja sundides Mariuse eksiili. Üsna pea jätkas Sulla sõjakäiku ning lahkus Roomast, kuid seda kasutas ära Marius, kes ajutise ja kiiruga kokku kogutud armee eesotsas linna tagasi pöördus. Marius ja tema liitlane Lucius Cornelius Cinna said linna oma valdusesse ning kuulutasid Sulla seejärel rahvavaenlaseks. Peagi asusid Mariuse sõdurid Sulla toetajatele veriselt kätte maksma. Gaius Marius suri varakult 86 eKr. kuid see ei takistanud tema fraktsioonil võimule jääda.

85 eKr. ühel hommikul kingi jalga pannes suri ootamatult Caesari isa, mis jättis nooruki, kes oli siis kuusteist aastat vana, perekonnapeaks. Järgmisel aastal esitati Caesar uueks Flamen Dialis'e kandidaadiks (peajumal Jupiteri ülempreester), sest endine ametikoha täitja oli surnud Mariuse režiimi ajal. Kuna selle positsiooni hoidja ei pidanud mitte ainult olema patriits, vaid ka patriitsiga abielluma (patriits - Rooma kõrgema klassi esindaja, ülik), tühistas ta oma kihluse jõukast perekonnast pärit Cossutiaga, kellega ta oli kihlatud juba poisipõlvest saadik ning abiellus seejärel Cinna tütre Corneliaga.

Pärast seda, kui Mithridates Sulla tingimustele alistus, naases viimane lõpetama kodusõda allesjäänud Mariuse järgijate vastu. Peale sõjakäiku Itaalias vallutas Sulla Colline Gate'i lahingus 82 eKr. novembris Rooma. Üsna pea lasi ta end diktaatoriks kuulutada, ent kui tavaliselt kestis diktaatori ametiaeg kuus kuud, siis Sullal ajaline limiit puudus, andes talle ainuvõimu kogu Roomas.

Mariuse kujud hävitati kogu linnas ning tema laip kaevati välja ja heideti Tiberisse. Cinna oli samuti juba surnud, õigemini tapetud omaenda sõdurite poolt ülestõusu ajal. Sulla lasi halastamatult sadu oma poliitilisi vaenlaseid tappa või maapakku saata. Noor Caesar sai koheselt Sulla üheks peamiseks sihtmärgiks oma suguluse tõttu Mariusega, samuti ka abielu pärast Cinna tütrega. Kogu Caesari pärandus, tema naise kaasavara ja preestriamet oli temalt kõrvaldatud. Ainus, millest ta ei loobunud, oli tema naine Cornelia, kellest ta keeldus lahutama. See tegi Caesari jaoks aga olukorra keerulisemaks ning ta oli sunnitud pagema. Tänu Caesari ema perekonna ja Vesta Neitsite sekkumisele säästis Sulla nooruki elu (peamiselt seetõttu, et perekonnas oli mitmeid Sulla toetajaid. Sulla mainis hiljem, et noores Caesaris nägi ta väga palju Mariust.

Varane karjäär

Selle asemel, et Rooma naasta, otsustas Caesar armeega liituda, teenides Marcus Minucius Thermuse all Aasias ja seejärel Servilius Isauricuse juures Kiliikias. Armees tõusis ta oma vapruse pärast kiirelt esile, võites Kodanikukrooni oma rolli eest Mütilene piiramises. Missioonil Bitüüniasse pidi Caesar kindlustama kuningas Nicomedese laevastiku toetuse. Kuna ta veetis kuninga õukonnas väga palju aega, siis tõusid esile ka kuulujutud tema väidetavast armusuhtest kuningaga, mis jäid püsima kogu ülejäänud eluks. Irooniliselt võimaldas preestristaatuse kaotus Caesaril sõjalist karjääri teha: Flamen Dialis'el polnud lubatud hobust puutuda, magada kolm ööd väljaspool oma voodit või üht ööd eemal Roomast, samuti ka oli keelatud armee peale vaadata.

80 eKr. pärast kaheaastast ametisolekut loobus Sulla oma diktatuurist, taasrajas konsulaarse valitsuse ja pärast konsulina teenimist taandus poliitikast alatiseks. Caesar naeruvääristas hiljem Sullat diktatuuri loobumise pärast -- "Sulla ei tunne oma poliitilisi põhiteadmiseid". Sulla suri kaks aastat hiljem 78 eKr. Kuuldes Sulla surmast, uskus Caesar, et nüüd on piisavalt ohutu Rooma tagasi minna. Kuna ta pärandus oli konfiskeeritud, hankis ta endale Rooma madalama klassi ümbruskonnas Suburas tagasihoidliku majakese. Tema tagasitulek langes kokku Sulla-vastase riigipöörde katsega, mida juhtis Marcus Aemilius Lepidus. Caesar, kes eriti Lepiduse juhtimisoskusesse ei uskunud, sellest osa ei võtnud. Selle asemel asus ta tegutsema advokaadina. Ta sai tuntuks oma erilise kõnekunsti poolest, mida saatsid alati kirglikud žestid ja kõrge tooniga järsk hääl. Caesar mõistis halastamatult süüdi endised kubernerid, kes olid tuntud väljapressimiste ja korruptsiooni pärast. Tema kõnekunst sai nii tuntuks, et isegi Cicero ülistas teda. Caesarile sellest paraku ei piisanud ning ta eesmärgiks sai kõnekunsti täiuslikkuse saavutamine, mille pärast reisis ta 75 eKr. Rhodosele, et õppida Apollonius Moloni all, kes oli varasemalt Cicerot õpetanud.

Olles teel üle Egeuse mere, rööviti Caesar Kiliikia piraatide poolt ja teda hoiti vangis Pharmacusa saarel. Caesar säilitas kogu vangistuses oleva aja jooksul üleoleva hoiaku. Kui piraadid mõtlesid tema eest kakskümmend talenti kulda lunaraha nõuda, soovitas Caesar küsida viiskümmend. Pärast lunaraha tasumist kogus Caesar laevastiku ning asus piraate jälitama. Ta tabas nad edukalt ja lasi Pergamoni vangi panna. Aasia kuberner keeldus neid hukkamast, nagu Caesar oli nõudnud, eelistades nad pigem orjadena maha müüa, kuid viimane naases rannikule ja lasi piraadid oma mõjuvõimu kasutades risti lüüa, nagu ta oli seda lubanud teha vangis olles -- lubadus, mida piraadid olid naljana võtnud. Seejärel liikus ta edasi Rhodosele, kuid oli peagi tagasi kutsutud sõjategevusse Aasias.

Kui Caesar Rooma naases, valiti ta sõjatribuuniks, mis oli esimene samm Rooma poliitika cursus honorum'is (ametipostide järjestikuline kord, madalamalt alustades jõuti üha kõrgemate positsioonideni). Sõda Spartacuse vastu leidis aset umbes samal ajal (73 - 71 eKr.), kuid pole kirja pandud, millist rolli (kui üldse) Caesar selles mängis. Ta valiti kvestoriks 69 eKr. ja sel aastal pidas ta matusekõne oma tädile Juliale, Mariuse lesele. Matuserongkäiku olid kaasatud ka Mariuse pildid ja kujutised, mida polnud nähtud alates Sulla hirmuvalitsuse algusest saadik. Caesari enda naine Cornelia suri samuti samal aastal. Pärast tema matust läks Caesar Hispaaniasse oma kvestori ametiaega Antistius Vetuse all ära teenima. Seal olles olevat ta kohanud Aleksander Suure kuju ning taibanud suure rahulolematusega, et ta pole veel eriti midagi oma elus saavutanud, kuid Aleksander oli tema vanuselt juba suur kuningas. Caesar palus, et teda ametist vabastatakse, mida ka tehti. Seejärel naases ta Rooma poliitikasse. Rooma tagasi jõudes abiellus ta Sulla lapselapse Pompeiaga. Caesar valiti aediles'eks (ametipost Vana-Roomas, olid vastutavad avalike hoonete korrashoiu ja avalike festivalide korraldamise eest) ja ta taastas Mariuse võitude trofeed; vastuoluline käik, kui võtta arvesse, et Sulla režiim oli endiselt kohal. Samuti alustas Caesar nende meeste süüdistamist, kes olid Sulla poolt tapetud ja eksiili saadetud meeste varandusest endale kasu saanud.

Caesari tähtsus tõuseb

63 eKr. oli Caesari jaoks sündmusterikas aasta. Ta veenas tribuun Titus Labienust, et too süüdistaks optimateste senaatorit Gaius Rabiriust 37 aastat varem toime pandud poliitilise mõrva eest. Seejärel lasi Caesar end kohtumõistjaks määrata (kohtunikke oli kaks). Rabiriust kaitsesid nii Cicero kui Quintus Hortensius, kuid sellest hoolimata mõisteti ta perduellio's (kodumaa reetmises) süüdi. Sel ajal kui Rabirius kasutas ära oma õigust pöörduda abi saamiseks rahva poole, kuulutas preetor Quintus Caecilius Metellus Celer assamblees välja vaheaja, võttes sõjalipu Janiculumi künkalt alla. Labienus oleks saanud hiljem süüdistustega jätkata, kuid ta ei teinud seda: Caesar oli end võimeka kohtunikuna tõestanud ja kohtuasi lõpetati. Labienus jäi Caesari oluliseks liitlaseks edasi, ja seda terve järgmise dekaadi.

Samal aastal kandideeris Caesar Pontifex Maximuse ametiposti valimistele (Rooma religiooni ülempreester) pärast Quintus Caecilius Metelleus Piuse surma, kes oli sellele ametipostile Sulla poolt määratud. Caesari vastaskandidaatideks oli kaks võimsat optimatest; endised konsulid Quintus Lutatius Catulus ja Publius Servilius Vatia Isauricus. Kõik osapooled süüdistasid üksteist pististes. Caesar olevat oma emale valimiste hommikul öelnud, et ta naaseb kas Pontifex Maximusena või siis üldse mitte, eeldades, et hiiglaslike võlgade tõttu, mis valimiskampaaniaks võetud, sunnitakse ta eksiili. Nii siiski ei läinud ning Caesar võitis valimised edukalt, hoolimata sellest, et tema vastased olid kogenumad ja suurema staatusega. Ametikohaga kaasnes ka ametlik residents Via Sacras.

Samal aastal paljastas konsuliks saanud Cicero Catiline'i vandenõu, mis üritas vabariigi üle kontrolli haarata. Catulus ja teised süüdistasid vandenõus osavõtmisest ka Caesarit. Caesar, kes oli valitud järgmiseks aastaks preetoriks, võttis Senatis toimuvast debatist osa, mis käsitles seda, kuidas peaks konspiraatoritega ümber käima. Debati ajal anti Caesarile kiri. Marcus Porcius Cato, kes sai hiljem Caesari kõige lepitamatuks poliitiliseks vastaseks, süüdistas viimast selles, et too peab konspiraatoritega kirjavahetust ja nõudis, et kiri loetakse Senatis avalikult ette. Caesar andis selle üle, kuid tegu oli hoopiski armastuskirjaga Cato poolõelt Servilialt. Vandenõulastele mõisteti surmanuhtlus, mille vastu Caesar veenvalt sõna võttis, pakkudes välja eluaegse vangistuse, kuid Cato poolne kõne osutus otsustavaks, ja vandenõulased hukati. Järgmisel aastal alustati vandenõu uurimist ja Caesarit süüdistati taaskord, kuid peagi mõisteti ta õigeks ja üks tema süüdistaja ning komisjoni liige saadeti vangi.

62 eKr. peeti Bona Dea (hea jumalanna) festivali Caesari kodus. Meestel oli keelatud osaleda, kuid ühel noorel patriitsil Publius Clodius Pulcheril õnnestus naiseks maskeerituna sisse pääseda. Eesmärgiks oli ilmselt Caesari naise Pompeia võrgutamine. Noormees saadi kätte ja teda süüdistati pühaduseteotuses. Caesar ei esitanud kohtuprotsessil mingeid tõendeid Clodiuse vastu, et mitte solvata üht kõige võimsamat patriitside suguvõsa Roomas, ja Clodius mõisteti peale metsikuid pistiseid õigeks. Sellest hoolimata lasi Caesar end Pompeiast lahutada.

Pärast preetorina teenimist määrati Caesar valitsema Hispania Ulteriori (Välis-Ibeeria), kuid ta oli endiselt suurtes võlgades ja pidi enne lahkumist krediitoritele tasuma. Selleks pöördus ta ühe Rooma rikkaima mehe, Marcus Licinius Crassuse poole. Vastutasuks pidi Caesar Crassust ja tolle ettepanekuid Senatis toetama. Caesar oli sellega nõus ja nii tasus Crassus osa võlgadest ja oli käendajaks teistele. Caesar otsustas kiiremas korras Roomast Hispaania provintsi lahkuda, enne kui tema ametiaeg preetorina läbi saab, mis muutnuks ta haavatavaks süüdistustele võlgade pärast. Hispaanias oli Caesar ülimalt lugupeetud ning ta vallutas Callaici ja Lusitani.

Kuna sõdurid pöördusid tema poole austava tiitliga imperator, andis see Caesarile õiguse triumfi tähistada. Kuid Caesar tahtis samuti konsuliks kandideerida, mis oli vabariigis kõige tähtsam magistraaditiitel. Kaht head asja aga üheaegselt teha ei saanud: kui ta otsustab triumfi tähistamise kasuks, peab ta edasi sõduriks jääma ja olema väljaspool linna kuni tseremooniani, ent kui ta pidanuks eelistama konsuliametit, peab ta armee juhtimisest loobuma ja sisenema Rooma eraisikuna. Ta küsis Senatilt luba kandideerida in absentia (linnast eemal olles), kuid Cato blokeeris tema ettepaneku. Caesar oli sellega raske valiku ees, kuid viimaks otsustas ta konsuliks kandideerida.

Esimene konsuliaeg ja Esimene Triumviraat

Konsulivalimistel osales seega kolm kandidaati: Caesar, Marcus Calpurnius Bibulus, kes oli varasemalt Caesariga aedile ametis teeninud, ja viimaseks, kolmandaks kandidaadiks oli Lucius Lucceius. Valimised olid üpris räpased. Caesar hankis endale Cicero toetuse ja rajas liidu rikka Lucceiusega. 59 eKr. valiti Caesar ja Bibulus konsuliks.

Caesar oli juba Crassusega heades poliitilistes suhetes, kuid ta pöördus ka Pompeiuse poole, kes sõdis edutult Senatiga oma idapoolsete asustuste ratifitseerimise ja maa andmise eest veteranidele. Pompeius ja Crassus olid tülis alates sellest ajast, kui nad 70 eKr. koos konsulitena teenisid. Caesar teadis, et kui ta ühega neist liitub, kaotab ta teise toetuse ning seetõttu üritas ta mõlemat meest lepitada. Üheskoos oli neil piisavalt raha ja poliitilist mõjukust, et poliitikat kontrollida. See mitteametlik liit, tuntud kui Esimene Triumviraat (kolme mehe valitsus), kinnitati Pompeiuse ja Caesari tütre Julia abieluga. Caesar abiellus samuti, sel korral järgmiseks aastaks valitud konsuli Lucius Calpurnius Piso Caesoninuse tütre Calpurniaga.

Caesar pakkus välja seaduse, mis pidi riigimaad vaestele ümber jaotama, seda ettepanekut toetas nii Crassus kui ka Pompeius, vajadusel isegi relvajõuga. Triumviraat sai sellega avalikuks. Pompeius täitis linna sõduritega, mispeale Triumviraadi vastased ehmusid. Bibulus kavatses oomenid ebasoodsateks kuulutada ja seega uue seaduse kehtetuks tunnistada, kuid ta aeti foorumist Caesari relvastatud toetajate poolt välja. Kartes oma elu pärast, taandus Bibulus ülejäänud aastaks oma majja.

Kui Caesari ametiaeg konsulina hakkas läbi saama, määrati ta Piso ja Pompeiuse abiga Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem lisati ka Gallia Transalpina (Lõuna-Prantsusmaa). See andis Caesari käsutusse neli leegioni. Ametiaja kestvuseks oli viis aastat, mis tähendas ka seda, et kogu selle aja jooksul on ta süüdistustele immuunne. Kui konsuliaeg lõppes, vältis Caesar napilt süüdistusi, mis teda ametiaja jooksul olid tabanud, lahkudes kiirelt oma provintse valitsema.

Gallia vallutamine

Caesar oli endiselt suurtes võlgades, kuid provintsi valitsejana oli võimalusi raha teenimiseks ohtralt, kas siis väljapressides või sõdides. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja kaks tema provintsi, Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. Iseseisev Gallia oli samuti ebastabiilne. Roomlaste liitlased aedui'd olid oma Gallia rivaalide poolt võidetud, keda abistati Germaani hõimu suebide kontingendi poolt Ariovistuse all, kes asus elama vallutatud aedui'de maale. Helvetiide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, roomlased kartsid, et selle eesmärgiks on alustada sõda. Caesar lõi kaks uut leegioni ja võitis esmalt helvetii'sid ja seejärel Ariovistust, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile, andes sellega märku, et tema huvi maade vastu väljaspool Gallia Narbonensist ei ole ajutine.

Caesar alustas oma teist aastat kaks korda suurema armeega, kui tal aasta varasemalt oli, luues veel talve jooksul kaks leegioni Tsisalpiini Gallias. Selle seaduslikkus oli kaheldav, sest Tsisalpiini gallid ei olnud Rooma kodanikud. Vastusena Caesari tegevusele hakkasid Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud end relvastama. Caesar võttis seda kui agressiivset käiku ja pärast tähtsusetut kokkupõrget ühinenud Belgia armee vastu vallutas ta hõimud ükshaaval. Vahepeal alustas üks leegion Crassuse poja Publiuse juhtimise all Armorica poolsaare hõimude vallutamist.

56 eKr. kevadel pidas Triumviraat Tsisalpiini Gallias, Lucas (nüüdisaegne Lucca) konverentsi. Rooma oli segaduste keerises, ja Clodiuse populistlikud kampaaniad õõnestasid suhteid Crassuse ja Pompeiuse vahel. Kohtumine uuendas Triumviraati ja pikendas Caesari prokonsuli ametiaega veel viieks aastaks. Crassus ja Pompeius pidid samuti taaskord konsuliteks saama, millele pidi järgnema sama pikk prokonsuliaeg: Süüria Crassusele ja Hispaania provintsid Pompeiusele. Armorica vallutus oli lõpule viidud, kui Caesar võitis veneti'sid merelahingus, samal ajal vallutas noor Crassus edelas asuvad akvitaanid. Sõjakäigu lõpuks 56 eKr. pidasid veel vastu Madalmaade rannikul asuvad morinid ja menapiid.

55 eKr. lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud Germaani hõimud usipetes'ed ja tencteri'd. Seejärel ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaani territooriumile, et oma vägesid näidata ja germaanides hirmu tekitada. See tehtud, naases ta oma territooriumile ja lasi silla demonteerida. Sama aasta suvel seilas Caesar pärast morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Erilist kasu too reis ei toonud, ehkki Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea. Võimalused aga sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naases talveks Galliasse. Järgmisel aastal tuli ta Britanniasse tagasi ja suutis rohkem saavutada, olles sel korral paremini ettevalmistatud ja toetatud suurema armee poolt. Caesar tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Kehv viljasaak viis laialdase ülestõusuni Gallias, mida juhtis eburonese hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. Viimaks saavutas ta Ambiorixi üle võidu ja Caesar uskus, et kogu Gallia on nüüd maha rahustatud.

Sel ajal kui Caesar Britannias oli, suri tema tütar ja Pompeiuse naine Julia sünnitusel. Caesar üritas uuesti Pompeiuse toetust leida, pakkudes talle abikaasaks oma noort sugulast, Octaviat. Viimane aga juba oli abielus Gaius Marcellusega. Paraku keeldus Pompeius Caesari lahkest pakkumisest, misjärel nende suhted jahenema hakkasid. 53 eKr. leidis oma lõpu ka Crassus, kes oli juhtinud ebaõnnestunud sõjakäiku Partiasse. Rooma oli vägivalla äärel. Pompeius määrati hädaolukorras ainukonsuliks ja ta abiellus Caesari poliitilise vastase Quintus Metellus Scipio tütre Corneliaga. Pompeius palus Scipiol oma konsulaarist kolleegiks astuda, kui kord linnas taastatud saab. Sellega oli Triumviraat lõppenud.

52 eKr. vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix osutus osavaks kindraliks, võites Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari hoolega viimistletud ja läbimõeldud piiramistööd Alesia lahingus sundisid viimaks hõimud alistuma. Mõnes kohas puhkesid veel väiksemad ülestõusud, kuid nendest hoolimata oli Gallia otsustavalt võidetud.

Titus Labienus oli Caesari tähtsaim legaat tolle Gallia sõjakäikude ajal, saades propreetori staatuse. Teised tähtsad mehed, kes Caesari all teenisid, olid näiteks Lucius Julius Caesar (sugulane), Crassuse pojad Marcus ja Publius, Cicero vend Quintus, Decimus Brutus ja Marcus Antonius.

Plutarchos väidab, et armee oli võidelnud kogu Gallia sõja kestel kolme miljoni mehe vastu, kellest miljon suri ja teine miljon orjastati. 300 hõimu olid alistatud ja 800 linna hävitatud. Peaaegu kogu Avaricumi linna populatsioon (40 000 koguarvult) oli tapetud. Julius Caesar annab teada, et 368 000 helvetiid lahkus kodust võitlema, kellest 92 000 suutsid relva kanda ja ainult 110 000 naases peale sõjakäiku tagasi. Kuna teisi täpsemaid aruandeid ja tekste mis sõda puudutaksid, ei ole, on seda arvu tõenäoliselt liiga palju propagandistlikul eesmärgil kergitatud. Armee enamast kui 60 000 sõdivast helvetiist oli äärmiselt ebatõenäoline, kõige tõenäolisemalt oli helvetii'sid koguarvult 160 000, kellest 40 000 olid sõdalased. Delbrück usub, et see arv võis isegi madalam olla, andes väljarändavate hõimude koguarvuks 100 000, kellest vaid 16 000 olid sõdurid.

Kodusõda

50 eKr. käskis Pompeiuse poolt juhitud Senat Caesaril Rooma naasta ja oma armee laiali saata kuna tema ametiaeg prokonsulina oli lõppenud. Enamgi veel - Senat keelas Caesaril teist korda in absentia konsuliks kandideerida. Caesar teadis, et kui ta Rooma ilma oma immuunsuseta siseneb, asutakse teda kohe süüdistama ja ta poliitiline tähtsus kaob. Samuti süüdistas Pompeius Caesarit riigireetmises ja allumatuses. 10. jaanuaril, 49 eKr. ületas Caesar Rubico jõe ainult ühe leegioniga ja algatas kodusõja. Rubicot ületades oli Caesar väidetavalt tsiteerinud Ateena näitekirjanikku Menanderit, öeldes "alea iacta est" (liisk on langenud).

Optimatesed, kelle hulka kuulusid ka Metellus Scipio ja Cato Noorem, põgenesid lõunasse, kuna paljud linnad Põhja-Itaalias olid Caesarile vabatahtlikult kapituleerunud. Samariumis üritas konsulaarleegion Caesarile küll vastu seista, kuid see lõppes sellega, et kaitsjad andsid konsuli piirajatele üle ja leegion alistus ilma erilise võitluseta. Hoolimata sellest, et Caesaril oli kaasas vaid Kolmeteistkümnes leegion, polnud Pompeiusel kavas temaga võidelda. Caesar jälitas Pompeiust Brundisiumi, lootes viimase tabada, enne kui Senat ja nende leegionid põgenevad. Paraku Caesaril ei vedanud ja Pompeius purjetas sadamast välja enne kui Caesar suutis barrikaadid purustada.

Caesar, kel puudus merevägi, et Pompeiust jälitama asuda, otsustas Hispaaniasse suunduda, öeldes: "Ma asun teele, et võidelda armeega, kel puudub juht, et hiljem võidelda juhiga, kel puudub armee". Caesar jättis Marcus Aemilius Lepiduse Rooma prefektiks ja ülejäänud Itaalia jäi tribuun Marcus Antoniuse alla. Caesar tegi hämmastava, vaid 27 päeva kestnud retke Hispaaniasse, liitus kahe oma Gallia leegioniga, võites siis Pompeiuse leitnante. Seejärel naases ta tagasi itta, et Pompeiusele Kreekas vastu astuda. 10 juulil, 48 eKr. vältis Caesar napilt katastroofilist kaotust Dyrrhachiumi lahingus, kui kaitserajatiste liin purustati. Viimaks võitis Caesar otsustavalt Pompeiust Farsalose lahingus 48 eKr. hoolimata viimase arvulisest ülekaalust (Pompeiusel oli umbes kaks korda rohkem jalaväelaseid ja märkimisväärsemalt enam ratsaväge kui Caesaril).

Roomas määrati Caesar diktaatoriks, Marcus Antoniusest sai tema ratsaväekomandör. Caesar loobus diktatuurist 11 päeva pärast ja ta valiti teist korda konsuliks, tema kolleegiks sai Publius Servilius Vatia.

Seejärel asus Caesar Pompeiust jälitama, kes oli Aleksandriasse põgenenud. Seal leidis Pompeius oma kurva lõpu endise Rooma ohvitseri käes, kes teenis kuningas Ptolemaios XIII õukonnas. Caesar sattus raevu, et Pompeius sellisel kombel tapeti ja ta sekkus Egiptuse kodusõtta, mis leidis aset Ptolemaiose ja tolle naise, õe ja ühtlasi ka kuninganna Kleopatra VII vahel. Kuna Ptolemaios mängis Pompeiuse mõrvas peamist rolli, liitus Caesar sõjas Kleopatra poolele ja võitis kuninga vägesid 47 eKr. Niiluse lahingus. Pärast võitu kuulutas Caesar Kleopatra Egiptuse õiguspäraseks valitsejaks. Arvatakse, et Caesar sai Kleopatraga ka poja, Caesarioni.

Caesar ja Kleopatra ei abiellunud kunagi: Rooma seadus keelas seda. Abielu tunnistati vaid kahe Rooma kodaniku vahel, ja Kleopatra seda ei olnud. Hoolimata sellest, et Caesar oli abielus olnud 14 aastat, jätkas ta suhet Kleopatraga. Egiptuse kuninganna külastas Roomat mitu korda, viibides külalisena Caesari villas, mis asus kohe väljaspool Roomat, teiselpool Tiberit.

Caesar veetis 47 eKr. esimesed kuud Egiptuses ning asus siis teele Kesk-Itta, kus ta purustas Pontuse kuninga Pharnaces II Zela lahingus. Võit tuli nii kiirelt ja täiuslikult, et Caesar pilkas Pompeiuse eelnevaid võite nii oskamatute vastaste üle. Sealt võttis ta suuna Aafrikale, et tegeleda Pompeiuse allesjäänud senaatorlike toetajatega. Taaskord saavutas ta märkimisväärse võidu Metellus Scipio (hukkus lahingus) ja Cato Noorema (tegi enesetapu) vägede üle Thapsuse lahingus 46 eKr. Pompeiuse pojad Gnaeus Pompeius ja Sextus Pompeius olid koos Caesari endise propreetorist legaadi (legatus propraetore) ja ühe usaldatuima väejuhi, Titus Labienusega Hispaaniasse põgenenud. Caesar asus neid jälitama ja võitis oma viimaseid allesjäänud vastaseid Munda lahingus 45 eKr. märtsis. Selle aja jooksul oli Caesar valitud nii kolmandat kui ka neljandat korda konsuliks 46 eKr. (kolleegiks sai Marcus Aemilius Lepidus) ja 45 eKr. (ilma kolleegita).

Kodusõja järelmõju

Sel ajal, kui Caesar endiselt Hispaanias sõdis, hakkas Senat talle austavaid tiitleid jagama in absentia. Caesar ei heitnud oma vaenlaseid riigist välja, vaid andestas neile kõigile.

Caesari võitu Mundas tähistati 21. aprillil suurte mängude ja pidustustega.

Kui Caesar 45 eKr. septembris Itaaliasse naases, täitis ta ära oma testamendi, nimetades oma noore sugulase Gaius Octaviuse enda ja oma tiitli pärijaks. Samuti kirjutas Caesar, et kui Octavianus peaks enne teda surema, saab Marcus Junius Brutus tema järgmiseks pärijaks.

Valitseja reformis ka vaestehoolekannet. Ta keelas inimestel, kes on piisavalt jõukad, et endale ise vilja osta, seda valitsuselt tasuta vastu võtta. Caesar hoolitses ka oma kunagiste sõdurite eest. Ta lõi üle terve Itaalia ja Rooma veteranide linnad. Samuti hoolitses ta selle eest, et tulevased sõdurid pärast teenistuse lõppu majanduslikult kindlustataks. Caesar hakkas ka Rooma linna reformima, võttes vastu seaduse, mis kindlustas kohalike talude ja ettevõtete säilimise; samuti võttis ta vastu mõrvari varade konfiskeerimise seaduse ning tühistas inimeste võlasummast 25 protsenti, muutes end niiviisi lihtrahvale südamelähedasemaks.

63 eKr. valiti Caesar Pontifex Maximuseks, kus tema üheks ülesandeks sai kalendri seadistamine. Caesari üheks kõige kauakestvamaks ja mõjukamaks reformiks sai Rooma vana kalendri täielik muutmine. 46 eKr. kehtestas Caesar 365-päevase aasta, mis nõudis iga nelja aasta tagant liigaastat. Seda kalendrit hakati kutsuma juuliuse kalendriks. Caesar kuulutas ka, et seitsmendas kuus peab olema 31 päeva ning Senat nimetas selle kuu seejärel tema auks juuliks.

Alustati ka suurte arhitektuuriteoste loomisega; ehitati näiteks Caesari koosolekute hoone Curia Julia.

Nii mitmeidki Senati liikmeid ärritas aga Caesari liigne raharaiskamine hoonete ja linna peale. Üheks neist oli Caesari ligimaid sõpru, Marcus Junius Brutus.

Mõrvaplaan

Caesari ja Senati vahelised suhted pingenesid. Arvati, et Caesar tahab taaselustada iidse tava ja kuulutada ennast kuningaks. Ilmselt oligi see peamiseks mõrva kavandamise põhjuseks.

Plutarchos kirjutab, et ühel hetkel informeeris Caesar Senatit, et tema austavaid tiitleid peaks pigem vähendama, mitte neid juurde lisama, kuid hiljem võttis ta oma sõnad tagasi, et mitte tänamatuna paista. Talle anti Pater Patriae tiitel ("Isamaa Isa"). Ta nimetati kolmandat korda diktaatoriks ja seejärel määrati talle üheksaks järjestikuliseks aastaks sama tiitel, tehes ta seega tervelt kümneks aastaks ainuvalitsejaks.

Senat nimetas Caesari Dictator Perpetuus'iks ("diktaator kogu eluks"). Rooma mündivalukojad andsid välja selle tiitli ja Caesari profiiliga teenareid (Rooma hõbemünt). Teenari vastasküljel oli jumalanna Ceresi pilt ja Caesari Pontifex Maximuse tiitel. Diktaatori tiitli lisamine müntidele oli märkimisväärne, kuid mitte piltide (konsulite ja teiste ametnike pilte lisati müntidele kogu vabariigi ajal).

Cassius Dio kirjutab, kuidas senaatorlik delegatsioon läks Caesarit teavitama uutest tiitlitest, mis nad talle 44 eKr. andnud olid. Caesar võttis need vastu Venus Genetrixi templis istudes, selle asemel et tõusta ja delegatsiooniga kohtuda. Dio tekste uskudes andis see solvatud senaatoritele piisavalt hea põhjuse alustada mõrva kavandamist.

Suetonius kirjutab, kuidas rahvamass kogunes Caesarit tervitama, kui too Rooma naases. Üks inimene asetas Rostras Caesari kujule pähe loorberipärja. Tribuunid Gaius Epidius Marcellus ja Lucius Caesetius Flavius andsid käsu pärja eemaldamiseks, sest see oli peajumal Jupiteri ja kuninglikkuse sümbol. Selle peale lasi Caesar tribuunid ametist oma ametlikke võimeid kasutades tsenseerida. Tema biograaf esitab meile samuti loo, kuidas rahvahulk hüüdis Caesarile "rex", mis tähendab ladinakeeles kuningat.

Brutus hakkas koos oma sõbra Cassiuse ja mitmete teiste meestega Caesari vastu vandenõud kavandama, kutsudes endid Liberatores'teks ("Vabastajad"). Konspiraatorid ei kohtunud kunagi avalikult, kuid nad kogunesid paarikaupa üksteise kodudesse. Toimus palju erinevaid diskussioone ja ettepanekuid. Nad mõtlesid ja arutlesid, kuidas, kus ja millal oma plaan käiku lasta. Mõni pani ette, et nad peaksid siis mõrva läbi viima, kui Caesar jalutab oma lemmikrajal. Teiseks ideeks oli diktaator mõrvata valimiste ajal, kui ta pidi ületama silla, et nimetada ametisse magistraadid Campus Martiuses. Mõned konspiraatoritest pidid sel hetkel Caesari sillalt alla tõukama ja teised tormama teda tapma. Kolmandaks plaaniks oli oodata peagi saabuvat gladiaatorite mängu. Eeliseks oli see, et mängude tõttu ei teki kellelgi relvi nähes kahtlustusi. Siiski eelistas suurem osa tappa Caesari siis, kui ta istub Senatis. Konspiraatorid said ka oma toogade alla hõlpsasti pistodad peita. Viimaks otsustatigi selle plaani kasuks.

Caesari mõrvamine

Märtsi iididel (15. märts) 44 eKr. kutsus grupp senaatoreid Caesari foorumisse senaatorite poolt kirjutatud taotlust lugema, mis käskis Caesaril võimu Senatile tagasi anda. Paraku oli taotlus võlts ja tegu oli vaid ettekäändega Caesar foorumisse kutsuda ja ta seejärel tappa. Marcus Antonius, kes oli eelmisel ööl vandenõust ühelt hirmunud liberatorilt Servilius Cascalt teada saanud, kartis kõige hullemat ja tormas teda päästma. Paraku jõudis senaatorite grupp temani varem - just siis, kui Caesar jalutas Pompeiuse teatri läheduses Campus Martiuses. Caesar suunati seejärel ruumi, mis asus idapoolse sammaskoja kõrval.

Caesar alustas pahaaimamatult valeavalduse lugemist. Tillius Cimber, kes talle kirja oli ulatanud, tõmbas seejärel maha Caesari tuunika. Diktaator hüüatas seepeale Cimberile "See on ju vägivald!" Ülalmainitud Casca haaras siis oma pistoda ja lõi sellega Caesarile kaela. Viimane pöördus kiirelt ümber ja haaras Cascal käest, öeldes talle ladinakeeles "Casca, sa kaabakas, mida sa oma arust teed?" Casca, kes sellest kohkus, hüüdis oma kamraadidele kreekakeeles "Aidake, vennad!" ("adelphe, boethei!"). Paari hetkega oli kogu grupp Caesari kallal, kaasa arvatud Brutus. Caesar üritas eemale joosta, kuid pimestatuna omaenda vere poolt, ta komistas ja selle tagajärjel kukkus. Mehed jätkasid maas lamava Caesari pussitamist. Vastavalt Eutropiusele osales mõrvas umbes kuuskümmend või enamgi meest. Caesarit oli pussitatud 23 korda. Vastavalt Suetoniusele tegi arst hiljem kindlaks, et ainult üks haav (teine noahoop rindu) oli surmav olnud.

Diktaatori viimased sõnad pole kindlalt teada. Üks tuntumaid versioone on ladina fraas Et tu, Brute? ("isegi sina, Brutus?" või "ka sina, Brutus?"), mis pärineb Shakespeare'i Julius Caesar'ist. Shakespeare'i versioon järgib ilmselt Rooma ajaloolase Suetoniuse kirjapandut, kus Caesari viimased sõnad olevat väidetavalt olnud kreeka keeles ("Kai su, teknon?") ("Ka sina, mu laps?"). Plutarchos teisalt väidab, et Caesar tõmbas oma tooga üle pea, kui nägi Brutust vandenõulaste hulgas ega öelnud midagi.

Vastavalt Plutarchosele astus Brutus pärast mõrva toimepanekut oma senaatoritest kaaslaste ette, nagu tahtnuks ta midagi öelda, need aga hoopiski põgenesid hoonest. Brutus ja tema kompanjonid marssisid seejärel Kapitooliumi, hüüdes "Rooma kodanikud, me oleme taaskord vabad!" Vastuseks kõlas vaid vaikus, kuna kõik Rooma kodanikud olid oma kodudesse pagenud ja uksed sulgenud, kui jutt mõrvast oli levima hakanud.

Caesari vahakuju, millel oli esile toodud ka 23 pussitushaava, püstitati foorumisse. Sinna kogunenud rahvahulk vallandas tulekahju, mis tegi foorumile ja selle ümbruses asuvatele hoonetele suurt kahju. Caesari mõrvale järgnenud kaoses võitlesid Marcus Antonius, Octavianus (hilisem Augustus Caesar) ja teised viit kodusõda, mis tegi viimaks Rooma vabariigile lõpu ja lõi Rooma impeeriumi.

Mõrva järelmõju

Paraku polnud mõrvarid aimanud, et Caesari tapmine ainult kiirendab Rooma vabariigi kadumist. Rooma kesk- ja alamklassid, kellede hulgas oli Caesar ülimalt populaarne nii enne kui pärast Gallia vallutust, olid raevunud, et grupp kadedaid aristokraate olid nende eestvõitleja tapnud. Antonius kasutas ära Rooma pööbli leina ja ähvardas nad optimateste peale valla päästa (tõenäoliselt soovis ta ise Rooma üle kontrolli haarata). Caesar oli nimetanud oma sugulase Gaius Octavianuse enda ainsaks pärijaks ja järeltulijaks, mis andis noorukile niivõrd tuntud nime ja tegi ta samuti üheks vabariigi rikkaimaks kodanikuks. Tänu oma onu nimele sai Octavianus ka Rooma rahva toetuse ja lojaalsuse. Hoolimata oma noorusest (19 aastane Caesari mõrva ajal) osutus Octavianus Antoniusele üpris ohtlikuks vastaseks ja sel ajal kui viimane sõdis Decimus Brutusega uute kodusõdade esimeses sõjas, kindlustas Octavianus oma positsiooni. Hiljem abiellus Marcus Antonius Caesari armukese Kleopatraga.

Selleks, et võidelda Brutuse ja Cassiusega, kes Kreekas suurt armeed kogusid, vajas Antonius nii raha Caesari sõjalaekast kui ka Caesari nime toetust oma tegevusele nende kahe konspiraatori vastu. Moodustati uus Triumviraat (teine ja viimane), mis koosnes Octavianusest, Marcus Antoniusest ja Caesari lojaalsest ratsaväekomandörist Lepidusest. Teine Triumviraat jumalikustas Caesari Divus Iuliusena. Nähes, mida andestamine oma vaenlastele oli Caesarile maksma läinud, tõi Triumviraat tagasi poliitiliste vastaste väljaheitmise ja nende varade konfiskeerimise. Saadud varasid kasutati teises kodusõjas Brutuse ja Cassiuse vastu. Viimaks purustasid Antonius ja Octavianus otsustavalt konspiraatorite väed Kreekas, Philippis. Kolmas kodusõda puhkes Octavianuse ja Marcus Antoniuse ning tolle naise ja Egiptuse kuninganna Kleopatra vahel. Tegu oli otsustava ja viimase sõjaga, mis lõppes Antoniuse ja Kleopatra lüüasaamisega Aktioni merelahingus. Selle tagajärjel tõusis võimule Octavianus, kellest sai esimene Rooma keiser Caesar Augustuse nime all. 42 eKr. jumalikustati Caesar ametlikult Divus Iuliusena ja Caesar Augustus sai nüüdsest Divi filius'eks ("Jumala poeg").

Tervis

Caesar võis kannatada epilepsia all. Täheldatud on vähemalt nelja juhust, kui see teda tabada võis. Epilepsia all olevat kannatanud nii Caesari esivanemad kui ka järglased. Varaseimad ettekanded nendest haigushoogudest olid koostatud biograaf Suetoniuse poolt, kes sündis pärast Caesari surma. Mõned ajaloolased usuvad, et tegu võis hoopis olla hüpoglükeemiaga, mis mõnikord põhjustab epileptilisi hoogusid.

Kirjandustööd

Caesarit peeti Roomas üheks parimaks oraatoriks ja proosade autoriks. Isegi Cicero kiitis suuresti Caesari kõnekunsti ja stiili. Tema kõige kuulsamad tööd sisaldavad matusekõnet oma isapoolsele tädile Juliale ja Anticato't, dokumenti, mis kirjutatud Cato reputatsiooni mustamiseks. Kahjuks on suurem osa Caesari töödest ja kõnedest ajaloos kaotsi läinud.

Memuaarid

Caesar kirjutas Commentarii de Bello Gallico (Kommentaarid Gallia sõjast), mis räägib tema sõjakäikudest Gallias ja Britannias. Samuti koostas ta ka Commentarii de Bello Civili (Kommentaarid Kodusõjast), mis kirjeldab kodusõjas toimunud sündmuseid. Teised tööd, mis on omistatud Caesarile, kuid mille autorsus on kaheldav, sisaldavad:

De Bello Alexandrino (Aleksandria sõjast), mis annab pildi sõjakäigust Aleksandrias.

De Bello Africo (Aafrika sõjast), räägib sõjakäikudest Põhja-Aafrikas.

De Bello Hispaniensi (Hispaania sõjast) kirjeldab sõjakäike Ibeeria poolsaarel.

Sõjaline karjäär

Ajaloolased paigutavad Caesari maailma suurimate strateegide ja taktikute hulka, kes kunagi elanud. Teda võrreldakse nii Aleksander Suure, Sun Tzu, Hannibali, Tšingis-khaani ja Napoleon Bonaparte'iga. Vahel tabasid Caesarit ka taktikalised kaotused, nagu näiteks Gallia sõjas aset leidnud Gergovia lahingus või kodusõjas toimunud Dyrrhachiumi lahingus. Tema taktikaline geniaalsus tõusis esile Alesia lahingus, kus ta lasi ehitada ümber kogu gallide linna kindlustusi ja müüre. Farsalose lahingus purustas ta arvult kogukama Pompeiuse armee ja hävitas täielikult Pharnacese armee Zela lahingus.

Caesar sõdis edukalt igal maastikul, hoolimata mistahes ilmastikuoludest. Siinkohal mängib olulist rolli tema leegionäride karm, kuid õiglane distsipliin, kes imetlesid tohutult oma kindralit ja tema isiklikku vaprust. Nii tema jala-kui ratsavägi olid äärmiselt treenitud ja osavad. Caesar kasutas palju ka kahuriväge ja oma armee ehitus-ja tehnikaoskuseid. Armee kiirus ja manööverdusvõime oli samuti uskumatu: vahel marssis armee ühe päevaga tervelt 64 kilomeetrit.

Pere

Vanemad:

Isa: Gaius Julius Caesar Vanem.

Ema: Aurelia.

Õed:

Julia Caesaris "Maior" (vanem).

Julia Caesaris "Minor" (noorem).

Naised:

Esimene abielu Cornelia Cinnillaga kestis alates 83 eKr. kuni tema surmani sünnitusel 69 eKr. või 68 eKr.

Teine abielu Pompeiaga kestis alates 67 eKr. kuni lahutuseni umbes 61 eKr.

Kolmas abielu Calpurnia Pisonisega kestis alates 59 eKr. kuni Caesari surmani.

Lapsed:

Julia, kelle ema oli Cornelia Cinnilla, sündis 83 eKr. või 82 eKr.

Caesarion, kelle emaks oli Caesari armuke Kleopatra VII, sündis 47 eKr. Ta oleks saanud Egiptuse vaaraoks, kandes nime Ptolemaios Caesar, kui teda poleks tapetud seitsmeteistkümne aastaselt Caesari adopteeritud poja Octavianuse poolt.

Adopteeritud poeg Gaius Julius Caesar Octavianus, kellest sai hiljem esimene Rooma keiser Augustus.

Lapselapsed:

Nimetu tütrepoeg, kelle vanemateks olid Julia ja Pompeius.

Armukesed:

Kleopatra VII.

Brutuse ema Servilia Caepionis.

Mauretaania kuninganna ja Bogudese naine Eunoe.

Märkimisväärsed sugulased ja lähedased:

Gaius Marius (abiellus Caesari tädi Juliaga).

Marcus Antonius.

Lucius Julius Caesar.

Julius Sabinus, kes väitis end olevat Caesari lapselapselaps A.D. 69.

Poliitilised rivaalid ja kuulujutud homoseksuaalsusest

Rooma ühiskond nägi passiivset rolli seksis (hoolimata soost) kui märki alistumisest või alaväärsusest. Suetonius märgib ära, et Caesari Gallia triumfi ajal laulsid tema sõdurid: "Caesar võis küll gallid vallutada, kuid Nicomedes vallutas Caesari". Mitmed Caesari vaenlased tõid samuti esile tema suhte Bitüünia kuninga Nicomedes IV'ga. Mõned Rooma poliitikud, kes soovisid Caesarit alandada ja häbistada, nimetasid teda Bitüünia kuningannaks. Caesar ise eitas neid süüdistusi. Catullus kirjutas kaks poeemi, mis viitas sellele, et Caesaril ja tema inseneril Mamurral oli suhe, kuid hiljem palus ta nende eest vabandust. Samuti süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et too teenis ära Caesari soosingu läbi seksuaalsuhete.

Kokkuvõte

Gaius Julius Caesar oli üks märkimisväärsemaid mehi nii hilises Rooma vabariigis kui ka kogu maailma ajaloos. Tegu oli nii hiilgava kindrali, poliitiku, valitseja, oraatori ja liidriga, kes muutis maailma ja selle tulevikku suuresti.