Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Alkibiades - c. 450 eKr. - 404 eKr.

Ateena riigimees, oraator ja kindral. Mängis suurt rolli Peloponnesose sõja teisel poolel strateegilise nõuandjana, kindralina ja poliitikuna. Sõja kestel vahetas Alkibiades korduvalt pooli. Oli peamine Sitsiilia sõjakäigu toetaja, mis lõppes paraku Ateena jaoks katastroofiga (süüdistatakse sõjakäigu teist juhti, Niciast, tema väheses ja oskamatus tegutsemises, mis Ateena laevastiku ja armee hävinguni viis). Enne ekspeditsioonile asumist süüdistasid Alkibiadese poliitilised vastased teda mitmetes pühaduseteotustes, ent sellest hoolimata lubati tal sõjakäigule asuda. Peale merele asumist saadeti aga laev talle järele, et ta kohtumõistmiseks Ateenasse tagasi tuua. Alkibiades põgenes seejärel Spartasse. Selle eest mõisteti ta Ateenas surma ja ta varad olid konfiskeeritud. Spartas teenis ta strateegilise nõuandjana, pannes ette või juhendades mitmeid märkimisväärseid kampaaniaid Ateena vastu. Paraku leidis ta peagi ka Spartas vaenlaseid ja oli sunnitud Pärsiasse põgenema. Seal teenis ta satraap Tissaphernest nõuandjana, kes varasemalt oli Spartat toetanud.

Alkibiades eeldas, et radikaalne demokraatia ei nõustuks kunagi teda Ateenasse tagasi kutsuma. Seega vahetas ta mitmeid kirju Ateena liidritega Samosel, pannes ette oligarhia rajamist Ateenasse, et ta saaks tagasi pöörduda ja tuua enesega Pärsia rahalise toetuse ja võib-olla ka laevastiku. Ta saavutas oma eesmärgi, demokraatia kõrvaldati Ateenas ning selle asemele rajati oligarhia. Paraku soovis Tissaphernes järgida neutraalset poliitikat, tahtmata otseselt kellegi asjadesse sekkuda. Alkibiades taipas seda ning esitas ateenlastele pidevalt raskemaid nõudmisi, tuues põhjuseks, et Tissaphernes pole nõus neid muidu abistama. See fiasko satraabi õukonnas tegi paraku läbirääkimistele lõpu vandenõulaste ja Alkibiadese vahel, mistõttu keelduti Alkibiadese taastamisest Ateenasse. Hoolimata ebaõnnestunud läbirääkimistest oli demokraatia kõrvaldatud ning rajati oligarhiline valitsus neljasajast mehest. Paraku ei läinud oligarhia rajamine nii edukalt Samosel, kus saadi vandenõust teada ning demokraadid võitsid kolmesadat Samose oligarhi, kes üritasid võimu haarata. Seejärel otsustasid nad võidelda uue valitsuse vastu Ateenas. Thrasybulus, kes valiti Samosel üheks kindraliteks, pani ette Alkibiadese tagasikutsumise. Seejärel purjetas ta Alkibiadese juurde ning mõlemad naasesid Samosele tagasi. Eesmärgiks oli saada endale Pärsia toetus, kuna usuti endiselt Alkibiadese suurt mõju Tissaphernese üle. Järgnevalt valiti ta kindraliks.

Peagi oli valitsus kõrvaldatud ning asendatud kergemaga, mis järgnevalt andis teed demokraatiale. Ta kutsuti tagasi uue valitsuse poolt 411 eKr, ent ootas kuni 407 eKr. et linna naasta. Seejärel mängis ta olulist rolli Ateena merevõitude seerias, mille tagajärjel Sparta rahuettepaneku tegi. Ateenlased lükkasid selle tagasi. Lahingute vahepeal oli aga selgunud, et Alkibiadesel puudub igasugune mõju Tissaphernese üle, kuna too lasi Alkibiadese vangistada. Ühe kuu jooksul ta küll põgenes, kuid nüüd pidi Alkibiades toetuma sellele, mida ta suudab teha, mitte mida ta on lubanud teha. Peale võite otsustas Alkibiades Ateenasse tagasi naasta aastal 407 eKr, olles ülimalt ettevaatlik, kuna süüdistused püsisid senini ja meeles oli ka varasem abi Spartale, mis Ateenale suurt peavalu oli valmistanud.

Ateenas tervitati aga teda kui kangelast, kuid ta poliitilised vaenlased olid endiselt alles. Kõik varasemad süüdistused tühistati. Ta omand oli taastatud ning ta valiti strategoseks. Järgnev kaotus Notiumis andis vaenlastele võimaluse ta ametist eemaldada (kaotuses oli tegelikult süüdi Antiochus, kelle Alkibiades jättis laevastikku juhtima ning spartalasi jälgima, andes kindla käsu mitte rünnata, paraku käsku eirati, mis viis kaotuseni), mis viis omakorda ta eksiili saatmiseni. Alkibiades ei naasenud enam kunagi Ateenasse ega sekkunud sõtta, asudes elama Traakiasse. Ehkki kaotus iseenesest polnud suur, oli selle mõju Ateenale tugev, mis kajastus nii Alkibiadese, Thrasybuluse, Theramenese ja Critiase eemaldamises. Paraku olid nad sel ajal Ateena parimad komandörid ning järgmise kahe aasta jooksul alistus Ateena otsustavalt. Alkibiades eelistas tavapäratuid taktikaid: kasutades pigem reetlikust, altkäemaksu või läbirääkimisi linnade ülevõtmiseks piiramise asemel. Nii tema sõjalised kui poliitilised oskused olid hindamatud, mis paraku tõid talle ka võimsaid vaenlaseid, mistõttu ei õnnestunud tal ühte paika kunagi kauaks püsima jääda. Sõja lõpuks oli ta poliitiline mõjuvõim ja teod unustatud. Tema surmapõhjus pole kindlalt teada, arvatavalt olid spartalased ja nende admiral Lysandros vastutavad. Iseloomult ja käitumiselt oli Alkibiades väga ambitsioonikas, soovides endale au ja rikkust saada Sitsiilia vallutamisega. Teda peetakse nii Ateena vaenlaseks kui ka suurimaks kaitsjaks, samuti reeturiks. Alkibiadest nähakse ka võitmatu kindralina ja sinna kuhu ta läks, järgnes ka võit. Eelkõige peetakse ta suurimaks sõjaliseks veaks Notiumis laevastiku jätmist kogenematu ohvitseri kätte. Sellest hoolimata oli tegu ühe mõjukaima Ateena kindrali, oraatori, riigimehe ja konspiraatoriga, kelle teod mõjutasid Kreekat ja selle edasist tulevikku märkimisväärselt.