Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Hannibal - 247. eKr. - 183. eKr.

Kartaago komandör ja taktik Teises Puunia sõjas, töötas hilisemalt ka teistel ametitel. Hannibali peetakse üheks parimaks kindraliks maailma ajaloos. Üheks Hannibali suurimaks saavutuseks on armee ning sõjaelevantidega marssimine Ibeeriast (Hispaaniast) üle Püreneede ja Alpide, jõudes Põhja - Itaaliasse. Too saavutus oli antiikajal hämmastav ning pole oma olulisust tänini minetanud. Itaalia sissetungi ajal võitis ta roomlaseid lahinguseeriates, märkimisväärsemad neist olid Trebia, Trasimenus ja Cannae, mis on üks hiilgavamaid taktikalisi võite, mis kunagi ühe kindrali poolt saavutatud. Hannibal pidas armeed Itaalias üleval enam kui dekaadi järgnevalt oma sissetungi, saamata selle aja jooksul pea ühtki abiväge ega varustust. Võitudeseeriast hoolimata ei suutnud ta roomlaseid alistuma sundida, samuti ei nõustunud nad ka Hannibali pakutud rahuga. Roomlaste sissetung Aafrikasse, Kartaagosse sundis Hannibali koju tagasi pöörduma, kus teda võideti hiilgava Rooma kindrali, Scipio Africanuse poolt Zama lahingus. Pärast sõda teenis ta edukalt suffet'ina (magistraat, kellele oli tagatud kontroll teatud linnriigi üle, üpris sarnane olemuselt Rooma diktaatoriga). Hannibal sätestas nii poliitilisi kui rahandusreforme, et korvata Roomale sõjakahjustused. Paraku olid reformid Rooma kõrgklassi silmis ebapopulaarsed, sundides Hannibali maapakku. Eksiili ajal elas ta Seleukiidide õukonnas, olles kuningas Antiochus III sõjaline nõustaja, abistades teda Rooma-vastases sõjas. Pärast seda, kui Antiochus kaotusega kohtus ning oli sunnitud roomlastele alistuma, põgenes Hannibal taas. Sel korral peatus ta Armeenias, töötades seal linnaplaneerijana, juhendades uue pealinna ehitust. Seejärel liikus ta edasi Bitüünia õukonda, kus ta võis olla saavutanud märkimisväärse merevõidu bioloogilise sõjategevusega. Järgnevalt reedeti ta roomlastele ning soovides mitte vangistusse sattuda, neelas Hannibal alla mürgi, mida ta väidetavalt olevat endaga alati kaasas kandnud.

Hannibali peetakse üleüldiselt üheks suurimaks kindraliks ning taktikuks ajaloos. Sõjaajaloolane Theodore Ayrault Dodge kutsus kord Hannibali "strateegia isaks", kuna ta suurim vaenlane Rooma võttis järgnevalt Hannibali sõjataktikate elemendid üle enda arsenali. See ülistus on teeninud Hannibalile ära tugeva reputatsiooni tänapäeval ja teda on peetud "oskuslikuks strateegiks" nii Napoleon Bonaparte'i kui ka Wellingtoni hertsogi poolt. Hannibali elu on olnud aluseks paljudele filmidele ning dokumentaalidele.

Hannibal Barka (tähendades tõlkes "Baali armu", Baal oli Kartaago kaitsejumal) oli Hamilkar Barka ning tolle Ibeeria naise poeg. Barka polnud perekonnanimi, vaid seda kanti poegade poolt edasi. Pärast Kartaago kaotust Esimeses Puunia sõjas asus Hamilkar oma pere ja Kartaago varandust täiendama, alustades Ibeeria poolsaare hõimude alistamist. Kartaago oli sel ajal nii viletsas olukorras, et laevastik oli võimetu Hamilkari armeed Ibeeriasse transportima. Hamilkar pidi seega marssima Heraklese sammaste poole ja vedama armeed üle Gibraltari väina (tänapäevane Maroko).

Vastavalt Rooma ajaloolasele Liviusele rääkis Hannibal hiljem, kuidas ta anus isa, et too ta sõjakäigule kaasa võtaks. Hamilkar nõustus sellega, kuid nõudis, et Hannibal annaks vande mitte kunagi Rooma sõbraks saama, seni kuni ta elab. Hamilkar asus järgnevalt Hispaaniat vallutama. Kui ta lahingus tapeti, võttis Hannibali õemees Hasdrubal armee juhtimise üle. Hasdrubal taotles Kartaago huvide kindlustamispoliitikat Hispaanias, tehes isegi Roomaga rahu, mille alusel Kartaago ei laienda oma territooriumi Ebre jõest põhjapoole senikaua, kuni Rooma ei laienda oma territooriumi sellest lõunasse.

Peale Hasdrubali mõrvamist 221 eKr. kuulutati Hannibal armee ülemkomandöriks ning seda positsiooni kinnitati Kartaago valitsuse poolt. Pärast juhtimise ülevõtmist kulutas Hannibal kaks aastat, kindlustades oma valduseid ja lõpetades Hispaania vallutust Ebrost lõunas. Rooma, kartes Hannibali kasvavat tugevust Ibeerias, lõi liidu Saguntumi linnaga, mis paiknes märkimisväärsel kaugusel Ebro jõest lõunas ja kuulutas linna oma protektoraadiks (kaitse alla võtmine). Hannibal suhtus sellesse kui leppe rikkumisse ja asus seega linna piirama, mis langes pärast kaheksat kuud. Rooma reageeris sellele kui leppe vägivaldsele rikkumisele ja nõudis Kartaagolt õiglust. Kartaago valitsus ei takistanud Hannibali tegemisi, ja seega oli sõda aasta lõpul välja kuulutatud. Hannibal otsustas nüüd viia sõja Itaaliasse, marssides kiirelt läbi Hispaania ja Lõuna-Gallia.

Aastaid varem, 229 eKr. sai Hasdrubal Ibeerias Kartaago armee komandöriks. Seda ametit pidas ta umbes kaheksa aastat kuni 221 eKr. Varsti said roomlased teada kartaagolaste ja Po jõeorus Põhja-Itaalias elavate keltide tärkavast liidust. Viimased koondasid vägesid, et tungida Itaaliasse, arvatavasti kartaagolaste toetusel. Seega tungisid roomlased Po regiooni 225 eKr. Aastaks 220 eKr. olid roomlased piirkonna annekteerinud. Samal ajal, 221 eKr. oli Hasdrubal mõrvatud, tuues Hannibali sellega armee etteotsa. Paistis, et roomlased, olles näiliselt Galli-Kartaago rünnakuohu Itaaliasse kõrvaldanud, lisaks ka Hasdrubali, tundsid ennast turvalisena. Seega üllatas Hannibal roomlaseid kaks aastat hiljem 218 eKr. võttes taas kasutusele algupärase Hasdrubali Galli-Kartaago sissetungiplaani.

Hannibal lahkus Uus-Kartaagost 218 eKr. hiliskevadel. Olles teel Püreneedeni, võitles ta põhjapoolsete hõimudega, alistades neid läbi kavalate mäetaktikate ja heitluste. Hannibal jättis väeüksuse 11 000 mehest garnisoneerima äsjavallutatud ala. Püreneedel vabastas ta teist 11 000 Ibeeria sõdurit, kes näitasid üles vastumeelsust kodumaalt lahkumise vastu. Öeldavasti sisenes Hannibal Galliasse 40 000 jalaväelase ja 12 000 ratsanikuga. Hannibal mõistis, et ta peab endiselt ületama Püreneed, Alpid ja paljud jõed. Lisaks sellele pidi ta võitlema gallidega, kes võisid vastupanu osutada, kui ta nende territooriumi läbis. Hannibal jõudis Rhone'i jõele, saamata roomlaste vastupanu osaliseks. Saabudes septembris Rhone'ile, oli Hannibalil 38 000 jalaväelast, 8 000 ratsaväelast ning 37 sõjaelevanti.

Pärast kohalike ületrumpamist kiirete manöövritega, kes üritasid Hannibali takistada, vältis ta roomlaste väge, liikudes Alpide suunas. Tema täpne tee üle Alpide on tänini vaidlust tekitanud. Sellest hoolimata on Alpide ületamist Hannibali poolt nimetatud üheks kõige kuulsamaks saavutuseks sõjaajaloos. Hannibal ületas edukalt mäed, hoolimata arvukatest takistustest, nagu näiteks karm kliima ja maastik, kohalike hõimude rünnakud ja nii keeleliselt kui kultuuriliselt erineva armee juhtimine. Hannibali armee koosnes erinevatest rahvustest, nii kartaagolastest kui liibüalastest, gallidest ja hispaanlastest, selle edukas juhtimine ning armee kiire reageerimine käskudele näitas selle kõrget taset ja mitte iga kindral poleks sellega edukalt toime tulnud. Hannibal laskus eelmäestikust alla ja saabus Põhja-Itaaliasse tänapäevase Torino lähedusse, kuid Alpide ületamine oli ta armeed kõvasti kahandanud. Alles olid vaid pool armeed, ja mõningad sõjaelevandid. Hannibal mõistis algusest peale, et ta peab hakkama saama ilma abita Hispaaniast.

Hannibali marss tõi ta Rooma territooriumile, tehes sellega roomlastele tuska, kuna nood lootsid võidelda võõrmaal. Tema äkiline saabumine Po oru gallide sekka võimaldas tal need hõimud roomlastega liidus olemisest eemaldada, enne kui viimased seda peatada jõudsid.

Konsul Publius Cornelius Scipio, kes roomlaste väge juhtis, saadeti Hannibali peatama. Too ei julgenud oodatagi, et Hannibal teeb katse Alpe ületada, kuna roomlased olid valmistunud sõdimiseks Ibeerias. Väikese väeosaga, mis Gallias paiknes, tegi Scipio katse Hannibali kinni püüda. Kiire otsuse ja nobeda liikumisega õnnestus tal armee merd mööda Itaaliasse transportida. Hannibali väed liikusid läbi Po oru ja võitlesid väikese lahingu Ticinusel. Kartaagolased võitsid kokkupõrke tänu võimsamale ratsaväele. Ehkki võit iseenesest oli väike, julgustas see galle ja liguurlaseid Hannibaliga liituma. Sellega kasvas armee 40 000 meheliseks. Scipio sai tõsiselt haavata ja taandus teisele poole Trebbia jõge, asudes laagrisse Placential.

Teine Rooma konsulaararmee liikus Po orgu. Isegi enne, kui uudised kaotusest Ticinusel Rooma jõudsid, käskis Senat konsul Sempronius Longusel oma armee Sitsiiliast tagasi tuua, et Scipioga liituda ja Hannibalile vastu astuda. Hannibal paiknes sel ajal teel, mis asus Placentia ja Arminumi vahel, kui Sempronius kavatses Scipiot tugevdada, pidi ta mööda seda marssima. Hannibal vallutas seejärel Clastidiumi, kust ta meestele suurtes kogustes provianti varus. Kuid see saavutus tõi ka kaotuse: Semproniusel õnnestus ümber Hannibali tiiva liikuda ja ta liitus oma kolleegiga tolle laagris Trebbia jõe lähedal Placentia ligiduses. Siinsamas selle aasta detsembris oli Hannibalil võimalus näidata oma ülimat sõjalist taset: pärast Rooma jalaväe väsitamist purustas ta selle varitsuses asuva väeosa üllatusrünnakuga tiivalt.

Olles kindlustanud selle võiduga oma positsiooni Põhja-Itaalias, majutas Hannibal oma sõdurid talveks gallide juurde, kelle toetus tema vastu oli vähenemas. 217 eKr. kevadel otsustas Hannibal leida usaldusväärsema operatsioonibaasi kaugemal lõunas. Arvates, et Hannibal plaanib Roomale läheneda, võtsid uued konsulid, Cnaeus Servilius ja Gaius Flaminius endi armeed, et blokeerida ida - ja läänepoolsed teed Rooma. Ainus alternatiivne tee Kesk-Itaaliasse paiknes Arno suudmes. See tee oli praktiliselt üks hiiglaslik soo, ja paistis sel hooajal olevat rohkem tulvaveede poolt kimbutatav, kui tavaliselt. Hannibal teadis, et see tee on täis ohtusid, kuid see oli kindlaim ning kiireim tee Kesk-Itaaliasse. Mehed marssisid neli päeva ja kolm ööd mööda teed, mis oli vee all, kannatades tohutult väsimuse all. Ta ületas Apenniinid ja pealtnäha läbipääsmatu Arno ilma vastuseisuta, kuid Arno soisel madalmaal kaotas ta suure osa oma armeest, kaasa arvatud Alpide ületamisest säilinud sõjaelevandid.

Saabudes 217 eKr. kevadel Etruriasse, otsustas Hannibal meelitada Rooma armeed Flaminiuse all endaga lahingusse, laastades selleks piirkonda, mida Flaminius oli saadetud kaitsma. Samal ajal üritas Hannibal murda Rooma liitlaste truudust, tõestades neile, et Flaminius on võimetu neid kaitsma. Sellest hoolimata leidis Hannibal Flaminiuse endiselt olevat passiivsena Arretiumis laagris. Võimetu piirkonna laastamisega Flaminiust lahingusse meelitama, marssis Hannibal julgelt ümber oma vastase vasaku tiiva ja lõikas sellega konsuli tõhusalt Roomast ära.

Liikudes üle Etruria kõrgustike edasi, provotseeris Hannibal Flaminiust end jälitama, tabades teda varitsusega Trasimenuse järve kaldal mäekurus, hävitades roomlaste armee vetes ja kõrvalasuvatel nõlvadel, tappes ka Flaminiuse. Rooma armee kaotas umbes 30 000 sõdurit, 10 000 vangistati. Hannibal oli nüüd lahti saanud ainsast väliarmeest, mis peatas ta edasimarssi Roomale. Taibates, et ilma piiramismasinateta on Roomat võimatu vallutada, eelistas Hannibal oma võitu mujal ära kasutada, liikudes Kesk - ja Lõuna-Itaaliasse, julgustades seal ülestõuse Rooma vastu.

Roomlased määrasid Fabius Maximuse diktaatoriks. Maximus loobus Rooma traditsioonilistest võitlustest Hannibali vastu, võttes kasutusele Faabiani strateegia (nimetatud tema järgi). Strateegia kujutas endast otseste kokkupõrgete vältimist Hannibaliga, võideldes kartaagolastega Ibeerias ning teistel rinnetel. Mitmed armeed paigutati Hannibali lähedusse, et limiteerida tema liikumisi. Olles Apuuliat rüüstanud ilma Fabiust lahingusse provotseerimata, otsustas Hannibal marssida läbi Samniumi Campaniasse, ühte rikkaimasse ja viljakamasse provintsi Itaalias, lootes, et selle hävitamine sunnib Fabiust lahingusse astuma. Fabius oli Hannibalil üpris kannul, ent keeldus endiselt lahingusse astumast, jäädes seega kaitsvaks pooleks. See strateegia oli paljude roomlaste silmis ülimalt ebapopulaarne, kes pidasid Fabiuse tegevust argpükslikuks. Paraku, nagu nad hiljem isegi taipasid, oli see ainus tee Hannibalist jagu saamiseks.

Hannibal otsustas, et talve veetmine juba laastatud Campania tasandikel pole mõistlik, kuid Fabius oli kindlustanud, et kõik teed, mis Campaniast välja viivad, oleks blokeeritud. Selle vältimiseks tüssas Hannibal roomlaseid, pannes nad arvama, et Kartaago armee üritab läbi metsade põgeneda. Kui roomlased metsa poole liikusid, hõivas Hannibali armee läbikäigu, ja armee pääses kurust läbi, saamata vastupanu osaliseks. Talveks leidis Hannibal mugavad varjualused Apuulia tasandikul. See andis Fabiuse prestiižile tugeva löögi ja peagi ta võimuperiood lõppes.

216 eKr. kevadel haaras Hannibal initsiatiivi ja vallutas suure varustuslao Cannae's Apuulia tasandikul. Cannae vallutamisega oli Hannibal paigutanud ennast roomlaste ja nende olulise varustusallika vahele. Rooma senat määras aastal 216 eKr. ametisse uued konsulid, nagu igal aastal. Nendeks said Gaius Terentius Varro ja Lucius Aemilius Paullus. Vahepeal olid roomlased kokku ajanud üüratu armee, lootes Hannibali võita arvudega. Mõningate arvutuste kohaselt võis armee suurus olla kuni 100 000 meest.

Konsulite Rooma - ja liitlasleegionid, otsustades Hannibalile vastu astuda, marssisid lõuna poole, Apuuliasse. Hannibal leiti viimaks Aufiduse jõe vasakult kaldalt, mispeale roomlased asusid laagrisse umbes kuus miili eemal. Sel korral olid kaks armeed kokku pandud, seega juhtisid konsulid seda päevaste vahetustega. Konsul Varro, kes juhtis esimesel päeval, oli hoolimatu ja ennasttäis mees. Samuti oli ta ka kindel, et võidab Hannibali. Seda Hannibal ära kasutaski ja meelitas Varro lõksu, kasutades sissesulgemistaktikat, mis kõrvaldas roomlaste arvulise eelise, surudes viimaks roomlased niivõrd kokku, et neil ei õnnestunud mõõkagi käes hoida.

Lahingust täpsemalt allpool.

Öeldavasti kommenteeris Kartaago ohvitser Gisgo roomlaste armee suurust, mispeale Hannibal vastas: "Teine asi, mis su tähelepanekust puudub, Gisgo, on isegi hämmastavam -- ehkki roomlaseid on nii palju, pole nende hulgas kedagi Gisgo nimelist". Nagu ülalpool mainitud, juhtis armeed esimesel päeval konsul Varro. Kui roomlased Cannaele lähenesid, varitses väike osa Hannibali üksustest roomlaste armeed. Varro lõi kartaagolaste rünnaku edukalt tagasi, liikudes edasi Cannae suunas. Kuigi mainitud kokkupõrge oli põhiolemuselt väike ega tähendanud midagi, tugevdas see roomlaste armee enesekindlust suuresti, eriti aga Varro oma. Paullus oli paraku lahingule vastu, kui see kuju hakkas võtma. Erinevalt Varrost oli ta mõistlik ning ettevaatlik, uskudes samuti, et avamaal lahingut võidelda on rumalus, hoolimata roomlaste arvulisest eelisest. Sellest hoolimata arvas ka Paullus, et rumalus on armeega taganeda pärast esialgset edu, ja viis kaks kolmandikku armeest Aufiduse jõest ida poole, saates ülejäänud oma meestest kindlustama positsiooni vastasküljel. Selle teise laagri eesmärgiks oli katet teha toitu koguvatele üksustele pealaagrist ja rünnata vastaste toiduhankijaid.

Mõlemad armeed jäid vastavatele positsioonidele kaheks päevaks. Teisel päeval, 1. augustil oli Hannibal teadlik, et järgmisel päeval juhib armeed Varro, seega lahkus ta laagrist ja pakkus lahingut. Paullus keeldus. Kui Hannibali ettepanek oli tagasi lükatud, saatis ta ratsaväe väiksemasse Rooma laagrisse vett tassivaid sõdureid ründama -- kes olid väljaspool laagri kindlustusi -- mõistes Aufiduse vee olulisust Rooma sõduritele. Hannibali ratsavägi liikus julgelt roomlaste laagriplatsi äärde, tekitades kaost ja häirides põhjalikult veevarude kogumist Rooma laagris. Varro, kes oli raevunud sellest äkkrünnakust, võttis 2. augustil juhtimise enda peale, kogus väed kokku ning liikus tagasi Aufidusele, et pakkuda lahingut.

Kahe konsuli ühendatud väed olid kogusummas 75 000 jalaväelast, 2 400 Rooma ratsanikku ning 4 000 liitlaste ratsanikku. Kahes kindlustatud laagris oli lisaks 2 600 raskelt relvastatud üksust ja 7 400 kergeüksust, kokku 10 000. Seega oli roomlaste armee täissuurus, mis välja toodud, 86 400 meest. Kartaagolaste armee koosnes umbes 40 000 raskejalaväelasest, 6 000 kergejalaväelasest ning 8 000 ratsanikust. Kartaago armee oli sõdalaste kombinatsioon, kes pärinesid arvukatest regioonidest. Koos 8 000 liibüalasega, kes olid armee tuumaks, võideldes roomlaste turvises, oli armees ka 8 000 ibeerlast, 16 000 galli, kellest 8 000 olid sel päeval laagrisse jäetud, lisaks ka teadmata arv Gaetuulia jalaväelaseid. Hannibali ratsavägi pärines samuti erinevatest paikadest. Ta juhtis 4 000 Numiidia, 2 000 Hispaania ja 450 Liibüa-Foiniikia ratsaväelast. Armees oli ka 8 000 üksust, sisaldades Baleaari linguheitjaid ja erinevatest rahvustest pärit odamehi. Kõik neist spetsiifilistest gruppidest tõid oma vastavad tugevused lahingusse.

Rooma väed kasutasid traditsioonilist varustust, kaasa arvatud pila ning hastae, lisaks ka tavapäraseid kiivreid, kilpe ning kehaturvist. Kartaago armee kasutas erinevat varustust. Liibüalased võitlesid nii turvise kui muu varustusega, mis varasemalt võidetud roomlastelt oli ära võetud. Hispaanlased võitlesid mõõkadega, mis sobisid nii lõikamiseks kui torkamiseks, samuti viskeodade ja süütavate odadega. Kaitseks kandsid Hispaania sõdalased suuri ovaalseid kilpe. Gallid võitlesid pikkade mõõkadega, mis mõeldud eelkõige raiumiseks, kaitseks kanti väikest, kuid vastupidavat ovaalkilpi. Kartaago ratsavägi kandis kaht viskeoda ja kõvermõõka, kaitseks oli raske kilp. Numiidialased, olles kergratsavägi, ei kandnud turvist, vaid väikest kilpi, viskeoda ning mõõka. Üksused, mis mõeldud väiksemateks kokkupõrgeteks, kandsid kas lingu või oda. Baleaari linguheitjad, kes olid tuntud oma täpsuse poolest, kandsid nii lühikesi, keskmisi kui ka pikki linge, kuid mitte kaitsvat varustust. Odamehed kandsid kilpe, viskeodasid, ja võimalikult mõõka või väiksemat oda.

Tavapärane asetus selleaegsetele armeedele oli paigutada jalavägi keskele ning ratsavägi kahele tiivale. Roomlased järgisid seda paigutust üpris täpselt, kuid jalaväerivi laiendamise asemel otsustasid nad sellele lisasügavuse tagada. Roomlased lootsid, et lisasügavus tagab neile piisavalt tugeva jõu, et murda läbi nõrgemast kartaagolaste tsentrist. Varro teadis, kuidas Rooma armeel õnnestus Hannibali tsentrist Trebbia lahingus läbi tungida, ja ta otsustas selle ellu viia. Principes'ed (teine Leegioni rivi, sisaldas lahingus veidi kogenumaid mehi) olid paigutatud kohe hastati'de (noorimad ning värskemad üksused Leegionis, paiknesid esimeses rivis) taha, valmis edasi tungima esimesel kokkupuutel, et tagada roomlastele ühendatud esirinne.

Varro jaoks paistis Hannibalil olevat vähe ruumi manööverdamiseks, samuti puudus ka taganemistee, kuna Aufiduse jõgi paiknes otse kartaagolaste seljataga. Varro uskus, et kui suruda peale roomlaste võimsamatele arvudele, tõrjuvad nad kartaagolased otse vette, kus nad paanikasse sattunutena tapetakse. Pidades meeles, et Hannibali varasemad võidud olid peamiselt saavutatud läbi varitsuste, ja kuna väli Cannaes oli sile ning ilma mingisuguste võimalusteta varitsuseks, oli Varro oma võidus enam kui kindel.

Hannibal oli paigaldanud oma väed vastavalt iga üksuse võitluskvaliteedile, võttes nii arvesse nende tugevused kui nõrkused, kujundades nõnda oma strateegiat. Ta paigutas ibeerlased, gallid ja keltibeerid tsentrisse. Jalavägi Aafrikast paigutati jalaväerivi servade äärtele tiibadele.

Levinud valearusaama kohaselt kandsid Aafrika sõdurid piike, tegelikult kandsid Liibüa sõdalased odasid, mis lühemad kui Rooma triarii'del (kolmas ja viimane rida leegionis, vanimad ning kogenumad sõdurid), seega 2-3 meetrised või ka lühemad. Liibüalaste eelis ei olnud mitte relvastuses, vaid need sõdalased olid lahingus ülimalt karastatud, hoidsid rivi ning ründasid roomlaseid tiibadelt.

Hasdrubal juhtis Ibeeria ja keltibeeride ratsaväge Kartaago armee vasakul tiival. Talle oli antud umbes 6 500 ratsaväelast ning Hanno juhtis 3 500 numiidlast paremal tiival. Hasdrubali üksus suutis kiirelt hävitada roomlaste ratsaväe (lõunas), liikus seejärel Rooma jalaväe tagalasse ja jõudis Rooma liitlaste ratsaväeni, sel ajal kui neid rünnati juba Hanno numiidlaste poolt. Hanno ja Hasdrubali ühendatud ratsavägi purustas liitlaste ratsaväe ning asus seejärel Rooma jalaväge tagant ründama.

Hannibal aimas, et ta ratsavägi, koosnedes peamiselt keskmise kvaliteediga Hispaania ratsaväest ning Numiidia kergratsanikest, paiknedes tiibadel, võidab nõrgema Rooma ratsaväe ning liigub seejärel Rooma jalaväe taha, asudes seda ründama sel ajal, kui roomlased suruvad peale kartaagolaste nõrgemale tsentrile. Seejärel liikunuks ta veteranidest Aafrika jalaväelased tiibadelt roomlastele otsustavalt peale, ja ümbritsenud seega kogu vastaste armeed, piirates nad otsustavalt sisse.

Peale ümberpiiramist abistas kartaagolasi tegurite kombinatsioon, mis viis otsustava võiduni. Esmalt, selle asemel, et rünnata veteranidest triariide rivi, mis paiknes taga, tegi ratsavägi lõpu peale kergüksustele, kes olid taganenud läbi rivide tagala poole pärast seda, kui eelvõitlus läbi sai. See andis Kartaago armeele aega, et kõrvaldada strateegiliselt tsentuuria juhte, lisaks ka ajada hastatid segadusse. Segadus läks ainult hullemaks, kuna kartaagolaste viskeodad ning nooled tekitasid Rooma armees rohkem segadust kui vigastusi. Leegionärid pagesid keskosa poole, see aga viis ainult olukorrani, kus nad olid viimaks nii kokku surutud, et ei saanud efektiivselt oma relvi kasutada, ning langesid kartaagolaste relvade ning raevu all üha suurema kiirusega.

Hannibal oli muretu oma positsiooni pärast Aufiduse jõe vastas. Tegelikult mängis see tema strateegias suurt rolli. Ankurdades oma armee jõele, takistas Hannibal ühe oma tiiva ümbritsemist roomlaste poolt. Roomlased olid künka ees, mis viis Cannaele ning paremal tiival olid nad sisse piiratud Aufiduse jõe poolt, seega oli nende vasak tiib ainus ainus rakendatav taganemistee. Lisaks sellele olid kartaagolased manööverdanud nõnda, et roomlased olid näoga ida poole. Mitte ainult ei paistnud tõusev päike lahinguväljale liginevatele roomlastele silma, vaid ka kagutuuled puhusid neile liiva ja tolmu näkku. Hannibali unikaalne armeepaigutus, põhinedes oma üksuste vaatlusel ning nende võimekusel mängis lahingus otsustavat rolli.

Kui armeed üksteisele lähenesid, pikendas Hannibal järk-järgult oma rivi tsentrit. Pärast kogu oma armee ülesrivistamist sirgesse rivvi, võttis Hannibal hispaanlaste ja keltide keskkompaniid ja liikus nendega edasi, hoides nendest ülejäänuid antud kompaniidega kontaktis, seejärel taandus ta nendega järk-järgult tahapoole, et luua poolkuu kujulist formatsiooni, flankeerivate kompaniide rivi muutus õhemaks, kuna see pikenes, tema eesmärgiks oli rakendada aafriklasi reservväena ja alustada võitlust hispaanlaste ja keltidega. Kartaagolaste nõrk tsenter paigutus ümber poolkuu kujuliseks, kaardudes välja roomlaste poole, Aafrika sõdurid paiknesid nende külgedel järelvägedes. On usutud, et selle formatsiooni eesmärgiks oli murda Rooma jalaväe edasiliikumise momenti, ja viivitada selle edasiliikumist, enne kui teised saavutused võimaldasid Hannibalil oma Aafrika jalaväge kõige efektiivsemalt positsioonidele paigutada.

Kui lahing algas, asus ratsavägi tiibadel raevukasse võitlusesse. Kui Hispaania ja keldi ratsanikud vasakul tiival Rooma ratsaväega kokku põrkasid, oli võitlus, mis sellele järgnes, tõeliselt metsik. Kartaago ratsavägi surus kiirelt nõrgemad roomlased paremal tiival maha ja lõi nad puruks. Osa Kartaago ratsaväest eraldas end seejärel vasakult küljelt ja tegi laia tiirleva pöörde Rooma paremale tiivale, kus nad sööstsid Rooma ratsaväele tagant peale. Roomlaste ratsavägi oli koheselt segi löödud ning kartaagolased tormasid neile peale, alustades armutult nende tükkideks raiumist.

Sel ajal kui kartaagolased olid Rooma ratsaväe löömisega ametis, ligines mõlema poole jalaväemass teineteisele välja keskel. Tuul idast puhus roomlastele tolmu näkku, kui nad edasi marssisid, häirides nende nägemist. Isegi, kui tuul polnud märkimisväärne faktor, siis tolm, mida mõlemad armeed väljal tekitasid, vähendas oluliselt nägemisulatust. Tolm polnud paraku ainus psühholoogiline tegur. Kuna mõlemad laagrid paiknesid lahinguväljalt üpris kaugel, siis seetõttu said mehed ka vähe magada. Roomlaseid kimbutas teinegi probleem, mis põhjustatud varasemalt Hannibali ratsaväerünnaku poolt nende laagrisse, rünnates roomlaste veevarusid. Seega mängis olulist rolli roomlaste seas ka janu. Hilisemalt tekitas sõdurite massiivne arv ka tohutut müra. Kõik need faktorid tegid lahingu eriti raskeks jalaväelastele.

Hannibal seisis oma meestega nõrgas tsentris, hoides neid tagasi kontrollitud taganemiseks. Hispaania ja Gallia sõdalaste kaar hakkas sissepoole painduma, kui nad tasapisi taandusid. Teades Rooma jalaväelaste üleolekut, käskis Hannibal oma jalaväelastel meelega taanduda, luues seega isegi kitsama poolringi ründavate Rooma vägede ümber. Nõnda tehes oli ta pööranud Rooma jalaväe tugevuse nõrkuseks. Kui roomlaste esirivid järk-järguliselt edasi liikusid, hakkas suur osa Rooma sõduritest oma ühtsust kaotama, kuna nad alustasid tunglemist kasvava tühimiku suunas. Peagi olid nad niivõrd kokkusurutud, et puudus ruum relvade hoidmisekski. Roomlased, kes surusid ennast täiel jõul edasi, soovides hävitada taganevat hispaanlaste ja gallide rivi, olid ignoreerinud (arvatavasti tolmu tõttu) Aafrika sõdalasi, kes seisid tegevusetult. See andis samuti Kartaago ratsaväele aega ajada ära roomlaste ratsavägi mõlemalt tiivalt ja rünnata Rooma tsentrit tagant. Rooma jalavägi, mis oli nüüd kaotanud mõlemad tiivad, moodustas hiiglasliku kiilu, mis tungis üha sügavamale Kartaago poolringi, ajades endid vahekäiku, mis oli moodustatud Aafrika jalaväelaste poolt, kes paiknesid järelvägedes. Sel otsustaval hetkel andis Hannibal aafriklastele käsu liikuda sissepoole ning rünnata Rooma tiibu, piirates Rooma jalaväelased täielikult ümber.

Kui Kartaago ratsavägi ründas roomlaseid tagant, ja aafriklaste flankeerivad järelväed nii vasakult kui paremalt ründasid, toodi roomlaste edasiliikumine järsu lõpuni. Jalavägi oli ümberpiiratud ja puudus igasugune pääsemisvõimalus. Kartaagolased lõid nende ümber müüri ning asusid ümberpiiratud roomlaseid maha nottima. Välimised rivid olid jätkuvalt maha võetud ja ellujääjad olid sunnitud tagasi tõmbuma, tõugeldes üksteise vastu. Viimaks olid nad kõik tapetud sealsamas, kus nad seisid.

Hannibali jaoks oli võit praktiliselt käes. Ta andis meestele käsu lõigata kiirelt läbi ellujäänud vaenlaste kõõlused ning liikuda seejärel edasi uute poole. Kui viimaks enam võitlusvõimelisi roomlaseid polnud, notiti kõik jalutud roomlased maha nii nagu süda lustis.

Peaaegu kuussada leegionäri tapeti igas minutis, kuni viimaks pimedus sellele lõpu tõi. Põgeneda õnnestus vaid 14 000 roomlasel. Päeva lõpuks oli algupärasest 87 000 Rooma sõdurist vaid iga kuues elus.

Ehkki täpset arvu ei pruugi me kunagi teada saada, väitsid ajaloolased Livius ja Polybius erinevalt, et 50 000 - 70 000 roomlast tapeti, umbes 3 000 - 4 500 võeti vangi. Surnute hulgas oli Lucius Aemilius Paullus, kaks konsulit eelmisest aastast, kaks kvestorit, neljakümne kaheksast sõjatribuunist oli tapetud kakskümmend üheksa, samuti ka kaheksakümmend senaatorit (kui arvestada, et Senat koosnes sel ajal umbes kolmesajast mehest, siis moodustas see 25 - 30 % valitsusüksusest). Teine 8 000 meest kahest Rooma laagrist ja ümberkaudsetest küladest alistus järgmisel päeval (mis tõi veel kaotuseid juurde, umbes 2 000).

Kogusummas rohkem, kui 75 000 roomlast algupärasest 87 000 armeest olid tapetud või vangistatud, seega oli üle 85 % armeest hävitatud. Kartaagolastel oli 16 700 kaotust, suuremas osas keltibeerid ja hispaanlased. Hukkus umbes 6 000 meest, neist 4 000 keltibeeri, 1 500 ibeerlast ning aafriklast, ülejäänud hukkunutest olid ratsaväelased. Lahingus hukkunute koguarv ületas seega 80 000 meest ühe päeva jooksul. Isegi veel tänapäeval kuulub Cannae lahing viiekümne surmavama lahingu sekka.

Mitte kunagi varem polnud Roomas sellist paanikat ega segadust olnud nagu nüüd, peale seda katastroofilist kaotust. Polnud enam ühtki Rooma laagrit, ei kindralit ega sõdurit. Peaaegu kogu Itaalia lebas Hannibali jalge ees. Mõnda aega oli Rooma täielikus korratuses. Poolsaare parimad armeed olid hävitatud, mõned allesjäänud olid tõsiselt demoraliseeritud, ja ainus konsul Varro oli täielikult häbistatud. Cannae lahing oli roomlaste jaoks täielik häving. Linnas polnud ühtki inimest, kes poleks hukkunuid tundnud või nendega sugulane olnud. Roomlased muutusid nii meeleheitlikeks, et võeti isegi kasutusele inimohverdused.

Hannibal kogus laipadelt lahinguväljal üle kahesaja kuldsõrmuse, saates selle Kartaagose kui tõestuse võidust.

Nüüdseks oli Hannibal võitnud kaheksa konsulaararmeed, varasemalt Trebbias ning Trasimenuse järvel. Rooma oli kaotanud sellega viiendiku kogu rahvastikust, kes olid üle seitsmeteistkümne eluaasta. Paljud linnad läksid järgnevalt Hannibali poolele üle.

Paraku puudusid Hannibalil piiramismasinad, samuti oli armee hilisest lahingust kurnatud, et asuda Roomat piirama. Lisaks vajas selline ettevõtmine enda varustusliininde kindlustamist. Hannibal saatis delegatsiooni Rooma, pakkudes neile rahu. Hoolimata kaotusest, mis Rooma kannatanud, keeldus Senat rahupakkumisest. Selle asemel kuulutati välja täismobilisatsioon, sõduriteks võeti nii maata talupoegi kui ka isegi orjasid. Roomlased olid sellega oma õppetunni saanud, nad ei astunud enam Hannibalile lahinguväljal vastu, vaid võtsid taaskasutusse Faabiani strateegia, mis, nagu nad isegi viimaks aru said, oli ainus võimalus Hannibal Itaaliast välja ajada.

Pikas perspektiivis jäid roomlased siiski peale ning maksid Hannibalile kätte. Roomlased purjetasid Aafrikasse, viies sellega sõja Kartaagosse. 202 eKr. võitis Scipio Africanus Hannibali Zama lahingus, lõpetades Teise Puunia sõja.

Cannae lahing mängis suurt rolli Rooma Vabariigi armee sõjalist struktuuri ja taktikalist organisatsiooni kujundades. Cannaes kasutasid roomlased Kreeka faalanksi sarnast formatsiooni. See viis nad aga otse Hannibali lõksu, nende võimetus manööverdada iseseisvalt ülejäänud armee massist muutis Kartaago ratsaväele vastupanu võimatuks. Lisaks oli ka konsulite vahetus armee juhtimisel segadust tekitav. Aastaid peale Cannae't muutsid roomlased leegioni painduvamaks, luues väiksemad üksused, mis suutsid edukalt manööverdada ülejäänud armeest. Taibati ka vajadust ühtse juhtimise järele. Scipio Africanus tehti Rooma armeede ülemkomandöriks Aafrikas, hoides seda tiitlit sõja lõpuni. Järgnevalt muutus Rooma armee ka professionaalseks võitlusüksuseks. Näiteks roomlased, kes võitlesid Aafrikas Zama lahingus, olid varasemalt Hispaanias sõdinud pea kuusteist aastat Scipio Africanuse all, olles seega kogenud veteranid.

Cannae lahing on tuntud nii Hannibali taktikate poolest kui ka rolli eest, mida see Rooma ajaloos mängis. Sõjaajaloolane Theodore Ayrault Dodge kirjutas kunagi: "Kogu lahing kartaagolaste vaatenurgast oli täiuslik kunstiteos, Aafrika jalaväe õigeaegne liikumine ja selle pöördumine roomlaste mõlema tiiva vastu on lausa ülistamatu. Paremat näidet strateegiast ja taktikatest on raske leida."

Hannibali ümberhaaramismanöövrit Cannae lahingus on sageli nähtud kui suurimat ja edukamat manöövrit lahinguväljal kogu ajaloo vältel. Lahing esindab arhetüüpilist annihilatsioonilahingut, strateegia, mida tänapäeval on väga harva suudetud rakendada. Cannae lahingut õpitakse detailselt tänini kogu maailma sõjaakadeemiates. Paljud hilisemad kindralid on lahingut kopeerida üritanud, kuid mitte kunagi sellise eduga.

Tagasi Hannibali juurde.

Samal aastal algatasid Kreeka linnad Sitsiilias ülestõuse Rooma poliitilise kontrolli vastu. Samal ajal lubas Makedoonia kuningas Philippos V Hannibalile sõjas toetust, algatades sellega Esimese Makedoonia sõja Rooma vastu. Hannibal kindlustas samuti liidu äsjamääratud Sürakuusa kuninga, Hieronymusega. Sageli on väidetud, et kui Hannibal oleks Kartaagost korralikke abivägesid saanud, suutnuks ta Rooma vallutada. Seniks pidi ta rahulduma kindluste alistamisega, mis endiselt talle vastu seisid. Ainus märkimisväärne sündmus 216 eKr. oli teatud Itaalia territooriumite üleminek Hannibalile, kaasa arvatud Capua, mis oli teine suurim linn Itaalias, Hannibal tegi sellest endale baasi. Ainult mõningad Itaalia linn-riigid, mida Hannibal lootis endale liitlasteks saada, tulid tema poolele üle.

Sõda Itaalias muutus strateegiliseks patiseisuks. Roomlased kasutasid kurnamissõja taktikaid, mis pärines Faabiani strateegiast. Roomlased jätsid Hannibali ilma suurematest lahingutest, nõrgestades selle asemel tema armeed mitmete väiksemate armeedega, üritades nii kartaagolasi kurnata kui ka tekitada rahutust nende sõdurite hulgas. Järgmisel paaril aastal kannatas Hannibal põletatud maa taktika all (viljapõllud põletati, sundides Kartaago armeed nälga taluma). Sellega oli ta sõjakäikude ulatust suuresti kahandatud, Hannibal keskendus peamiselt Campania ümber asuvatele linnadele. Abivägesid ei saatnud Kartaago ega ka mitte uus liitlane Makedoonia, kes oli ise hõivatud sõjas Rooma vastu. Hannibali positsioon Kesk-Itaalias muutus pidevalt raskemaks ja võimalus Roomat vallutada kahanes pidevalt. Sellest hoolimata saavutas Hannibal mitmeid võite, hävitades täielikult kaks Rooma armeed 212 eKr. ning tappis 208 eKr. lahingus kaks konsulit. Endiselt abivägede ja ressurssideta Hannibali saavutused kahanesid. Itaalia liitlased osutusid samuti abivägede tagamisel võimetuks. Tänu Rooma suurtele ressurssidele hakkas Hannibal tasapisi oma valduseid kaotama. Endiselt saavutas ta võite roomlaste üle, kuid neil puudus igasugune strateegiline väärtus.

Kartaagos tegutses kaks poliitilist fraktsiooni: sõjapartei, samuti tuntud Barkiididena (Hannibali perenimi), ja rahupartei, juhitud Hanno Suure poolt. Tänu Hanno tegevusele Hannibal abivägedest ilma oligi. Hannibal oli Teist Puunia sõda alustanud ilma Kartaago oligarhia täieliku toetuseta. Lisaks sellele kontrollis oligarhia, mitte Hannibal, riigi ressursse. Lahingutes kaotatud sõdurid olid asendatud vähem treenitud ja motiveerimata palgasõdurite poolt Itaaliast ja Galliast. Valitsus määras kommertslikel huvidel abivägede saatmise pigem Hispaaniasse, kui Itaaliasse.

212 eKr. vallutas Hannibal Tarentumi, kuid tal ebaõnnestus saavutada kontrolli sadama üle. Õnn hakkas Rooma kasuks pöörduma.

Roomlased viisid läbi kahel korral Capua piiramise, mis viimaks 211 eKr. langes. Seejärel lõpetasid nad Sürakuusa vallutamise ning hävitasid Kartaago armee Sitsiilias. Astuti liitu Aitoolia Liigaga, et Philippos V vastu ühiselt astuda. Philippos, kes üritas roomlaste segadust Itaalias ära kasutada ja Illüüriat vallutada, leidis end olevat mitmel rindel üheaegse rünnaku alt. Ta alistati kiirelt roomlaste ning nende Kreeka liitlaste poolt. Vahepeal oli Hannibal võitnud Fulviust Herdoneas, Apuulias, kuid kaotas Tarentumi järgmisel aastal.

210 eKr. tõestas Hannibal taaskord oma üleolekut taktikates, tekitades tõsise kaotuse prokonsulaararmeele Herdoniac'is (tänapäevases Ordonas), Apuulias. 208 eKr. hävitas ta roomlaste väe, mis oli piiramisega tegevuses. Tarentumi kaotamisega 209 eKr. ja Samniumi ning Lukaania tagasivallutamisega roomlaste poolt oli Hannibal oma valdused Lõuna-Itaalias peaaegu kaotanud. 207 eKr. õnnestus tal taas Apuuliasse liikuda, kus ta ootas oma venda Hasdrubali koos väega, et marssida koos Rooma peale. Paraku Hasdrubal Barka tapeti Metauruse lahingus ning lootus vägede ühendamiseks oli kadunud. Seejärel taandus Hannibal Bruttiumi, jäädes sinna mitmeteks aastateks. Nende sündmuste kombinatsioon märkis ära Hannibali edude lõpu Itaalias. Hannibali noorem vend Mago Barka sai samuti Liguurias kaotuse osaliseks (205 eKr. - 203 eKr.). Sellega oli lootus Itaalia tagasisaamiseks igaveseks kadunud. Aastaks 203 eKr. oli Hannibal Itaalias veetnud pea viisteist aastat. Seejärel kutsuti ta Kartaagosse tagasi, et kaitsta oma riiki sissetungivate roomlaste vastu, juhituna Scipio Africanuse poolt.

Rahupartei Kartaagos üritas Scipioga vaherahu teha, ent kui Hannibal kodumaale tagasi saabus, oli sõjapartei võimupositsioon koheselt taastatud. Ta asetati ühendatud armee etteotsa. 202 eKr. kohtus Hannibal Scipioga viljatul rahukonverentsil. Mõlemad väepealikud imetlesid teineteist. Läbirääkimised ei kandnud vilja, kuna kartaagolased olid rikkunud Esimese Puunia sõja protokolli, rünnates Saguntumit, lisaks olid kartaagolased hiljuti ka rünnanud kaldale aetud Rooma laevastikku. Varasemalt olid Scipio ja Kartaago koos välja töötanud rahuplaani, mis Roomas heaks kiideti. Leppe tingimused olid üpris normaalsed. Kartaago pidi säilitama oma Aafrika territooriumi, kuid kaotama ülemerelise impeeriumi. Numiidia pidi samuti iseseisvaks jääma. Samuti pidi Kartaago laevastikku vähendama ning tasuma sõjakahjustuste eest. Kuid siis tegi Kartaago kohutava vea: pikka aega kannatanud linnaelanikud olid kaaperdanud kaldale aetud Rooma laevastiku Tuneesia lahel ja selle varustusest tühjaks teinud. Seda tegu roomlased ei andestanud. Kartaagolased, julgustatuna Hannibali saabumisest ning saadud varustusest, lükkasid roomlaste lepingu tagasi. Otsustav Zama lahing järgnes peagi, lõppedes Hannibali kaotusega.

Erinevalt teistest Teise Puunia sõja lahingutest oli Zamas roomlastel rohkem ratsaväge, kartaagolastel aga jalaväge. Roomlased said ratsaväge tänu endise Kartaago liitlase, Numiidia kuninga Masinissa ülejooksmisele endi poolele. Masinissa oli varasemalt Kartaagot Ibeerias abistanud, kuid vahetas pooli 206 eKr. Roomlased lubasid talle maad, lisaks oli tal konflikt teise Numiidia kuninga, Syphax'iga, kes oli Kartaago poolel. See andis Scipio Africanusele suure eelise, mis varem Kartaagole kuulus. Kartaagolastel oli siiski arvuline ülekaal, lisaks 80 sõjaelevanti.

Rooma ratsavägi sai varase võidu ja Scipio oli välja mõelnud taktika, kuidas sõjaelevante võita. Sellest hoolimata oli lahingu tulemus veel otsustamata. Ühel hetkel paistis, et Hannibal on võidu äärel, kuid Scipio suutis oma mehed kokku koguda ning tema ratsavägi ründas Hannibali tagant. See kahesuunaline rünnak lõi kartaagolaste formatsiooni lagunema ning armee varises kokku. Oma tähtsaima kindrali kaotusega polnud kartaagolastel muud võimalust, kui kaotusega leppida ning Roomale alistuda. Kartaago kaotas arvatavalt 31 000 sõdurit, 15 000 said haavata. Roomlased kaotasid vaid 1 500 meest. Hannibal kaotas kartaagolaste silmis tänu lüüasaamisele austuse. Sellega oli Teine Puunia sõda lõpule jõudnud. Kaotuse tulemused olid sellised, et Kartaago ei suutnud enam Vahemerel ülemvõimu eest sõdida. Hannibal tõusis uuesti ausse, hoolimata saadud kaotusest, kuna Scipio oli Hannibali võitmiseks ta enda taktikaid kasutanud.

Hannibal oli alles 43 aastane ja näitas peagi, et suudab olla nii riigimees kui ka sõdur. Järgnevalt rahu sõlmimist, mis jättis Kartaago endisest võimsast impeeriumist ilma, valmistus Hannibal mõneks ajaks tahaplaanile tõmbuma. Oligarhia silmnähtav korruptsioon andis Hannibalile võimaluse taas esile tulla ja ta valiti suffet'iks, või peamagistraadiks. See amet oli üpris tähtsusetuks muutunud, kuid Hannibal taastas selle võimu ja autoriteedi. Oligarhia, mis oli ta peale alati kade olnud, oli Hannibali isegi süüdistanud oma riigi huvide reetmises Itaalias oleku ajal. Nad süüdistasid Hannibali selles, et too polnud Roomat vallutanud, kui tal selleks võimalus oli. Hannibali reformid olid niivõrd edukad, et Kartaago suutis Roomale kahjustused korvata, ilma makse kergitamata. Samuti reformis ta edukalt Kartaago valitsust ning lühendas oluliselt valitute ametiaega.

Neliteist aastat pärast Zama lahingut sattusid roomlased Kartaago taasõitsengu pärast ärevusse, nõudes Hannibali alistumist. Seepeale läks Hannibal vabatahtlikult maapakku. Esmalt reisis ta Tüürosele, Kartaago emalinna ning seejärel Efesosele, kus teda võeti aupaklikult Antiochus III poolt vastu. Too valmistus sõjaks roomlastega. Hannibal nägi peagi, et kuninga armeest poleks roomlastele mingit vastast. Ta soovitas kuningal varustada laevastikku ja maabuda sõdurite üksusega Itaalia lõunaosas, pakkudes end sõjakäiku juhtima. Paraku ei suutnud ta Antiochusele erilist mõju avaldada, kes kuulas pigem oma õukondlaseid ega usaldanud Hannibalile tähtsat ametit. Antiochus kujundas järgneva sõjaplaani ise ning sai roomlastelt lüüa.

196 eKr. juhtis Hannibal Foiniikia laevastikku, kuid oli Eurymedoni jõe lahingus võidetud. Seejärel liikus ta Armeeniasse, saades Artaxias I õukonnas hea vastuvõtu osaliseks. Armeenias juhendas ja planeeris ta uue kuningliku pealinna Artaxata ehitust. Antiochuse õukonnast põgenes Hannibal Kreetale, kuna kuningas plaanis teda roomlastele üles anda. Peagi läks ta tagasi Väike-Aasiasse ja otsis pelgupaika Bitüünia kuninga Prusias I juures, kes sõdis Rooma liitlase, Bergama kuninga Eumenes II vastu. Hannibal sõdis Prusiase poolel, saavutades merevõidu Eumenese üle, kasutades seninägematut taktikat, loopides vaenlaste alustele suurtes padades madusid. Roomlased olid aga endiselt teda jälitamas, nõudes Hannibalilt alistumist. Hannibal ei kavatsenud vaenlaste kätte sattuda ning võttis Marmara mere idakaldal asuvas Libyssas sisse mürgi, mida ta väidetavalt endaga olevat alati kaasas kandnud. Hannibali täpne surma aasta on teadmata, ajaloolane Livius asetab selle aastale 183 eKr. surres Scipio Africanusega samal aastal. Hannibal oli end mürgitades kuuekümne nelja aastane.

Hannibali matusepaika täpselt ei teata. Türgist on leitud väikesel künkal asuvate küpresside alt kivihunnik, mida on peetud Hannibali hauaks. Seda oli Rooma keisri Septimius Severuse poolt (A.D. 193 - 211) hiilgavalt taastatud, kuid nüüdseks on sellest alles vaid ülal mainitud kivihunnik. Väljakaevamisi teostati ning viidi 1906. aastal läbi Wiegandi poolt, kuid ta oli asukoha suhtes skeptiline.

Kaua aega pärast Hannibali surma kasutati tema nime Roomas edasi, millega väljendati suurt hädaohtu. Öeldi, et Hannibal õpetas roomlastele hirmu tõelist tähendust. Pikki generatsioone rääkisid roomlased oma lastele, kui nood halvasti käitusid, julmi lugusid Hannibalist. Temast oli saanud roomlaste hulgas selline hirmufiguur, et igakord, kui Roomat tabas häving, hüüdsid senaatorid: "Hannibal ad portas" (Hannibal on väravate taga!), väljendades sellega oma hirmu või muret. See annab aimu Hannibali psühholoogilisest mõjust Roomale ning selle ajaloole.

Sellest hoolimata austasid roomlased Hannibali kui väga oskuslikku vastast, ehitades temast isegi Rooma tänavatele kujusid, et kuulutada enda võitu sellise suure sõdalase üle. Kogu sõja kestel polnud Rooma kodanike hulgas ühtki revolutsiooni, ei fraktsiooni Senatis, kes soovinuks rahu, ei riigipööret ega diktatuuri. Rooma aristokraadid võistlesid üksteisega raevukalt sõja ajal selle üle, kes juhib armeed Rooma kõige ohtlikuma vastase vastu.

Suurem osa allikatest, mis Hannibalist räägivad, on Rooma päritolu. Teda peeti Rooma suurimaks vaenlaseks. Hannibali peeti samuti äärmiselt julmaks meheks. Siiski on temast ka teistsugune pilt antud. Trasimenuse kallastelt otsis ta edutult Gaius Flaminiuse keha ning saatis ka Marcelluse tuha tolle perele Roomasse tagasi.

Alpide ületamine Hannibali poolt on üks monumentaalsemaid sõjalisi saavutusi antiikses sõjategevuses, püüdes paljude meeli läbi aegade. Seda on korduvalt romantiseeritud mitmete kunstiteoste poolt.

Hannibal kuulub maailma parimate strateegide ning taktikute hulka. Sel ajal, kui Hannibal Seleukiidi impeeriumis kuningas Antiochus III poliitilise nõustajana teenis, saabus ka sinna Scipio Africanus diplomaatilisele visiidile. Mõlemad hiilgavad väepealikud vestlesid kindraliametist. Scipio küsis Hannibalilt, keda too suurimaks kindraliks peab. Hannibal vastas seepeale: "Makedoonia Aleksandrit" (Aleksander Suur). Scipio nõustus sellega. Seejärel küsis ta Hannibalilt, kes teist kohta väärib. Hannibali vastus kõlas: "Pyrrhos Ipeiroselt" kuna ta pidas julgust kindrali tähtsaimaks omaduseks. Seepeale Scipio ärritus, kuid sellest hoolimata esitas ta Hannibalile küsimuse, kelle too asetaks kolmandale kohale, lootes, et vähemalt viimane koht kuulub talle endale. Paraku vastas Hannibal: "Mulle endale, kuna noore mehena vallutasin ma Hispaania ja ületasin armeega Alpid, olles esimene peale Heraklest. Ma tungisin Itaaliasse ja külvasin teisse kõikidesse hirmu, laastasin neljasadat teie linna ja ohustasin sageli teie linna, saamata kordagi selle aja jooksul Kartaagost abivägesid ega raha." Scipio hakkas seepeale naerma ning küsis: "Hannibal, kuhu sa ennast asetaksid, kui ma sind võitnud poleks?" Hannibal, taibates nüüd Scipio kadedust, vastas järgnevalt: "Sel juhul peaksin ma end paigutama Aleksandri ette." Vestluse lõppedes kutsus Hannibal Scipiot oma külaliseks, ja Scipio vastas, et ta tuleks heameelega, kui Hannibal Antiochuse juures ei elaks. Mõlemad väepealikud olid peale sõda vaenulikkuse üksteise vahel kõrvale heitnud, nii nagu sellistele suurtele meestele ja kindralitele kohane.

"Sõjatehnoloogia võib muutuda, niisamuti ka relvade keerukus. Kuid needsamad sõjalised rakendused, mida kasutati Hannibali aegadel, toimivad tänapäevalgi."

-- Norman Schwarzkopf, Koalitsioonivägede komandör Lahesõjas.