Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Pyrrhos - 318. eKr. - 272. eKr.

Pyrrhos oli üks edukaimatest Vana - Kreeka kindralitest Hellenistliku perioodi ajal. Ta oli Kreeka kaguosas asuva molosside hõimuriigi Epeirose, ja hilisemalt ka Makedoonia kuningas. Pyrrhos oli ka varase Rooma Vabariigi tugevaim vastane. Suurem osa tema peetud lahingutest, ehkki edukad, maksid talle suuri kaotuseid, sellest on tulnud ka ütelus "Pyrrhose võit". Tasub ära märkida, et Pyrrhos oli ka Aleksander Suure teine nõbu.

Tema lapsepõlv ja noorus möödusid rahututes tingimustes. Pyrrhos oli vaid kaheaastane, kui ta isa troonilt tõugati ja pere ühe suurima Illüüria hõimu, taulantide kuninga Glaukiase juurest varjupaika otsis. Epeiroslased kutsusid ta hiljem tagasi, kuid seitsmeteistkümneaastaselt oli Pyrrhos troonilt tõugatud. Diadohhide sõdades võitles Pyrrhos pöördelises Ipsose lahingus kaotajate poolel koos (301 eKr.) Demetrios Linnapiirajaga, kes oli Antigonos Ükssilma, ühe võimsaima diadohhi poeg. Hiljem sai Pyrrhos Ptolemaios I ja Demetriose lepingu kohaselt Ptolemaios I pantvangiks. Pyrrhos abiellus Ptolemaiose kasutütre Antigonega ja 297 eKr. taastas samuti Ptolemaiose abiga oma Epeirose kuningriigi. Järgnevalt astus ta sõtta oma endise liitlase, Demetriose vastu. Aastaks 286 eKr. oli Pyrrhos Demetriose troonilt eemaldanud ja haaranud kontrolli Makedoonia kuningriigi üle. 284 eKr. aeti Pyrrhos Makedooniast oma endise liitlase Lysimachose poolt välja.

281 eKr. läks Kreeka Tarase linn Lõuna - Itaalias Roomaga tülli ja viimane kuulutas Tarasele sõja. Rooma oli juba selleks ajaks muutunud suurjõuks, olles enamuse naabruses asuvaid hõime alistanud ja kavatses nüüd kõik Kreeka kolooniad Itaalias üle võtta. Tarase elanikud palusid Pyrrhost appi, et too juhiks Rooma vastu sõda. Pyrrhos nägi selles võimalust endale Itaalias kuningriik luua, kuid see polnud abistamise eesmärgiks: varasemalt olid Tarase kodanikud ka teda aidanud ja nüüd oli õige aeg nende ees võlg tasuda. Seejärel lõi ta liidu Makedoonia kuninga, Ptolemaios Keraunosega ja saabus Itaaliasse 280 eKr. Pyrrhos sisenes Itaaliasse armeega, mis koosnes 3 000 ratsaväelasest, 2 000 vibulaskurist, 500 linguheitjast, 20 000 jalaväelasest ja 19 sõjaelevandist. Tänu võimsamale ratsaväele ja sõjaelevantidele, keda roomlased enne uneski polnud näinud, võitis Pyrrhos neid Heraklea lahingus 280 eKr. Erinevad allikad pakuvad ka erinevaid kaotuseid kummalegi poolele, ühe allika kohaselt kaotasid roomlased 7 000 ja Pyrrhos 3 000 meest, samas kui teine paneb ette arvud vastavalt roomlastele 15 000 surnut ja Pyrrhosele 13 000. Peale võitu liitusid mitmed hõimud Pyrrhosega. Järgnevalt pakkus ta roomlastele rahu, mille viimased paraku tagasi lükkasid. Pärast talve lõppemist tungis Pyrrhos 279 eKr. Apuuliasse ja võitles roomlastega järjekordse lahingu (Asculumi lahing). Võit läks Pyrrhosele väga kalliks maksma. Roomlaseid juhtis konsul Publius Decimus Mus, kes murdis Hellenistliku armee selgroo ja tagas linnale turvalisuse, vaatamata oma kaotusele. Lahing kuulutas ette hilisemaid Rooma võite üle arvukamate ja hästi relvastatud vastaste. Roomlased kaotasid 6 000 meest ja Pyrrhos 3 500, langenute hulgas olid ta parimad ohvitserid ja sõdurid, hoolimata sellest oli armee endiselt jõud, millega roomlased pidid arvestama.

278 eKr. tehti Pyrrhosele üheaegselt kaks pakkumist: Kreeka linnad Sitsiilias palusid tal kohale tulla ja ajada välja kartaagolased, kes olid koos roomlastega läänepoolsel Vahemerel suurjõud. Samal ajal palusid ka makedoonlased Pyrrhosel Makedoonia troonile asuda, kuna Ptolemaios Keraunos oli sissetungivate gallide poolt tapetud. Pyrrhos otsustas esimese kasuks ja suunas armee sinna. Sitsiiliasse saabudes kuulutati ta selle kuningaks. Pyrrhos tegi varakult plaane, et ta poeg Helenus Sitsiilia kuningriigi päriks ja et teisele pojale, Aleksandrile, antaks ülejäänud Itaalia. 277 eKr. vallutas Pyrrhos Eryx'i, tugevaima Kartaago kindluse Sitsiilias. Sellega läksid ülejäänud kartaagolaste poolt kontrollitud linnad Pyrrhose poolele üle. 276 eKr. astus Pyrrhos kartaagolastega läbirääkimistesse. Kartaagolased nõustusid varustama teda rahaga ja saatma laevu niipea kui sõbralikud suhted rajatud olid, kuid Pyrrhos nõudis, et Kartaago hülgaks kogu Sitsiilia ja teeks Liibüa mere piiriks enda ja Kreeka vahel. Samal ajal oli ta hakanud despootlikku käitumist Sitsiilia kreeklaste vastu üles näitama, ja peagi pöördusid kohalikud tema vastu. Kuigi tal õnnestus kartaagolasi lahingus võita, oli Pyrrhos sunnitud Sitsiilia hülgama ja naasma Itaaliasse.

Sel ajal, kui Pyrrhos sõdis kartaagolastega, ehitasid roomlased oma armee üles, ja kui Pyrrhos Sitsiiliast tagasi saabus, leidis ta end suuresti arvulises vähemuses Rooma armee ees. Pärast Beneventumi lahingut (275 eKr.) otsustas Pyrrhos oma sõjakäigu Itaalias lõpetada ja naases Epeirosele, sellega kaotas ta kõik oma Itaalia valdused. Kuigi sõjakäik läände oli nõudnud palju elusid ja rahalisi kulutusi, otsustas Pyrrhos uude sõtta minna. Rünnates Antigonos II Gonatast sai ta kerge võidu ja haaras endale Makedoonia trooni. 272 eKr. palus kuninglikku verd spartalane, keda kaasmaalaste hulgas vihati, Pyrrhosel Spartat rünnata. Pyrrhos nõustus antud plaaniga, lootes saavutada kontrolli Peloponnesose üle, kuid ootamatult tugev vastupanu peatas ta rünnaku Spartale. Koheselt pakuti talle võimalust sekkuda sisetülidesse Argosel. Sisenedes armeega vargsi linna, leidis Pyrrhos end ootamatult lahingus tabatuna kitsastel linnatänavatel. Tekkinud segaduse ajal viskas vana naine, kes jälgis võitlust katuselt, Pyrrhosele katusekiviga pähe, mis ta uimaseks lõi, see võimaldas ühel Argose sõduril Pyrrhose surmata. (Mõne allika kohaselt mürgitati Pyrrhos teenri poolt).

Iseloomult oli Pyrrhos rahutu ja sageli püsimatu liider, ja alati ka mitte tark kuningas. Sellegipoolest peetakse teda üheks oma aja suurimaks kindraliks ja väepealikuks, Kartaago väejuht Hannibal asetas ise Pyrrhose teisele kohale suurimate kindralite ja komandöride hulgas, keda maailm peale Aleksander Suurt näinud. Pyrrhost teati ka väga lahke mehena. Kindralina olid Pyrrhose suurimateks nõrkusteks tähelepanu säilitamise puudumine ja oskamatus säilitada tugevat varamut kodus, kuna suurem osa ta armeest olid palgasõdurid. Tema nime kasutatakse fraasis "Pyrrhose võit", mis viitab Asculumi lahingule: pärast saavutatud võitu roomlaste üle õnnitleti teda, millele Pyrrhos olevat vastanud: "Veel üks selline võit, ja me oleme kadunud!" Pyrrhos kirjutas ka memuaare ja mitmeid raamatuid sõjakunstist. Neid pole senini avastatud, kuid on teada, et need avaldasid Hannibalile mõju ja neid ülistati Cicero poolt.