Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Scipio Africanus - 236. eKr. - 183. eKr.

Publius Cornelius Scipio Africanus Major oli kindral Teises Puunia sõjas, samuti ka Rooma riigimees. Scipio Africanust mäletatakse ennekõike mehena, kes võitis suurt Kartaago kindralit Hannibali. Selle saavutusega teenis ta ära nime Africanus, samuti ka hüüdnime "Rooma Hannibal". Teda tunnustatakse kui üht parimat komandöri sõjaajaloos.

Scipio (tähendades ladina keeles saua või kangi) sündis Roomas Cornelii pere Scipiode harusse. Scipio mitmed esivanemad olid olnud järjest konsulid, tema vanavanaisa Lucius Cornelius Scipio Barbatus oli patriitside tsensor 280 eKr. Corneliid kuulusid kuue suurema patriitsliku pere hulka -- teised olid: Manlii, Fabii, Aemilii, Claudii ja Valerii -- ja sel ajal, kui Scipio Africanus elas, olid Scipiod arvatavasti Cornelii pere kõige prominentsem haru.

Scipio oli Publius Cornelius Scipio vanem poeg, kes oli nii konsul kui ka preetor. Tema ema Pomponia pärines esinduslikust plebeide perest. Scipio külastas templit iga päev, kuna ta võttis unesid jumalate ja oomenite kohta tõsiselt. Scipio astus curule aedile ametisse (ametnik, kes vastutas avalike hoonete korrashoiu ning avalike festivalide korraldamise eest) kahekümne nelja aastaselt ja pakkus end 210 eKr. üle võtma juhtimist Hispaanias, kus kartaagolased asusid Ebro jõest läänes.

Tema nooremaks vennaks oli Lucius Cornelius Scipio Asiaticus. Mõlema lapsepõlve kohta on vähe andmeid.
Varases eas asus Scipio kartaagolastega Teises Puunia sõjas võitlema. Ta olevat lubanud oma isale, et sõdib kogu elu Kartaago vastu, näidates sellega Hannibalile sarnast pühendumist.

Noor Scipio elas üle hukatuslikud lahingud Ticinusel, Trebbias ja Cannaes. Väidetavalt päästis ta kaheksateistkümneaastaselt Ticinusel oma isa elu. Hoolimata saadud kaotustest keskendus Scipio Rooma võidu kindlustamisele.

Kuuldes, et Lucius Caecilius Metellus ja teised poliitikud olid alistumise äärel, kogus Scipio oma toetajad kokku ja tormas istungile, kus ta sundis kõiki kohalolijaid vanduma, et nad jätkavad Rooma ustavat teenimist. Õnneks oli Rooma Senat temaga sarnaselt meelestatud ja nad keeldusid isegi rahumõtteid pähe võtmast, hoolimata suurtest kaotustest, mida Rooma seni kannatanud oli -- umbes üks viiendik sõjaealistest meestest olid paari aastaga hukkunud.

Scipio pakkus end curule aedile kandidaadiks 212 eKr. et abistada oma vähem populaarsemat nõbu Lucius Corneliust, kes ootas samuti antud valimisi. Plebeide tribuunid (valitud esindajad Plebeide Assambleest) seisid tema kandidatuurile vastu, öeldes, et tal puudub selleks vajalik iga (curule aedile ametnikud olid automaatselt Senatisse volitatud, ja seaduslik iga, mis lubas Senatisse astuda, oli kolmkümmend eluaastat.). Scipio, kes oli juba tuntud oma vapruse ning patriotismi poolest, oli ühehäälselt ametisse ennistatud ja tribuunid tühistasid oma vastuseisu.

211 eKr. olid nii Scipio isa, Publius Scipio, kui ka onu, Gnaeus Cornelius Scipio Calvus lahingus Hannibali venna, Hasdrubal Barka vastu tapetud. Järgmisel aastal pakkus Scipio ennast uue armee etteotsa, mille roomlased olid otsustanud Hispaaniasse saata. Hoolimata oma noorusest oli tema üllas käitumisviis ja entusiastlik kõne roomlastele nõnda palju muljet avaldanud, et ta oli ühehäälselt valitud prokonsuliks ning saadeti Hispaaniasse. Vastavalt Liviusele oli Scipio ainus mees, kel piisavalt vaprust, et seda positsiooni endale küsida, kuna ükski teine kandidaat ei tahtnud seda vastutust enda peale, pidades seda samahästi kui surmaotsuseks. Aastal 210 eKr. kui Scipio Hispaaniasse saabus, kuulus kogu territoorium Ebro jõest lõuna pool kartaagolaste kontrolli alla. Hannibali vennad Hasdrubal ja Mago koos teise Kartaago kindrali Hasdrubal Giscoga olid Hispaanias asuvate Kartaago vägede komandörid. Roomale tuli kasuks nende kolme figuuri suutmatus ühiselt tegutseda. Kartaagolased olid samuti Aafrikas ülestõusudega hõivatud, mis vähendas veelgi nende niigi olematut suutlikkust koos roomlaste vastu tegutseda.

Scipio maabus Ebro suudmes ning suutis vallutada Carthago Nova (Uus-Kartaago), mis oli Kartaago võimu peastaap Hispaanias. Sellega sai ta oma valdusesse rikkaliku sõjavarustuse ning muud varud, lisaks ka suurepärase sadama ja operatsioonibaasi. Scipio inimlik suhtumine vangidesse ning pantvangidesse Hispaanias kujutas roomlaseid vabastajatena, mitte vallutajatena. Livius räägib loo kauni naise vangistamisest Rooma sõdurite poolt, kes pakkusid teda Scipiole sõjasaagiks. Scipio oli naise ilust hämmastatud, kuid sai teada, et naine oli kihlatud Keltibeeri pealiku Alluciusega. Scipio tagastas kaunitari tolle peigmehele koos rahaga, mida naise vanemad talle vabastamise eest olid pakkunud. Scipiot tunti ammu tema rüütellikkuse poolest, kuid ta mõistis samuti, et Senati esmaseks prioriteediks oli sõda Itaalias, ja kartaagolaste baasi keskel Hispaanias oli ta kõvasti arvulises vähemuses ning puudusid erilised võimalused abivägede saamiseks. Seepärast oli Scipiole väga oluline teha koostööd kohalike pealikutega, et varustada ja täiendada oma väikest armeed. Vabastatud naine abiellus peagi oma kihlatuga, kes tuli oma hõimuga roomlaste poole üle.
209 eKr. võitles Scipio oma esimese kavakohaselt kulgeva lahingu, ajades Hasdrubal Barka tagasi oma positsioonilt Baeculas ülem-Guadalquivir'ile. Scipio kartis, et Mago ja Gisco armeed võivad väljale siseneda ja ta väikese armee ümber piirata. Seega oli Scipio eesmärgiks elimineerida kiirelt kumbki armeedest, et tagada talle võimalus teise kahe armeega ükshaaval tegelemiseks. Lahingu tulemus oli otsustatud Rooma jalaväe rünnakuga kartaagolaste tsentri vastu. Roomlaste kaotused pole täpselt teada, kuid arvatavasti olid need kerged. Scipio viis seejärel läbi frontaalrünnaku oma ülejäänud jalaväega, et meelitada välja allesjäänud Kartaago väed.

Hasdrubal polnud märganud Scipio varjatud ratsaväereserve, mis liikusid vaenlase rivide taga, ja Rooma ratsaväesööst lõi kummalgi tiival ümberhaaramismanöövri, mis juhitud ratsaväekomandöri Gaius Laeliuse ja Scipio poolt. See murdis Hasdrubali armee selgroo ja lõi selle põgenema. See oli märkimisväärne saavutus noore Rooma kindrali jaoks, kes võitis veteranist kartaagolast. Rooma võidust hoolimata ei suutnud Scipio takistada kartaagolasi Itaaliasse marssimast. Scipiot on palju kritiseeritud selle eest, et ta ei asunud Hasdrubali jälitama, kes ületas hiljem Alpid. Metauruse lahingus võideti Hasdrubali Gaius Claudius Nero poolt ning ta tapeti.

Ühe teooria kohaselt ei asunud Scipio Hasdrubali jälitama seetõttu, et ta tahtis vaid au Hispaania kindlustamise eest, ja pikaajaline sõjakäik üle mägede oleks seda ohustanud. Teised jällegi viitavad, et Rooma sõdurite himu rüüstamise järele takistas Scipiol neid jälitamiseks kokku koondada. Strateegilisest vaatepunktist on kõige tõenäolisem selgitus ilmselt see, et Scipio ei soovinud riskida Hasdrubali ega Gisco või Mago armeede vahele lõksujäämisega, mis olid mõlemad arvult suuremad. Mõne päeva pärast peale Hasdrubali võitmist koondusid Mago ja Gisco armeed roomlaste positsioonide ette, tuues kõne alla selle, mis võinuks juhtuda Scipio armeega, kui ta oleks otsustanud Hasdrubali jälitada.

Pärast mitmete Hispaania pealike ülevõitmist enda poolele, saavutas Scipio otsustava võidu 206 eKr. kartaagolaste üle Ilipas (nüüdisaegne Alcala del Rio linn, Hispalise lähedal, nüüd kutsutud Sevillaks). Lahingu tulemusena lahkusid Puunia komandörid Hispaaniast alatiseks.

Pärast oma kiiret edu Hispaania vallutamises ja plaanides rünnata Kartaagot Aafrikas, külastas Scipio Numiidia printse Syphaxit ja Massinissat. Numiidia oli Kartaagole eluliselt tähtis, varustades seda nii palgasõdurite kui liitlasvägedega. Lisaks sellele, et Numiidia tagas kartaagolastele ratsaväe, toimis ta ka Kartaago puhverriigina. Scipiol õnnestus toetust saada nii Syphaxilt kui Massinissalt. Syphax muutis hiljem meelt, abielludes kauni Kartaago aadlinaise Sophonisbaga, kes oli Hasdrubal Gisco tütar. Hiljem võitles ta kartaagolaste kõrval Aafrikas Massinissa ja Scipio vastu.

Hispaaniasse naastes pidi Scipio maha suruma ülestõusu, mis ta sõdurite vahel puhkenud oli. Hannibali vend Hasdrubal oli vahepeal Itaaliasse marssinud, ja 206 eKr. loobus Scipio Ibeeria juhtimisest ning naases Rooma, olles Hispaanias varasemalt roomlaste võimu kindlustanud.

Järgmisel aastal, 205 eKr. oli Scipio ühehäälselt konsuliks valitud, olles kolmekümne ühe aastane. Ta tahtis Aafrikasse tungida, kuid tema kadedad vastased Rooma senatis lubasid tal minna vaid Sitsiiliani, tagamata talle armeedki. Sellest hoolimata kogus ja treenis Scipio Sitsiilias välja vabatahtlike armee.
Selleks ajaks olid Hannibali liikumised piiratud Itaalia edelaosani. Scipio kavatses sõja Aafrikasse üle viia, ja tema suur nimi tõi kohale paljusid vabatahtlikke igast Itaalia osast. Nende vabatahtlike hulgas olid ka ellujääjad Cannae lahingust, kes soovisid taaskord oma väärtust sõduritena tõestada. Scipio hakkas Sitsiiliat treeninglaagriks ümber kujundama.

Scipio mõistis, et Kartaago, ja eriti Numiidia paremus ratsaväes osutub otsustavaks Rooma leegionide suurte jalaväeüksuste vastu. Rooma ratsaväelastest enamus olid küsitava lojaalsusega liitlased või ülikud, kes ei kavatsenud marssida jalaväeridades. Üks lugu räägib, kuidas Scipio üritas surve abil teenistusse saada mitusada Sitsiilia ülikut, et luua ratsaväge. Sitsiillased olid sellisele sunnitööle ja võõramaalasest vallutajale üpris vastu (Sitsiilia saadi Rooma kontrolli alla alles Esimeses Puunia sõjas) ja protesteerisid tarmukalt. Scipio nõustus neid kohustusest vabastama, kui nad maksavad hobuse, varustuse ja asendusratsaniku eest Rooma armeele. Sellisel moel lõi Scipio treenitud ratsaväetuuma Aafrika sõjakäiguks.

Rooma Senat saatis Sitsiiliasse delegatsiooni, mille kohuseks oli üle vaadata Scipio tegemised. Suur oli nende üllatus, kui nad leidsid Scipio hästivarustatud ja treenitud armee ning laevastiku eesotsast. Scipio surus Senatile peale, et nood annaksid talle loa minna Aafrikasse. Rooma Senati konservatiivne haru, juhitud Fabius Maximus Cunctatori poolt, seisis missioonile vastu. Fabius kartis endiselt Hannibali võimu ja nägi seega igat missiooni Aafrikasse ohtliku ja ebamajanduslikuna. Kõik, mida Scipio saavutada suutis, oli luba minna Sitsiiliast Aafrikasse, kui see on Rooma huvides. Paraku ei saanud ta mingisugust rahanduslikku ega sõjalist toetust.

Komisjoniliikmete ettepanekul purjetas Scipio 204 eKr. Sitsiiliast välja ning maabus Utica lähedal. Kartaago oli vahepeal kindlustanud Numiidia printsi Syphaxi sõpruse, kelle edasiliikumine sundis Scipiol Utica piiramist lõpetama ja liikuma ranniku suunas Utica ja Kartaago vahele. Järgmisel aastal hävitas ta kartaagolaste ja numiidlaste ühendatud armeed, hiilides nende laagrisse ja süütas selle põlema. Ühendatud armeed sattusid paanikasse ja pagesid, kuid nad olid Scipio armee poolt hävitatud. Ehkki seda ei saa võtta lahinguna, väidavad nii Polybius kui Livius, et selles rünnakus tapeti 40 000 kartaagolast ning numiidlast, samuti võeti ka vange.

Ajaloolased on laias laastus võrdsed nii seda tegu ülistades kui hukkamõistes. Polybius ütleb: "Kõikidest hiilgavatest saavutustest, mis Scipio poolt läbi viidud, paistab see mulle kõige suurepärasema ja seiklushimulisemana." Teisalt rääkis üks Hannibali peamistest biograafidest, Theodore Ayrault Dodge, et see rünnak oli ülim argus. Arvamused arvamusteks, kuid see tagas Utica piiramise ja tõrjus Syphaxi tõhusalt sõjast välja. Tuleb ära märkida, et Hannibalil oli samuti kalduvus varitsuste järele, mistõttu jagasid mõlemad kindralid üksteisega sarnasusi.

Scipio saatis kiirelt oma kaks leitnanti, Laeliuse ja Masinissa Syphaxit jälitama. Viimaks tõugati Syphax troonilt, mis kindlustas prints Masinissa kroonimise Numiidia kuningaks. Kartaago, eriti aga Hannibal, olid kaua toetunud Numiidia suurepärastele ratsanikele, nüüd aga kasutasid seda eelist roomlased.
Kartaago oli nüüd liitlaste poolt hüljatud ja Rooma senivõitmatu veteranarmee poolt ümber piiratud. Dodge märkis ära, et see oli parim armee, mis kunagi roomlaste poolt lahinguväljale toodud. Kartaago alustas diplomaatilisi läbirääkimisi. Samal ajal oli Hannibal koos armeega Kartaagosse tagasi kutsutud ja hoolimata mõõdukatest tingimustest, mis Kartaagole Scipio poolt pakutud, peatas Kartaago ootamatult läbirääkimised ning valmistus taas sõjaks. Armee, millega Hannibal naases, on olnud paljude debattide teemaks. Hannibali toetajad väidavad sageli, et tema armee koosnes enamjaolt itaallastest, kes teenistusse haaratud Lõuna-Itaaliast. Väidetakse ka, et enamus veteranidest ja ratsanikest olid selleks ajaks otsa saanud. Scipio toetajad on neis asjus palju kahtlevamad ja usuvad, et veteranide arv oli märkimisväärselt kõrgem.

Hannibalil oli treenitud sõdurite grupp, kes olid Itaalias võidelnud, lisaks ka kaheksakümmend sõjaelevanti. Kartaago armee suurus oli umbkaudu 58 000 jalaväelast ning 6 000 ratsanikku. Scipio jalavägi sisaldas endas 34 000 meest, ratsanikke oli 8 700. Kindralid kohtusid tasandikul, mis paiknes Kartaago ja Utica vahel 19. oktoobril 202 eKr. Zama lahingus. Hoolimata ühisest imetlusest ei kandnud läbirääkimised vilja, kuna kartaagolased olid rikkunud Esimese Puunia sõja protokolli, rünnates Saguntumit, lisaks olid kartaagolased hiljuti ka rünnanud kaldale aetud Rooma laevastikku. Varasemalt olid Scipio ja Kartaago koos välja töötanud rahuplaani, mis Roomas heaks kiideti. Leppe tingimused olid üpris normaalsed. Kartaago pidi säilitama oma Aafrika territooriumi, kuid kaotama ülemerelise impeeriumi. Numiidia pidi samuti iseseisvaks jääma. Samuti pidi Kartaago laevastikku vähendama ning tasuma sõjakahjustuste eest. Kuid siis tegi Kartaago kohutava vea: pikka aega kannatanud linnaelanikud olid kaaperdanud kaldale aetud Rooma laevastiku Tuneesia lahel ja selle varustusest tühjaks teinud.

Hannibal rivistas oma jalaväelased üles kolme faalanksi taolisesse rivvi, mis mõeldud Rooma rivide ümberhaaramiseks. Tema strateegia oli lihtne: massiivne frontaalrünnak sõjaelevantide poolt lööb roomlaste rividesse avad, mida pidi ära kasutama Kartaago jalavägi, toetatuna ratsaväe poolt.
Selle asemel, et oma väed üles paigutada traditsionaalsetesse maniipulridadesse, mis paigutasid hastatid, principesed ning triariid üksteise järel paiknevatesse rividesse, seadis Scipio maniipulid malelaua mustri sarnaselt üles, eliitraskejalavägi paiknes seega diagonaalselt. Seda tehti selleks, et Kartaago riviga pikkuselt võrdne olla, kuid samuti toimis see ka sõjaelevantide vastu. Kui Kartaago sõjaelevandid roomlastele peale sööstsid, leidsid nad roomlaste positsiooni eest hoolikalt läbimõeldud lõksud. Neid võeti vastu Rooma trompetimängijate poolt, kes ajasid paljud elevandid segaduses ja hirmus kartaagolaste endi ridade poole tagasi. Sellele lisaks tormasid paljud elevandid ohutult läbi veliitide ning teiste kergejalaväelaste avarate ridade. Roomlaste viskeodasid kasutati eduka mõjuga ja teravad lõksud tekitasid hilisemalt elevantide hulgas korralagedust. Nagu öeldud, olid paljud neist nii hullunud, et tormasid tagasi endi ridadesse, lüües kartaagolaste formatsiooni segi. Rooma jalaväge oli üpris palju elevantide poolt raputatud, kuid Massinissa numiidlased ning Laeliuse Rooma ratsavägi hakkas vastaste ratsaväge väljalt eemale tõrjuma. Mõlemad ratsaväekomandörid jälitasid endi pagevaid ametivendi, jättes Kartaago ja Rooma jalaväelased teineteisega sõdima. Tulemuslik jalaväelaste kokkupõrge oli metsik ja verine, keegi ei saavutanud algul mingit paremust. Rooma jalavägi oli Kartaago armee kaks eesrivi eemale peletanud ja kasutasid puhkepausi vee joomiseks. Rooma armee oli seejärel üles rivistatud ühte pikka rivisse (vastupidiselt traditsioonilisele kolmele rivile), et olla võrdne Kartaago rivi pikkusega. Scipio armee marssis seejärel Hannibali veteranide poole, kes polnud veel lahingust osa võtnud. Lõplik võitlus oli verine ja raske, ning võit saabus alles siis, kui liitlaste ratsavägi lahinguväljale naases ning kartaagolaste tagaosa ründas. Paljud ajaloolased on seda kutsunud "Rooma Cannaeks".

Paljud Rooma aristokraadid, eriti Cato, arvasid, et Scipio teeb linna peale oma võitu maatasa. Selle asemel esitas Scipio äärmiselt mõõdukad tingimused võrreldes Rooma Senatiga. Scipio nõusolekuga lubati Hannibalil saada Kartaago linnajuhiks, mida Cato pere ei unustanud. Scipio kohtles kartaagolasi normaalselt, kuid näitas üles julmust Rooma ja latiinidest desertööride vastu. Latiinidel raiuti pead maha ning roomlased löödi risti.

Scipiot tervitati Rooma tagasi jõudes triumfiga ning talle anti aunimi Africanus. Ta keeldus paljudest hilisematest auavaldustest ja tiitlitest, mis rahvas talle anda soovis, nagu näiteks konsuliamet või diktaatorlus kogu eluks. Aastal 199 eKr. valiti Scipio tsensoriks ning mõne aasta pärast asus ta vaikselt elama ja eemaldus poliitikast.

193 eKr. oli Scipio üks erivolinikest, kes saadeti Aafrikasse, et lahendada lahkarvamusi Massinissa ja kartaagolaste vahel. Tüli paraku lahendada ei suudetud. 190 eKr. kui roomlased Antiochus III vastu sõja kuulutasid, tegi Scipio Senatile ettepaneku, et ühineb sõjakäigus oma venna, Lucius Cornelius Scipio Asiaticusega, kui talle tagatakse armee juhtimine. Kaks venda tõid sõja eduka lõpuni samal aastal Magneesia lahingus.

Scipio poliitilised vaenlased, juhituna Marcus Porcius Cato Vanema poolt, hakkasid edu saavutama. Kui Scipiod Rooma naasesid, süüdistasid kaks tribuuni (187 eKr.) Luciust Antiochuselt saadud raha seadusevastases omandamises. Scipio küsis seejärel tribunalilt, et miks nad muretsevad selle pärast, kuidas 3 000 talenti ära kulutati ja soovitas parem mõelda selle üle, kuidas 15 000 talenti riigi varakambrisse tuli (summa, mille Antiochus oli Roomale maksnud peale kaotust). Selline võimutsev sõnavõtt häbistas süüdistajaid ja süüdistused võeti tagasi. Peale Scipio surma süüdistati Luciust taaskord ning sel korral mõisteti ka süüdi.

Scipiot ennast süüdistati peagi (185 eKr.) Antiochuse käest altkäemaksu võtmast. Meenutades rahvale, et käes on tema Zama võidu aastapäev, pöördus populatsioon suure entusiasmiga tema poole. Inimesed tunglesid tema ümber ja järgnesid talle Kapitooliumile, kus tänati jumalaid ning paluti Roomale veel selliseid kodanikke anda nagu Africanus. Hoolimata Scipio populaarsusest üritati teda veel mitu korda kohtu alla anda, kuid eduta.

Africanus asus elama oma maavaldusesse Liternumis Campania kaldal. Seal veetis ta kogu ülejäänud elu, üritades takistada Hannibali tabamist roomlaste poolt. Scipio Africanus suri arvatavasti 183 eKr. (täpne aasta ja tema surmaaeg on teadmata) viiekümne kolme aastaselt. Surmapõhjused on kahtlased, arvatakse, et ta suri palaviku pika mõju tagajärjel, olles sel ajal sõjakäigul, või võttis ise oma elu teadmata põhjustel. Ta olevat nõudnud matusepaika oma tänamatust linnast eemal. Keiser Augustus olevat saja viiekümne aasta pärast Scipio hauakambrit Liternumis külastanud. Paraku pole täpselt teada, kas ta sinna ka tegelikult maeti, samuti ei eksisteeri tema surmast ega matustest mingeid kaasaegseid andmeid.
Irooniliselt suri Scipio suur rivaal Hannibal samal aastal või lühidalt peale seda Bitüünias, jälitatuna ja tagakiusatuna roomlaste poolt.

Scipiol oli oma naise Aemilia Paullaga õnnelik ja viljakas abielu. Aemilial oli patriitsi naise kohta ebatavaliselt palju vabadust ja rikkust, samuti oli ta märkimisväärne eeskuju paljudele noortele Rooma naistele. Vaatamata abielule heitis Scipio väidetavalt silma ka noortele ning kaunitele inimestele -- nii meestele kui naistele -- vähemalt nii väidavad hilisemad ajaloolased.

Scipiol oli kaks poega. Mõlemad said preetoriteks 174 eKr. kuid muud rolli nad avalikus elus ei mänginud. Mõlemad surid noorelt, abiellumata ja lasteta. Publius, Scipio vanim poeg ning pärija, adopteeris oma esimese nõo Aemilius Paulluse kui Publius Cornelius Scipio Aemilianusena.

Scipiol ja Aemilia Paullal oli samuti kaks tütart. Vanem tütar, Cornelia, abiellus oma teise nõo Publius Cornelius Scipio Nasica Corculumiga. Too väimees oli tunnustatud roomlane, saades nii konsuliks, tsensoriks, Princeps Senatuseks ja suri Pontifex Maximusena 141 eKr.

Noorem tütar Cornelia Africana on ajaloos rohkem tuntud. Ta oli vananeva Tiberius Gracchus Majori või Tiberius Sempronius Gracchuse naine. Tal oli kaksteist last, kellest ainsad allesjäänud pojad olid Tiberius Gracchus ja Gaius Gracchus. Kõik kolm allesjäänud last sellest liidust olid halva saatusega; vennad Gracchused surid üpris noorelt, nad kas mõrvati või olid sunnitud konservatiivsete sugulaste poolt enesetappu sooritama. Vanim laps ja ainus allesjäänud tütar, Sempronia, abiellus oma ema esimese nõo, Scipio Aemilianus Africanusega. Paaril polnud ühtki last ja Sempronia hakkas abikaasat vihkama oma venna mõrva pärast, millele Aemilianus läbi sõrmede vaatas. Kui Scipio 129 eKr. üpris noorelt (viiekümne kuue aastaselt) suri, süüdistasid mõned selles tema naist.

Scipio ainsad järeltulijad, kes elasid kuni hilise Vabariigi perioodini, olid tema kahe tütre omad. Noorima tütre ainus allesjäänud laps Sempronia, Scipio Aemilianuse naine ja seejärel lesk, elas kuni aastani 102 eKr. Teiseks järeltulijaks oli tütre-tütre tütretütar Fulvia Flacca Bambula, Gaius Gracchuse ainus lapselaps, kes sai Marcus Antoniuse kolmandaks naiseks, mees hülgas ta Cleopatra pärast. Fulvial oli mitu last, kellest vähemalt üks, Iullus Antonius olevat järglaseid saanud kuni esimese sajandini A.D.

Scipio teine tuntud lapselaps Publius Cornelius Scipio Nasica Serapio oli kaugeltki konservatiivsem kui ta Gracchiustest nõod. Nii tema kui ta järeltulijad olid kõik ülimalt konservatiivsed. Scipio Africanuse vanim lapselaps, ülalmainitud Publius Cornelius Scipio Nasica Serapio sai konsuliks 138 eKr. ning tappis seejärel oma nõo Tiberius Sempronius Gracchuse (163 eKr. - 132 eKr.). Serapio saadeti Senati poolt Väike-Aasiasse, et pääseda Gracchuste toetajate raevu käest, surres mõistatuslikult Bergamas. Usutakse, et ta mürgitati Gracchuste agendi poolt.

Serapio poeg, neljas Scipio Nasica, oli isegi konservatiivsem, saades konsuliks 111 eKr. Tolle Scipio Nasica pojad said preetoriteks lühidalt enne Liitlassõja algust (91 eKr.). Mitte keegi Scipio Africanuse järeltulijatest peale Scipio Aemilianuse ei jõudnud tema saavutuste lähedalegi nii sõjalises kui poliitilises edus.
Arheoloogid pole endiselt Scipio Africanuse viimset puhkepaika kindlaks teinud. Scipiode hauakamber küll avastati ja see on rahvale avatud, kuid usutavasti Africanust sinna maetud pole. Eksisteerib võimalus, et ta keha toodi Rooma tagasi ja maeti seni avastamata krüpti. Livius ütleb oma "Rooma ajaloos", et Scipio Africanuse, Lucius Scipio ja Rooma poeedi Enniuse (peretuttav) raidkujud paiknes Scipiode hauakambri ees, kui ta seda külastas.

Scipio olevat kreeka keeles oma memuaarid kirjutanud, kuid need on kadunud (arvatavasti hävitatud) koos ajalooga, mis kirjutatud tema vanema poja ja nimekaimu poolt. Selle tulemusena kaasaegseid allikaid tema elust, eriti aga lapsepõlvest ja noorusest ei eksisteerigi. Isegi Plutarchose raamat Scipio elust, mis palju hiljem kirjutatud, on kadunud. Ainsad allikad tema tegemistest pärinevad Polybiuselt ja Liviuselt, mida täiendatud Appiani ja Cassius Dio poolt. Neist kõige lähemal Scipiole nii ealt kui sidemetelt oli Polybius.

Scipio Africanus oli suure intellektuaaliga mees, kes oskas kreeka keeles nii lugeda kui kirjutada. Samuti tunti teda suurepärase oraatorina. Oma poliitiliste vastaste vastu oli ta sageli karm ja üleolev, kuid teistega käitus armuliselt ning sümpaatselt. Tema kreekapärane elustiil ja Rooma tooga omapärane kandmine tekitas paljudes Rooma konservatiivides vastuseisu. Cato Vanem, kes oli konservatiivide liider, pidas Kreeka kultuuri mõju Rooma kultuurile hävitavaks. Cato, kes oli Fabius Maximuse lojaalne toetaja, saadeti kvestorina 204 eKr. Sitsiiliasse Scipio tegevust jälgima. Tolleaegsed roomlased nägid Catos vanamoodsate roomlaste esindajat, Scipiot ja temasarnaseid aga kreeka kultuuri toetajatena.

Scipio külastas sageli Jupiteri templit, viies seal läbi ohverdusi. Usuti, et ta oli taeva eriline soosik ning ühenduses jumalatega. Tõenäoliselt jagas ta seda arvamust ka teistega. See uskumus oli nii tugev, et isegi ta adopteeritud lapselapsel (Publius Aemilianus Scipio) usuti olevat vanaisaga sarnaseid võimeid. Scipio Africanus oli spirituaalne mees, lisaks suurepärane sõdur ja riigimees. Scipiol arvati olevat selgeltnägemisvõimeid, ja väidetavalt olevat ta näinud unesid, mis kujutas tulevikku.

Scipiot peetakse paljude poolt Rooma suurimaks kindraliks, ta ei kaotanud kunagi ühtki lahingut. Ta oli väga oskuslik nii strateegiates kui ka taktikates. Scipiol oli samuti võime täita sõdureid enesekindlusega.
Metellus Scipio, Scipio Africanuse kauge järeltulija, juhtis leegione Julius Caesari vastu Aafrikas kuni oma kaotuseni Thapsuse lahingus 49 eKr. Kuna usuti, et vaid Scipiod suudavad Aafrikas lahinguid võita, määras Caesar Metelluse kauge sugulase oma staapi tööle.

Scipio oli esimene Rooma kindral, kes laiendas Rooma territooriume väljapoole Itaaliat ja saari Itaalia maismaa ümber. Ta vallutas kartaagolastele kuulunud Ibeeria territooriumi, kuigi kahte Ibeeria provintsi ei suudetud täielikult alistada enne paari sajandit. Võit Zama lahingus Hannibali üle rajas tee Kartaago lõplikuks hävinguks 146 eKr. Scipio ei tutvustanud roomlastele Kreeka ideesid ega kunsti, kuid tema tulihingelisel Kreeka elustiili toetamisel oli paratamatult roomlastele suur mõju.

Scipio toetas maade jagamist oma veteranidele, sellest hoolimata nägid konservatiivid tema tegusid radikaalsetena. Scipio rajas sellega teed hilisematele kindralitele, nagu Gaius Mariusele ja Julius Caesarile. Ehkki Scipio ei austanud alati Senati otsuseid ega mõningaid magistraate, ei üritanud ta kunagi oma tegudega Vabariiki mingil moel nõrgestada, erinevalt paljudest hilisematest kindralitest ja riigimeestest. Scipio Africanus esineb sageli klassikalises kirjanduses, nii Cicero De Republica's ja De Amicitia's, niisamuti ka Silius Italicuse Punica's, samuti ka Rooma eeposes. Scipio elu andis samuti renessansiajal paljudele kunstnikele ja kirjanikele ideid ja kõneainet, valmis näiteks tuntud maal "Scipio unenägu".

No comments:

Post a Comment