Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Gaius Marius - 157. eKr. - 86. eKr.

Rooma kindral ja edukas poliitik, keda valiti konsuliks seitsmel korral oma karjääri jooksul. Marius on ennekõike tuntud sõjaväereformide poolest: kui varem pääsesid leegionidesse teenima vaid teatud väärtusega maatükki omavad mehed, kes pidid ka ise oma varustuse ostma, siis nüüd värbati vägedesse ka maata kodanikke, sõjaväeteenistus muutus kohustuslikuks ning paljude meeste jaoks sai sellest elustiil. Marius korraldas ümber ka leegionide struktuuri, jaotades need eraldi kohortideks ja tsentuuriateks.

Kõige olulisemad ja mõjukamad muudatused, mida Marius Rooma armees läbi viis, nimetati Mariuse Reformideks. Varasemalt olid Rooma aladele sisse tunginud Germaani hõimud - kimbrid ja teutoonid, kes võitsid roomlaseid mitmel korral, tekitades neile hävitavaid kaotuseid. Marius valiti 107 eKr. konsuliks, et barbarite oht kõrvaldada. Kuna roomlased olid eelnevates lahingutes talunud suuri kaotuseid, siis puudus neil vajalik arv sõdureid, et ohule vastu astuda. Kuni selle ajani olid sõduriks saamise tingimused Roomas väga karmid. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 000 sestertsi. Peale selle pidid sõdurid ise relvastuse ja varustuse ostma. Marius kergendas värbamispoliitikat, tühistades vajaduse maalapi järele. Kuna roomlased olid sõdiv rahvas, vajati ka pidevalt uusi jõude mitmel rindel võitlemiseks, seetõttu lubati kõikidel Rooma kodanikel armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides, vähendades sellega rahulolematust ja alandas ülestõusude võimalusi Rooma vastu. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Suurenev armee tagas ka selle, et roomlaseid saadab sõjakäikudel jätkuv edu, kuna nüüd oli värskeid sõdureid pidevalt käepärast võtta.

Marius sündis 157 eKr. Arpinumi linnas Lõuna - Lazios. Roomlased olid linna vallutanud 4. saj. eKr. lõpus ja elanikele anti Rooma kodakondsus ilma hääletamisõiguseta. Alles 188 eKr. anti elanikele täiskodakondsus ning hääletusõigus. Plutarchos väidab, et Mariuse isa oli tavatööline, kuid arvatavasti on see vale, kuna Mariusel oli Roomas kõrgema klassiga sidemeid. Seega pidi Marius sündima tähtsasse peresse, mis lubas tal ka hilisemalt kodulinnas ametnikuks kandideerida. Oma karjääri alguspäevadel pidi Marius taluma Roomas mitmeid raskuseid ja probleeme, mis olid "novus homo" (nn. "uus mees", kes ei pärinenud traditsioonilisest Rooma ülikkonnast) jaoks tavapärased.

Legend räägib, et poisikesena leidis Marius kotkapesa, milles oli seitse kotkapoega. Kotkaid peeti roomlaste peajumala Jupiteri pühadeks lindudeks. Kuna Marius sai Rooma konsuliks seitsmel korral, siis suhtuti sellesse hiljem kui oomenisse. Kui Marius konsuliks sai, andis ta välja dekreedi, millega kuulutati kotkas Senati ja Rooma rahva sümboliks.

134 eKr. teenis Marius armeega Numantias ja tema hea teenistuskäik tõi ta Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanuse tähelepanu alla. Pole teada, kas Marius saabus koos Scipio Aemilianusega või juba teenis demoraliseeritud armees, mille Aemilianus Numantias üle võttis.

Pärast seda, kui Marius kaotas Arpinumis ametikoha valimistel, kandideeris ta kvestoriks. Marius oli aga juba enne kvestoriks kandideerimist huvitatud Rooma poliitikast. Paraku pole tema tegemistest kvestorina midagi teada.

120 eKr. valiti Marius järgmise aasta plebeide tribuuniks. Ta võitis Quintus Caecilius Metelluse toetusel. Metellid polnud ei iidne ega ka patriitslik perekond, kuid sellest hoolimata kuulusid nad sel ajal Rooma mõjuvõimsamate suguvõsade hulka. Ametiajal surus Marius läbi seaduse, mis keelas jõukate sekkumist valimistesse. Marius andis välja veel mitmeid seaduseid, mis rikaste mõjuvõimu valimistel piirasid, kuid sellega võõrandus ta Metellusest, kes teatud seadustele vastu oli.

Seejärel kandideeris Marius kahele ametipostile, kuid edutult. 116 eKr. võitis ta napilt järgmise aasta preetorite valimised ning koheselt süüdistati teda valimiskorruptsioonis. Marius mõisteti õigeks ning ta säilitas ametikoha. Sama aasta veetis ta preetorina sündmustevaeselt Roomas. 114 eKr. oli Mariuse tööaeg peatatud ja ta saadeti Lusitaaniat valitsema.

Hispaaniast naastes (arvatavasti 113 eKr. kuna tavaliselt valitsesid kubernerid Hispaanias kaks aastat) abiellus Marius Juliaga, Julius Caesari tädiga. Juliid olid patriitslik suguvõsa, kuid sel perioodil ei õnnestunud neil preetori ametipostilt kõrgemale tõusta.

109 eKr. võttis Metellus Mariuse Numiidia sõjakäigule kaasa ning määras ta legaadiks. Legaadid (legati) olid tavaliselt lihtsalt saadikud, kuid mehi, kes olid Senati poolt legaadiks määratud, kasutati kindralite poolt alamkomandöridena. Need mehed said tavaliselt kindrali kõige usaldusväärsemaks leitnandiks. Seega pöördus Metellus Senati poole, lastes Mariuse enda legaadiks määrata.

Kuna Metelluse sõjakäigus pole teisi legaate nimetatud, siis võib eeldada, et Marius oli Metelluse parem käsi. Metellus kasutas ära Mariuse sõjalisi kogemusi, ning Marius tugevdas oma positsiooni, et kandideerida konsuliks.

108 eKr. avaldas Marius soovi kandideerida konsuliks. Metellus ei kiitnud seda üldiselt heaks ning tuletas Mariusele meelde, et "uue mehena" läheb tal väga raskeks. Sellest hoolimata alustas Marius konsuliks pürgimise kampaaniat. Järgnevalt Mariuse ning Metelluse ülalmainitud vestlust veetis Marius kogu suve sõdurite hulgas, üritades nende poolehoidu võita sõjalise distsipliini kergendamisega. Marius üritas soosingut võita ka Itaalia kaupmeeste hulgas ning väitis, et suudab Numiidia kuninga Jugurtha vangistada paari päevaga ning vajab selleks vaid pooli Metelluse sõdureid. Mariuse poolt mõjutatud grupid kirjutasid kodudesse ja ülistasid teda, vihjates, et Marius suudab erinevalt Metellusest sõjale kiirelt lõpu tuua.

Polnud midagi üllatavat, kui Marius 107 eKr. konsuliks sai. Metellus naases peagi Numiidiast Rooma, üritades Mariust vältida. Metellus sai triumfi ning aunime Numidicus (Numiidia vallutaja).
Marius vajas algavaks sõjakäiguks rohkem sõdureid ning selleks muutis ta sõdurite värbamise protseduuri. Soovides astuda leegioni, pidi kodanik omama teatud väärtusega maatükki ning ostma endale ise relvad ning varustuse. 107 eKr. otsustas Marius ignoreerida vajadust maalapi järele ning armeesse said kõik astuda. Nüüdsest koosnesid Rooma leegionid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik peale teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Seega kuulus sõdurite toetus nüüdsest kindralile, mitte enam Senatile, paljud hilisemad väejuhid kasutasid seda ära, et tõsta ülestõusu Rooma vastu. Marius ei kasutanud seda uut potensiaalset toetusallikat oma huvides ära, ent vähem kui kahe dekaadi pärast tegi seda Mariuse eks-kvestor Lucius Cornelius Sulla Felix, kes toetus oma truule armeele, et tõusta üles Rooma ja Mariuse vastu.

Marius avastas peagi, et sõja lõpetamine Numiidias polegi nii lihtne, nagu ta lubanud oli. Ta saabus Numiidiasse 107 eKr. lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole Mauretaania suunas. 107 eKr. oli Mariuse kvestoriks olnud Lucius Cornelius Sulla Felix, kes pärines patriitslikust perest. Marius polnud eriti rahul, et tema alluvaks määrati moraalitu nooruk, kuid peagi osutus Sulla oskuslikuks juhiks. 105 eKr. muretses Mauretaania kuningas Bocchus (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus sai sõna, et roomlastega on võimalik kokkuleppele jõuda ja ta kutsus Sulla oma pealinna. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati Sullale üle. Sellega jõudis sõda lõpule. Kuna Marius oli kindral ning Sulla tema alluv, siis läks au Jugurtha vangistamise eest täielikult Mariusele.

109 eKr. saabus Germaani hõim kimbrid Galliasse ja nad võitsid Marcus Junius Silanust. Hiljuti Lõuna - Gallias roomlaste poolt alistatud keldi hõimudes tekitas see rahutust. 107 eKr. võideti konsul Lucius Cassius Longinust tiguriinide klanni poolt. Järgmisel aastal marssis teine konsul Quintus Servilius Caepio Galliasse ja vallutas ebalojaalse Tolosa kogukonna. Templitest korjati kokku meeletu summa raha, millest suurem osa salapäraselt Massiliasse transportides haihtus. Järgmisel aastal sai üheks konsuliks (igal aastal valiti Senati poolt kaks konsulit, et tasakaalustada võimu) Gnaeus Mallius Maximus, kes tegutses samuti Lõuna - Gallias. Kuna Mallius oli novus homo, keeldus Caepio temaga koostööd tegemast.

Kimbrid ja teutoonid ilmusid peagi Rhone'i jõele. Tänu erimeelsustele kahe konsuli vahel ning eraldatud armeedele purustasid germaanid esmalt Caepio ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr. Arausio lahingus. Kuna jõgi jäi sõdivatele roomlastele seljataha, siis polnud neid kusagile põgeneda ja 80 000 roomlast tapeti. Eelmisel aastakümnel olid roomlased saanud halbade kaotuste osaliseks, kuid see oli neist kõige raskem. Roomlased polnud mitte ainult kaotanud hulga sõdureid, vaid nüüd oli ka Itaalia barbarite sissetungidele avatud.

105 eKr. lõpus valiti Marius taaskord konsuliks, viibides ise samal ajal Aafrikas. Seaduste kohaselt sai varem konsuliks valitud isik taas samale ametikohale kandideerida alles kümne aasta pärast peale viimase ametiaja lõppemist. Vahepeal eksisteeris ka seadus, mis keelas üldse teist korda konsuliks kandideerida. Selleks ajaks, kui uudised lähenevast kimbri hõimust jõudsid roomlaste kõrvu, valiti Marius seadustest hoolimata taaskord konsuliks. Seejärel valiti Marius pretsedenditult viiel järjestikusel korral konsuliks (104 - 100 eKr.). Marius naases Rooma 1. jaanuaril 104 eKr. ning tähistas triumfi Jugurtha üle, keda esitleti esmalt paraadil ning seejärel tapeti avalikus vanglas.

Kimbrid marssisid sel ajal vabalt Hispaaniasse ja teutoonid liikusid Põhja - Gallias ringi. Marius kasutas seda aega armee ettevalmistamiseks ja treenimiseks. Üks tema legaatidest oli Lucius Cornelius Sulla, kes oli varem Mariust kvestorina teeninud. 104 eKr. valiti Marius järgmiseks aastaks konsuliks. 103 eKr. olid germaanid endiselt Hispaanias ja Mariuse kolleeg L. Aurelius Orestes suri, seega pidi Marius Rooma naasema ning uusi valimisi üle vaatama. Nagu oligi arvata, valiti Marius ka järgmiseks (102 eKr.) aastaks konsuliks.
102 eKr. liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid Alpe ületada ning liikuda läbi Brenneri kuru loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast. Hõimude otsus oma väed teineteisest lahutada osutus aga saatuslikuks veaks.

Teutoonid olid samal ajal Narbonensise provintsis ning marssisid Alpide suunas. Seega otsustas Marius esmalt nendega tegeleda ning taandus Aquae Sextiasse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaani sõdalaste juhtiv väeosa (ambroonid) ründas mõtlematult ja ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni. Läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlaseid ründama. Just sel hetkel tormasid varitsusest välja 3 000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlaseid ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.

Mariuse kolleegil Quintus Lutatius Catulusel 102 eKr. nii hästi ei läinud. Ta ei suutnud Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja - Itaaliasse. Marius asus sel ajal Roomas ja pärast taaskordset konsuliks valimist 101 eKr. marssis ta põhja suunas, et liituda Catulusega. Triumfi tähistamine teutoonide üle pidi seega ootama, kuid suurem võit oli alles ees. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle Vercellaes Lõuna - Alpi Gallias. Taaskord võitsid roomlased oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest ning pöördusid koju. Catulus ja Marius tähistasid ühiselt triumfi, kuid tegelikult kuulus ja läks kogu au võidu eest Mariusele. Catulus võõrandus peagi Mariusest ning sai hiljem üheks tema peamiseks vastaseks. Autasuna valiti Marius konsuliks ka 100 eKr.

Samal aastal oli tribuuniks Lucius Appuleius Saturninus. Ta toetas reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. Paraku oli Senat taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis Mariusele käsu konsulina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta Senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Peale rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.

Mariuse eemaloleku ajal oli Roomas üpris rahulik ning mingeid mässe ei toimunud. Paraku ei kestnud see kaua, kuna Rooma andis 95 eKr. välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud Rooma kodanikud. 91 eKr. valiti tribuuniks Marcus Livius Drusus, kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senati laiendamise ja Rooma kodakondsuse andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Paraku Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said. Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91 - 88 eKr.). Marius haaras juhtimise ja võitles koos Sullaga mässavate linnade vastu.

Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. 88 eKr. valiti Senati poolt konsuliks Sulla ning ta määrati armee etteotsa, mis pidi abistama Rooma kreeklastest liitlaseid ning sõdima Pontose kuninga vastu. Assamblee valis aga armeed juhtima Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta.

Peagi jõudis Sulla Nolasse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus leegioni ning marssis nendega Rooma, et alustada kodusõda. See oli pöördeline sündmus, mida polnud isegi Marius ette näinud, kuna ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud. See oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud.

Niipea, kui roomlased Sulla plaanidest aru said, üritas Marius organiseerida kaitseväge, mis koosnes gladiaatoritest. Nagu oligi arvata, polnud Mariuse kogutud üksusest Sulla kogenud leegionäride jaoks vastast ning ta sai lüüa. Seejärel põgenes Marius Roomast ning Sulla koos oma toetajatega Senatis määras Gaius Mariusele ning mitmele tema toetajale surmanuhtluse. Mariusel õnnestus mitmel korral nii vangistamisest kui surmasuust pääseda ning viimaks leidis ta Aafrikas varjupaika.

Paljud roomlased mõistsid Sulla tegevuse hukka. Paraku määrati mõned tema vastased isegi 87 eKr. ametikohtadele (Sulla toetaja Gnaeus Octavius ja Mariuse toetaja Lucius Cornelius Cinna valiti konsuliteks). Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja, marssides itta.

Sel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja Cinna populaaridest toetajate vahel võitlus. Marius saabus koos oma pojaga ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti Octaviust.
Mõned sõdurid liikusid läbi Rooma ning tapsid Sulla suuremaid toetajaid, kaasa arvatud Octaviuse. Pärast viit päeva kestnud tapmisi käskis Cinna oma distsiplineeritud sõduritel mõrtsukad kinni püüda ning nad hukata. Selleks ajaks olid mõrtsukatest leegionärid tapnud mitu tosinat Rooma ülikut.
Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna valiti teist korda konsuliks ning Marius seitsmendat. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemist Marius aga äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane.

Cinna valiti veel kahel korral konsuliks. Ta üritas oma vägesid Kreekasse juhtida, kuid suri puhkenud ülestõusu ajal. Sulla väed naasesid Itaaliasse Brundisiumi 83 eKr. Sellega algas teine kodusõda. Gaius Marius Noorem suri Praeneste linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Peale Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem. Tuhanded rüütlid, senaatorid ja teised ülikud, kes olid vähegi Mariust toetanud, kuulutati lindpriideks ning nad hukati. Julius Caesar, kes oli Mariuse sugulane ja abielus Cinna tütrega, oli üks neist paljudest, keda Sulla tappa üritas. Mitmed Sulla nõuandjad veenasid oma isanda viimaks ümber ning ta jättis Caesari ellu.

Gaius Marius oli nii edukas kindral kui ka reformija. Ta täiendas edukalt Rooma leegioni struktuuri ja organisatsiooni. Marius võitis edukalt ka germaani hõime, mis oleksid võinud Roomale hukatuse tuua. Samas vastutas Marius osaliselt ka Sulla läbiviidud veresauna ning Rooma peale marssimise eest, mis tähistas Rooma Vabariigi lõpu algust. Mariuse ja Sulla vaheline võitlus rebis Vabariigi tükkideks ning sellest ei taastutud enam kunagi.

No comments:

Post a Comment