Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Arminius - sünd. 18. eKr. - 17. eKr. - surn. 21. AD.

Arminius (samuti Armin) oli heruskide hõimu väepealik, kes purustas Rooma armee Teutoburgi metsa lahingus. Tema hõimukoalitsioon Rooma impeeriumi vastu blokeeris edukalt Germanicuse katsed vallutada tagasi Reinist idas asuvad Germaani territooriumid. Hoolimata sellest, et Arminiusel ei õnnestunud germaani hõime liita, oli Teutoburgi metsas toimunud lahingul kaugeleulatuv mõju.

Biograafia

Arminius oli Heruski sõjapealiku Segimeruse poeg. Enne Germaaniasse tagasipöördumist koolitati Arminius Roomas komandöriks ning talle anti Rooma kodakondsus ja rüütlistaatus. Reformatsiooni, kuid eriti 19. sajandi Saksamaa natsionalismi ajal oli Arminius saksa rahva sümbol (hoolimata sellest, et Arminiuse ajal ei eksisteerinud sakslaseid ega nende keelt).

Lahing Teutoburgi metsas

Umbes aastal 4 A.D. sai Arminius Rooma abiväeüksuste (heruskide väeosa) juhiks ja võitles tõenäoliselt Pannoonia sõdades Balkani poolsaarel. Ta naases Põhja-Germaaniasse aastal 7-8 AD. Rooma impeerium kontrollis territooriumeid Reinist idas koos Lippe ja Maini jõgedega. Augustuse poolt määratud kõrge ametniku Publius Quinctilius Varuse all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõgede suunas. Selleks, et roomlaste plaanid luhta ajada, hakkas Arminius kavandama plaani erinevate Germaani hõimude ühendamiseks.

A.D. 9. sügisel varitses kahekümne viie aastane Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult 17, 18 ja 19. leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Hiljutised arheoloogilised leiud viitavad sellele, et kolmepäevase lahingu täpne asukoht paikneb Kalkriese kõrgendiku lähedal, umbes 20 kilomeetrit Osnabrückist põhjas. Kui kaotus oli kindel, sooritas Varus enesetapu, heites end oma mõõgale.

Roomlaste vasturünnak ja tagasivallutused

Pärast oma võitu üritas Arminius mitu aastat Põhja-Germaani hõime ühendada, et panna vastu roomlaste vältimatule vasturünnakule. Saades Teutoburgi lahingus saavutatud suurvõidust julgust, hakkasid ka teised germaani hõimud roomlastele vastupanu osutama, kuid kõige võimsam Germaani valitseja, markomannide kuningas Marbod jäi sellest hoolimata neutraalseks. Arminius saatis talle kingituseks Varuse pea, ent kuningas loobus sellest ja saatis trofee Rooma. Enamus rannikuäärsetest hõimudest liitusid samuti roomlastega. Sellegipoolest õnnestus Arminiusel luua tugev Rooma-vastane liit.

11 A.D. ja 13 A.D. vahel viisid roomlased Tiberiuse all läbi mitmeid rünnakuid piki Ruhr'i, Lahn'i ja Ems'i jõgesid ja taasrajasid sinna mitmeid baase. Septembris 14 A.D. sai Tiberius keisriks ja tema sugulane Germanicus võttis Reinil asuva hiiglasliku armee juhtimise üle ja algatas koheselt eduka rünnaku. Järgmisel kevadel alustas ta kaheharulise sissetungiga piki Ruhri ja Lahni. Sõjakäik tõi edu siis, kui õnnestus tabada Arminiuse naine Thusnelda. Ta viidi Rooma ning teda esitleti Germanicuse võiduparaadil 17. mail. Tema hilisem elukäik on teadmata. Thusnelda sünnitas vangistuses ka Arminiuse poja, Thumelicuse. Poissi treeniti roomlaste poolt Ravennas gladiaatoriks ja ta suri arvatavasti areenil.

Sellele järgnes teine kahesuunaline rünnak, mis koosnes 100 000 mehelisest armeest. Roomlaste vägi lõikas Arminiuse väed Emsi jõel pooleks ja liikus seejärel idasuunas. Sellest hoolimata pöördus Arminius emotsionaalse palvega hõimude poole ja palus neil sissetungijatele vastu astuda. Tal õnnestus kokku koguda piisavalt suur vägi ning tekitada sellega roomlastele mitmeid raskeid kaotuseid.

Pärast ümbritseva territooriumi kindlustamist külastas Germanicus Teutoburgi metsa lahinguvälja ning lasi maha matta tapetud sõdurite jäänused. Seejärel ehitas ta monumentaalse hauakünka. See näitas seda, et tal polnud kavaski vallutatud territooriumist loobuda. Hiljem hävitati kalmuküngas germaanlaste poolt ja Germanicus loobus selle taasehitamise plaanist. Germanicus tegi seejärel kiire rünnaku Arminiusele, kuid too meelitas ta lõksu ja hävitas suurema osa roomlaste ratsaväest ja abiväelastest. Pärast seda andis Germanicus taganemissignaali ning roomlased liikusid piki Emsi põhjasuunas. Pool armeed saadeti lõunasse taastama tähtsat teetammi. Arminius piiras Caecina poolt juhitud väe ümber, hävitas parandatud teetammi ja ajas segaduses roomlased soisesse piirkonda. Öösel peeti armee nõukogus aru ja Arminiuse onu Inguiomer pani ette roomlaste laagri ründamise. Teda toetati ka sõdalaste poolt, kuid Arminius oli sellele vastu ja soovitas rünnata siis, kui roomlased uuesti põgeneda üritavad. Teda ei võetud aga kuulda ning rünnak ebaõnnestus ja germaanlased said raskete kaotuste osaliseks.

16 A.D. tungis Germanicus taas Germaaniasse, sel korral põhjast. Antiikajaloolane Tacitus mainib oma kirjutistes kolme suuremat lahingut: esimene oli Weseri jõe lahing, kus Arminius nägi viimast korda oma venda Flavust, kes võitles roomlaste poolel. Arminius hüüdis üle jõe oma vennale, et too kodumaale tagasi pöörduks. Flavus omakorda palus Arminiusel Roomaga rahu teha, mis väidetavalt kohtles tema vangistatud naist ja äsjasündinud poega hästi. Kumbki ei võtnud teise sõnu tõsiselt ja järgnevas lahingus ületasid roomlased jõe rasketest kaotustest hoolimata.

Järgmine lahing leidis aset Weserist ülalpool, Idistavisos, tõenäoliselt Rintelni kandis. Mõlemad pooled kannatasid raskeid kaotuseid ja ka Arminius sai haavata. Roomlased ei suutnud aga strateegilist eelist saada ja nad pidid heruskide maadele tungimise plaanidest loobuma. Selleks, et roomlased teda ära ei tunneks, määris Arminius oma näo verega kokku. Viimane lahing toimus Weserist kõvasti allpool põhjas Steinhude järve läheduses. Siin said taaskord mõlemad vaenupooled tõsiste kaotuste osaliseks ja Germanicusel ei õnnestunud jällegi germaanide vägesid hävitada. Taaskord anti taganemissignaal ja Germanicus hülgas kogu vallutatud territooriumi. Nagu eelmiselgi aastal, lõppes ka seekordne taganemine Emsi jõele katastroofiga; raevukas torm pillutas kogu roomlaste laevastiku laiali. Vaatamata sellele, et Germanicus algatas enne aasta lõppu veel mitu operatsiooni germaanlaste vastu ja et tal õnnestus tagasi saada ka kaks kolmest Teutoburgi metsa lahingus kaotatud leegionäride kotkastandarditest, otsustas keiser Tiberius kulukad sõjakäigud Germaaniasse peatada. Selle asemel lasi ta Germanicusel triumfi tähistada ja määras hiljem oma sugulase Süüriasse. Kolmas kotkas saadi hiljem tagasi keiser Claudiuse poolt.

Hõimusisesed konfliktid ja surm

Üsna pea puhkes Arminiuse ja markomannide kuninga Marbodi vahel sõda. See lõppes Marbodi taganemisega, kuid sellest hoolimata ei saavutanud ka Arminius mingisugust edu ning konflikt lõppes patiseisuga. 19 A.D. mõrvati Roomas Germanicus. Arminiust tabas samasugune saatus kahe aasta pärast ja ta leidis oma kurva lõpu hõimukaaslaste käes, kes kartsid, et ta saab liiga võimsaks.

Arminiuse pärand

Roomlastest vastased pidasid Arminiust hiilgavaks juhiks ja oma rahva vabaduse kaitsjaks. Arminiuse lugu taasavastati 16. sajandil, kui Saksa humanistid leidsid Tacituse ajaloolised kirjutised.

Arminius polnud ainsaks põhjuseks, miks roomlased otsustasid enam mitte Germaaniasse tungida. Augustus vajas Gallia kaitsmiseks turvalist piiri ja ta otsustas Elbe asemel Reini jõe kasuks. Samuti võis pärast pikki ja kurnavaid kodusõdasid nappida ressursse Germaania vallutuste jaoks, lisaks mängis tähtsat rolli kolme leegioni kaotamine Teutoburgi metsa lahingus.

Pärast Mariuse reforme võitsid roomlased germaanlaseid peaaegu iga kord. Arminiuse võit roomlaste üle muutis aga seda kõike ning roomlased loobusid edasistest Germaania vallutamise plaanidest.

Arminiuse võit roomlaste üle tagas seega germaani rahva ja nende kultuuri püsimajäämise, mis omakorda viis Saksamaa tekkele ja kujundas suuresti Euroopa edasist tulevikku.

No comments:

Post a Comment