Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Traianus - sünd. 18. sept. 53. - surn. 9. aug. 117.

Marcus Ulpius Nerva Traianus (sündinud Marcus Ulpius Traianus) (tavapäraselt tuntud kui Traianus) oli Rooma keiser, kes valitses alates aastast 98 kuni oma surmani 117. Ta sündis Hispaania Baetica provintsis mittepatriitslikusse peresse. Traianus tõusis esile keiser Domitianuse valitsusajal, teenides Rooma armees kindralina Germaania piirialal. Noor kindral purustas 89. aastal edukalt Antonius Saturninuse poolt juhitud ülestõusu. 18. septembril 96 sai peale Domitianust keisriks vana ja lastetu senaator Marcus Cocceius Nerva. Armee teda ei pooldanud ja ta muutus kiiresti ebapopulaarseks. Nerva sai võimul olla vaid aasta, kui Pretoriaanide kaardivägi tõstis mässu ja sundis keisrit adopteerima palju populaarsemat Traianust. Nerva suri 27. jaanuaril 98 ning Traianusest sai uus Rooma keiser.

Traianus on hästi tuntud oma ulatusliku hoonete rajamise programmi poolest. Rooma linn muudeti täielikult tänu uutele ehitistele ümber. Eriti tuntud on Traianuse Foorum, Traianuse Market ja Traianuse Sammas. Need polnud aga ainsad saavutused, mis keisrile edu tõid. Sõjalised vallutused tegid Traianusest ühe suurima keisri Rooma impeeriumi ajaloos ja lasid tal suuri triumfe tähistada. 101. alustas ta sõjakäiku Daakia kuningriigi ja selle kuninga Decebaluse vastu. Keiser Domitianuse all olid roomlased varasemalt saanud kahe suure kaotuse osaliseks ja nagu sellest veel vähe oleks, pidid nad ka rahu tegema, mis alandas kogu Roomat ja selle rahvast. Traianusel õnnestus Daakia armee Tapae lähedal 102. aastal purustada ja Daakia vallutati täielikult aastal 106. Aastal 107 tungis Traianus kaugemale idasuunas ja vallutas Nabatea, saades sellega lühikeseks ajaks Rooma kontrolli alla Araabia Petraea provintsi. Mõneks ajaks laskus impeeriumi kohale rahu ja vaikus. Traianus viis oma viimase sõjakäigu läbi aastal 113 ning sel korral oli see suunatud Partia vastu. Imperaatoril õnnestus tungida kuni Susa linnani (116). Nii kaugele polnud veel ükski keiser suutnud kunagi tungida (ega teinud seda ka hiljem). Sõjakäigu ajal tabas keisrit haigus ja aastal 117 Rooma tagasi purjetades suri ta 9. augustil Selinuse linnas. Ta jumalikustati Senati poolt ja tema tuhk viidi Augustuse mausoleumi. Uueks keisriks sai Publius Aelius Hadrianus.

Tänu oma saavutustele tunnustati Traianust kui üht suurimat Rooma keisrit. Igat uut imperaatorit, kes pärast Traianust võimule sai, austati Senati poolt palvega felicior Augusto, melior Traiano (Olgu ta õnnelikum kui Augustus ja parem kui Traianus). Traianuse laitmatu reputatsioon on saatnud teda kuni tänapäevani. Samuti kuulub ta Viie Hea Keisri sekka.

Varajane elu ja tõus võimule

Traianuse vanemateks olid Marcia ja Marcus Ulpius Traianus. Tema isa oli prominentne senaator ja kindral. Pere oli asunud elama Hispaaniasse, Hispaania Baetica provintsi (nüüdne Andaluusia). Provints oli läbinisti romaniseeritud ja seda kutsuti Lõuna-Hispaaniaks. Traianusel oli ka vanem õde Ulpia Marciana.

Traianus sündis 18. septembril 53 AD. Italica linnas. Noore mehena tõusis ta kiirelt Rooma armees üha kõrgematele positsioonidele. Sõjakäigud viisid teda läbi kogu Rooma impeeriumi piirialade. 76-77 aastal oli Traianuse isa Süüria kuberner (Legatus pro praetore Syriae). Traianus ise jäi samuti Süüriasse Tribunus legionis'ena teenima. Üsna pea esitati ta Roomas konsulikandidaadiks. Traianus võttis endaga kaasa Apollodoruse Damaskusest ja umbes aastal 91 liiguti koos Rooma. Reini jõel võttis ta osa keiser Domitianuse sõdadest, teenides tolle järeltulija Nerva all. Viimane oli aga armee hulgas ebapopulaarne ja vajas kiiresti toetust. Ta adopteeris Traianuse ja tegi temast 97 aasta suvel oma järeltulija. Kui Nerva 27. jaanuaril 98 suri, sai Traianus Rooma impeeriumi uueks keisriks.

Keiser

Suhe Senatiga

Roomlased tervitasid uut keisrit suure entusiasmiga. Traianus osutus äärmiselt heaks ja õiglaseks valitsejaks. Samuti ei valanud ta niisama verd, erinevalt Domitianusest. Ta vabastas paljud inimesed, kes olid ülekohtuselt Domitianuse poolt vangistatud. Lisaks sellele tagastas ta isikutele ka nende eraomandid, mis olid Domitianuse poolt konfiskeeritud. Tema populaarsus oli niivõrd suur, et Rooma Senat andis keisrile austava tiitli Optimus ("Parim").

Antiikajaloolane Cassius Dio kirjutab, et Traianus jõi kõvasti ja tarvitas seksuaalselt noori poisse, kuid ei teinud neile kunagi viga. Samuti ei pannud ta kunagi purjus peaga toime mõnda rumalust, säilitades alati selge ja puhta mõistuse. Siinkohal ei erine keiser ühestki teisest antiikajal elanud suurmehest. Nii Kreekas kui Roomas olid seksuaalsuhted meeste vahel üpris tavapärased ja vahel isegi soovituslikud.

Daakia sõjad

Ajaloole on Traianus tuntud ennekõike suurepärase kindralina. Ta viis läbi edukaid vallutusi Lähis-Idas ja alistas samuti Daakia. Mainitud piirkond oli tekitanud Roomale peavalu juba üle dekaadi. Esimeses sõjas (c. märts-mai 101 AD.) liikus Traianus üle enda ehitatud kivisilla Doonau jõe põhjakaldale ja ründas seejärel nelja leegioniga Daakia kuningriiki. Roomlased purustasid edukalt Daakia armee Tapae mäekuru lähedal. Kuna Traianuse sõdurid said lahingus samuti kõvasti kannatada, siis otsustas ta sõjakäigu ajutiselt peatada ja alustada seda uuesti järgmisel aastal.

Järgneva talve kestel tegi kuningas Decebalus vasturünnaku, kuid ta löödi taganema. Traianuse armee liikus aina sügavamale Daakia territooriumile ja aasta hiljem, kui imperaator vallutas Daakia pealinna ja kindluse Sarmizegethusa, sunniti kuningas Decebalus alistuma. Keiser Domitianus oli Daakia vastu sõdinud alates aastast 86 kuni 87, kuid ta ei suutnud kunagi mingisugust edu saavutada.

Traianus naases seejärel võidukalt Rooma ja talle anti tiitel Dacicus Maximus. Decebalus jäeti oma riiki edasi valitsema. Sellest hoolimata tungis ta aastal 105 Rooma territooriumile, üritades mitmeid Doonau jõest põhja pool elavaid hõime Rooma vastu üles ässitada.

Traianusele sellest piisas ja pärast massiivse silla ehitamist üle Doonau asus ta uuesti Daakia vastasele sõjakäigule. Aastal 106 vallutati Daakia täielikult. Sarmizegethusa hävitati ja Decebalus sooritas enesetapu. Tema pea raiuti maha ja see viidi Rooma. Traianus ehitas uue linna, mis kandis nime "Colonia Ulpia Traiana Augusta Dacica Sarmizegetusa". Ta asustas Daakia roomlastega ümber ja annekteeris selle Rooma impeeriumi provintsina. Daakia sõjakäigud tulid impeeriumile suuresti kasuks, kui võeti üle vallutatud territooriumil asuvad kullakaevandused. Võit on samuti ära märgitud Traianuse sambal.

Ekspansioon idas

Umbes samal ajal suri Nabatea viimane kuningas Rabbel II Soter, kes oli samuti üks Rooma klientkuningatest. Traianus annekteeris seejärel Nabatea, kuid pole teada, kuidas ta seda täpsemalt tegi. Aastaks 107 paiknesid Rooma leegionid juba Petra ja Bostra piirkonnas. Impeerium sai sellega Araabia Petraea provintsi omanikuks (tänapäevane Lõuna-Jordaania ja loodepoolne Saudi-Araabia).

Rahuaeg

Järgmised seitse aastat valitses Traianus sama hästi nagu ta oli seda varemgi teinud. Ta ehitas mitmeid uusi hooneid, monumente ja teid Itaaliasse ja Hispaaniasse. Rooma rajati võrratu kompleks, mis tähistas Traianuse võite Daakias. See koosnes foorumist, Traianuse sambast ja marketist. Hooned on Roomas tänini alles. Samuti ehitas ta palju võidukaari, millest paljud on veel tänapäevalgi püsti. Lisaks sellele taasehitas Traianus mitmeid teid (Via Traiana ja Via Traiana Nova).

Impeeriumi maksimaalne ulatus

113 A.D. asus Traianus oma viimasele sõjakäigule Partia vastu. Põhjuseks oli see, et Partia soovis panna Armeenia troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga. Seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga. Imperaator pöördus siis lõunas asuva Partia vastu, vallutades Babüloni ja Seleuukia linnad ning viimaks alistas ta pealinna Ktesiphoni aastal 116. Traianus jätkas teed lõunas paikneva Pärsia lahe suunas, kus ta kuulutas Mesopotaamia uueks Rooma impeeriumi provintsiks.

Ka mitte seal ei otsustanud Traianus peatuda. Hiljem, aastal 116 vallutas ta suure Susa linna. Ta kõrvaldas troonilt Partia kuninga Osroes I ja pani tema asemel troonile endale meelepärase nukuvalitseja Parthamaspatese. Rooma impeerium ei tunginud enam mitte kunagi nii kaugele itta.

Siinkohal aga vedas Traianuse tervis teda alt. Tigrisel asuv kindluslinn Hatra pidas endiselt roomlaste jätkuvatele rünnakutele vastu. Traianus viibis isiklikult piiramise juures ja tõenäoliselt tabas teda kuumarabandus. Rooma impeeriumis elavad juudid tõstsid taaskord mässu ja sama tegi ka Mesopotaamias elav rahvas. Traianus oli sunnitud sõjaretke katkestama ja pöörduma tagasi impeeriumi, et rahutused maha suruda. Keisri jaoks oli tegu vaid ajutise tagasilöögiga, kuid paraku ei õnnestunud tal enam kunagi armeed juhtida. Idapoolsed armeed anti üle kõrge auastmega legaadile ja Juudamaa kubernerile, Brinius Carnix Maximusele.

116. aasta lõpus jäi Traianus haigeks ja ta otsustas Itaaliasse tagasi purjetada. Tema tervis muutus 117. aasta kevadel ja suvel aina halvemaks. Traianus suri 9. augustil Kiliikia linnas Selinuses. Hadrianusest sai uus keiser ja ta tagastas Mesopotaamia Partiale. Kõik teised Traianuse poolt vallutatud alad jäid endiselt Rooma valitsuse alla.

Traianuse pärand

Erinevalt paljudest teistest tuntud valitsejatest ajaloos pole Traianuse reputatsioon kahanenud. Läbi erinevate ajastute on teda peetud üheks parimaks Rooma keisriks ja väepealikuks. Traianuse võib leida ka Dante "Jumalikust komöödiast".