Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Lysandros - surn. 395 eKr.

Sparta laevastiku komandör, võitis Ateenat Aigospotamoi merelahingus 405. eKr. Suurem osa tema varasemast elust ja karjäärist on teadmata. 404. eKr. vallutas ta Ateena, tuues lõpu Peloponnesose sõjale. Lysandros sai ajalooliselt tuntuks 407. eKr. mil ta määrati Sparta admiraliks (navarh) Egeuse merel. Seejärel rajas ta sõprussidemed Pärsia printsi Kyros Nooremaga, kes toetas Spartat rahaliselt, rajamaks mereväge ning tõstmaks meremeeste tasu.

Notiumi merelahingus 406. eKr. võitis ta Ateena laevastikku, mille tagajärjel kindral Alkibiades eksiili saadeti. Järgnevalt eemaldati Lysandros admirali kohalt (vastavalt Sparta seadusele ei saanud admiralipositsiooni üle aasta pidada). Selle tagajärjel asus ta Sparta laevastiku vastu vandenõud kavandama. Uueks admiraliks määrati Callicratides. Arginusae merelahingus sai Sparta kaotuse osaliseks ja uus admiral uppus. Aracus määrati järjekordseks admiraliks ning Lysandros tema abiks. Tegelik võim laevastikus oli siiski Lysandrose käes. Samal ajal rajas Lysandros poliitilist võrku Joonia Kreeka kolooniate hulgas. Nende plaan oli kogu demokraatia kõrvaldamine Kreekast koheselt peale Ateena võitmist, rajades oligarhilise türannia (kelle liidrid olid Lysandrose fanaatilised toetajad). 404. eKr. kogus Ateena Aigospotamois 180 trireemist laevastiku. Ateenlased lootsid Lysandrose lahingusse meelitada, ent see ei õnnestunud. Viiendal päeval, kui ateenlased rannal puhkasid ja sõid, ründas Lysandros ootamatult, nii et ateenlastel polnud aega laevadelegi asuda. Tal õnnestus enda valdusesse haarata pea kõik Ateena trireemid, spartalased vangistasid 3 000 meest ja ateenlaste laagrit rüüstati.

Sellega oli Ateena otsustavalt Peloponnesose sõjas võidetud. Lysandros ei andnud alistunutule armu ja ta hukkas kõik vangid. Seejärel otsustas ta Ateenat näljutada. Linn piirati ümber, samal ajal kukutati demokraatlikud valitsused ning rajati oligarhia. 404. eKr. otsustas Ateena viimaks vastupanust loobuda ning alistus. Pärast uue valitsuse rajamist Ateenasse naases Lysandros Spartasse. Sparta oli saanud võimsaimaks riigiks kogu Kreekas, nii maal kui merel. See tagas Lysandrosele Kreekas ülima poliitilise võimu, mida ta kasutas Spartas nii nagu ise soovis (valides kuningateks ja admiralideks neid, keda eelistas). Ometigi vihati teda paljude spartalaste poolt tema ülbuse ja julmuse tõttu, ent sellest hoolimata oli ta ka populaarseim enda saavutatud võitudega Ateena üle. Ateenale jäi alles vaid nende linn - kogu meretagune impeerium ja liitlased olid kaotatud tänu Lysandrose ülemvõimule merel. Ta oli esimene kreeklane, kellele rajati altareid ja viidi läbi ohverdusi. Temaga käis alati kaasas poeet Choerilus, kes temast võidulaule ja ülistusi lõi.

Lysandros tagas oma poliitilistele sõpradele tähtsaid ametikohti, kes kindlustasid, et neid vihkavad kreeklased viimseni hukatakse. Tema jaoks oli pagendamine liialt kerge karistus. Mileetusel lasi ta tappa oma kaheksasada poliitilist vastast. Mõjuvõim ei püsinud aga väga kaua; peagi sattus ta vastamisi esimese võimukonfliktiga, kuid paraku õnnestus tal laevastikuga eemale seilata. Spartalased, kes olid sellest julgust saanud, asusid toetama uut poliitikat läbi Kreeka, et Lysandrose türannid võimult eemaldada. Esmalt mässas Ateena ning selle valitsuse kolmkümmend liiget kõrvaldati. Seejärel kiirustas Lysandros koju, kus ta suutis spartalasi ümber veenda, mistõttu olid plaanid (ajutiselt) tühistatud. Lysandros pidas esmalt vajalikuks mäss Ateenas maha suruda, aga seda sõjakäiku juhtis tema asemel Sparta kuningas Pausanias. Mässu maha ei surutud, vaid korraldati läbirääkimised oligarhide ja populaaride vahel. Seejärel rajati uus valitsus, mis aga samuti kaua ei püsinud.

Hiljem mässas Ateena taas, seekord eemaldati linnast Sparta garnison ning rahvas sai otsustavalt vabaks. 399. eKr. tõstis Lysandros kuningana troonile Agesilasuse. Pärast kroonimist sai Lysandros teada, et Pärsia satraap Tissaphernes üritab kõik kreeklased suure armee eesotsas Anatooliast välja tõrjuda. Ta veenas uut kuningat koos temaga sõjakäigule asuma. Agesilasusest sai admiral, kes juhtis sõjakäiku vaid nimeliselt, Lysandrosest sai selle tegelik liider. Kokku koguti vägi 10 000 heelotist ning 6 000 hopliidist. Anatoolias said aga Agesilasus ja tolle nõuandjad Lysandrose peale kadedaks, kuna nende käske ja nõu eirati. Järgnenud konfliktis saatis kuningas Lysandrose Dardanellidele, kus ta kohtus Pärsia aadliku Spithridatesega, kes lubas Spartaga liituda. Paraku keeldus Agesilasus Lysandrose juhtimisest ja nad mõlemad naasesid 395. eKr. Spartasse tagasi (kuningal õnnestus Anatoolias palju linnu edukalt vallutada). Lysandros, kes tundis, et ta on lolliks tehtud, alustas vandenõu kavandamist, mis paraku ei õnnestunud. Järgnevalt rünnati Boiootiat, kes oli abistanud Ateenat oligarhia kõrvaldamises. Orchomenos alistus vabatahtlikult, seejärel rünnati Lebadeat, mida rüüstati. Haliartust rünnates tormasid selle kaitsjad ootamatult välja ning järgnevas kokkupõrkes Lysandros tapeti. Kuningas Pausanias, kes pidi Lysandrost rünnakus toetama, kuid jäi mitu päeva hiljaks, tegi saabudes rahu, et Lysandrose keha tagasi saada. Kogu saadud varanduse vallutustest andis Lysandros Spartale, surres ise pennita. Hoolimata oma türannilisest ja julmast iseloomust oli ta Sparta, ja antud hetkel ka kogu Kreeka võimsaim mees, purustades Ateena impeeriumi ja muutes Sparta võimsaimaks riigiks kogu Kreekas. Mõnekümne aasta pärast Sparta võim aga purustati, kui Teeba, eesotsas kindral Epameinondasega selle armee otsustavalt hävitas ja hegemoonia endale allutas.

No comments:

Post a Comment