Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Gaius Julius Caesar - sünd. 12. juuli 100. eKr. - 102. eKr. surn. 15. märts 44. eKr.
　
Gaius Julius Caesar oli Rooma sõjaline ja poliitiline liider ja üks kõige mõjuvõimsamaid mehi maailma ajaloos. Caesar mängis samuti suurt rolli Rooma Impeeriumi väljakujunemises Rooma vabariigist.

Caesar, kes kuulus populares'te poliitilisse fraktsiooni, moodustas mitteametliku triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Gnaeus Pompeius Magnusega, mis domineeris Rooma poliitikas mitmeid aastaid, saades ka tugeva vastuseisu osaliseks Rooma Senatis optimates'te Marcus Porcius Cato ja Marcus Calpurnius Bibuluse poolt. Caesari edukas Gallia vallutus laiendas Rooma territooriumit kuni Atlandi ookeanini, samuti juhtis ta esimest Rooma-poolset sissetungi Britanniasse 55. eKr. Triumviraadi kokkuvarisemine viis aga konfliktini Pompeiuse ja Senatiga. 49 eKr. alustas Caesar kodusõda, juhtides oma leegione üle Rubico jõe, saades sellega vaieldamatult Rooma ainsaks juhiks.

Pärast valitsuse juhtimise ülevõtmist alustas Caesar ulatuslike reformide läbiviimisega nii ühiskonnas kui valitsuses. Ta kuulutati kogu eluks diktaatoriks (dictator perpetuus). Grupp senaatoreid, keda juhtis Caesari endine sõber Marcus Junius Brutus, mõrvasid diktaatori Märtsi iididel (15. märts) 44. eKr. Konspiraatorid lootsid taastada vabariigi, kuid tulemuseks oli hoopiski järgmine kodusõda, mis tegi lõplikult vabariigile otsa peale ning viis Impeeriumi rajamiseni Caesari adopteeritud pärija Gaius Octavianuse poolt.

Suurem osa Caesari elust on teada tema enda kirjutatud Kommentaaridest (Commentarii) sõjakäikude ajal, samuti ka teistest kaasaegsetest allikatest nagu näiteks tema poliitilise rivaali Cicero kirjadest ja kõnedest, Sallusti ajaloolistest kirjutistest ja Catulluse poeesiast. Paljusid detaile tema elust on üles märkinud ka hilisemad ajaloolased, näiteks Appianus, Suetonius, Plutarchos, Cassius Dio ja Strabo.

Caesari varajane elu

Caesar sündis patriitslikusse Juliuste perekonda, mis väitis end põlvnevat Iulusest (ka Julus), legendaarse Trooja printsi Aineiase pojast, kes oli omakorda legendi kohaselt jumalanna Venuse poeg.

Hoolimata oma iidsest sugupuust polnud Juliuste Caesarid eriti poliitiliselt mõjukad - nende suguvõsast pärines vaid kolm konsulit. Caesari isa, kelle nimi oli samuti Gaius Julius Caesar, jõudis preetori auastmele, mis oli paremuselt teine Vabariigis valitud ametipositsioonidest, ja valitses Aasia provintsi --- seda tõenäoliselt läbi oma prominentse sugulase, Gaius Mariuse, mõjuvõimu. Caesari ema Aurelia Cotta pärines mõjuvõimsast perekonnast, kust oli tulnud mitmeid konsuleid. Galli päritolu oraator ja grammatik Marcus Antonius Gnipho palgati noore Caesari õpetajaks. Caesaril oli ka kaks õde, mõlema nimeks Julia. Üldiselt on Caesari varasest lapsepõlvest üpris vähe teada.

Umbes samal ajal leidis aset ka Liitlassõda, mida võideldi 91 - 88 eKr. Rooma ja tolle Itaalia liitlaste vahel, põhjuseks oli Rooma kodakondsuse mitteandmine Itaalia liitlastele, ehkki nood pidid vastuvaidlematult tagama Roomale sõdureid ja ressursse, kuid poliitikas ja valimistes nad osaleda ei saanud. Samal ajal ähvardas Pontuse kuningas Mithridates Rooma idapoolseid provintse. Rooma enda poliitika oli jaotatud kahe fraktsiooni vahel - optimates'ed, kes pooldasid aristokraatlikku valitsust läbi Senati, ja populares'ed, kes eelistasid abi saamiseks pöörduda otse valijaskonna poole. Caesari onu Marius oli popularis; tolle protežee ja rivaal Lucius Cornelius Sulla aga optimas. Nii Marius kui Sulla olid Liitlassõjas silmapaistvad kindralid ja mõlemad tahtsid Mithridatese vastu armeed juhtida. Juhtimisõigus anti esialgu Sullale, ent kui viimane linnast lahkus, et oma armee juhtimine üle võtta, anti välja seadus, mille kohaselt läks sõjakäigu juhtimine üle Mariusele. Kui Sulla sellest teada sai, marssis ta oma armeega Roomale peale, saades tagasi oma juhtimise sõjas ja sundides Mariuse eksiili. Üsna pea jätkas Sulla sõjakäiku ning lahkus Roomast, kuid seda kasutas ära Marius, kes ajutise ja kiiruga kokku kogutud armee eesotsas linna tagasi pöördus. Marius ja tema liitlane Lucius Cornelius Cinna said linna oma valdusesse ning kuulutasid Sulla seejärel rahvavaenlaseks. Peagi asusid Mariuse sõdurid Sulla toetajatele veriselt kätte maksma. Gaius Marius suri varakult 86 eKr. kuid see ei takistanud tema fraktsioonil võimule jääda.

85 eKr. ühel hommikul kingi jalga pannes suri ootamatult Caesari isa, mis jättis nooruki, kes oli siis kuusteist aastat vana, perekonnapeaks. Järgmisel aastal esitati Caesar uueks Flamen Dialis'e kandidaadiks (peajumal Jupiteri ülempreester), sest endine ametikoha täitja oli surnud Mariuse režiimi ajal. Kuna selle positsiooni hoidja ei pidanud mitte ainult olema patriits, vaid ka patriitsiga abielluma (patriits - Rooma kõrgema klassi esindaja, ülik), tühistas ta oma kihluse jõukast perekonnast pärit Cossutiaga, kellega ta oli kihlatud juba poisipõlvest saadik ning abiellus seejärel Cinna tütre Corneliaga.

Pärast seda, kui Mithridates Sulla tingimustele alistus, naases viimane lõpetama kodusõda allesjäänud Mariuse järgijate vastu. Peale sõjakäiku Itaalias vallutas Sulla Colline Gate'i lahingus 82 eKr. novembris Rooma. Üsna pea lasi ta end diktaatoriks kuulutada, ent kui tavaliselt kestis diktaatori ametiaeg kuus kuud, siis Sullal ajaline limiit puudus, andes talle ainuvõimu kogu Roomas.

Mariuse kujud hävitati kogu linnas ning tema laip kaevati välja ja heideti Tiberisse. Cinna oli samuti juba surnud, õigemini tapetud omaenda sõdurite poolt ülestõusu ajal. Sulla lasi halastamatult sadu oma poliitilisi vaenlaseid tappa või maapakku saata. Noor Caesar sai koheselt Sulla üheks peamiseks sihtmärgiks oma suguluse tõttu Mariusega, samuti ka abielu pärast Cinna tütrega. Kogu Caesari pärandus, tema naise kaasavara ja preestriamet oli temalt kõrvaldatud. Ainus, millest ta ei loobunud, oli tema naine Cornelia, kellest ta keeldus lahutama. See tegi Caesari jaoks aga olukorra keerulisemaks ning ta oli sunnitud pagema. Tänu Caesari ema perekonna ja Vesta Neitsite sekkumisele säästis Sulla nooruki elu (peamiselt seetõttu, et perekonnas oli mitmeid Sulla toetajaid. Sulla mainis hiljem, et noores Caesaris nägi ta väga palju Mariust.

Varane karjäär

Selle asemel, et Rooma naasta, otsustas Caesar armeega liituda, teenides Marcus Minucius Thermuse all Aasias ja seejärel Servilius Isauricuse juures Kiliikias. Armees tõusis ta oma vapruse pärast kiirelt esile, võites Kodanikukrooni oma rolli eest Mütilene piiramises. Missioonil Bitüüniasse pidi Caesar kindlustama kuningas Nicomedese laevastiku toetuse. Kuna ta veetis kuninga õukonnas väga palju aega, siis tõusid esile ka kuulujutud tema väidetavast armusuhtest kuningaga, mis jäid püsima kogu ülejäänud eluks. Irooniliselt võimaldas preestristaatuse kaotus Caesaril sõjalist karjääri teha: Flamen Dialis'el polnud lubatud hobust puutuda, magada kolm ööd väljaspool oma voodit või üht ööd eemal Roomast, samuti ka oli keelatud armee peale vaadata.

80 eKr. pärast kaheaastast ametisolekut loobus Sulla oma diktatuurist, taasrajas konsulaarse valitsuse ja pärast konsulina teenimist taandus poliitikast alatiseks. Caesar naeruvääristas hiljem Sullat diktatuuri loobumise pärast -- "Sulla ei tunne oma poliitilisi põhiteadmiseid". Sulla suri kaks aastat hiljem 78 eKr. Kuuldes Sulla surmast, uskus Caesar, et nüüd on piisavalt ohutu Rooma tagasi minna. Kuna ta pärandus oli konfiskeeritud, hankis ta endale Rooma madalama klassi ümbruskonnas Suburas tagasihoidliku majakese. Tema tagasitulek langes kokku Sulla-vastase riigipöörde katsega, mida juhtis Marcus Aemilius Lepidus. Caesar, kes eriti Lepiduse juhtimisoskusesse ei uskunud, sellest osa ei võtnud. Selle asemel asus ta tegutsema advokaadina. Ta sai tuntuks oma erilise kõnekunsti poolest, mida saatsid alati kirglikud žestid ja kõrge tooniga järsk hääl. Caesar mõistis halastamatult süüdi endised kubernerid, kes olid tuntud väljapressimiste ja korruptsiooni pärast. Tema kõnekunst sai nii tuntuks, et isegi Cicero ülistas teda. Caesarile sellest paraku ei piisanud ning ta eesmärgiks sai kõnekunsti täiuslikkuse saavutamine, mille pärast reisis ta 75 eKr. Rhodosele, et õppida Apollonius Moloni all, kes oli varasemalt Cicerot õpetanud.

Olles teel üle Egeuse mere, rööviti Caesar Kiliikia piraatide poolt ja teda hoiti vangis Pharmacusa saarel. Caesar säilitas kogu vangistuses oleva aja jooksul üleoleva hoiaku. Kui piraadid mõtlesid tema eest kakskümmend talenti kulda lunaraha nõuda, soovitas Caesar küsida viiskümmend. Pärast lunaraha tasumist kogus Caesar laevastiku ning asus piraate jälitama. Ta tabas nad edukalt ja lasi Pergamoni vangi panna. Aasia kuberner keeldus neid hukkamast, nagu Caesar oli nõudnud, eelistades nad pigem orjadena maha müüa, kuid viimane naases rannikule ja lasi piraadid oma mõjuvõimu kasutades risti lüüa, nagu ta oli seda lubanud teha vangis olles -- lubadus, mida piraadid olid naljana võtnud. Seejärel liikus ta edasi Rhodosele, kuid oli peagi tagasi kutsutud sõjategevusse Aasias.

Kui Caesar Rooma naases, valiti ta sõjatribuuniks, mis oli esimene samm Rooma poliitika cursus honorum'is (ametipostide järjestikuline kord, madalamalt alustades jõuti üha kõrgemate positsioonideni). Sõda Spartacuse vastu leidis aset umbes samal ajal (73 - 71 eKr.), kuid pole kirja pandud, millist rolli (kui üldse) Caesar selles mängis. Ta valiti kvestoriks 69 eKr. ja sel aastal pidas ta matusekõne oma tädile Juliale, Mariuse lesele. Matuserongkäiku olid kaasatud ka Mariuse pildid ja kujutised, mida polnud nähtud alates Sulla hirmuvalitsuse algusest saadik. Caesari enda naine Cornelia suri samuti samal aastal. Pärast tema matust läks Caesar Hispaaniasse oma kvestori ametiaega Antistius Vetuse all ära teenima. Seal olles olevat ta kohanud Aleksander Suure kuju ning taibanud suure rahulolematusega, et ta pole veel eriti midagi oma elus saavutanud, kuid Aleksander oli tema vanuselt juba suur kuningas. Caesar palus, et teda ametist vabastatakse, mida ka tehti. Seejärel naases ta Rooma poliitikasse. Rooma tagasi jõudes abiellus ta Sulla lapselapse Pompeiaga. Caesar valiti aediles'eks (ametipost Vana-Roomas, olid vastutavad avalike hoonete korrashoiu ja avalike festivalide korraldamise eest) ja ta taastas Mariuse võitude trofeed; vastuoluline käik, kui võtta arvesse, et Sulla režiim oli endiselt kohal. Samuti alustas Caesar nende meeste süüdistamist, kes olid Sulla poolt tapetud ja eksiili saadetud meeste varandusest endale kasu saanud.

Caesari tähtsus tõuseb

63 eKr. oli Caesari jaoks sündmusterikas aasta. Ta veenas tribuun Titus Labienust, et too süüdistaks optimateste senaatorit Gaius Rabiriust 37 aastat varem toime pandud poliitilise mõrva eest. Seejärel lasi Caesar end kohtumõistjaks määrata (kohtunikke oli kaks). Rabiriust kaitsesid nii Cicero kui Quintus Hortensius, kuid sellest hoolimata mõisteti ta perduellio's (kodumaa reetmises) süüdi. Sel ajal kui Rabirius kasutas ära oma õigust pöörduda abi saamiseks rahva poole, kuulutas preetor Quintus Caecilius Metellus Celer assamblees välja vaheaja, võttes sõjalipu Janiculumi künkalt alla. Labienus oleks saanud hiljem süüdistustega jätkata, kuid ta ei teinud seda: Caesar oli end võimeka kohtunikuna tõestanud ja kohtuasi lõpetati. Labienus jäi Caesari oluliseks liitlaseks edasi, ja seda terve järgmise dekaadi.

Samal aastal kandideeris Caesar Pontifex Maximuse ametiposti valimistele (Rooma religiooni ülempreester) pärast Quintus Caecilius Metelleus Piuse surma, kes oli sellele ametipostile Sulla poolt määratud. Caesari vastaskandidaatideks oli kaks võimsat optimatest; endised konsulid Quintus Lutatius Catulus ja Publius Servilius Vatia Isauricus. Kõik osapooled süüdistasid üksteist pististes. Caesar olevat oma emale valimiste hommikul öelnud, et ta naaseb kas Pontifex Maximusena või siis üldse mitte, eeldades, et hiiglaslike võlgade tõttu, mis valimiskampaaniaks võetud, sunnitakse ta eksiili. Nii siiski ei läinud ning Caesar võitis valimised edukalt, hoolimata sellest, et tema vastased olid kogenumad ja suurema staatusega. Ametikohaga kaasnes ka ametlik residents Via Sacras.

Samal aastal paljastas konsuliks saanud Cicero Catiline'i vandenõu, mis üritas vabariigi üle kontrolli haarata. Catulus ja teised süüdistasid vandenõus osavõtmisest ka Caesarit. Caesar, kes oli valitud järgmiseks aastaks preetoriks, võttis Senatis toimuvast debatist osa, mis käsitles seda, kuidas peaks konspiraatoritega ümber käima. Debati ajal anti Caesarile kiri. Marcus Porcius Cato, kes sai hiljem Caesari kõige lepitamatuks poliitiliseks vastaseks, süüdistas viimast selles, et too peab konspiraatoritega kirjavahetust ja nõudis, et kiri loetakse Senatis avalikult ette. Caesar andis selle üle, kuid tegu oli hoopiski armastuskirjaga Cato poolõelt Servilialt. Vandenõulastele mõisteti surmanuhtlus, mille vastu Caesar veenvalt sõna võttis, pakkudes välja eluaegse vangistuse, kuid Cato poolne kõne osutus otsustavaks, ja vandenõulased hukati. Järgmisel aastal alustati vandenõu uurimist ja Caesarit süüdistati taaskord, kuid peagi mõisteti ta õigeks ja üks tema süüdistaja ning komisjoni liige saadeti vangi.

62 eKr. peeti Bona Dea (hea jumalanna) festivali Caesari kodus. Meestel oli keelatud osaleda, kuid ühel noorel patriitsil Publius Clodius Pulcheril õnnestus naiseks maskeerituna sisse pääseda. Eesmärgiks oli ilmselt Caesari naise Pompeia võrgutamine. Noormees saadi kätte ja teda süüdistati pühaduseteotuses. Caesar ei esitanud kohtuprotsessil mingeid tõendeid Clodiuse vastu, et mitte solvata üht kõige võimsamat patriitside suguvõsa Roomas, ja Clodius mõisteti peale metsikuid pistiseid õigeks. Sellest hoolimata lasi Caesar end Pompeiast lahutada.

Pärast preetorina teenimist määrati Caesar valitsema Hispania Ulteriori (Välis-Ibeeria), kuid ta oli endiselt suurtes võlgades ja pidi enne lahkumist krediitoritele tasuma. Selleks pöördus ta ühe Rooma rikkaima mehe, Marcus Licinius Crassuse poole. Vastutasuks pidi Caesar Crassust ja tolle ettepanekuid Senatis toetama. Caesar oli sellega nõus ja nii tasus Crassus osa võlgadest ja oli käendajaks teistele. Caesar otsustas kiiremas korras Roomast Hispaania provintsi lahkuda, enne kui tema ametiaeg preetorina läbi saab, mis muutnuks ta haavatavaks süüdistustele võlgade pärast. Hispaanias oli Caesar ülimalt lugupeetud ning ta vallutas Callaici ja Lusitani.

Kuna sõdurid pöördusid tema poole austava tiitliga imperator, andis see Caesarile õiguse triumfi tähistada. Kuid Caesar tahtis samuti konsuliks kandideerida, mis oli vabariigis kõige tähtsam magistraaditiitel. Kaht head asja aga üheaegselt teha ei saanud: kui ta otsustab triumfi tähistamise kasuks, peab ta edasi sõduriks jääma ja olema väljaspool linna kuni tseremooniani, ent kui ta pidanuks eelistama konsuliametit, peab ta armee juhtimisest loobuma ja sisenema Rooma eraisikuna. Ta küsis Senatilt luba kandideerida in absentia (linnast eemal olles), kuid Cato blokeeris tema ettepaneku. Caesar oli sellega raske valiku ees, kuid viimaks otsustas ta konsuliks kandideerida.

Esimene konsuliaeg ja Esimene Triumviraat

Konsulivalimistel osales seega kolm kandidaati: Caesar, Marcus Calpurnius Bibulus, kes oli varasemalt Caesariga aedile ametis teeninud, ja viimaseks, kolmandaks kandidaadiks oli Lucius Lucceius. Valimised olid üpris räpased. Caesar hankis endale Cicero toetuse ja rajas liidu rikka Lucceiusega. 59 eKr. valiti Caesar ja Bibulus konsuliks.

Caesar oli juba Crassusega heades poliitilistes suhetes, kuid ta pöördus ka Pompeiuse poole, kes sõdis edutult Senatiga oma idapoolsete asustuste ratifitseerimise ja maa andmise eest veteranidele. Pompeius ja Crassus olid tülis alates sellest ajast, kui nad 70 eKr. koos konsulitena teenisid. Caesar teadis, et kui ta ühega neist liitub, kaotab ta teise toetuse ning seetõttu üritas ta mõlemat meest lepitada. Üheskoos oli neil piisavalt raha ja poliitilist mõjukust, et poliitikat kontrollida. See mitteametlik liit, tuntud kui Esimene Triumviraat (kolme mehe valitsus), kinnitati Pompeiuse ja Caesari tütre Julia abieluga. Caesar abiellus samuti, sel korral järgmiseks aastaks valitud konsuli Lucius Calpurnius Piso Caesoninuse tütre Calpurniaga.

Caesar pakkus välja seaduse, mis pidi riigimaad vaestele ümber jaotama, seda ettepanekut toetas nii Crassus kui ka Pompeius, vajadusel isegi relvajõuga. Triumviraat sai sellega avalikuks. Pompeius täitis linna sõduritega, mispeale Triumviraadi vastased ehmusid. Bibulus kavatses oomenid ebasoodsateks kuulutada ja seega uue seaduse kehtetuks tunnistada, kuid ta aeti foorumist Caesari relvastatud toetajate poolt välja. Kartes oma elu pärast, taandus Bibulus ülejäänud aastaks oma majja.

Kui Caesari ametiaeg konsulina hakkas läbi saama, määrati ta Piso ja Pompeiuse abiga Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem lisati ka Gallia Transalpina (Lõuna-Prantsusmaa). See andis Caesari käsutusse neli leegioni. Ametiaja kestvuseks oli viis aastat, mis tähendas ka seda, et kogu selle aja jooksul on ta süüdistustele immuunne. Kui konsuliaeg lõppes, vältis Caesar napilt süüdistusi, mis teda ametiaja jooksul olid tabanud, lahkudes kiirelt oma provintse valitsema.

Gallia vallutamine

Caesar oli endiselt suurtes võlgades, kuid provintsi valitsejana oli võimalusi raha teenimiseks ohtralt, kas siis väljapressides või sõdides. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja kaks tema provintsi, Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. Iseseisev Gallia oli samuti ebastabiilne. Roomlaste liitlased aedui'd olid oma Gallia rivaalide poolt võidetud, keda abistati Germaani hõimu suebide kontingendi poolt Ariovistuse all, kes asus elama vallutatud aedui'de maale. Helvetiide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, roomlased kartsid, et selle eesmärgiks on alustada sõda. Caesar lõi kaks uut leegioni ja võitis esmalt helvetii'sid ja seejärel Ariovistust, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile, andes sellega märku, et tema huvi maade vastu väljaspool Gallia Narbonensist ei ole ajutine.

Caesar alustas oma teist aastat kaks korda suurema armeega, kui tal aasta varasemalt oli, luues veel talve jooksul kaks leegioni Tsisalpiini Gallias. Selle seaduslikkus oli kaheldav, sest Tsisalpiini gallid ei olnud Rooma kodanikud. Vastusena Caesari tegevusele hakkasid Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud end relvastama. Caesar võttis seda kui agressiivset käiku ja pärast tähtsusetut kokkupõrget ühinenud Belgia armee vastu vallutas ta hõimud ükshaaval. Vahepeal alustas üks leegion Crassuse poja Publiuse juhtimise all Armorica poolsaare hõimude vallutamist.

56 eKr. kevadel pidas Triumviraat Tsisalpiini Gallias, Lucas (nüüdisaegne Lucca) konverentsi. Rooma oli segaduste keerises, ja Clodiuse populistlikud kampaaniad õõnestasid suhteid Crassuse ja Pompeiuse vahel. Kohtumine uuendas Triumviraati ja pikendas Caesari prokonsuli ametiaega veel viieks aastaks. Crassus ja Pompeius pidid samuti taaskord konsuliteks saama, millele pidi järgnema sama pikk prokonsuliaeg: Süüria Crassusele ja Hispaania provintsid Pompeiusele. Armorica vallutus oli lõpule viidud, kui Caesar võitis veneti'sid merelahingus, samal ajal vallutas noor Crassus edelas asuvad akvitaanid. Sõjakäigu lõpuks 56 eKr. pidasid veel vastu Madalmaade rannikul asuvad morinid ja menapiid.

55 eKr. lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud Germaani hõimud usipetes'ed ja tencteri'd. Seejärel ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaani territooriumile, et oma vägesid näidata ja germaanides hirmu tekitada. See tehtud, naases ta oma territooriumile ja lasi silla demonteerida. Sama aasta suvel seilas Caesar pärast morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Erilist kasu too reis ei toonud, ehkki Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea. Võimalused aga sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naases talveks Galliasse. Järgmisel aastal tuli ta Britanniasse tagasi ja suutis rohkem saavutada, olles sel korral paremini ettevalmistatud ja toetatud suurema armee poolt. Caesar tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Kehv viljasaak viis laialdase ülestõusuni Gallias, mida juhtis eburonese hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. Viimaks saavutas ta Ambiorixi üle võidu ja Caesar uskus, et kogu Gallia on nüüd maha rahustatud.

Sel ajal kui Caesar Britannias oli, suri tema tütar ja Pompeiuse naine Julia sünnitusel. Caesar üritas uuesti Pompeiuse toetust leida, pakkudes talle abikaasaks oma noort sugulast, Octaviat. Viimane aga juba oli abielus Gaius Marcellusega. Paraku keeldus Pompeius Caesari lahkest pakkumisest, misjärel nende suhted jahenema hakkasid. 53 eKr. leidis oma lõpu ka Crassus, kes oli juhtinud ebaõnnestunud sõjakäiku Partiasse. Rooma oli vägivalla äärel. Pompeius määrati hädaolukorras ainukonsuliks ja ta abiellus Caesari poliitilise vastase Quintus Metellus Scipio tütre Corneliaga. Pompeius palus Scipiol oma konsulaarist kolleegiks astuda, kui kord linnas taastatud saab. Sellega oli Triumviraat lõppenud.

52 eKr. vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix osutus osavaks kindraliks, võites Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari hoolega viimistletud ja läbimõeldud piiramistööd Alesia lahingus sundisid viimaks hõimud alistuma. Mõnes kohas puhkesid veel väiksemad ülestõusud, kuid nendest hoolimata oli Gallia otsustavalt võidetud.

Titus Labienus oli Caesari tähtsaim legaat tolle Gallia sõjakäikude ajal, saades propreetori staatuse. Teised tähtsad mehed, kes Caesari all teenisid, olid näiteks Lucius Julius Caesar (sugulane), Crassuse pojad Marcus ja Publius, Cicero vend Quintus, Decimus Brutus ja Marcus Antonius.

Plutarchos väidab, et armee oli võidelnud kogu Gallia sõja kestel kolme miljoni mehe vastu, kellest miljon suri ja teine miljon orjastati. 300 hõimu olid alistatud ja 800 linna hävitatud. Peaaegu kogu Avaricumi linna populatsioon (40 000 koguarvult) oli tapetud. Julius Caesar annab teada, et 368 000 helvetiid lahkus kodust võitlema, kellest 92 000 suutsid relva kanda ja ainult 110 000 naases peale sõjakäiku tagasi. Kuna teisi täpsemaid aruandeid ja tekste mis sõda puudutaksid, ei ole, on seda arvu tõenäoliselt liiga palju propagandistlikul eesmärgil kergitatud. Armee enamast kui 60 000 sõdivast helvetiist oli äärmiselt ebatõenäoline, kõige tõenäolisemalt oli helvetii'sid koguarvult 160 000, kellest 40 000 olid sõdalased. Delbrück usub, et see arv võis isegi madalam olla, andes väljarändavate hõimude koguarvuks 100 000, kellest vaid 16 000 olid sõdurid.

Kodusõda

50 eKr. käskis Pompeiuse poolt juhitud Senat Caesaril Rooma naasta ja oma armee laiali saata kuna tema ametiaeg prokonsulina oli lõppenud. Enamgi veel - Senat keelas Caesaril teist korda in absentia konsuliks kandideerida. Caesar teadis, et kui ta Rooma ilma oma immuunsuseta siseneb, asutakse teda kohe süüdistama ja ta poliitiline tähtsus kaob. Samuti süüdistas Pompeius Caesarit riigireetmises ja allumatuses. 10. jaanuaril, 49 eKr. ületas Caesar Rubico jõe ainult ühe leegioniga ja algatas kodusõja. Rubicot ületades oli Caesar väidetavalt tsiteerinud Ateena näitekirjanikku Menanderit, öeldes "alea iacta est" (liisk on langenud).

Optimatesed, kelle hulka kuulusid ka Metellus Scipio ja Cato Noorem, põgenesid lõunasse, kuna paljud linnad Põhja-Itaalias olid Caesarile vabatahtlikult kapituleerunud. Samariumis üritas konsulaarleegion Caesarile küll vastu seista, kuid see lõppes sellega, et kaitsjad andsid konsuli piirajatele üle ja leegion alistus ilma erilise võitluseta. Hoolimata sellest, et Caesaril oli kaasas vaid Kolmeteistkümnes leegion, polnud Pompeiusel kavas temaga võidelda. Caesar jälitas Pompeiust Brundisiumi, lootes viimase tabada, enne kui Senat ja nende leegionid põgenevad. Paraku Caesaril ei vedanud ja Pompeius purjetas sadamast välja enne kui Caesar suutis barrikaadid purustada.

Caesar, kel puudus merevägi, et Pompeiust jälitama asuda, otsustas Hispaaniasse suunduda, öeldes: "Ma asun teele, et võidelda armeega, kel puudub juht, et hiljem võidelda juhiga, kel puudub armee". Caesar jättis Marcus Aemilius Lepiduse Rooma prefektiks ja ülejäänud Itaalia jäi tribuun Marcus Antoniuse alla. Caesar tegi hämmastava, vaid 27 päeva kestnud retke Hispaaniasse, liitus kahe oma Gallia leegioniga, võites siis Pompeiuse leitnante. Seejärel naases ta tagasi itta, et Pompeiusele Kreekas vastu astuda. 10 juulil, 48 eKr. vältis Caesar napilt katastroofilist kaotust Dyrrhachiumi lahingus, kui kaitserajatiste liin purustati. Viimaks võitis Caesar otsustavalt Pompeiust Farsalose lahingus 48 eKr. hoolimata viimase arvulisest ülekaalust (Pompeiusel oli umbes kaks korda rohkem jalaväelaseid ja märkimisväärsemalt enam ratsaväge kui Caesaril).

Roomas määrati Caesar diktaatoriks, Marcus Antoniusest sai tema ratsaväekomandör. Caesar loobus diktatuurist 11 päeva pärast ja ta valiti teist korda konsuliks, tema kolleegiks sai Publius Servilius Vatia.

Seejärel asus Caesar Pompeiust jälitama, kes oli Aleksandriasse põgenenud. Seal leidis Pompeius oma kurva lõpu endise Rooma ohvitseri käes, kes teenis kuningas Ptolemaios XIII õukonnas. Caesar sattus raevu, et Pompeius sellisel kombel tapeti ja ta sekkus Egiptuse kodusõtta, mis leidis aset Ptolemaiose ja tolle naise, õe ja ühtlasi ka kuninganna Kleopatra VII vahel. Kuna Ptolemaios mängis Pompeiuse mõrvas peamist rolli, liitus Caesar sõjas Kleopatra poolele ja võitis kuninga vägesid 47 eKr. Niiluse lahingus. Pärast võitu kuulutas Caesar Kleopatra Egiptuse õiguspäraseks valitsejaks. Arvatakse, et Caesar sai Kleopatraga ka poja, Caesarioni.

Caesar ja Kleopatra ei abiellunud kunagi: Rooma seadus keelas seda. Abielu tunnistati vaid kahe Rooma kodaniku vahel, ja Kleopatra seda ei olnud. Hoolimata sellest, et Caesar oli abielus olnud 14 aastat, jätkas ta suhet Kleopatraga. Egiptuse kuninganna külastas Roomat mitu korda, viibides külalisena Caesari villas, mis asus kohe väljaspool Roomat, teiselpool Tiberit.

Caesar veetis 47 eKr. esimesed kuud Egiptuses ning asus siis teele Kesk-Itta, kus ta purustas Pontuse kuninga Pharnaces II Zela lahingus. Võit tuli nii kiirelt ja täiuslikult, et Caesar pilkas Pompeiuse eelnevaid võite nii oskamatute vastaste üle. Sealt võttis ta suuna Aafrikale, et tegeleda Pompeiuse allesjäänud senaatorlike toetajatega. Taaskord saavutas ta märkimisväärse võidu Metellus Scipio (hukkus lahingus) ja Cato Noorema (tegi enesetapu) vägede üle Thapsuse lahingus 46 eKr. Pompeiuse pojad Gnaeus Pompeius ja Sextus Pompeius olid koos Caesari endise propreetorist legaadi (legatus propraetore) ja ühe usaldatuima väejuhi, Titus Labienusega Hispaaniasse põgenenud. Caesar asus neid jälitama ja võitis oma viimaseid allesjäänud vastaseid Munda lahingus 45 eKr. märtsis. Selle aja jooksul oli Caesar valitud nii kolmandat kui ka neljandat korda konsuliks 46 eKr. (kolleegiks sai Marcus Aemilius Lepidus) ja 45 eKr. (ilma kolleegita).

Kodusõja järelmõju

Sel ajal, kui Caesar endiselt Hispaanias sõdis, hakkas Senat talle austavaid tiitleid jagama in absentia. Caesar ei heitnud oma vaenlaseid riigist välja, vaid andestas neile kõigile.

Caesari võitu Mundas tähistati 21. aprillil suurte mängude ja pidustustega.

Kui Caesar 45 eKr. septembris Itaaliasse naases, täitis ta ära oma testamendi, nimetades oma noore sugulase Gaius Octaviuse enda ja oma tiitli pärijaks. Samuti kirjutas Caesar, et kui Octavianus peaks enne teda surema, saab Marcus Junius Brutus tema järgmiseks pärijaks.

Valitseja reformis ka vaestehoolekannet. Ta keelas inimestel, kes on piisavalt jõukad, et endale ise vilja osta, seda valitsuselt tasuta vastu võtta. Caesar hoolitses ka oma kunagiste sõdurite eest. Ta lõi üle terve Itaalia ja Rooma veteranide linnad. Samuti hoolitses ta selle eest, et tulevased sõdurid pärast teenistuse lõppu majanduslikult kindlustataks. Caesar hakkas ka Rooma linna reformima, võttes vastu seaduse, mis kindlustas kohalike talude ja ettevõtete säilimise; samuti võttis ta vastu mõrvari varade konfiskeerimise seaduse ning tühistas inimeste võlasummast 25 protsenti, muutes end niiviisi lihtrahvale südamelähedasemaks.

63 eKr. valiti Caesar Pontifex Maximuseks, kus tema üheks ülesandeks sai kalendri seadistamine. Caesari üheks kõige kauakestvamaks ja mõjukamaks reformiks sai Rooma vana kalendri täielik muutmine. 46 eKr. kehtestas Caesar 365-päevase aasta, mis nõudis iga nelja aasta tagant liigaastat. Seda kalendrit hakati kutsuma juuliuse kalendriks. Caesar kuulutas ka, et seitsmendas kuus peab olema 31 päeva ning Senat nimetas selle kuu seejärel tema auks juuliks.

Alustati ka suurte arhitektuuriteoste loomisega; ehitati näiteks Caesari koosolekute hoone Curia Julia.

Nii mitmeidki Senati liikmeid ärritas aga Caesari liigne raharaiskamine hoonete ja linna peale. Üheks neist oli Caesari ligimaid sõpru, Marcus Junius Brutus.

Mõrvaplaan

Caesari ja Senati vahelised suhted pingenesid. Arvati, et Caesar tahab taaselustada iidse tava ja kuulutada ennast kuningaks. Ilmselt oligi see peamiseks mõrva kavandamise põhjuseks.

Plutarchos kirjutab, et ühel hetkel informeeris Caesar Senatit, et tema austavaid tiitleid peaks pigem vähendama, mitte neid juurde lisama, kuid hiljem võttis ta oma sõnad tagasi, et mitte tänamatuna paista. Talle anti Pater Patriae tiitel ("Isamaa Isa"). Ta nimetati kolmandat korda diktaatoriks ja seejärel määrati talle üheksaks järjestikuliseks aastaks sama tiitel, tehes ta seega tervelt kümneks aastaks ainuvalitsejaks.

Senat nimetas Caesari Dictator Perpetuus'iks ("diktaator kogu eluks"). Rooma mündivalukojad andsid välja selle tiitli ja Caesari profiiliga teenareid (Rooma hõbemünt). Teenari vastasküljel oli jumalanna Ceresi pilt ja Caesari Pontifex Maximuse tiitel. Diktaatori tiitli lisamine müntidele oli märkimisväärne, kuid mitte piltide (konsulite ja teiste ametnike pilte lisati müntidele kogu vabariigi ajal).

Cassius Dio kirjutab, kuidas senaatorlik delegatsioon läks Caesarit teavitama uutest tiitlitest, mis nad talle 44 eKr. andnud olid. Caesar võttis need vastu Venus Genetrixi templis istudes, selle asemel et tõusta ja delegatsiooniga kohtuda. Dio tekste uskudes andis see solvatud senaatoritele piisavalt hea põhjuse alustada mõrva kavandamist.

Suetonius kirjutab, kuidas rahvamass kogunes Caesarit tervitama, kui too Rooma naases. Üks inimene asetas Rostras Caesari kujule pähe loorberipärja. Tribuunid Gaius Epidius Marcellus ja Lucius Caesetius Flavius andsid käsu pärja eemaldamiseks, sest see oli peajumal Jupiteri ja kuninglikkuse sümbol. Selle peale lasi Caesar tribuunid ametist oma ametlikke võimeid kasutades tsenseerida. Tema biograaf esitab meile samuti loo, kuidas rahvahulk hüüdis Caesarile "rex", mis tähendab ladinakeeles kuningat.

Brutus hakkas koos oma sõbra Cassiuse ja mitmete teiste meestega Caesari vastu vandenõud kavandama, kutsudes endid Liberatores'teks ("Vabastajad"). Konspiraatorid ei kohtunud kunagi avalikult, kuid nad kogunesid paarikaupa üksteise kodudesse. Toimus palju erinevaid diskussioone ja ettepanekuid. Nad mõtlesid ja arutlesid, kuidas, kus ja millal oma plaan käiku lasta. Mõni pani ette, et nad peaksid siis mõrva läbi viima, kui Caesar jalutab oma lemmikrajal. Teiseks ideeks oli diktaator mõrvata valimiste ajal, kui ta pidi ületama silla, et nimetada ametisse magistraadid Campus Martiuses. Mõned konspiraatoritest pidid sel hetkel Caesari sillalt alla tõukama ja teised tormama teda tapma. Kolmandaks plaaniks oli oodata peagi saabuvat gladiaatorite mängu. Eeliseks oli see, et mängude tõttu ei teki kellelgi relvi nähes kahtlustusi. Siiski eelistas suurem osa tappa Caesari siis, kui ta istub Senatis. Konspiraatorid said ka oma toogade alla hõlpsasti pistodad peita. Viimaks otsustatigi selle plaani kasuks.

Caesari mõrvamine

Märtsi iididel (15. märts) 44 eKr. kutsus grupp senaatoreid Caesari foorumisse senaatorite poolt kirjutatud taotlust lugema, mis käskis Caesaril võimu Senatile tagasi anda. Paraku oli taotlus võlts ja tegu oli vaid ettekäändega Caesar foorumisse kutsuda ja ta seejärel tappa. Marcus Antonius, kes oli eelmisel ööl vandenõust ühelt hirmunud liberatorilt Servilius Cascalt teada saanud, kartis kõige hullemat ja tormas teda päästma. Paraku jõudis senaatorite grupp temani varem - just siis, kui Caesar jalutas Pompeiuse teatri läheduses Campus Martiuses. Caesar suunati seejärel ruumi, mis asus idapoolse sammaskoja kõrval.

Caesar alustas pahaaimamatult valeavalduse lugemist. Tillius Cimber, kes talle kirja oli ulatanud, tõmbas seejärel maha Caesari tuunika. Diktaator hüüatas seepeale Cimberile "See on ju vägivald!" Ülalmainitud Casca haaras siis oma pistoda ja lõi sellega Caesarile kaela. Viimane pöördus kiirelt ümber ja haaras Cascal käest, öeldes talle ladinakeeles "Casca, sa kaabakas, mida sa oma arust teed?" Casca, kes sellest kohkus, hüüdis oma kamraadidele kreekakeeles "Aidake, vennad!" ("adelphe, boethei!"). Paari hetkega oli kogu grupp Caesari kallal, kaasa arvatud Brutus. Caesar üritas eemale joosta, kuid pimestatuna omaenda vere poolt, ta komistas ja selle tagajärjel kukkus. Mehed jätkasid maas lamava Caesari pussitamist. Vastavalt Eutropiusele osales mõrvas umbes kuuskümmend või enamgi meest. Caesarit oli pussitatud 23 korda. Vastavalt Suetoniusele tegi arst hiljem kindlaks, et ainult üks haav (teine noahoop rindu) oli surmav olnud.

Diktaatori viimased sõnad pole kindlalt teada. Üks tuntumaid versioone on ladina fraas Et tu, Brute? ("isegi sina, Brutus?" või "ka sina, Brutus?"), mis pärineb Shakespeare'i Julius Caesar'ist. Shakespeare'i versioon järgib ilmselt Rooma ajaloolase Suetoniuse kirjapandut, kus Caesari viimased sõnad olevat väidetavalt olnud kreeka keeles ("Kai su, teknon?") ("Ka sina, mu laps?"). Plutarchos teisalt väidab, et Caesar tõmbas oma tooga üle pea, kui nägi Brutust vandenõulaste hulgas ega öelnud midagi.

Vastavalt Plutarchosele astus Brutus pärast mõrva toimepanekut oma senaatoritest kaaslaste ette, nagu tahtnuks ta midagi öelda, need aga hoopiski põgenesid hoonest. Brutus ja tema kompanjonid marssisid seejärel Kapitooliumi, hüüdes "Rooma kodanikud, me oleme taaskord vabad!" Vastuseks kõlas vaid vaikus, kuna kõik Rooma kodanikud olid oma kodudesse pagenud ja uksed sulgenud, kui jutt mõrvast oli levima hakanud.

Caesari vahakuju, millel oli esile toodud ka 23 pussitushaava, püstitati foorumisse. Sinna kogunenud rahvahulk vallandas tulekahju, mis tegi foorumile ja selle ümbruses asuvatele hoonetele suurt kahju. Caesari mõrvale järgnenud kaoses võitlesid Marcus Antonius, Octavianus (hilisem Augustus Caesar) ja teised viit kodusõda, mis tegi viimaks Rooma vabariigile lõpu ja lõi Rooma impeeriumi.

Mõrva järelmõju

Paraku polnud mõrvarid aimanud, et Caesari tapmine ainult kiirendab Rooma vabariigi kadumist. Rooma kesk- ja alamklassid, kellede hulgas oli Caesar ülimalt populaarne nii enne kui pärast Gallia vallutust, olid raevunud, et grupp kadedaid aristokraate olid nende eestvõitleja tapnud. Antonius kasutas ära Rooma pööbli leina ja ähvardas nad optimateste peale valla päästa (tõenäoliselt soovis ta ise Rooma üle kontrolli haarata). Caesar oli nimetanud oma sugulase Gaius Octavianuse enda ainsaks pärijaks ja järeltulijaks, mis andis noorukile niivõrd tuntud nime ja tegi ta samuti üheks vabariigi rikkaimaks kodanikuks. Tänu oma onu nimele sai Octavianus ka Rooma rahva toetuse ja lojaalsuse. Hoolimata oma noorusest (19 aastane Caesari mõrva ajal) osutus Octavianus Antoniusele üpris ohtlikuks vastaseks ja sel ajal kui viimane sõdis Decimus Brutusega uute kodusõdade esimeses sõjas, kindlustas Octavianus oma positsiooni. Hiljem abiellus Marcus Antonius Caesari armukese Kleopatraga.

Selleks, et võidelda Brutuse ja Cassiusega, kes Kreekas suurt armeed kogusid, vajas Antonius nii raha Caesari sõjalaekast kui ka Caesari nime toetust oma tegevusele nende kahe konspiraatori vastu. Moodustati uus Triumviraat (teine ja viimane), mis koosnes Octavianusest, Marcus Antoniusest ja Caesari lojaalsest ratsaväekomandörist Lepidusest. Teine Triumviraat jumalikustas Caesari Divus Iuliusena. Nähes, mida andestamine oma vaenlastele oli Caesarile maksma läinud, tõi Triumviraat tagasi poliitiliste vastaste väljaheitmise ja nende varade konfiskeerimise. Saadud varasid kasutati teises kodusõjas Brutuse ja Cassiuse vastu. Viimaks purustasid Antonius ja Octavianus otsustavalt konspiraatorite väed Kreekas, Philippis. Kolmas kodusõda puhkes Octavianuse ja Marcus Antoniuse ning tolle naise ja Egiptuse kuninganna Kleopatra vahel. Tegu oli otsustava ja viimase sõjaga, mis lõppes Antoniuse ja Kleopatra lüüasaamisega Aktioni merelahingus. Selle tagajärjel tõusis võimule Octavianus, kellest sai esimene Rooma keiser Caesar Augustuse nime all. 42 eKr. jumalikustati Caesar ametlikult Divus Iuliusena ja Caesar Augustus sai nüüdsest Divi filius'eks ("Jumala poeg").

Tervis

Caesar võis kannatada epilepsia all. Täheldatud on vähemalt nelja juhust, kui see teda tabada võis. Epilepsia all olevat kannatanud nii Caesari esivanemad kui ka järglased. Varaseimad ettekanded nendest haigushoogudest olid koostatud biograaf Suetoniuse poolt, kes sündis pärast Caesari surma. Mõned ajaloolased usuvad, et tegu võis hoopis olla hüpoglükeemiaga, mis mõnikord põhjustab epileptilisi hoogusid.

Kirjandustööd

Caesarit peeti Roomas üheks parimaks oraatoriks ja proosade autoriks. Isegi Cicero kiitis suuresti Caesari kõnekunsti ja stiili. Tema kõige kuulsamad tööd sisaldavad matusekõnet oma isapoolsele tädile Juliale ja Anticato't, dokumenti, mis kirjutatud Cato reputatsiooni mustamiseks. Kahjuks on suurem osa Caesari töödest ja kõnedest ajaloos kaotsi läinud.

Memuaarid

Caesar kirjutas Commentarii de Bello Gallico (Kommentaarid Gallia sõjast), mis räägib tema sõjakäikudest Gallias ja Britannias. Samuti koostas ta ka Commentarii de Bello Civili (Kommentaarid Kodusõjast), mis kirjeldab kodusõjas toimunud sündmuseid. Teised tööd, mis on omistatud Caesarile, kuid mille autorsus on kaheldav, sisaldavad:

De Bello Alexandrino (Aleksandria sõjast), mis annab pildi sõjakäigust Aleksandrias.

De Bello Africo (Aafrika sõjast), räägib sõjakäikudest Põhja-Aafrikas.

De Bello Hispaniensi (Hispaania sõjast) kirjeldab sõjakäike Ibeeria poolsaarel.

Sõjaline karjäär

Ajaloolased paigutavad Caesari maailma suurimate strateegide ja taktikute hulka, kes kunagi elanud. Teda võrreldakse nii Aleksander Suure, Sun Tzu, Hannibali, Tšingis-khaani ja Napoleon Bonaparte'iga. Vahel tabasid Caesarit ka taktikalised kaotused, nagu näiteks Gallia sõjas aset leidnud Gergovia lahingus või kodusõjas toimunud Dyrrhachiumi lahingus. Tema taktikaline geniaalsus tõusis esile Alesia lahingus, kus ta lasi ehitada ümber kogu gallide linna kindlustusi ja müüre. Farsalose lahingus purustas ta arvult kogukama Pompeiuse armee ja hävitas täielikult Pharnacese armee Zela lahingus.

Caesar sõdis edukalt igal maastikul, hoolimata mistahes ilmastikuoludest. Siinkohal mängib olulist rolli tema leegionäride karm, kuid õiglane distsipliin, kes imetlesid tohutult oma kindralit ja tema isiklikku vaprust. Nii tema jala-kui ratsavägi olid äärmiselt treenitud ja osavad. Caesar kasutas palju ka kahuriväge ja oma armee ehitus-ja tehnikaoskuseid. Armee kiirus ja manööverdusvõime oli samuti uskumatu: vahel marssis armee ühe päevaga tervelt 64 kilomeetrit.

Pere

Vanemad:

Isa: Gaius Julius Caesar Vanem.

Ema: Aurelia.

Õed:

Julia Caesaris "Maior" (vanem).

Julia Caesaris "Minor" (noorem).

Naised:

Esimene abielu Cornelia Cinnillaga kestis alates 83 eKr. kuni tema surmani sünnitusel 69 eKr. või 68 eKr.

Teine abielu Pompeiaga kestis alates 67 eKr. kuni lahutuseni umbes 61 eKr.

Kolmas abielu Calpurnia Pisonisega kestis alates 59 eKr. kuni Caesari surmani.

Lapsed:

Julia, kelle ema oli Cornelia Cinnilla, sündis 83 eKr. või 82 eKr.

Caesarion, kelle emaks oli Caesari armuke Kleopatra VII, sündis 47 eKr. Ta oleks saanud Egiptuse vaaraoks, kandes nime Ptolemaios Caesar, kui teda poleks tapetud seitsmeteistkümne aastaselt Caesari adopteeritud poja Octavianuse poolt.

Adopteeritud poeg Gaius Julius Caesar Octavianus, kellest sai hiljem esimene Rooma keiser Augustus.

Lapselapsed:

Nimetu tütrepoeg, kelle vanemateks olid Julia ja Pompeius.

Armukesed:

Kleopatra VII.

Brutuse ema Servilia Caepionis.

Mauretaania kuninganna ja Bogudese naine Eunoe.

Märkimisväärsed sugulased ja lähedased:

Gaius Marius (abiellus Caesari tädi Juliaga).

Marcus Antonius.

Lucius Julius Caesar.

Julius Sabinus, kes väitis end olevat Caesari lapselapselaps A.D. 69.

Poliitilised rivaalid ja kuulujutud homoseksuaalsusest

Rooma ühiskond nägi passiivset rolli seksis (hoolimata soost) kui märki alistumisest või alaväärsusest. Suetonius märgib ära, et Caesari Gallia triumfi ajal laulsid tema sõdurid: "Caesar võis küll gallid vallutada, kuid Nicomedes vallutas Caesari". Mitmed Caesari vaenlased tõid samuti esile tema suhte Bitüünia kuninga Nicomedes IV'ga. Mõned Rooma poliitikud, kes soovisid Caesarit alandada ja häbistada, nimetasid teda Bitüünia kuningannaks. Caesar ise eitas neid süüdistusi. Catullus kirjutas kaks poeemi, mis viitas sellele, et Caesaril ja tema inseneril Mamurral oli suhe, kuid hiljem palus ta nende eest vabandust. Samuti süüdistas Marcus Antonius Octavianust selles, et too teenis ära Caesari soosingu läbi seksuaalsuhete.

Kokkuvõte

Gaius Julius Caesar oli üks märkimisväärsemaid mehi nii hilises Rooma vabariigis kui ka kogu maailma ajaloos. Tegu oli nii hiilgava kindrali, poliitiku, valitseja, oraatori ja liidriga, kes muutis maailma ja selle tulevikku suuresti.