Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Epameinondas - c. 418. eKr. - 362. eKr.

Teeba kindral ja riigimees, kes muutis Teeba kõige mõjukamaks linn-riigiks nii sõjalises kui poliitilises mõttes kogu Kreekas. Ta purustas Sparta hegemoonia Leuktra lahingus, vabastades sellega Messeenia heelotid, kes olid Sparta võimu all elanud kakssada aastat. Epameinondas kujundas ümber Kreeka poliitilise kaardi, tühistades vanu liite, lõi uusi ning jälgis uute linnade loomist. Samuti oli ta sõjaliselt mõjukas, leiutades ja kujundades ümber mitmeid olulisi strateegiaid.

Suur Rooma oraator Cicero kutsus teda "Kreeka esimeseks meheks", kuid ometigi on Epameinondas tänapäeval vähetuntud. Muudatused, mida ta Kreeka poliitikasse tõi, ei elanud temast kauem, kuna hegemooniad ja liidud muutusid pidevalt. Vaid kakskümmend seitse aastat pärast tema surma oli Teeba Aleksander Suure poolt hävitatud.

Epameinondast, keda tema enda ajal kutsuti idealistiks ja liberaatoriks, mäletatakse täna vaid dekaadi poolest (371 eKr. - 362 eKr.) tema sõjakäikude tõttu, mis purustasid suurte Kreeka maajõudude mõjuvõimu ja rajasid teed Makedoonia vallutustele. Ehkki Epameinondas oli ajalooliselt märkimisväärne isik, on temast säilinud vähe informatsiooni, ja mitte ükski kaasaegne ei anna temast täielikku ülevaadet. Nende põhjuste tõttu mäletataksegi teda tänapäeval vähe, võrreldes nt. Aleksander Suure või Alkibiadesega.

Nooruses sai Epameinondas suurepärase hariduse, tema muusikaõpetajad kuulusid parimate hulka. Kõige mõjukam oli filosoofiaõpetaja Lysis Tarentumist, kes oli üks viimastest suurtest pütagoreismi filosoofidest. Epameinondas saavutas väga kõrge taseme oma filosoofilistes õpingutes tänu temale. Epameinondas polnud vaid akadeemik: ta oli samuti tuntud oma füüsiliste võimete poolest ja nooruses kulutas ta palju aega enese füüsise tugevdamiseks ja lahingute jaoks ettevalmistumises. 385 eKr. võitles ta Mantinea linna lähedal ning päästis suure riskiga oma tulevase kolleegi Pelopidase elu; see oli tegu, mis lõi nende igavese sõpruse. Karjääri jooksul tunnustati teda taktikaliste oskuste ja võitluste poolest.

Epameinondas ei abiellunud kunagi, teenides sellega ära oma kaasmaalaste kriitika, kes lootsid, et ta pojad on sama võimekad kui isagi. Siiski oli tal mitmeid noori meesarmukesi, mis oli tavaline nähe Vana-Kreekas; Teeba oli selle poolest eriti tuntud. Ta elas kogu elu pea täielikus vaesuses, keeldudes end rikastamast oma poliitilise võimu abil, samuti oli ta korruptsioonist puutumatu. Epameinondas elas eriti keerulisel ajal Kreeka ja Teeba ajaloos. Pärast Peloponnesose sõda 404 eKr. oli Sparta kasutusele võtnud ühekülgse agressiivse poliitika ülejäänud Kreeka suunas ja võõrandus seega kiirelt oma endistest liitlastest.

Teeba oli vahepeal oluliselt oma võimu suurendanud ja otsustas saavutada kontrolli ülejäänud Boiootia linnade üle. See poliitika, koos teiste lahkarvamustega, viis Teeba Spartaga konflikti. Aastaks 395 eKr. oli Teeba koos Ateena, Korintose ja Argosega asunud ühiselt Sparta vastu Korintose sõjas. Sõda kestis kaheksa aastat ja tõi Teebale veriseid kaotuseid. Sõja lõpuks oli Teeba sunnitud peatama oma ekspansionismiplaanid ja liituma taas Spartaga.

382 eKr. tegi Sparta komandör Phoebidas strateegilise vea, mis pööras peagi Teeba Sparta vastu ja rajas tee Epameinondase tõusuks. Liikudes läbi Boiootia, kasutas Phoebidas ära tsiviilvõitlust Teebas, et kindlustada oma sõduritele sissepääs linna. Olles sees, vallutas ta Cadmea (Teeba akropolis) ja sundis Sparta-vastaseid parteisid linnast pagema. Epameinondasel, keda seostati antud fraktsiooniga, lubati linna jääda, kuna teda peeti pelgalt ohutuks filosoofiks. Aastaid pärast spartalaste ülevõtmist ühinesid taas uue valitsuse poolt välja heidetud teebalased Ateenas ja valmistusid Ateena varjatud toetusel linna üle võtma.

Nad võtsid ühendust Epameinondasega, kes alustas noorte meeste ettevalmistamist Teebas riigipöördeks. 379 eKr. tungis väike grupp eesotsas Pelopidasega linna ja nad tapsid Sparta valitsuse pooldajate juhid. Epameinondas ja Gorgidas juhtisid gruppi, mis tungis relvaladudesse, haarates sealt relvad ja piirates spartalased Cadmeas sisse, abistatuna seejuures Ateena hopliitide poolt. Järgmisel päeval Teeba assamblees tõid Epameinondas ja Gorgidas Pelopidase ja tolle mehed publiku ette, innustades teebalasi oma vabaduse eest võitlema. Assamblee vastas sellele Pelopidase ja ta meeste kuulutamisega vabastajateks.

Sparta garnison alistus ja nad evakueerusid. Kui uudised Teeba ülestõusust Spartasse jõudsid, saadeti armee kuningas Agesilause all linna mässu maha suruma. Teebalased keeldusid spartalastega avatud väljal võitlusse asumast ja okupeerisid selle asemel kindluse, mis asus linnast väljas. Spartalased rüüstasid veidi maad, kuid seejärel taandusid, jättes teebalased iseseisvateks. Lühikese ajaga moodustasid teebalased taaskord oma vana Boiootia konföderatsiooni uues, demokraatlikus vormis. Boiootia linnad ühinesid föderatsioonina, mida juhtisid seitse kindralit, kes olid valitud seitsmest Boiootia piirkonnast. Üritades seda uut riiki maha suruda, tungisid spartalased järgmise seitsme aasta jooksul kolm korda sisse. Boiootialased tõrjusid neid rünnakuid edukalt tagasi. Samal ajal oli Pelopidas muutunud Teebas peamiseks poliitiliseks tegelaseks. Järgnevatel aastatel töötas ta koos Epameinondasega, kujundades Boiootia välispoliitikat. Ükski allikas ei märgi täpselt, millal Epameinondas esimest korda kindraliks valiti, aga aastaks 371 eKr. oli ta ametis ja järgmisel aastal juhtis ta Boiootia delegatsiooni rahukonverentsile, mida peeti Spartas.

Epameinondase nõudmised polnud Spartale vastuvõetavad ja delegatsioon naases Teebasse, asudes sõjaks valmistuma. Koheselt peale rahukõneluste ebaõnnestumist saadeti Spartast välja käsud kuningas Cleombrotusele, mis käskisid tal marssida otse Boiootiasse. Cleombrotus sisenes Boiootia territooriumile ootamatust suunast, vallutades kiirelt kindluse. Ta marssis edasi Teeba poole ja jäi laagrisse Leuktras, mis asus Thespise territooriumil. Siinsamas astus talle vastu Boiootia armee. Sparta vägi koosnes kümnest tuhandest hopliidist, kellest seitsesada olid eliitsõdalased, tuntud spartiaatidena.

Boiootia armee arvuks oli umbes kuus tuhat sõdalast, ent neil oli võimsam ratsavägi. Epameinondas, seades sõdureid lahinguks valmis, kasutas ära strateegiat, mida varem polnud Kreekas kohatud. Traditsionaalselt rivistus faalanks lahinguks üles nõnda, et selle paremal tiival olid eliitsõdurid. Nõnda olid Cleombrotus ja tema spartiaadid faalanksis paremal tiival, vähekogenumad liitlased aga vasakul. Selleks, et vastata spartalaste suurematele arvudele, võttis Epameinondas kasutusele kaks taktikalist innovaatilisust. Esmalt rivistusid nii tema kui ta teebalased üles vasakule tiivale, eliitüksus Pelopidase all aga äärmisele vasakule küljele. Teiseks, taibates, et ta ei suuda pikendada oma faalanksit, kattumaks Sparta faalanksi laiusega, seejuures ilma oma rivi hõredaks tegemata, hülgas ta kõik katsed, et kattuda Sparta riviga laiuses. Selle asemel muutis ta faalanksi vasakul tihedamaks, tehes selle viiekümne mehe sügavuseks tavapärase kaheksa või kaheteistkümne asemel.

Kui lahing algas, marssis tugevdatud tiib topeltkiirusel edasi, sel ajal kui nõrgem taganes ja lahingusse astumisega viivitas. Sügava faalanksi taktikat oli kasutatud varem Teeba kindrali Pagondase poolt Deliumi lahingus, kus ta muutis faalanksi kahekümne viie mehe sügavuseks riviks, kuid jaotatud ründerivi oli innovatsioon. Seega leiutas Epameinondas taktika, kus ei asutud teise vaenlase tiivaga võitlusse.

Võitlus algas ratsaväe kokkupõrkega, milles teebalased olid võidukad. Sparta ratsavägi löödi tagasi omaenda faalanksi ridadesse, paisates sellega spartalaste rivi segi. Kasutades seda eelist ära, asusid boiootialased rünnakule. Cleombrotus tapeti üsna pea ja ehkki spartalased pidasid piisavalt kaua vastu, et tema keha tagasi saada, oli nende rivi peagi murtud puhtalt Teeba rünnaku tugevuse tõttu. Otsustaval hetkel juhtis Pelopidas eliitüksust täieulatuslikus ründes ja spartalased olid peagi sunnitud põgenema. Spartalaste liitlased, nähes, kuidas spartalased olid minema löödud, murdusid samuti ja pagesid ning kogu nende armee taandus korrapäratult. Neli tuhat peloponnesoslast oli tapetud, boiootialased kaotasid vaid kolmsada meest. Mis kõige tähtsam: seitsmesajast spartiaadist oli nelisada tapetud, mis oli katastroofiline kaotus, kuna tegu oli tähtsate isikutega Sparta valitsuses ja eliitkodanikega.

Umbes aasta peale võitu Leuktras oli Epameinondas hõivatud Boiootia konföderatsiooni tugevdamisega, mõjutades eelnevalt Spartaga liitunud Orchomenost liigaga ühinema. 370 eKr. lõpupoole üritasid spartalased Agesilause all distsiplineerida oma rahutut liitlast Mantineat. Epameinondas otsustas ära kasutada oma võitu, et tungida Peloponnesosele ja purustada Sparta võim igaveseks. Ta marssis Sparta poole. Arkaadias lõi ta tagasi Sparta armee, mis ähvardas Mantineat, seejärel jälgis ta uue linna Megalopolise rajamist ja Arkaadia Liiga moodustamist. Liikudes lõunasse, ületas ta Evrotase jõe, mis oli Sparta piiriks ning mida polnud ükski vaenulik armee kunagi ületanud.

Spartalased, kes ei soovinud suure armeega lahingusse astuda, viivitasid linna sees, sel ajal kui teebalased ja nende liitlased rüüstasid Lakooniat. Epameinondas naases lühiajaliselt Arkaadiasse, seejärel marssis ta taas lõunasse, sel korral Messeeniasse, territooriumile, mille spartalased olid kakssada aastat varem vallutanud. Seal ehitas Epameinondas üles iidse Messene linna, mille kaitserajatised olid tugevaimad kogu Kreekas. Seejärel kutsus ta kõiki Messeenia pagendatuid oma linna üles ehitama ja naasma oma kodumaale. Messeenia kaotus oli Spartale suureks õnnetuseks, kuna ala hõlmas üht kolmandikku kogu Sparta territooriumist ja sisaldas poolt nende heelotite populatsioonist.

Pelgalt kuude jooksul oli Epameinondas loonud kaks uut riiki, mis seisid Spartale vastu, raputades Sparta ökonoomsuse alustalasid ja laastas selle prestiiži. Kui see oli saavutatud, juhtis ta oma armee võidukalt koju tagasi. Teebasse naastes ei tervitatud Epameinondast enam mitte kui kangelast; tema vastu oli esitatud süüdistus, mille taga olid ta poliitilised vastased. Teda süüdistati selles, et ta säilitas oma juhtimist kauem, kui oli ette nähtud; see oli küll fakt, kuid selleks, et saavutada kõike, mida ta Peloponnesosel soovis, veenas ta kaaskindraleid ümber jääma veel paariks kuuks pärast seda, kui nende ametiaeg lõppenud oli. Oma hilisema kaitsekõne käigus vabastati ta süüdistustest ja valiti järgmisel aastal taaskord kindraliks.

369 eKr. tungis Epameinondas taaskord Peloponnesosele, kuid sel korral ei saavutanud ta eriti midagi peale selle, et Sicyon võideti üle Teeba poolele. Teebasse naastes esitati talle taaskord süüdistused, millele järgnevalt mõisteti ta taaskord õigeks. Hoolimata oma saavutustest ei valitud teda järgmisel aastal ametisse tagasi, mis oli ainus kord alates Leuktra lahingust kuni ta surmani. Sel aastal teenis ta tavasõdurina sõjakäigus, mis marssis Tessaaliasse, et vabastada Pelopidast, kes, teenides saadikuna, oli vangistatud Pherae Aleksandri poolt. Komandörid, kes sõjakäiku juhtisid, trumbati manöövritega üle ja armee oli sunnitud taganema. Saabudes tagasi Teebasse, määrati Epameinondas taaskord ametisse ja ta juhtis armee uuesti Tessaaliasse, saades Pelopidase võitluseta tagasi.

366 eKr. toodi Teebas konverentsil esile üldine rahu, kuid läbirääkimised ei suutnud lahendada vaenulikkust Teeba ja teiste riikide vahel, kes selle mõjuvõimule vastu seisid. Võitlus jätkus peagi taas. Selle aasta kevadel naases Epameinondas Peloponnesosele kolmandat korda, üritades liitu luua Ahhaiaga. Ehkki ükski armee ei julgenud talle vastu seista, oli demokraatlik valitsus, mis sinna rajatud, lühikese eaga ja peagi naasesid Sparta-poolsed aristokraadid linnadesse, taastades oligarhiad ja liites linnad veelgi rohkem Spartaga kokku. Dekaad pärast Leuktra lahingut olid arvukad Teeba liitlased üle jooksnud Sparta poolele või loonud liite teiste vaenulike riikidega. Ainult messeenialased jäid lojaalseteks. Boiootia armeed sõdisid üle Kreeka, kuna vastaseid tõusis üles kõikjal; 364 eKr. juhtis Epameinondas Teebat Ateena vastu merel. Samal aastal tapeti Pelopidas sõjakäigul Tessaalias Aleksandri vastu. Tema kaotus röövis Epameinondaselt suurima poliitilise liitlase ja parima sõbra. Suureneva vastuseisuga Teeba võimupositsioonile algatas Epameinondas oma viimase sõjakäigu Peloponnesosele 362 eKr.

Sõjakäigu eesmärgiks oli vallutada Mantinea, mis seisis Teeba võimule selles piirkonnas vastu. Mantineale lähenedes sai Epameinondas teada, et nii paljud spartalased olid seda kaitsma tõtanud, et Sparta ise oli peaaegu kaitseta. Nähes selles võimalust Sparta purustada, marssis Epameinondas nii kiirelt kui võimalik Lakoonia poole. Sparta kuningat Archidamust oli sellest hoiatatud ja kui Epameinondas saabus, leidis ta eest linna, mis oli hästi kaitstud. Lootes, et vastased olid tühistanud Mantinea kaitsmise, valvamaks Spartat, marssis ta tagasi baasi Tegeas ja saatis oma ratsaväe Mantineasse, aga kokkupõrge väljaspool müüre Ateena ratsaväega tühistas selle strateegia. Taibates, et hopliitide kokkupõrge on vajalik selleks, et säilitada Teeba mõju Peloponnesosel, valmistas ta oma armee ette.

Järgnev võitlus kuulus suurimate hulka hopliitide vahelistes lahingutes Kreeka ajaloos. Peaaegu iga riik osales ühel või teisel poolel. Mõlema armee jalavägi oli umbes 20 000 - 30 000 meest tugev. Nagu Leuktraski, rivistas Epameinondas teebalased üles vasakule. Tiibadele paigutas ta tugevad ratsaväeüksused, mida kaitsti jalaväe poolt. Nõnda lootis ta võita vaenlast kiire võiduga ratsaväe kokkupõrkes ja alustada vaenlase faalanksi tagasilöömist. Lahing läks nii, nagu Epameinondas plaaninud oli: tugevamad väed tiibadel tõrjusid tagasi Ateena ja Mantinea ratsaväed, mis nende vastas paiknesid, ja alustasid seejärel vaenlase faalanksi külgede ründamist. Hopliitide lahingus tungisid teebalased vasakul spartalastest läbi ja kogu faalanks löödi põgenema. Paistis, et järjekordne Teeba suurvõit Leuktra eeskujul on saavutatud, ent kui võidukad teebalased asusid spartalasi jälitama, oli Epameinondas saanud surmavalt haavata. Veidi aja pärast ta suri. Kui uudised Epameinondase surmast lahinguväljal edasi liikusid, peatati vaenlaste jälitamine.

Oma viimaste sõnadega soovitas Epameinondas teebalastel rahu teha, kuna polnud enam kedagi, kes neid juhtinuks. Pärast lahingut sõlmiti üleüldine rahu. Säilinud biograafiad Epameinondasest kirjeldavad teda ühiselt kui kõige andekamat meest, kes 150 aastase iseseisvuse jooksul kogu Kreekas esile oli tõusnud. Sõjas oli ta üle igast teisest taktikust Kreeka ajaloos, kui ehk välja arvata hilisem Makedoonia kuningas Philippos, Aleksander Suure isa. Tema uuenduslik strateegia Leuktras võimaldas tal lüüa ülistatud Sparta faalanksit väiksema väega, ja tema uudne otsus parema tiiva viivitamisest lahingus oli esimene sellelaadne taktika. Paljusid samalaadseid taktikaid võttis kasutusele ka Philippos, kes elas sel ajal pantvangina Teebas. Isikuna oli teda ülistatud materiaalse vara põlgamise eest, ta jagas kõike, mis tal oli, oma sõpradega, ja ta keeldus igasugustest altkäemaksudest. Ta elas lihtsat elu ka siis, kui juhtimisoskus tõstis ta kogu Kreeka juhiks.

Epameinondas muutis märkimisväärselt Kreekat kümne aasta jooksul, kui ta oli juhtival kohal Kreeka poliitikas. Tema surma ajaks oli Sparta maadligi surutud, Messeenia oli vabastatud, ja Peloponnesos täielikult ümberorganiseeritud. Teisalt jättis ta endast maha samasuguse Kreeka, nagu see oli varem olnud; suhted riikide vahel jäid samadeks, võitlused jätkusid ja peagi tõusis Kreekas võimule Makedoonia. Mantineas kohtusid teebalased küll Kreeka suurimate riikide ühendatud vägedega ja võitsid neid, kuid mingit kasu see ei toonud. Epameinondase surmaga naases Teeba tagasi rohkem kaitsvama poliitika poole. Teeba mõju Kreekas kadus kiirelt. Chaironeia lahingus 338 eKr. seisid Teeba ja Ateena meeleheitlikult vastu Makedooniale, kuid neid löödi ja Teeba iseseisvus lõppes. Kolm aastat hiljem, saades julgust eksitavast kuulujutust, et Makedoonia uus kuningas, Aleksander Suur, on tapetud, alustas Teeba mässamist. Kuulujutt oli aga ekslik ja Aleksander surus mässu julmalt maha, hävitas kogu linna ja tappis või müüs orjadeks kogu selle populatsiooni.

Vaid kakskümmend seitse aastat pärast mehe surma, kes muutis Teeba kogu Kreeka võimsaimaks riigiks, oli see linn-riik maa pealt pühitud, selle tuhandeaastane ajalugu lõppes paari päevaga. Epameinondast mäletatakse seega nii liberaatori kui hävitajana, ta oli kuulus nii Vana-Kreekas kui ka Roomas, olles üks ajaloo suurimaid mehi ja kindraleid, kes aga tänapäeval kahjuks unustusse on vajunud.