Follow by Email

Tuesday, November 29, 2011

Antiikaja olulisemad kindralid, liidrid ja sõdalased.

Cleomenes III - sünd. 260. eKr. - surn. 219. eKr.

Sparta kuningas aastatel 235 eKr. - 222 eKr. Tuli troonile pärast oma isa, Leonidas II. Aastatel 229 - 222 eKr. sõdis Cleomenes Ahhaia Liiga vastu, mida juhtis Aratus. Sparta kuningas võitis ahhaialasi kolmel korral, seejärel sai Liiga sõjalist abi Makedoonia kuningalt Antigonos III Dosonilt ning Cleomenest võideti Sellasia lahingus, 222 eKr.

Peale kaotust pages Cleomenes Spartast ja läks oma liitlase, Egiptuse kuninga Ptolemaios III õukonda lootusega, et too aitab tal trooni tagasi saada. Kui Ptolemaios suri, hülgas ta poeg ja troonipärija, Ptolemaios IV, Cleomenese ja pani ta viimaks koduaresti. Koos sõpradega õnnestus Cleomenesel vangistusest peagi põgeneda ja ta üritas mässu sütitada. Kui ta aga Aleksandria rahvalt selleks toetust ei saanud, sooritas ta 219 eKr. enesetapu.

Cleomenes sündis Spartas, kuuludes Agiaadi dünastiasse. Tema isa oli Leonidas II, tolleaegne Sparta kuningas, tema ema kandis nime Cratesicleia. Cleomenese täpne sünniaasta on teadmata, kuid ajaloolane Peter Green seab selle 265 - 260 eKr. vahele.

Umbes 242 eKr. oli Leonidas Spartast maapakku saadetud ning peale Eurypontidi dünastia kuninga Agis IV reformidele vastuseisu oli ta sunnitud varjupaika otsima Ateena templist. (Spartat valitsesid kahest dünastiast pärit kuningad üheaegselt). Cleomenese õemees Cleombrotus, kes oli Agise toetaja, sai kuningaks. Vahepeal oli Agis IV reformidega alustanud ning asunud sõjakäigule Korintose maakitsuse lähedal, mis andis Leonidasele võimaluse trooni tagasisaamiseks. Cleombrotus oli kiirelt võimult kõrvaldatud ja kui Agis Spartasse naases, lasi Leonidas ta vangistada ja hukata.

Järgnevalt Agise hukkamist abiellus Cleomenes, olles siis kaheksateistkümneaastane, isa käsul Agise lese Agiatisega, kes oli jõukas pärijanna. Abielu sujus, hoolimata sellest, et Cleomenese isa oli Agiatise mehe lasknud hukata.

Peale isa surma päris Cleomenes Sparta trooni ja sai kuningaks aastal 235 eKr. Teda oli inspireeritud Agise poolt ja ta asus reforme läbi viima. Samal ajal üritas Ahhaia Liiga Aratuse juhtimise all ühendada kogu Peloponnesost. Kuuldes Leonidase surmast, alustas Aratus nende Arkaadia linnade ründamist, mis jagasid piiri Ahhaiaga. 229 eKr. tulid Sparta poolele üle linnad, mis olid liidus Aitooliga Liigaga. (Tegea, Mantinea, Caphyae ja Orchomenus). Järgnevalt samal aastal saatsid efoorid (Sparta ametnikud, igal aastal valiti neid viis, nad jälgisid kuningate tegemisi ning korraldasid riigiasju.) Cleomenese Athenaeumi ümber piirama, mille näol oli tegu piirikindlusega, mis paiknes nii Sparta kui Megalopolise piiril, tekitades lahkarvamusi mõlemal poolel.

Cleomenes vallutas kindluse ning asus seda tugevdama. Vahepeal kutsus Ahhaia Liiga kokku oma assamblee ning kuulutas seejärel Spartale sõja. Vastulöögina tegi Aratus öise rünnaku Tegeale ja Orchomenusele, aga kui tema toetajatel linnas ebaõnnestus abi osutada, otsustas ta taganeda ning jääda märkamatuks. Cleomenes sai rünnaku katsest teada ning saatis Aratusele kirja, küsides selle sõjakäigu põhjust. Aratus vastas, et ta oli tulnud Cleomenest takistama Athenaeumi kindlustamast. Cleomenese vastus sellele kõlas järgnevalt: "Kirjuta ja ütle mulle, miks sa siis kõik need tõrvikud ja redelid kaasa võtsid?"

Cleomenes liikus seejärel Arkaadiasse edasi. Kui Aratus Caphyae vallutas, saatsid efoorid Cleomenese talle vastu. Ta laastas Argose territooriumit 5 000 mehelise armeega, enne kui talle astus vastu Pallantiumis uus Ahhaia Liiga strategos, Aristomachos Argoselt, kelle armee koosnes 20 000 jalaväelasest ning 1 000 ratsanikust. Aratus, kes saatis Aristomachost nõunikuna, soovitas taanduda, kuna varasest lapsepõlvest saadik sõjaks treenitud spartalased oleksid oskamatud ahhaialased tükkideks rebinud.

See edu andis Cleomenesele suuresti julgust ja kui ta kuulis, et Aratus ründab Sparta liitlast Elist, liikus ta edasi neid peatama. Sparta armee sööstis Ahhaia armeele Lycaeumi mäe lähedal kallale ja lõi selle minema. Aratus kasutas ära kuulujuttu oma surmast lahingus ja vallutas Mantinea. See löök võttis ära spartalaste sõjavaimu ja nad hakkasid Cleomenese sõdimistele vastu seisma.

Peagi liikus Cleomenes Megalopolise territooriumile ja alustas Leuktra küla ümberpiiramist. Sel ajal, kui Cleomenes küla piiras, ründas Ahhaia armee Aratuse juhtimise all spartalasi. Esimeses rünnakus olid spartalased tagasi löödud. Paraku eiras Ahhaia ratsaväekomandör, Lydiadas Megalopolisest Aratuse käsku mitte spartalasi rünnata ega jälitada. Cleomenese üksustel õnnestus ratsavägi purustada, kui need üritasid rasket maastikku ületada ja seetõttu laiali hajusid. Julgustatuna eduka vasturünnaku poolt, ründasid spartalased seejärel Ahhaia armee peaüksust ning purustasid selle.

Olles kindel oma tugevas positsioonis, hakkas Cleomenes efooride vastu vandenõud kavandama. Plaan kulmineerus sellega, et Cleomenes saatis mõned enda ustavad toetajad efoore tapma. Kõik viis efoori, peale Agylaeuse, kel õnnestus põgeneda ja templis varjupaika leida, olid hukatud.

Olles efoorid kõrvaldanud, asus Cleomenes reforme ellu viima. Esmalt andis ta kogu oma maa üle riigile, talle järgnesid kasuisa ja sõbrad, seejärel ülejäänud kodanikud. Cleomenes jaotas kogu maa ära, nii et iga kodanik sai sellest võrdse osa. Et suurendada kahanevat Sparta täisõiguslike elanike arvu, tegi ta mõningad perioecid (mitte-Sparta kodanikud) Sparta kodanikeks. Samuti treenis ta 4 000 hopliiti ning taastas iidse Sparta sõjalise ja sotsiaalse distsipliini, varustades armeed Makedoonia sarissaiga, (6-7 meetri pikkune oda) mis tugevdas armeed suuresti.

Pärast kaotust Sellasia lahingus otsis Cleomenes pelgupaika oma liitlase, Egiptuse kuninga Ptolemaios III juures. Tolle järeltulija lasi spartalase vangistada, süüdistades teda vandenõus. Vangistusest põgenedes üritas Cleomenes ülestõusu algatada, kuid see katse ebaõnnestus ja ta sooritas enesetapu, et mitte vaenlaste kätte sattuda. Nõnda suri mees, kes vallutas peaaegu kogu Peloponnesose. Cleomenes III ei ole tänapäeval ehk väga tuntud ja laialt mainitud nimi, ent tema näol oli tegu Sparta, ja võib-olla kogu Kreeka viimase tõeliselt suure mehega.

No comments:

Post a Comment